Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-47368
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Lääne Maavalitsuse kaudu) hagi A Pi vastu võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 360.62 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.01.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja Eesti Vabariik (Lääne Maavalitsuse kaudu; registrikood 70004301, asukoht Lahe 8, 90503 Haapsalu), seaduslik esindaja maavanem Innar Mäesalu
(Lääne
Maavalitsuse
kaudu)
Vastustaja/kostja A P (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx), esindaja v/adv Viive Kaur Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.01.2014 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Rahuldada vastustaja taotlus võtta dokumentaalse tõendina vastu täiteasjas nr 133/2005/190 vormistatud kordusenampakkumise akt 07.05.2008.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.10.10.2013 esitas Eesti Vabariik Lääne Maavalitsuse kaudu (hageja) Harju Maakohtule hagi A Pi (kostja) vastu 02.08.2001 sõlmitud kinnistu ostu-müügi, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks.
2.Lepingu kohaselt müüs Eesti Vabariik kostjale Läänemaal Noarootsi vallas Einbi külas asuva Kiviroo maaüksuse suurusega 1,16ha. Lepingu punktide 3.4 ja 3.5 kohaselt kohustus kostja tasuma müüjale 81 000 krooni järelmaksetena hiljemalt 10.07.2006 vastavalt lepingu lisale. Punkti 3.6 kohaselt kohustus kostja tasuma lisaks intressi 10% aastas tasumisele kuuluvast summast. Punkti 3.7 kohaselt kohustus kostja maksmisega viivitamise korral maksma tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja ei ole lepingust tulenevat rahalist kohustust täitnud.
3.Eeltoodu alusel palus hageja kostjalt välja mõista maa järelmaksu põhiosa võlgnevuse 3216.04 eurot, 07.10.2013 seisuga võlgnetava intressi 517.68 eurot ning viivise, mis on hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud summas 7039.25 eurot ja lisanduva viivise 0,05% päevas tasumata põhinõudelt.
4.21.11.2013 seisukohas nõustus hageja, et käesolevas asjas on otstarbekas teha vaheotsus aegumise taotluse suhtes. Hageja märkis, et ei ole nõuet õiguslikult määratlenud tehingust tuleneva nõudena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 mõistes. Tulenevalt hagi esimeses lauses ja lepingus viidatud erastamisega seotud asjaoludest ei ole hageja välistanud ega välista nõude lepingulise õigusliku aluse kõrval nõude muid õiguslikke aluseid. Hageja viitas õiguslike alustena omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-le 32, § 36 lõikele 1, maareformi seaduse (MaaRS) §-dele 20, 21, 223 ja § 23 lõikele 5 ning § 23 lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 268 kinnitatud maa enampakkumisega erastamise korra (edaspidi Kord) punktile 57. Eeltoodust tulenevalt leidis hageja, et kostja kohustus tasuda maa järelmaksu põhiosa, intressi ja viivist tuleneb juba seadusest ja seaduse alusel antud määruse regulatsioonist. Seetõttu ei pidanud hageja põhjendatuks välistada nõude käsitamist ühtlasi seadusest tuleneva nõudena TsÜS § 149 mõistes.
5.Kui kohus leiab, et hageja nõue on aegunud ning jätab hagi seetõttu rahuldamata, ei ole põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda. Hagejal ei olnud õiguslikult võimalik jätta hagi esitamata. Kohtumenetluse põhjustas kostja käitumine, millest tulenevalt oleks
põhjendamatu jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Seega, kui kohus jätab hagi rahuldamata aegumise tõttu, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja vastuväited
6.Kostja taotles 11.11.2013 vaheotsuse tegemist, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, st tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks on 3 aastat. 02.08.2001 sõlmitud ostu-müügilepingu kohaselt oli kostjal kohustus täita oma rahaline kohustus hiljemalt 10.07.2006, seega aegus hageja nõue kostja vastu juba 10.07.2009. Hagi esitati 10.10.2013 ehk 4-aastase hilinemisega.
7.Hagi esitamise eelduseks on nende faktiliste asjaolude esitamine, millele hageja tugineb. Hagiavalduses on hageja kõige esimese asjaoluna märkinud 02.08.2001 poolte vahel sõlmitud lepingu. Ka kõik ülejäänud faktilised asjaolud tulenevad sellest tehingust ja selle täitmisest või mittetäitmisest. Seega puudub hagejal mistahes alus väita, et tegemist on seadusest tuleneva nõudega.
8.Hageja väite kohta, et hagejal ei olnud õiguslikult võimalik jätta hagi esitamata, leidis kostja, et asjaolu, et riik ei ole teostanud hageja viidatud järelevalvet ega täitnud riigivaraseadust (RVS), ei oma hagi aegumise suhtes mingit õiguslikku tähendust. Hagi aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmise korral ei ole TsMS-s sätestatud menetluskulude väljamõistmisele erinormi. TsMS § 162 lg 1 sätestab üheselt, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagejal oli võimalik enne hagi esitamist analüüsida nõude rahuldamise perspektiivi. Kui hageja ei soovinud hinnata, kas nõue on aegunud või mitte, või kui hageja soovis jätta otsustuse tegemise kohtule, siis sellega võttis hageja endale teadlikult kostja menetluskulude kandmise riski. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 17.01.2014 otsusega hagi rahuldamata seoses aegumisega. Menetluskulud jäid hageja kanda.
7.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 02.08.2001 notariaalselt tõestatud kinnistu ostu-müügi, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt müüs Eesti Vabariik kostjale Läänemaal Noarootsi vallas Einbi külas asuva Kiviroo maaüksuse. Lepingu punktide 3.4 ja 3.5 kohaselt kohustus kostja tasuma Eesti Vabariigile 81 000 krooni järelmaksetena hiljemalt 10.07.2006. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja 10.10.2013 esitatud nõue on aegunud või mitte.
8.Hagi aegumise osas seisukoha võtmisel juhindus kohus TsÜS §-s 143 sätestatust, kostja taotles aegumise kohaldamist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-63-08 punktis 14 leidnud, et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.
9.TsÜS § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg-st 2 tulenevalt on mitmepoolseteks tehinguteks lepingud. Võrreldes teiste õiguste ja kohustuste alustega, erineb tehing kõigist teistest alustest selle tõttu, et pärast seda, kui tehing on tehtud, kaasnevad sellega nii seadusest tulenevad õigused ja kohustused kui tehingu enda sisust tulenevad õigused ja kohustused. Hageja on 21.11.2013 seisukohas viidanud ORAS-le, maareformiseadusele (MaaRS) ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 268 sätetele,
millistest tulenevad erastamise viisid, maa ostmiseks õigustatud isikute ring, erastatava maa eest tasumise tingimused ja kord jmt. Eelnimetatud õigusaktide sätetest ei tulene kostja kohustust tasuda hagejale põhivõlgnevus 3216.94 eurot, kostja eelnimetatud kohustus tuleneb otseselt poolte vahel 02.08.2001 sõlmitud lepingust. Seega on pooltevaheline õigussuhe tekkinud tehingust, st lepingust (võlaõigusseadus (VÕS) § 2 lg 1, § 3 p 1), mitte ei ole tekkinud seaduse alusel. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et hageja käsitlus kohaldada käesolevas asjas TsÜS §-s 149 sätestatud seadusest tuleneva nõude 10-aastast aegumistähtaega, ei ole õige.
10.Aegumise kohaldamiseks peab kohus kooskõlas TsÜS §-dega 146 ja 147 tegema kindlaks aegumistähtaja ja selle alguse. Lepingu punkti 3.4 kohaselt kohustus kostja lepingust tuleneva võlgnevuse tasuma hagejale hiljemalt 10.07.2006, seega hakkas aegumistähtaeg TsÜS § 135 lg-de 1 ja 2 alusel kulgema 11.07.2006 ning lõppes 11.07.2009. Hageja esitas hagiavalduse 10.10.2013, seega on käesolevas tsiviilasjas hageja esitatud hagiavaldusest tulenev nõue kostja vastu aegunud. Hageja poolt 23.09.2013 edastatud meeldetuletuskirjas nr 105112 andis hageja kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja kuni 07.10.2013. Kostja sai meeldetuletuskirja väljastusteate kohaselt kätte 26.09.2013, kuid ei vastanud. Tuginedes TsÜS § 167 lg-le 2 saab nõude aegumist lugeda peatunuks ajavahemikul 26.09.2013–07.10.2013. Eelnimetatud aegumise peatumine ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna hageja nõue oli antud hetkeks juba aegunud.
11.Lähtudes eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostjal on õigus keelduda 02.08.2001 lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kuna hageja ei esitanud oma nõuet aegumistähtaja jooksul. Hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu, mis on TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsus. Apellatsioonkaebus
12.17.02.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud aegumist. Kaevatav otsus põhineb õigusnormi rikkumisel, kohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS 146 lg 1. Väär on seisukoht, mille kohaselt ORAS-i, MaaRS ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 268 sätetest ei tulene kostja kohustust tasuda hagejale põhivõlgnevust 3216.94 eurot. Kohus on jätnud oma seisukoha põhjendamata, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg
1.Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja kohustus tasuda maa järelmaksu tuleneb Korra punkti 57 teisest lausest. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et kostja kohustus tasuda järelmaksu tuleneb viidatud õigusaktist, samuti MaaRS § 23 lg 5 esimesest lausest. Seega on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Pooltevahelisest lepingust tuleneb üksnes maksegraafik järelmaksu tasumise täpsete tähtaegade kohta. Ka maa järelmaksu põhiosalt intressi ja viivise maksmise kohustus tuleneb seadusest – MaaRS § 223 lg 8 teisest ja kolmandast lausest.
14.Kohus ei ole nõude kvalifitseerimisel süvenenud hagi alusesse, mistõttu on kohaldanud nõude õigusliku aluse leidmisel ebaõigeid sätteid, so 01.07.2002 jõustunud TsÜS-i. Hagi aluseks on maa erastamine 02.08.2001. Hageja hinnangul tekkisid konkreetsemalt kostja kõnealused kohustused 02.08.2001 asjaõiguslepingu sõlmimise faktiga, sest õigusaktide asjakohased sätted sidusid kõnealuste kohustuste tekkimise erastatava maa erastamisele ja hüpoteegi seadmisele suunatud erastaja tahteavalduste tegemisega. Kuigi võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud
kestvuslepingutele alates 01.07.2002 TsÜS-s ning VÕS-s sätestatut, tuleneb VÕSRS §-st 2 ja § 12 lg-st 2, et asjaolule ja toimingule ja sellest kohustuse tekkimisele kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, st antud juhul 1994. aasta TsÜS-i, sh selle § 58 lg 1.
15.Seega leiab hageja, et tema nõue tuleneb seadusest ja TsÜS §-s 146 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg ei ole kohaldatav. Hageja nõustub maakohtuga, et hagi aegumistähtaeg hakkas kulgema 11.07.2006 ning kuivõrd TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, ei ole hagi aegunud.
16.Enne 01.01.2004 tekkinud intressi- ja viivisenõuete osas märgib hageja, et maainfosüsteemi andmebaasi andmete kohaselt toimus 08.05.2008 maa järelmaksu põhiosa osaline tasumine summas 1960.81 eurot, seega hakkas aegumine sellega TsÜS § 158 järgi uuesti kulgema.
17.Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kohus ei võinud jätta hagi rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei saaks uue vaheotsuse tegemise korral ise jätkata menetlust ja asja lahendada, tuleb saata asi aegumise kohaldamata järmise kohta uue vaheotsuse tegemiseks tagasi maakohtule.
18.Sõltumata hagi lahendamisest on põhjendamatu maakohtu menetluskulude jaotus. Kohus ei ole arvestanud hageja 21.11.2013 seisukohas esitatud asjaoludega nõude sissenõudmise kohta kohtueelses menetluses, hagi esitamise ja aegumise vastuväite esitamise kohta. Kohus ei ole nende asjaoludega arvestamata jätmist ka põhjendanud. Hageja ei saanud omal algatusel jätta talle kuuluvat nõuet esitamata. Hagi esitamine oli sel ajal valitsenud õiguslikus olukorras põhjendatud. Kuna kohtumenetluse põhjustas kostja käitumine, on põhjendamatu jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Seega juhul, kui ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, on põhjendatud jätta menetluskulud eeltoodust tulenevalt poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
19.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
20.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi nõude aegumise tähtaegade alguse ja lõppemise osas. Selles osas kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme, mis aga ei muuda ebaõigeks maakohtu otsuse resolutsiooni. Maakohus asus lõpptulemusena põhjendatult seisukohale, et hageja esitas kostja vastu tehingust tuleneva nõude, milline oli hagi esitamise seisuga 10.10.2013 aegunud.
21.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hageja kogu nõue aegus 11.07.2009. Maakohus jättis tähelepanuta TsÜS § 154 (esimese osamakse osas kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsiooni § 118), millede kohaselt kui kohustus kuulub täitmisele osati (tegemist korduvate kohustustega), aegub iga osamakse täitmise nõue eraldi. Pooled olid lepingu lisas leppinud kokku ostuhinna osade kaupa maksmiseks tähtajad (t lk 8). Kokku oli lepitud hinna tasumine 10 osamaksega, milledest esimese tasumise tähtajaks oli 10.01.2002 ja eelviimasel ning viimasel vastavalt 10.01.2006 ja 10.07.2006. Maakohus käsitles ainult viimast osamakset, aga ka seda mitte TsÜS §-ga 154 kooskõlas. Viidatud
sätte kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtajaks, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumine algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega algas viimase kahe osamakse aegumine 01.01.2007 ja need aegusid 31.12.2009 kell 24.00. Eelmised osamaksed olid muutunud sissenõutavaks vastavalt 01.01.2003, 01.01.2004, 01.01.2005 ja 01.01.2006. Kuna TsÜS-i kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsioonis ei olnud sarnast regulatsiooni kui hilisema § 158 teises lauses, siis algas esimese osamakse aegumistähtaja kulg 11.01.2002 ja nõue selles osas aegus kooskõlas VÕSRS § 9 lg-ga 2 01.07.2005.
22.Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ja vastab alljärgnevalt apellandi väidetele. Maakohus põhjendas asjakohaselt ja vajalikus ulatuses seisukohta, miks on hageja nõude näol tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaega reguleerib TsÜS § 146, mitte aga seadusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaega reguleerib TsÜS § 149. Ilmselgelt tuleneb hageja õigus nõuda erastatud kinnisasja eest kostjalt tasu maksmist ja kostja kohustus omandatu eest tasuda poolte vahel 02.08.2001 sõlmitud notariaalsest tehingust. Apellandi muusisuline käsitlus ei ole asjakohane.
23.TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 392 lg 1 p 3 koostoimes tuleb hagejal tuua maakohtu ette kõik asjaolud ja tõendid, milliseid ta peab vajalikuks tsiviilasja menetluses esitada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid tõendab. Uute asjaolude esitamine ringkonnakohtus saab toimuda vaid TsMS § 652 sätestatud korras.
24.Hageja ei ole kaebuses põhjendanud, miks ta ei esitanud maakohtus nõude osalise tasumise fakti alusena lugeda aegumine katkenuks TsÜS § 158 mõttes. Küll aga peab kolleegium vajalikuks asja täieliku lahendamise huvides siiski vastata apellandile. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ja lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda muuhulgas õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Seaduse mõtte kohaselt peab kohustatud isik tegema mingi teo, millest nähtub tema tahe tunnustada konkreetset võlga. Selline kostja tahe võlgnevuse osaliseks katmiseks 08.05.2008 1960.81 euro suuruse summa laekumisel tõendatud ei ole. Nimelt tõendas vastustaja kordusenampakkumise aktiga (täiendava tõendi vastuvõtmist põhjendab kolleegium allpool) oma väidet, et raha laekus võlgniku kinnistul lasunud hüpoteegi realiseerimisest hageja poolt algatatud sundtäitmise menetluses. Seega toimus võlgnevuse osaline kustutamine võlgniku tahtest sõltumatult ega saanud olla hageja nõude aegumise katkemise aluseks TsÜS § 158 mõttes.
25.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ära muuhulgas veel lahendamata taotlused. Vastustaja esitas vastuses apellatsioonkaebusele taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde uue dokumentaalse tõendi (kordusenampakkumise akt täiteasjas nr 133/2005/190), et lükata ümber apellandi uus väide, nagu oleks kostja tasunud 08.05.2008 vabatahtlikult osa nõudest ja seeläbi nõuet tunnustanud TsÜS § 158 mõttes. Vastustaja soovib tõendada, et tegelikult toimus nõude täitmiseks kostja kinnistut koormanud hüpoteegi realiseerimine ja sundenampakkumise tulemusena laekus hagejale müügihind, millest oli maha arvatud tasumisele kuulunud täituritasu. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus kuulub rahuldamisele. Kuigi hageja ei toonud maakohtus välja väidet, nagu oleks kostja osa nõudest tasunud ja seeläbi nõuet aastal 2008 tunnustanud, peab ringkonnakohus vajalikuks vastata ka hageja vastavale väitele ning seetõttu on asjakohane arvestada ka vastustaja väidet ja selle esitamiseks esitatud tõendit.
26.Täiendavalt märgib kolleegium, et TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkestab nõude aegumise ka hageja hüpoteegi sundtäitmisele pööramine täitemenetluse algatamiseks avalduse esitamisega. Vastustaja tõi esile, et täiteavalduse esitas hageja 2005. aastal (täpsemat kuupäeva ei ole pidanud menetlusosalised vajalikuks kohtu ette tuua). Samas käesolevas asjas ei annaks ka see asjaolu alust asuda maakohtu lõppjäreldusest erinevale seisukohale, sest isegi kui täiteavaldus esitati 31.12.2005, oleks viimane osa hageja nõudest aegunud ikkagi 31.12.2009 kell 24.00 ja oleks olnud hagiavalduse esitamise ajaks aegunud.
27.Osaliselt nõustub kolleegium apellandi käsitlusega, et maakohus jättis vajaliku tähelepanuta TsÜS-i eelmise redaktsiooni aegumist reguleerivad sätted. Kolleegium käsitledes seda otsuse punktis 21. Kuna käesolevas asjas ei ole vaidluse all ostumüügilepingu sõlmimise asjaolud, siis VÕSRS § 12 rakendamiseks alust ei ole.
28.Ringkonnakohtul puudub alus nõustuda ka apellandi käsitlusega maakohtus kantud menetluskulude jaotuse kohta. Maakohus on oma otsust selles osas asjakohases ulatuses põhjendanud ja TsMS § 654 lg 6 alusel nõustub kolleegium maakohtuga. Hagiavalduse esitamine on hageja õigus ja riik hagejana ei erine selles osas teistest isikutest. Esitades kohtusse hagi aegunud kohustuse sissenõudmiseks, peab ka pädev riigiasutus arvestama kostja õigusega esitada aegumise vastuväide ja võimalusega, et hagi rahuldamata jäämisel jäävad menetluskulud hageja kanda.
29.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.