2-11-34217/70 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hageja esitas kostjale I saadetud nõudekirjad: 19.10.2010 vara tagastamise nõue, 14.03.2011 nõudekiri. Kostja I ei väitnud, et ta ei saanud kirju kätte. Kui kostja I sai nõudest teada, pidi sellest teada saama ka kostja II, kes oli kostja I juhatuse liige lepingute sõlmimisest käesoleva ajani. Teatades võlgnevuse sissenõudmise alustamisest kostjale I, täitis hageja teavitamiskohustuse kostja II ees. Pooltel puudus kokkulepe, et teavitada oleks võinud ainult kostjale II adresseeritud teatisega. Juhatuse liikmena sai kostja II otseselt mõjutada, kas ja kuidas kostja I kapitalirendilepingut täidab ja tema väide, et ta ei teadnud, et kostja I ei suuda kohustusi nõuetekohaselt täita, ei olnud tõsiseltvõetav. Kuna hageja ei rikkunud kostja II suhtes teavitamiskohustust, puudus alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 järgi. Kohus leidis, et kostja II viide VÕS § 146 lg 3 ei olnud asjakohane, kuna nimetatud säte puudutab võlausaldaja VÕS § 146 lg 1 ja 2 tulenevat teatamiskohustust. VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja käendaja nõudel andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Kostja II pole väitnud, et ta sellist teavet nõudis. VÕS § 146 lg 2 puudutab põhivõlgniku pankrotti. Kostja I ei ole pankrotis. Seega puudus alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 146 lg 3 järgi. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et teatamise puudumise tõttu ei olnud hageja nõue kostja II vastu muutunud sissenõutavaks. Käenduslepingu p 2 kohaselt juhul kui klient ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest. Juhul kui kostja II ka ei saanud kätte 14.03.2011 nõudekirju, siis hageja esitas oma nõude kirjalikult kostja II suhtes hagis, mille kostja II sai kajas esitatud väite kohaselt kätte 21.12.2011. Nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 01.01.2012. Hagejal oli krediidiasutusena kohustus järgida KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid kostja II ei ole nimetatud kohustuse rikkumist tõendanud. Otsuse tegemise aja seisuga ei näe seadus ette erisust vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormise osas ning lähtuda tuleb TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatust. Kostja II ei tõendanud, et hageja jättis kostjate võime lepinguid täita kontrollimata, ei veendunud nende maksevõimes ega hoiatanud kostjat II käenduse riskidest. Ka juhul, kui pidada õigeks kostja II paljasõnalist väidet, et sisuliselt võttis kostja I lepingu üle kostja II elukaaslaselt, kes ei suutnud makseid tasuda, mistõttu hagejal oleks pidanud tekkima tõsine kahtlus kostjate maksevõimes, ei järeldu sellest, et hageja kostjate maksevõimelisust ei kontrollinud. Samuti ei ütle see midagi kostjatele esitatud selgituste või hoiatuste kohta. Hageja väitel tegeles ta enne lepingute sõlmimist laenuanalüüsiga ning kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja II tugines ka asjaolule, et hageja ei vahendanud adekvaatset kindlustuskatet, millega põhjustas ise kahju tekkimise. Kapitalirendilepingu p 8.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud koheselt, kuid mitte hiljem kui 1 kalendripäeva jooksul pärast vara oma valdusse saamist sõlmima liisinguandja poolt aktsepteeritavas kindlustusaktsiaseltsis liisinguandja poolt lepingu esilehel sätestatud tingimustel vara kindlustuslepingu, kus kindlustusvõtjaks määratakse liisinguvõtja ning soodustatud isikuks ehk hüvitise saajaks liisinguandja. Kapitalirendilepingu kindlustuskohustuse jaotisest nähtus, et liisinguandja aktsepteeris 10 kindlustusandjat, sh kostja II poolt nimetatud BTA ja QBE kindlustust. Ette olid nähtud kohustuslikud kindlustatavad riskid. Kohus leidis, et kostja I ei oleks pruukinud piirduda üksnes kohustuslike riskide kindlustamisega, vaid oleks saanud kindlustada oma tegevusest tulenevaid täiendavaid riske. Nii BTA kui QBE kindlustus olid hageja poolt aktsepteeritud kindlustusandjateks, mistõttu jääb kostja I väide adekvaatse kindlustuskaitse võimaluse puudumisest pidetuks. Kapitalirendilepingu p 8.2 kohaselt sõlmib liisinguandja kindlustuslepingu vastavalt liisinguvõtja tehtud valikule. Kostjal I

oli võimalus valida endale sobiva kindlustusandja sobiv pakkumine. Seetõttu ei nõustunud kohus kostjaga I, et hageja jättis vahendamata adekvaatse kindlustuskatte ja tekitas endale ise kahju. Kuivõrd kostja II ei esitanud väidet, et hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud kindlustuslepingu vahendusleping ning et hoolsuskohustuse rikkumisega rikkus hageja VÕS § 620 lg-eid 1 ja 2 ning tekitas seega kostjale kahju, asja sisulisel arutamisel, siis ei olnud sellele viitamine ka kohtukõne teesides lubatud ning kohus jättis väite analüüsimata (TsMS § 402 lg 2). Kohus ei nõustunud kostja II seisukohaga, et hageja arvestas viivist intressilt. Hageja arvestas viivist 20 378 eurolt 51 sendilt, mis koosnes sõiduki jääkväärtusest (19 539 eurot 2 senti) ja kindlustusmaksete võlgnevusest (839 eurot 49 senti). Kohus leidis, et kostja II poolt väljatoodud asjaolud ei anna alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et kui hageja oleks teavitamiskohustust täitnud, siis ei oleks kohtuvaidlust tekkinud ning kostja II oleks kostja I asemel jätkanud kapitalirendilepingu täitmist ja viivisenõuet poleks tekkinud. Nõutav viivis ei olnud ebamõistlikult suur. Hageja esitas maksegraafiku, mille kohaselt oli liisingueseme maksumus 23 070 eurot 96 senti. Kostja I tasus lepingumakseid 3937 eurot 91 senti, millest hageja arvestas liisingueseme hinna katteks 3531 eurot 91 senti. Pooled ei vaielnud, et hageja ütles lepingu üles. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt I soetusmaksumuse tasumata osa 19 539 euro 5 sendi (23070,96-3531,91) hüvitamist kapitalirendilepingu p 10.6 ja VÕS § 367 lg 1 alusel. Vastavalt kapitalirendilepingu p-le 8.1 kannab kõik kindlustusega seotud kulud liisinguvõtja. Vara peab olema kindlustatud kogu perioodi vältel, mil see on lepingu alusel liisinguvõtja valduses. Hageja tasus kostja I asemel kindlustuse eest perioodil 05.11.2010-04.11.2011 makse 159 eurot 49 senti ja 06.11.201005.11.2011 perioodil kaskokindlustuse eest 680 eurot, kokku 839 eurot 49 senti. Kostjad ei vaielnud kindlustusmaksete hüvitamise nõude arvestusele vastu. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt I tasumata kindlustusmaksete hüvitamist kapitalirendilepingu p 10.6 alusel. Hageja nõudis kostjalt I sõiduki tagasisaamiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamist 1956 eurot 35 senti. Kohus märkis, et kostjalt II pole hageja nimetatud kulutuse hüvitamist nõudnud. Kui kostja I ei oleks lepingut rikkunud, ei oleks hageja lepingut üles öelnud ning poleks tekkinud kulutusi võlgnevuse sissenõudmiseks (VÕS § 367 lg 4). Kapitalirendilepingu p-st 10.3 tulenevalt oli kostjal I kohustus liisinguese lepingu ülesütlemisel hagejale tagastada ja hagejal ei oleks tekkinud kulutusi sõiduki tagasisaamiseks. Hageja esitas OÜ Incure Inkasso Agentuur arve 1956 eurot 35 senti kohtuvälise menetluse, sh sõiduki tagastusteenuse eest ning OÜ-le Incure Inkasso antud volituse liisingueseme väljanõudmiseks kolmandatelt isikutelt. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt I 1956 euro 35 sendi hüvitamist kapitalirendilepingu p 10.6 ja VÕS § 367 lg 4 alusel. Kapitalirendilepingu esimesel leheküljel leppisid pooled kokku, et lepingujärgne viivis on 0,3% päevas. Hageja arvestas viivist alates lepingu ülesütlemisest 19.10.2010 kuni hagi esitamiseni 15.09.2011 331 päeva eest hüvitamata soetusmaksumuselt ja tasumata kindlustusmaksetelt 20 378 eurot 51 senti. Hageja nõudis kostjalt I viivist 20 235 eurot 86 senti. Kohus leidis, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt I nimetatud summa tasumist VÕS § 113 lg 1 alusel. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt II soetusmaksumuse tasumata osa ja tasumata kindlustusmaksete hüvitamist ning viivist solidaarselt kostjaga I käenduslepingu p 1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel. Kuna kostja II kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oli 26 993 eurot 2 senti, siis selles summas kuulus hageja nõue põhivõlgniku ja käendaja vastu rahuldamisele solidaarselt. Eeltoodu alusel rahuldas kohus hagi.

4.Kostja II palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Kostja II palus kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1. Kohus tugines hageja paljasõnalistele väidetele laenuanalüüsi läbiviimise kohta. Ühtegi tõendit selle kohta esitatud pole. Kostjal II ei olnud võimalik tõendada negatiivset asjaolu, et hageja teostas enne lepingu sõlmimist laenuanalüüsi. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-64-12 sedastanud, et kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja võlgnikuna tõendama, et tema suhtes pole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on piiratud. Seega tuli hageja väide krediidikontrolli teostamise kohta lugeda tõendamatuks. Hageja ei ole tõendanud, et kontrollis kostja II võimet täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi ega hoiatanud teda käenduse riskidest (KAS § 89 lg 31). Sisuliselt võttis kostja I liisingulepingu koos võlgadega üle kostja II elukaaslaselt, kes ei suutnud tasuda laenulepingust võetud laenumakseid. Nõustuda ei saa kohtu järeldustega, et kostjal II oli võimalus ise valida kindlustusselts ja nende poolt pakutavaid teenuseid, millega oleks kaetud ka risk varguse korral. Kostja II istungil esitatud tõend oleks antud väite ümber lükanud. Analoogia korras võib VÕS § 362 lg 3 p 1 kohalduda ka liisinglepingu p 8.2 kohta, ehk kaskokindlustuse valiku kohta. Kostjat I kohustati valima hageja poolt valitud kindlustusandja kindlustust, mis ei arvestanud kostja I majandustegevuse iseärasusi ega kindlustusvajadust. Seega käitus hageja õigusvastaselt (VÕS § 1048) ning ei saa kostjatelt kahju nõuda. Adekvaatse kindlustuskatte vahendamisel ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kostja I ärinimi viitab, et sõidukit hakatakse välja rentima. Samuti oli kosja I 2008 majandusaasta aruandes märgitud tegevusaladeks sõiduautode ja matkasõiduki ATV renditeenuse osutamine. Sellega kaasnes ka suurem kindlustusrisk. Hageja ei tegutsenud hoolikalt ja rikkus KAS § 83 lgt 3 ja § 89. Liisingulepingu p-st 8.2 lähtuvalt ei saanud kostja I ise kindlustustingimusi mõjutada, kuna kindlustuspakkumine saadeti talle enne liisingulepingu sõlmimist. Seega on kostja I poolt väljatoodud asjaolud selgelt tõendatud. Liisingulepingu p-st 8.3 tulenevalt oli hagejal õigus sõlmida liisinguvõtja nimel kindlustus. Järelikult oli hagejal võimalus kahju tekkimist vältida ja hageja rikkus hoolsuskohustust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (3-2-1-136-12). Kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (VÕS § 149 lg 3). Kahjuhüvitise vähendamiseks võib alust olla ka VÕS § 139 lg-te 1 või 2 alusel (3-2-1-62-13). Eeltoodust tulenevalt on hageja tekitanud endale kahju ja kostja II palub kahjuhüvitise vähendamist 0 euroni. Kuna hageja ei viinud enne laenu andmist läbi krediidikontrolli ning kostjal II ei lastud ise valida sobivat ja vajalikku kindlustuspakkumist, tekkis kostjal II rikkumiste tulemusena kahju 26 993 eurot 2 senti. Kostja II esitab apellatsioonimenetluses tasaarvestuse avalduse hagejale (VÕS § 198), kuna kostja II ei teadnud täpset kahju suurust enne maakohtu otsuse teadasaamist.

Kohus jättis välja selgitamata sõiduki hetkeväärtuse liisingulepingu lõpetamise päeval 19.10.2010. Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (vt nt 3-2-1-3308, p-d 16 ja 17; 3-2-1-56-08, p 14; 3-2-1-77-08, p 13). Kohus lähtus sõiduki jääkväärtusest. Arvestades väljaselgitamata asjaolude mahtu, tuleks asi tagastada maakohtule menetluse jätkamiseks. 15.05.2013 istungil soovis kostja II esitada meilivahetuse väljatrüki, mis tõendas, et hageja teadis, et liisinguleping tõstetakse koos võlgnevusega ümber M-LT kostjale I, mille juhatuse liige on kostja II ning kostjal I ei lastud ise kindlustust valida. Tõendi esitamiseks oli mõjuv põhjus (TsMS § 331 lg 1), kuna kostja II klient leidis meili alles viimasel minutil. Tõendite vastuvõtmata jätmisega rikkus kohus menetlusnormi (TsMS § 652 lg 3 p 2). Kostja II esitas 20.05.2013 vastuväite ja asja arutamise uuendamise taotluse, mille kohus oleks pidanud rahuldama. Kostja II tõendas ja hageja ei ole vastupidist tõendanud, et hageja ei ole kordagi esitanud kostjale II pretensiooni ning ei ole vastavalt TsMS § 91 lg-le 1 tõendanud, kas ja kuidas ta püüdis kostjatelt võlga kätte saada. Seetõttu taotles kostja II kohtult alternatiivselt vähendada kahjuhüvitist õiglase ulatuseni, s.o sõiduki lepingujärgse jääkväärtuseni 17 552 eurot 35 senti. Kostja II ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 10 päeva möödumisel kostja II poolt hagi kättesaamisest arvates. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (3-2-1-107-07). Õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla käendaja vastu nõude mitte esitamine ja hiljem viiviste nõudmine. Hageja ei esitanud kostjale II nõuet vastavalt käenduslepingu p 2-le. Samuti soovis kostja II koheselt, kui ta hageja nõudeõigusest teada sai, kostja I poolt võetud kohustuste täitmist jätkata. Hageja pahatahtliku tegevuse tulemusena suurenesid võla sissenõudmisel viivised. Nõue viiviste tasumise osas on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Juhul kui kohus ei vähenda väljamõistetud summat, soovib kostja II vastu vaielda viivisele 20 235 eurot 86 senti. Kostja II taotles maakohtus viivise vähendamist mõistlikkuse piirini. Kostja II jääb selle taotluse juurde. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 6, ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Samuti on viivis 0,3% päevas ja 109,5% aastas ebamõistlikult suur. Kostja II majanduslik seisund on halb ja hageja teavitamiskohustuse täitmisega ei oleks kohtuvaidlust tekkinud. Kostja II soovib viivise vähendamist 8%-le aastas. Hageja seisukoht

12.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Vaidlust ei olnud selles, et kostja KP sõlmis 05.11.2009 AeroAutorent OÜ ainuosaniku ja juhatuse ainuliikmena sõiduauto BMW 525 v.a 2005 kapitalirendilepingu nr 291105AE ja samal päeval käenduslepingu nr KÄ-291105AE-1. Vaidlust ei olnud ka selles, et hageja ütles kostja I poolt lepingujärgsete kohustuste rikkumise tõttu 19.10.2010 kapitalirendilepingu kehtivalt üles ja leping lõppes. Sõiduk on hagejale tagastamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kostja II on kaebuses korranud enamuses maakohtu menetluses hagile esitatud vastuväiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Apellant väitis kaebuses, et hageja ei ole kontrollinud enne lepingute sõlmimist kostjate võimet täita oma kohustusi. Ringkonnakohus leiab, et apellandi sellel väitel ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel sisulist tähtsust, sest kostjad ei ole väitnud, et nad ei olnud lepingut sõlmides maksevõimelised ega suutelised lepinguga võetud kohustusi täitma ning hagejale oleks pidanud see lepingut sõlmides selge olema. Nimetatud kaebuse väide on ka sisuliselt ebaõige ja ei ole kooskõlas tõenditega. Hageja esitas apellatsioonimenetluses kostja I 2008.a majandusaasta aruande, millest nähtuvalt teadis kostja II, millises ulatuses oli kostja I võimeline oma kohustusi täitma ja et kostjal I ei esinenud maksejõuetuse ilminguid või muid lepingu täitmist takistavaid asjaolusid. Tõendamist ei leidnud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine hageja poolt ja hagejale kaebuses sellekohaste etteheidete tegemine ei ole põhjendatud. Eelkõige on ikkagi krediidisaajal kohustus hinnata oma võimekust võetud kohustusi täita ja asja materjalidest nähtuvalt kostja I maakohtus hagile sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja II väide, et hageja ei võimaldatud kostjal valida adekvaatset kindlustuskaitset pakkuvat kindlustusseltsi, oli ebaõige. Kostjal I oli võimalik kindlustusleping sõlmida omal valikul kümne hageja poolt aktsepteeritud kindlustusandja juures (I kd, lk 7). Ekslik on kostja II poolt kaebuses väidetu, et hageja valis kindlustusandja. Vaidlust ei ole selles, st liisinguvara ei ole hagejale tagastatud ja kostja II väitel on selle omastanud kostja I klient. Kapitalirendilepingu p-de 8.5.1, 9.1 ja 9.2 kohaselt ei vabasta vara võimalik vargus või kaotsiminek kostjat I vastutusest vara säilimise eest. Apellatsioonkaebuses esitatud uue väite, mille kohaselt ei selgitanud kohus välja sõiduki väärtust lepingu lõpetamise päeval 19.10.2010, jätab ringkonnakohus vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 tähelepanuta. Kuna sõidukit ei tagastatud hagejale, ei ole sellel ka sisulist tähtsust, sest võlgnevusest sõiduki väärtust maha arvata ei oleks niigi alust ja maakohus ei rikkunud asja lahendamisel selles osas menetlusnorme, mis tingiksid otsuse tühistamise. Käendusega seotud riske selgitati kostjale II lepingu p 6 kohaselt ja ta on käendajana lepingut allkirjastades kinnitanud, et ta mõistab käenduslepinguga endale võetud kohustuste olemust ja on lepingu tingimustega tutvunud (I kd, lk 18). Kostja II kaebuse väide, et hageja ei teavitanud teda