Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.06.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-16053
Tsiviilasi
OÜ Westham Invest hagi M Pe vastu võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
25 639.77 eurot
Tsiviilasja hind maakohtus
28 613.26 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.12.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Westham Invest apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja OÜ Westham Invest (registrikood 10637709, asukoht Narva mnt 174c 1-4, 13914 Tallinn), seaduslik esindaja A I Vastustaja/kostja M P (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx), esindaja Jaanus Silm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.12.2013 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista M Pelt välja Westham Invest OÜ kasuks viivis 7434.84 eurot.
3.Maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskuludest jätta 70% hageja ja 30% kostja kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Apellandi taotlus täiendava tõendina 19.07.2012 nõude loovutamise lepingu vastuvõtmiseks jätta rahuldamata. Võtta vastu jõustunud kohtulahendid tsiviilasjades nr 2-11-47102 ja 2-07-17549.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, Ab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.23.04.2012 esitas OÜ Westman Invest (hageja) Harju Maakohtule hagi M Pe (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 24 390.21 eurot ja sissenõutavaks veel muutumata viivise 8% aastas kohustuse täitmata jäänud osast iga viivitatud päeva eest kuni summa täieliku tasumiseni. 11.11.2013 kohtuistungil palus hageja kostjalt välja mõista lisanduva viivise 8% aastas kuni 18.07.2012 kokku 25 639.77 eurot, kuna kostja täitis oma kohustuse 18.07.2012. Menetluskulud jätta kostja kanda.
8.Hagiavalduse kohaselt mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1481 kostjalt OÜ Intelan (pankrotis) kasuks välja 815 000 krooni. Kohtuotsus jõustus 17.01.2007. Intelan OÜ (pankrotis) esitas avalduse täitemenetluse alustamiseks 13.04.2007, mille alusel alustati täitemenetlust nr 052/2007/4284 kostja vastu. OÜ Intelan (pankrotis) loovutas kohtuotsusest tuleneva nõude 04.09.2008 A Iale, kes omakorda loovutas nõude 31.12.2008 J Kele, kes omakorda loovutas selle 04.11.2009 hagejale.
9.04.11.2009 nõude loovutamise lepingu punkti 1.1.1 kohaselt on hagejale loovutatud nõue summas 815 000 krooni kostja vastu, mis tuleneb 04.10.2006 Tallinna Ringkonnakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-04-1481. Lepingu punkt 1.2 näeb ette, et loovutatud nõudele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 alusel. Hageja esitas vastava avalduse kohtutäiturile ja 21.01.2010 toimus võlausaldaja vahetus täitemenetluses, uueks võlausaldajaks on hageja. Kohtuotsuse jõustumisest 17.01.2007 alates on kõik nõuded kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Sellest päevast alates on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest. Viivis seisuga 31.03.2012 on kokku 24 390.21 eurot. Samuti nõuab hageja lisanduvat viivist 8% aastas täitmata kohustuselt kuni selle täieliku täitmiseni.
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. OÜ Intelan (pankrotis) on võõrandanud nõudeõiguse läbi mitme lähikondse oma endisest osanikust hagejale. Tegemist on näilike tehingutega, millega püütakse jätta muljet nõude loovutamisest ja raskendada kostja poolt tasaarvestuse tegemist. 04.09.2008, 31.12.2008 ja 04.11.2009 nõude loovutamise lepingud, millega hageja justkui omandas nõudeõiguse koos õigusega kõrvalnõuetele, on näilikud ning sellest tulenevalt tühised.
3.Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1481 lõpetas kohus kostjale 1⁄2 mõttelises osas ja OÜ-le Intelan (pankrotis) 1⁄2 mõttelises osas kuuluva kaasomandi xxxxxxxxxx kinnistule. Kohus otsustas, et kostja peab tasuma OÜ-le Intelan (pankrotis) omandi kaotamise eest hüvitist 815 000 krooni. Kuna OÜ Intelan (pankrotis) keeldus üle andmast xxxxxxxxxxxx kinnisasja, nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks ja selle oluliseks osaks oleva elamu valdust kostjale, pöördus kostja kohtu poole nõusoleku tuvastamiseks kande tegemiseks, vara valdusest väljanõudmiseks ja valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Harju Maakohtu 27.09.2007 ja 10.03.2007 kohtulahenditega mõistis kohus OÜ-lt Intelan (pankrotis) kostjale välja Padu 11 kinnistu OÜ Intelan (pankrotis) ebaseaduslikust valdusest, ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju 253 000 krooni (16 169.64 eurot) ning menetluskulud 10 346.46 eurot. Samuti tuvastati OÜ Intelan (pankrotis) nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks. Seega eksisteerisid kostjal ja OÜ-l Intelan (pankrotis) vastastikused nõuded.
4.Vältimaks nõuete tasaarvestamist ja vastastikuste kohustuste täitmist loovutas OÜ Intelan (pankrotis) esmalt 04.09.2009 nõudeõiguse kostja vastu A Iale. A Ia oli nõude loovutamise ajal OÜ Intelan (pankrotis) ainuosaniku (hageja) nõukogu liikmeks ja ainuosanikuks. Seega toimus nõude loovutamine lähikondsele ja isikule, kes oli tegelikuks kasusaajaks. 31.12.2008 loovutas A Ia nõudeõiguse kostja vastu summas 815 000 krooni omakorda J Kele, kes oli nõude omandamise OÜ Intelan (pankrotis) ainuosaniku hageja nõukogu liikmeks ja kostjale teadaolevalt ka OÜ Intelan (pankrotis) ainuosaniku hageja töölepinguliseks töötajaks. Seega toimus nõude loovutamine järjekordselt hageja lähikondsele. 04.11.2009 loovutas J K omakorda nõudeõiguse kostja vastu hagejale, kes oli nõude loovutamise tehingu ajal nõude algse omaniku OÜ Intelan (pankrotis) ainuosanik. Seega on kolme järjestikuse näiliku nõude loovutamisega püütud üle anda nõue isikule, kes algselt oligi otseseks kasusaajaks antud nõudest ning samas on püütud vältida võimalike vastastikuste kohustuste tasaarvestamise võimalusi.
5.Kuna kostja ja OÜ Intelan (pankrotis) vahel olid vastastikused täitmata kohustused ning kostja kasutas VÕS § 101 lõike 1 punktist 2 tulenevat õiguskaitsevahendit, ei ole kostja olnud viivituses kohustuse täitmisega OÜ Intelan (pankrotis) ega ka tema väidetavate õigusjärglaste ees, mistõttu tuleb viivisenõue jätta rahuldamata.
6.Hageja nõue on osaliselt ka aegunud. Kuna hagi on esitatud 31.03.2012, on hageja nõue viivise saamiseks perioodi 18.01.2007–31.12.2008 eest summas 10 782.22 eurot aegunud. Kostja palus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 142 ja 143 alusel kohaldada hageja nõudele viidatud summas aegumist ja jätta selles osas hagi rahuldamata.
7.Juhul, kui kohus on seisukohal, et nõuete loovutamised ei olnud näilikud, kostjal ei olnud õigust kasutada VÕS § 101 lõike 1 punktist 2 tulenevat õiguskaitsevahendit ning viivisenõue ei ole aegunud, palus kostja vähendada viivist 100 eurole. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 11.12.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja nõue tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2006 otsusest tsiviilasjas nr 2-041481, millega otsustati lõpetada xxxxxxxx kaasomand ning kostja kohustus tasuma OÜ-le Intelan (pankrotis) kaasomandi kaotamise eest hüvitist 815 000 krooni. OÜ-l Intelan ja kostjal olid vastastikused nõuded. OÜ Intelan (pankrotis) loovutas 04.09.2009 nõudeõiguse kostja vastu summas 815 000 krooni A Iale hinnaga 700 000 krooni. 31.12.2008 loovutas A Ia nõudeõiguse kostja vastu J Kele hinnaga 600 000 krooni. 04.11.2009 loovutas J K nõudeõiguse kostja vastu hagejale hinnaga 600 000 krooni. Hageja loovutas nõude 20.07.2012 E Mile hinnaga 40 000 eurot.
10.OÜ Intelan pankrot kuulutati välja 09.03.2011. Pärast pankroti väljakuulutamist tuleb hinnang OÜ Intelan (pankrotis) nõude loovutamistele anda pankrotiseadusest (PankrS) tulenevalt.
11.18.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-27953 rahuldas Harju Maakohus OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela hagi A Ia, J Ke ja hageja vastu tagasivõitmise korras tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse. Kohus tunnistas kehtetuks OÜ Intelan ja A Ia vahel 04.09.2008 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, A Ia ja J Ke vahel 31.12.2008 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, J Ke ja hageja vahel 04.11.2009 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ning mõistis A Ialt, J Kelt ja hagejalt solidaarselt välja 52 087.99 eurot OÜ Intelan (pankrotis) kasuks. Kohus tuvastas, et nõuete loovutamistel oli kinke iseloom. OÜ Intelan pankrot kuulutati välja 09.03.2011. Kuivõrd OÜ-l Intelan (pankrotis) 2008. aastal majandustegevust ei olnud, muutus OÜ Intelan (pankrotis) nõude loovutamisega püsivalt maksejõuetuks. Kuivõrd A Ia, J K ja hageja olid OÜ Intelan (pankrotis) lähikondsed, pidid nad teadma, et nad kahjustasid teadlikult võlausaldajate huve. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-12-27953, et hageja on vaidlusaluse nõude edasi loovutanud 20.07.2012 E Mile hinnaga 40 000 eurot. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-12-27953 on kohus tuvastanud, et hageja on käesoleva hagi aluseks oleva nõude loovutanud lepinguga nr L2012-7 edasi E Mile, kes on 20.07.2012 maksekorraldusega selle eest tasunud 40 000 eurot, ei kuulu hagi rahuldamisele. Hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu vaidlusalusele nõudele, kuna ta on selle 20.07.2012 loovutanud kolmandale isikule.
12.Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1481 on kohus määranud lõpetada OÜ Intelan (pankrotis) ja kostja kaasomandi ning on kostjalt välja mõistnud OÜ Intelan (pankrotis) kasuks hüvitise summas 52 088 eurot ning määras vara omanikuks kostja. Sama kohtulahendiga on OÜ-lt Intelan (pankrotis) mõistetud välja kostja kasuks menetluskulu 2489.35 eurot. Seega tuli pooltel sooritada vastastikused kohustused. Kuna OÜ Intelan (pankrotis) keeldus kaasomandiosa omandit ja valdust kostjale üle andmast, pöördus kostja kohtusse omandiõiguse tunnustamiseks, vara valdusest väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks ning ühtlasi teatas OÜ-le Intelan (pankrotis), et kasutab VÕS § 101 lõike 1 punktist 2 tulenevat õiguskaitsevahendit ning keeldus oma kohustuse täitmisest kuni OÜ Intelan (pankrotis) täidab omapoolse kohustuse. Harju Maakohus rahuldas 27.09.2007 otsusega kostja hagi ja tuvastas OÜ Intelan (pankrotis) kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks selliselt, et kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse kostja, mõistis kinnistu välja OÜ Intelan (pankrotis) ebaseaduslikust valdusest ja määras kindlaks kahjuhüvitise. Ajavahemikul 01.05.2007–31.12.2010 (kuni valduse taastamiseni) lasus OÜ-l Intelan (pankrotis) kohustus tasuda igakuiselt 5750 krooni (kokku 253 000 krooni ehk 16 169.64 eurot).
13.Kuna kostja ja OÜ Intelan (pankrotis) vahel olid vastastikused täitmata kohustused ning kostja kasutas VÕS § 101 lõike 1 punktist 2 tulenevat õiguskaitsevahendit, teatades OÜ-le Intelan (pankrotis), et keeldub oma kohustuse täitmisest kuni OÜ Intelan (pankrotis) täidab omapoolse kohustuse, ei ole kostja olnud viivituses kohustuse täitmisega OÜ Intelan (pankrotis) ega ka tema väidetavate õigusjärglaste ees. Apellatsioonkaebus
14.12.01.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hagejale välja viivise 25 639.77 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt nii menetlus- kui materiaalõigusnorme.
15.Kohus on kaevatavat otsust tehes asunud ise tõendeid looma, st väitnud, et on olemas tõendid ja asjaolud, mis välistavad hagi esitamise õiguse. Nimelt on kohus hagi rahuldamata jätmist põhjendanud sellega, et hagejal puudub hagi esitamise õigus, kuna ta on 19.07.2012 loovutanud nõude kostja vastu E Mile. Kohtu väitel on selline asjaolu tuvastatud maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-12-27953. Kõnesolev kohtulahend ei ole käesoleva kaebuse esitamise hetkeks jõustunud, milline asjaolu juba välistab igasuguste järelduste tegemise selle pinnalt. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.01.2014 maakohtu lahendi tsiviilasjas nr 2-12-27953 täies ulatuses. 11.11.2013 toimunud istungil juhtis kostja esindaja kohtu tähelepanu sellele, et tagasivõitmise hagis tehtud lahend on vaidlustatud ja arutamisel ringkonnakohtus, kuid sellele vaatamata on maakohus otsuse motiveerimisel kõnealust lahendit arvesse võtnud.
16.Vaatamata eeltoodule ei saanud maakohus jätta hagi käesolevas asjas rahuldamata väitega, et hagejal puudub nõudeõigus. Kohus ei tuvastanud, mida täpselt E.Mile 19.07.2012 nõude loovutamise lepinguga loovutati. Kuna kohus on otsuse rajanud tõendile, mida ei ole kohtumenetluses pooled esitanud ega mille esitamise vajadusele ei ole kohus viidanud, esitab hageja 19.07.2012 hageja ja E.Mi vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu nr L2012-7 ning palub selle vastu võtta, kuna tõend omab olulist tähendust asja lahendamisel. Kuna maakohus on nimetatud tõendi, mida ei ole kohtuistungil uuritud, võtnud aluseks otsuse tegemisel, on otsus üllatuslik. Nimetatud lepingust nr L2012-7 nähtub, et hageja on loovutanud E.Mile põhinõude täielikult ja kõrvalnõuded vaid osas, millised on põhinõudel alates nõude loovutamise hetkest 19.07.2012. Kuna hageja on 11.11.2013 toimunud istungil väljendanud selgelt oma tahet nõuda viivist arvestusega kuni 18.07.2012, oli ja on hagejal nõudeõigus. Täiendavalt märgib hageja, et põhinõude loovutamisega ei kaasne automaatselt kõrvalnõuete loovutamist.
17.Kohus on vääralt leidnud, et kuna poolte vahel olid vastastikused täitmata kohustused, siis kasutas kostja VÕS § 101 lõike 1 punktist 2 tulenevat õiguskaitsevahendit, mistõttu puuduvat justkui alus hagi rahuldamiseks. Jõustunud kohtuotsus kuulub täitmisele ning sellega väljamõistetu osas ei saa rakendada VÕS § 101 lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohus on märkinud, et kostjal oli õigus oma kohustus täitmata jätta, kuna käesoleva vaidluse aluseks oleva nõude esialgne omanik OÜ Intelan (pankrotis) ei olnud täitnud oma kohustust tasuda kostja kohtukulud 2489.35 eurot tsiviilasjas nr 2-04-1481. Samas on kohus õigesti tuvastanud, et kostjal lasus sama kohtuotsuse alusel kohustus tasuda OÜ-le Intelan (pankrotis) 52 088 eurot. Seega on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi, asudes seisukohale, et kümnekordse suuruse vahega nõuete korral on VÕS § 101 lõike 1 kohaldamine lubatud. Lisaks on kohus viidatud normi kohaldamisel teinud menetlusliku vea, hakates taaskord tõendeid looma ja arvates selle kaudu, et vastastikuste nõuete proportsioonid on paigas. Kohus on kaevatavas
otsuses viidanud Harju Maakohtu 27.09.2007 otsusele, millega olevat määratud kindlaks kahjuhüvitis kostjale summas 16 169.64 eurot kinnistu vabastamisega viivitamise eest. Kohus ei ole viidanud tsiviilasja numbrile, milles märgitud otsus olevat tehtud, kostja arvab, et kohus pidas silmas tsiviilasja nr 2-07-17549. 27.09.2007 otsusega ei mõistetud kostjale kohtu poolt viidatud summat välja, vaid see otsus andis aluse ja juhtnöörid hüvitise määramiseks. Hüvitise suurus määrati kindlaks Harju Maakohtu 17.12.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-47102, mille Tallinna Ringkonnakohus 12.02.2013 (kohtuotsuses on otsuse tegemise aastaks ekslikult märgitud 2012) otsusega osaliselt tühistas ja määras hüvitise suuruseks 1469.97 eurot, mitte 16 169.64 eurot, nagu väidab maakohus. Seega oli ja on kostjal esialgse võlausaldaja OÜ Intelan (pankrotis) vastu seadusega tunnustatud nõudeid kogumina üksnes summas 7760.13 eurot (tsiviilasjas nr 204-1481 2489.35 eurot + tsiviilasjas nr 2-11-47102 5270.78 eurot), mis samuti ei võimalda VÕS-i mõttest tulenevalt kohaldada käesoleval juhul VÕS § 101 lõikes 1 ettenähtut.
18.Maakohus on määranud valesti tsiviilasja hinnaks 50 029.08 eurot. Kuna hageja on 11.11.2013 istungil selgelt määratlenud, et soovib viivise väljamõistmist summas 25 639.77 eurot, st viivise arvutamist kuni nõude loovutamise lepingu sõlmimiseni 19.07.2012, siis saab tsiviilasja hinnaks olla vaid viidatud summa.
19.Lisaks, erinevalt 11.11.2013 istungil protokollitust, justkui oleks kostja tasunud põhivõlgnevuse kas täielikult või osaliselt, ei ole kostja siiani tasunud isegi seda osa temalt kohtuotsusega väljamõistetud 52 087.99 eurost, mille osas VÕS § 101 lõike 1 mõttest tulenevat võimalust kasutada ei saaks. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
21.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja menetlemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb otsus tühistada. Küll aga saab ringkonnakohus tehas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Samuti tuleb uuesti määrata tsiviilasja hind maakohtus.
22.Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu poolt otsuses märgitud tsiviilasja hind ei ole õige. Seega tuleb ringkonnakohtul TsMS § 137 lõike 11 alusel muuta tsiviilasja hinda. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg ja § 124 lõike 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihinnaks nõutav rahasumma. 23.04.2012 esitatud hagiavaldusest nähtub, et hageja rahaline nõue koosneb kahest osast: 1) hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 24 390.21 eurot (põhivõlg) ja 2) sissenõutavaks muutumata viivis TsMS § 367 alusel (kõrvalnõue). Seega tuleb hagihinna arvestamisel lähtuda TsMS §-st 133 ning hinna suuruseks on 24 390.21+4223.05=28 613.26 eurot. Arvestamisel lähtub kohus hagiavalduse punktis 2.5 väljatoodud viivise suurusest ühes päevas 11.57 eurot. Millistel kaalutlustel määras maakohus tsiviilasja hinnaks 50 029.98 eurot, ei nähtu otsusest ega muudest menetlusdokumentidest.
23.Apellant esitas täiendavate tõendite taotluse, paludes võtta tsiviilasja materjalidesse vastu 19.07.2012 nõude loovutamise lepingu (hagejalt E Mile) ning jõustunud kohtulahendid
tsiviilasjades nr 2-11-47102 ja nr 2-07-17549. Vastustaja vaidleb vastu nõude loovutamise lepingu vastuvõtmisele. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 652 lõike 4 alusel tuleb võtta vastu kohtulahendid, sest nende resolutsioonidele on kas pooled ise või maakohus viidanud ja vastustaja nende vastuvõtmisele vastu ei vaidle. Nõude loovutamise leping oli aga juba maakohtu menetluses esitatud tsiviilasja materjalidesse (t lk 133-137) ja kuna maakohus selle vastuvõtmisest ei ole keeldunud (selline määrus asjas puudub), siis puudub vajadus kaaluda selle vastuvõtmist apellatsioonimenetluses. Kuna kaebuse lisad olid esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nõude loovutamise lepingu tagastamiseks apellandile.
24.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui võttis lahendi tegemisel arvesse dokumentaalse tõendi, mida pooled ei esitanud ja mida kohtus ei uuritud. TsMS § 5 lõike 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostja vaidles nõudele vastu sel alusel, et toimunud korduvad nõude loovutamised tema vastu ei ole kehtivad, vaid tegemist on näiliste tehingutega. Maakohus aga võttis otsuse tegemisel aluseks hoopis teises tsiviilasjas (nr 2-12-27953) tehtud jõustumata lahendi põhjendused ja resolutsiooni, kus oli tuvastatud 04.09.2008, 31.12.2008 ja 04.11.2009 loovutustehingute kehtetus PankrS-i sätete alusel (kinke iseloomuga tehingud).
25.Riigikohus on asunud lahendites nr 3-2-1-91-11 (punktis 10) ja nr 3-2-1-41-05 (punktis 25) seisukohale, et jõustunud kohtulahendeid võib kasutada dokumentaalsete tõenditena oma faktiliste väidete tõendamiseks. TsMS § 457 lõike 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalisele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohtu poolt kasutatud lahend teises tsiviilasjas ei olnud jõustunud. Ka ei olnud pooled sellele kui dokumentaalsele tõendile oma väidete tõendamiseks tuginenud. Seega puudus alus selle mingilgi moel arvesse võtmiseks. Maakohus ei saanud ka tugineda PankrS sätetele tehingute kehtetuse tuvastamisel, sest nimetatud materiaalõiguslikku alust saab rakendada vaid pankrotimenetluses pankrotivara moodustamise eesmärgil tagasivõitmise teel, millisel eesmärgil kohtusse pöördumine saab toimuda võlgniku pankrotimenetluses pankrotihalduri poolt (PankrS §-d 108, 109, 110, 118).
26.Maakohtul tuli käesolevas asjas esitatud tõendite ja väidete pinnal võtta seisukoht kostja väite kohta, et vaidlusalused loovutamise tehingud olid näilised TsÜS § 89 lõike 2 alusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastav väide tõendamist ei leidnud. TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näiliku tehingu puhul on määrav poolte tegelik tahe, mistõttu tuleb võimaliku näilisuse tuvastamiseks selgitada välja, mida pooled tegelikult soovisid. Kostja tõi esile, et tehingutega püüti ainult jätta muljet nõude loovutamisest, et raskendada kostjal tasaarvestuse tegemist nõude esmase omaniku (OÜ Intelan) vastu ja et tegelikult oli nõue kogu aeg tegeliku kasusaaja OÜ Intelan ja hageja ainuomaniku ning nõukogu liikme A Ia kontrolli all. Iseenesest puudub vaidlus nõude loovutajate ja omandajate üle, kuid isegi kui nende eesmärgiks oleks olnud ainult algse loovutaja ja kostja vahelistes õiguslikes suhetes ebaselguse tekitamine, ei saaks see asjaolu anda alust tuvastada loovutamise tehingute näilisust. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-11-02 (punkt 11) ja nr 3-2-1-137-09 (punkt 11) selgitanud, et tahteavalduste näilisuse tõendamiskoormus lasub selle väite esitajal. Kostjal on toimunud loovutustega seonduvalt emotsionaalsed
vastuväited, kuid mitte ühtegi tõendit, millede alusel saaks tema väited tuvastatuks lugeda. Ka ei riku nõude loovutamine iseenesest võlgniku õigusi, sest VÕS § 171 lõike 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
27.Kostja on seisukohal, et temale Ab õiguse keelduda kohtuotsuse täitmisest VÕS § 101 lõike 1 punkt 2. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja nõude aluseks on jõustunud kohtuotsus, mille täitmiseks on algatatud täitemenetlus nr 052/2007/4284. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas kostja ja OÜ Intelan vahelise kaasomandi Tallinnas Padu 11 asuvale kinnistule, jättis kinnistu kostja kaasomandisse ja mõistis temalt välja hüvitise omandi kaotamise eest OÜ-le Intelan 815 000 krooni, viimaselt aga kostja kasuks menetluskulud kokku 38 950 krooni. Puudub vaidlus, et kostja ei ole senini temalt väljamõistetud rahasummat tasunud. Sellises olukorras täitedokumendi alusel sundtäitmise vältimiseks on kohaseks viisiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel. Sellist õiguskaitsevahendit ei ole kostja kasutanud. Ka võimalikke tasaarvestusi saab kostja realiseerida nimelt selle õiguskaitsevahendi abil.
28.Küll aga on kolleegium seisukohal, et osaliselt on põhjendatud aegumise vastuväide. Asjakohane on kostja seisukoht, et viivisenõude näol on tegemist korduvate kohustustega, mille aegumist reguleerib TsÜS § 154 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-95-08). Nimetatud sätte kohaselt on korduvate kohustuste, sõltumata nõude õiguslikust alusest, aegumistähtajaks iga üksiku kohustuse jaoks kolm aasta selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hagiavaldus esitati 23.04.2012. Hageja nõuab viivist alates kohtuotsuse jõustumisest 18.01.2007. Seega algas 2007. aasta eest arvestatava viivise aegumine 01.01.2008 ja lõppes 31.12.2010 kell 24.00 ning nõue selles osas oli hagi esitamise ajaks aegunud. 2008. aasta eest arvestatava viivise aegumine algas 01.01.2009 ja aegus 31.12.2011 kell 24.00 ning oli seega samuti hagi esitamise ajaks aegunud. Seega ei ole aegunud hageja nõue viivise osas alates 01.01.2009 kuni 18.07.2012. Maakohtu istungil täpsustas hageja oma nõude arvestamise lõpptähtaega, kinnitades seda ka apellatsioonkaebuses. Seega ei ole aegunud hageja nõue summas 14 869.67 eurot (arvestus t lk 2).
29.Samuti on kolleegium seisukohal, et tsiviilasjas tuvastatud asjaolud Avad aluse osaliselt rahuldada kostja taotluse viivise vähendamiseks. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. VÕS § 113 lõike 8 kohaselt võib sama sätte alusel vähendamist nõuda ka viivise tasumiseks kohustatud isik. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas poolte esile toodud asjaolud Avad aluse vähendada kostjalt väljamõistetavat viivist 50% võrra. Kohustus, mille täitmisega viivitamist heidab hageja kostjale ette, tuleneb jõustunud kohtulahendist tsiviilasja nr 204-1481 (t lk 5-10). Selle lahendi alusel olid pooltel tekkinud vastastikused kohustused, mis ei väljendunud mitte ainult rahalistes kohustustes. Kohtulahend, millega lõpetatakse kaasomand selliselt, et asi jääb ühe ainuomandisse ja teisel on õigus saada kaotatud omandi eest õiglast hüvitist, on oma sisult selline, milline peaks kuuluma täitmisele samaaegselt. Puudub vaidlus, et OÜ Intelan keeldus omandiõigust ja kinnistu valdust kostjale üle andmast, mistõttu pidi kostja pöörduma kohtu poole. 23.01.2008 tsiviilasjas nr 2-07-17549 (t lk 198-205) jõustunud kohtuotsusega tuvastas kohus OÜ Intelan kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatust omanikukande kustutamiseks, mõisteti kinnistu välja muuhulgas OÜ Intelan ebaseaduslikust valdusest ja mõisteti OÜ-lt Intelan välja kostja
kasuks sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitis 88 762 krooni ja hüvitis edasiulatuvalt alates 01.05.2007 igakuiselt kuni valduse üleandmiseni 5750 krooni kuus. Samas asjas määrati kindlaks, et OÜ Intelan peab tasuma kostjale menetluskulusid 73 125 krooni (t lk 55-58). Seega suurenes selle kohtuasja tulemusena OÜ Intelan kohustus kostja ees 161 887 krooni võrra, millele lisandus igakuine hüvitis 5750 krooni. Tsiviilasjas nr 2-1147102 (t lk 189-197) tuvastati, et kostja sai kinnisasja valduse 30.09.2007. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja õiguseelneja OÜ Intelan ei käitunud samuti pooltevahelistes suhetes kooskõlas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega kooskõlas, mistõttu ongi kohtu arvates alust nõustuda kostjaga ja vähendada temalt väljamõistetavalt viivist.
30.Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lõikest 1 ja arvestades, et hageja nõudest kuulub rahuldamisele 30% (7434.84 eurot 24 390.21-st), siis jäävad nii maa- kui apellatsioonikohtus kantud menetluskuludest 30% kostja ja 70% hageja kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.