Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue Hageja ja kostja I sõlmisid 05.11.2009 kapitalirendilepingu nr XXX, mille alusel omandas hageja kostja I ülesandel ja huvides sõiduauto BMW 525 hinnaga 23 070,96 eurot (sh käibemaks) ning andis sõiduki kostja I kasutusse. 05.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX, millega kostja II kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga I vastutama kapitalirendilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Vastavalt käenduslepingule oli kostja II rahalise vastutuse maksimumsumma 26 993,02 eurot. Kuna kostja I ei täitnud kapitalirendilepingust tulenevat lepingujärgsete maksete tasumise kohustust, ütles hageja kapitalirendilepingu 19.10.2010 üles. Lepinguesemeks olnud BMW 525 on käesoleva ajani hagejale tagastamata. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjatelt solidaarselt välja VÕS (võlaõigusseadus) § 367 lg 1, 101 lg 1 p 3 ja 6, § 145 lg 1 ja 05.11.2009 kapitalirendilepingu nr XXX ja käenduslepingu nr XXX alusel põhivõlgnevuse 20 378,51 eurot ja viivise 6 614,51 eurot, kokku 26 993,02 eurot. Lisaks sellele palub hageja välja mõista kostjalt I täiendavalt viivise 13 621,35 eurot ja kahju hüvitise 1 956,35 eurot, kokku 15 577,70 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda solidaarselt. Kostjate seisukohad Kostjad hagi õigeks ei võta ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II väidab, et hageja pole kordagi teavitanud kostjat II, et kostjal I on makseraskused ja ta ei suuda kapitalirendilepingut nõuetekohaselt täita. Kostja II ei ole ühtegi nõudekirja kätte saanud. Tõendamata on kas ja kuidas hageja on püüdnud kostjatelt võlgnevus kätte saada. Kuna hageja jättis kostja II teavitamata, ei teadnud kostja II võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Hagejast on ülekohtune nõude kostjalt II kohtus nii suurt summat, kui ta ise jättis teavitamiskohustuse täitmata. Teatamise puudumise tõttu ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja ei tegutsenud kooskõlas seadusest tuleneva hoolsuskohustusega ja ise põhjustas endale kahju tekitamise. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei kontrollinud kostjate võimet täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi ega hoiatanud käenduse riskidest. Hageja ei vahendanud adekvaatset kindlustuskatet. Kahjunõue on tõendamata. Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud kindlustuslepingu vahendusleping, hageja on oma hoolsuskohustust rikkunud ja sellega tekitanud kostjale kahju. Kostja II taotleb kahjuhüvitise vähendamist seoses hageja osalusega kahju tekkimises. Kostja II taotleb ka viivise vähendamist. Viivisemäär on ebamõistlikult suur. Hageja on arvestanud intressilt viivist. Kostja I küll hagi õigeks ei võta, kuid ühtegi sisulist vastuväidet esitanud ei ole.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Vaidlus puudub, et hageja ja kostja I sõlmisid 05.11.2009 kapitalirendilepingu nr XXX (lk 5156) ja et 05.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX (lk 60). Samuti, et kuna

kostja I ei täitnud kapitalirendilepingust tulenevat lepingujärgsete maksete tasumise kohustust, ütles hageja kapitalirendilepingu 19.10.2010 üles. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kostja II heidab hagejale ette, et hageja on jätnud täitmata oma käenduslepingust tuleneva kohustuse teavitada kostjat II, et kostjal I on makseraskused ning viimane ei suuda kapitalirendilepingut täita. Teavitamiskohustuse rikkumine on vaadeldav kaassüüna kahju tekkimises VÕS § 139 lg 1 mõttes ning seda tuleks analoogia korras rakendada kohustuse täitmise nõude vähendamisele. Kostja II viitab ka VÕS § 146 lg 3. VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Käenduslepingu p 5.1 kohaselt on liisinguandja kohustatud teavitama käendajat kliendi vastu lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest. Käenduslepingus ei ole kokku lepitud, mis moel peab hageja teavitamiskohustuse täitma. Hageja on esitanud 14.03.2011 nõudekirjad (lk 63, 64, 65), mis on saadetud kostjale II tema käenduslepingus märgitud aadressidel XXXja XXXning kostja I kapitalirendilepingus märgitud aadressil XXX. Kostja II väitel ei ole ta kirju kätte saanud. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 alusel kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus leiab, et mõistlik isik mõistaks teavitamiskohustuse täitmisena teavitamiseks kohustatud isiku sellist tegu, mille tulemusel on käendaja võlgnevuse sissenõudmisest teada saanud. Kuivõrd pooled ei leppinud kokku millisel moel tuleb käendajat teavitada, võib selline tegu olla tehtud mis tahes vormis. Hageja on esitanud ka kostjale I saadetud nõudekirjad: 19.10.2010 vara tagastamise nõue (lk 61), 14.03.2011 nõudekiri (lk 66). Kostja I ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud kirju kätte saanud. Kostja II on kostja I seaduslik esindaja, kostja II sõlmis kostja I esindajana kapitalirendilepingu. Kostja II on olnud kostja I juhatuse liige lepingute sõlmimisest käesoleva ajani. Seega kui kostja I sai nõudest teada, pidi sellest vältimatult teada saama ka kostja II. Teatades võlgnevuse sissenõudmise alustamisest kostjale I, täitis hageja oma teavitamiskohustuse kostja II ees, sest tegemist oli hageja poolt tehtud teoga, mille tulemusel sai kostja II võlgnevuse sissenõudmise alustamisest teada. Pooltel puudus kokkulepe, et teavitada oleks võinud ainult kostjale II adresseeritud teatisega. Juhatuse liikmena sai kostja II otseselt mõjutada, kas ja kuidas kostja I kapitalirendilepingut täidab. Seetõttu ei ole tema väide, et ta ei teadnud, et kostja I ei suuda oma kohustusi nõuetekohaselt täita, tõsiseltvõetav. Kuivõrd kohus leiab, et hageja ei ole kostja II suhtes teavitamiskohustust rikkunud, puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 järgi. Kohus leiab, et kostja II viide VÕS § 146 lg 3 ei ole asjakohane, kuivõrd nimetatud säte puudutab võlausaldaja VÕS § 146 lg 1 ja 2 tulenevat teatamiskohustust. VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja käendaja nõudel andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Kostja II pole väitnud, et ta on sellist teavet nõudnud ega esitanud vastavaid tõendeid. VÕS § 146 lg 2 puudutab põhivõlgniku pankrotti. Kostja I ei ole pankrotis. Seega puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks ka VÕS § 146 lg 3 järgi.

Kostja II on seisukohal, et teatamise puudumise tõttu ei ole hageja nõue kostja II vastu muutunud sissenõutavaks. Käenduslepingu p 2 kohaselt juhul kui klient ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest. Kohus kostja II käsitlusega ei nõustu. Ka juhul kui kostja II ei saanud kätte temale adresseeritud 14.03.2011 nõudekirju, siis on hageja esitanud oma nõude kirjalikult kostja II suhtes hagiavalduses. Hagiavalduse sai kostja II enda kajas esitatud väite kohaselt kätte 21.12.2011. Nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 10 päeva möödumisel kostja II poolt hagiavalduse kättesaamisest arvates ehk 01.01.2012. Kostja II heidab hagejale ette ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, millest tulenevalt on hageja ise endale kahju tekitanud. Kohus nõustub kostjaga II, et hagejal oli krediidiasutusena kohustus järgida KAS (krediidiasutuste seadus) § 83 lg 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid kostja II ei ole nimetatud kohustuse rikkumist tõendanud. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei näe seadus ette erisust vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormise osas ning lähtuda tuleb TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatust, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja II ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja jättis kostjate võime lepinguid täita kontrollimata, ei veendunud nende maksevõimes ega hoiatanud kostjat II käenduse riskidest. Ka juhul, kui pidada õigeks kostja II paljasõnalist väidet, et sisuliselt võttis kostja I lepingu üle kostja II elukaaslaselt, kes ei suutnud lepingust tulenevaid makseid tasuda, mistõttu hagejal oleks pidanud tekkima tõsine kahtlus kostjate maksevõimes, ei järeldu sellest veel, et hageja kostjate maksevõimelisust ei kontrollinud. Samuti ei ütle see midagi kostjatele esitatud selgituste või hoiatuste kohta. Hageja väitel on ta tegelenud enne lepingute sõlmimist laenuanalüüsiga ning kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja II tugineb ka asjaolule, et hageja ei vahendanud adekvaatset kindlustuskatet, millega põhjustas ise endal kahju tekkimise. Liisinguese jäi tagastamata, kuna selle omastas kostja I klient. Kindlustus kahju ei hüvitanud. Kostja I ei saanud ise kindlustusandjat valida. Kostja II on seisukohal, et kuivõrd kostja I ärinimi viitas ühemõtteliselt sellele, et sõidukit hakatakse kasutama väljarentimiseks, oleks hageja pidanud arvestama tavalisest suurema kindlustusriskiga ning vahendama kindlustuspakkumisi, mis oleksid tegelikkuses aset leidnud kindlustusjuhtumit sisaldanud. Kostja II on esitanud sõidukikindlustuste tingimuste võrdluse (lk 118-129). Sellele tuginedes viitab kostja II, et näiteks BTA kindlustus pakub kindlustuskatet juhuks, kui leiab aset sõiduki vargus koos võtmete ja dokumentidega, QBE kindlustust juhita rendiautodele. Kapitalirendilepingu p 8.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud koheselt, kuid mitte hiljem kui 1 kalendripäeva jooksul pärast vara oma valdusse saamist sõlmima liisinguandja poolt aktsepteeritavas kindlustusaktsiaseltsis liisinguandja poolt lepingu esilehel sätestatud tingimustel vara kindlustuslepingu, kus kindlustusvõtjaks määratakse liisinguvõtja ning soodustatud isikuks ehk hüvitise saajaks liisinguandja. Kapitalirendilepingu kindlustuskohustuse jaotisest nähtub, et liisinguandja aktsepteerib 10 kindlustusandjat, sh kostja II poolt nimetatud BTA ja QBE kindlustust. Samas on ette nähtud kohustuslikud kindlustatavad riskid.

Kohus leiab, et kostja I ei oleks pruukinud piirduda üksnes kohustuslike riskide kindlustamisega, vaid oleks saanud kindlustada ka oma tegevusest tulenevaid täiendavaid riske, kui ta oleks seda vajalikuks pidanud. Nii BTA kui QBE kindlustus, kes kostja II hinnangul pakkusid adekvaatset kindlustuskatet, olid hageja poolt aktsepteeritud kindlustusandjateks, mistõttu jääb kostja I väide adekvaatse kindlustuskaitse võimaluse puudumisest pidetuks. Kapitalirendilepingu p 8.2 kohaselt sõlmib liisinguandja kindlustuslepingu vastavalt liisinguvõtja tehtud valikule. Kostjal I oli võimalus valida endale sobiva kindlustusandja sobiv pakkumine. Seetõttu ei nõustu kohus kostjaga I, et hageja on jätnud vahendamata adekvaatse kindlustuskatte ning seega ei saa hageja olla sellise kindlustuskatte vahendamata jätmisega ka ise endale kahju tekitanud. Kostja II esitas väite, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud kindlustuslepingu vahendusleping ning et oma hoolsuskohustuse rikkumisega rikkus hageja VÕS § 620 lg 1 ja 2 ning tekitas seega kostjale kahju, on kostja II esmakordselt esitanud kohtuistungil kohtukõne teesides, mille kostja II andis kohtule üle kirjalikult. Vastavalt TsMS § 402 lg 2 võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kuivõrd nimetatud väidet ei olnud kostja II asja sisulisel arutamisel esitanud, siis ei olnud sellele viitamine ka kohtukõne teesides lubatud ning kohus jätab väite analüüsimata. Kostja II vaidleb vastu viivisearvestusele ning palub viivise vähendamist mõistlikkuse piirini ehk 8% aastas. Kohus ei nõustu kostja II seisukohaga, et hageja on arvestanud viivist intressivõlgnevuselt. Hageja on arvestanud viivist summalt 20 378,51 eurot, mis koosneb hagiavalduse kohaselt 19 539,02 eurost osamaksetega hüvitamata sõiduki väärtusest ehk sõiduki jääkväärtusest ning kindlustusmaksete võlgnevusest 839,49 eurost. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja II poolt väljatoodud asjaolud ei anna alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Hageja nõuab kostjalt II viivist 6 614,51 eurot, samas kui põhivõlgnevus on 20 378,51 eurot. Kostja I ei ole viivise vähendamist taotlenud, kuid kohus märgib, et ka kostjalt I nõutav viivis jääb alla põhivõlgnevuse summa. Hageja ei ole taotlenud viivise väljamõistmist edasiulatuvalt, seega viivisenõuded käesoleva aja seisuga enam ei suurene. Ainuüksi asjaolu, et hageja majanduslik seisund on parem kui kostjal II ei anna alust viivisenõude vähendamiseks. Hagejale on hüvitamata suurem osa liisingueseme ostuhinnast. Otsuses eeltoodud põhjendusel ei nõustu kohus kostja II väitega, et hageja on oma teavitamiskohustust rikkunud. Seega ei saa kohus nõustuda kostjaga II ka selles osas, et kui hageja oleks oma teavitamiskohustust täitnud, siis ei oleks kohtuvaidlust tekkinud ning kostja II oleks kostja I asemel jätkanud kapitalirendilepingu täitmist ja viivisenõuet poleks tekkinud. Kohus leiab, et nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja on esitanud maksegraafiku (lk 57), mille kohaselt on liisingueseme maksumus 23 070,96 eurot, nimetatu tuleneb ka ostu-müügi lepingust nr XXX (lk 58) ja vara vastuvõtu-üleandmise aktist (lk 59). Kostja I on tasunud lepingumakseid kokku summas 3 937,91 eurot (lk 70 arvete ja laekumiste väljavõte). Sellest on hageja arvestanud liisingueseme hinna katteks 3 531,91 eurot. Kostjad ei ole väitnud, et on teinud rohkem makseid või hageja oleks pidanud makseid arvestama põhivõlgnevuse katteks suuremas ulatuses. Seega vara soetusmaksumuse tasumata osa on 19 539,05 eurot (23 070,96 - 3 531,91). Hageja on välja toonud, et enne liisingulepingu

ülesütlemist olid tasumata osamaksed 1 986,67 eurot (konto väljavõte lk 68-69). Hageja soovib nõuda tasumata soetusmaksumuse hüvitamist 19 539,02 euro ulatuses. Vastavalt kapitalirendilepingu p 10.6 vastutab lepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja liisinguandja ees kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasumata rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa, aga ka võimalikud vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peab hüvitama liisinguvõtja. Pooled ei vaidle, et hageja on liisingulepingu üles öelnud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I soetusmaksumuse tasumata osa 19 539,02 euro hüvitamist kapitalirendilepingu p 10.6 ja VÕS § 367 lg 1 alusel. Vastavalt kapitalirendilepingu p 8.1 kannab kõik kindlustusega seotud kulud liisinguvõtja. Vara peab olema kindlustatud kogu perioodi vältel, mil see on lepingu alusel liisinguvõtja valduses. Hageja tasus kostja I asemel kindlustuse eest perioodil 05.11.2010-04.11.2011 makse 159,49 eurot ja 06.11.2010-05.11.2011 perioodil kaskokindlustuse eest 680 eurot, kokku seega 839,49 eurot (lk 67). Kostjad ei ole kindlustusmaksete hüvitamise nõude arvestusele vastu vaielnud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I tasumata kindlustusmaksete hüvitamist kapitalirendilepingu p 10.6 alusel. Hageja nõuab kostjalt I sõiduki tagasisaamiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamist summas 1 956,35 eurot. Kostja II vaidleb vastu, kuna nõue on tõendamata. Kohus märgib, et kostjalt II pole hageja nimetatud kulutuse hüvitamist nõudnud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kui kostja I ei oleks lepingut rikkunud, ei oleks hageja lepingut üles öelnud ning poleks tekkinud kulutusi võlgnevuse sissenõudmiseks. Kapitalirendilepingu punktist 10.3 tulenevalt oli kostjal I kohustus liisinguese lepingu ülesütlemisel hagejale tagastada. Kui kostja I oleks liisingueseme tagastanud, ei oleks hagejal tekkinud kulutusi sõiduki tagasisaamiseks. Hageja on esitanud OÜ Incure Inkasso Agentuur arve (lk 71) summas 1 956,35 eurot kohtuvälise menetluse, sh sõiduki tagastusteenuse eest. Hageja on esitanud OÜ-le Incure Inkasso antud volituse liisingueseme väljanõudmiseks kolmandatelt isikutelt (lk 62). Hagejal on õigus nõuda kostjalt I 1 956,35 euro hüvitamist kapitalirendilepingu p 10.6 ja VÕS § 367 lg 4 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Kapitalirendilepingu esimesel leheküljel on pooled kokku leppinud, et lepingujärgne viivis on 0,3% päevas. Hageja on arvestanud viivist alates lepingu ülesütlemisest 19.10.2010 kuni hagi esitamiseni 15.09.2011 kokku 331 päeva eest hüvitamata soetusmaksumuse ning tasumata kindlustusmaksete summalt 20 378,51 eurolt määraga 0,3% päevas. Hageja nõuab kostjalt I viivist 20 235,86 eurot. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt I nimetatud summa tasumist VÕS § 113 lg 1 alusel. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt käenduslepingu p 1 võtab käenduslepingu sõlmimisega käendaja endale täies ulatuses vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sh liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hagejal on

õigus nõuda kostjalt II soetusmaksumuse tasumata osa ja tasumata kindlustusmaksete hüvitamist ning viivist solidaarselt kostjaga I käenduslepingu p 1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel. Kuna kostja II kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma käenduslepinguga kokku lepitult on 26 993,02 eurot (lk 60), siis selles summas kuulub hageja nõue põhivõlgniku ja käendaja vastu rahuldamisele solidaarselt. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 20 378,561 eurot ja viivis 6 614,51 eurot ( 26 993,02 eurot) ning kostjalt I täiendavalt viivis 13 621,35 eurot ja kahju 1 956,35 eurot (15 577,70 eurot). Kohus jätab hindamata kostja II tõendi ELF veebilehe väljatrükk (lk 132), kuna asjaolu, et liisinguesemel on hetkel kehtiv kindlustus, mida kostjad ei ole vormistanud, ei seondu hageja poolt esitatud nõuetega. Nimetatud tõendiga ei saa tõendada, et liisinguese võib olla hageja käes, sest väljatrükilt ei nähtu, kes on kindlustuslepingu sõlminud. Kohus ei hinda ka kostja II ekirja (lk 130-131) kompromissi pakkumise kohta, sest vaidlust ei ole, et kohtuvälist kokkulepet pooled ei saavutanud. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.