Kohtulahend

ei ole hageja mittetulundusühingu liige (vt kostja põhikirja p 8.1, mille kohaselt võib liikmeks olla vaid juriidiline isik). Lisaks sellele ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et distsiplinaarkomisjoni ja apellatsioonikomisjon on kostja organiteks MTÜS § 31 lg 1 mõttes. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-95-13 lahendi p-s 11 märkinud, et MTÜS § 24 lg-s 7 on peetud silmas, et üldkoosoleku otsusega samas korras võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et vahekohtu kokkulepe võiks olla tühine põhjusel, et EJL regulatsioonid ei vasta vahekohtule esitatavatele nõuetele ja Eestis puudub alaline vajaliku pädevusega vahekohus. Vahekohtu kokkuleppe sõlmimine ei ole TsMS § 718 kohaselt sõltuvusse seatud nõuetele vastava vahekohtu olemasolust. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks vahekohtus, mistõttu tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3 – 5 ei tulene teisiti. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. SK on esitanud määruskaebuse Harju Maakohtu 27.02.2014. a määrusele, millega kohus jättis hagi läbi vaatamata. Menetluskäik Hageja esitas määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruskaebus Hageja hinnangul põhineb 27.02.2014 kohtumäärus õigusnormi rikkumisel, kusjuures rikutud on nii menetlusõiguse kui materiaalõiguse normi, mis on käesoleval juhul kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kohus on asunud seisukohale, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et EJL distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon on kostja organiteks MTÜS § 31 lg 1 mõttes. Eelviidatud seisukoht on ebaõige ja sellisele seisukohale asudes on kohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes täielikult käsitlemata asjas esitatud tõendid, milledest nähtub üheselt, et EJL distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon on kostja organiteks MTÜS § 31 lg 1 mõttes. EJL põhikirja p-st 16.3 nähtub üheselt, et EJL distsiplinaarkomisjoni ja EJL apellatsioonikomisjoni näol on tegemist EJL organitega, millisele tõendile ei ole kohus aga tähelepanu pööranud. Kohus on asunud seisukohale, et MTÜS § 24 lg 1 mõtte kohaselt on organite otsuste kehtetuks tunnistamist õigust nõuda üksnes mittetulundusühingu liikmel, hageja ei ole aga EJL liige. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-95-13 (p 11 viimane lõik) rõhutanud, et MTÜS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahend oma olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga nn. sisesuhetes olevad isikud. Asudes seisukohale, et hageja ei ole EJL liige, ei ole kohus menetlusõiguse normi rikkudes käsitlenud asjaolu, et hagejat saab lugeda EJL-ga nn sisesuhtes olevaks isikuks. Arvestades asjaolu, et EJL organite (EJL distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon) otsused on tehtud just nimelt hageja suhtes, piirates oluliselt hagejale PS § 19 ja § 29 tulenevat üldist vabaduspõhiõigust vabalt valida oma tegevusala ja elukutset, tuleneb nimetatud organite otsuste vaidlustamise õigus hagejale ka PS §-st 15.

TSÜS § 38 lg 1 kohaselt huvitatud isik võib nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Hagejal on huvitatud isikuna (vastavad otsused on tehtud hageja suhtes ja puudutavad just hageja õigusi) õigus EJL organite otsuseid vaidlustada ka vastavalt TSÜS §-le 38 lg 1. MTÜS § 2411 lg 2 kohaselt otsuse tühisusele võib kohtumenetluses tugineda nii hagi kui ka vastuväite esitamisega ning MTÜS § 2411 ei tulene, et otsuse tühisusele oleks võimalik tugineda vaid mittetulundusühingu liikmel. MTÜS § 2411 lg 1 kohaselt üldkoosoleku otsus on tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. TSÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Hagi vastusest nähtuval on ka kostjale endale selgusetu, millise rikkumise eest on hagejale distsiplinaarkaristus määratud. Kohus on asunud seisukohale, et kuna pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks vahekohtus, siis tuleb hageja hagi jätta läbi vaatamata. Eelviidatud seisukohale asudes on kohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes üldse käsitlemata, miks kohus ei nõustu järgmiste hageja väidetega: - Kostja väidetav vahekohtu kokkulepe on tühine põhjusel, et hageja oli 16.02.2009 jalgpalluri litsentsi avaldust allkirjastades TSÜS § 8 lg 2 kohaselt alaealine (17 aastane), st piiratud teovõimega ning sellise lepingu sõlmimiseks puudus hageja mõlema vanema nõusolek; - TsMS § 718 lg 1 kohaselt vahekohtu kokkuleppe ese võib olla varaline nõue. - Hageja 16.02.2009 jalgpalluri litsentsi avalduse kohaselt nõustus hageja järgima jalgpallialastes vaidlustes EJL põhikirja ja regulatsioone ning hageja on eelnevat ka kohaselt järginud, pöördudes kaebusega EJL apellatsioonikomisjoni poole. Samas ei piira ei EJL põhikiri ega ka muu regulatsioon hageja õigust pöörduda EJL organi (sh EJL distsiplinaarkomisjon ja EJL apellatsioonikomisjon) otsuse seaduslikkuse kontrollimiseks kohtu poole, millise õiguse annab hagejale TSÜS § 38 ja MTÜS § 24. TsMS § 423 lg 1 p 6 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Kohus on käesoleval juhul hagi läbi vaatamata jättes jätnud tähelepanuta, et hageja vaidlustab hagis ka vahekohtu kokkuleppe kehtivust, mistõttu ei olnud kohtul alust jätta TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel hagi läbi vaatamata. PS § 15 kohaselt igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 146 kohaselt õigust mõistab ainult kohus. Kõik piirangud, mis ei võimalda isikul kasutada eelviidatud kohtusse pöördumise õigust, on vastuolus põhiseaduse ja heade kommetega ning seega tühised. Hageja on selgitanud, et ka EJL enda regulatsiooni kohaselt ei ole välistatud kohtusse hagi esitamine EJL organi otsuse seaduslikkuse kontrollimiseks. EJL põhikirja p 35.7 on küll sätestatud, et EJL apellatsioonikomisjoni otsus on lõplik, samas ei nähtu ei EJL põhikirjast ega ka muust dokumendist, et isikul ei ole õigust esitada kohtusse hagi sellise organi otsuse seaduslikkuse kontrollimiseks.

Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi, kuna kohus ei ole andnud sisulist hinnangut faktilise asjaolule ja hageja väitele, et Eestis ei ole moodustatud jalgpalli vahekohut, seega ei ole hageja ja kostja vahelist vaidlust vahekohtus läbi vaadatud ning seda ka ei ole võimalik vahekohtu puudumise tõttu vahekohtus läbi vaadata, mis tähendab ühtlasi vahekohtu kokkuleppe tühisust. EJL põhikirja p 43.1 kohaselt võib jalgpallivaidluse anda lahendada sõltumatule, erapooletule, Eesti seaduse alusel ja Eesti tegutsevale jalgpalli vahekohtule, seega viidatakse alaliselt tegutsevale vahekohtule. Eestis ei ole aga seni moodustatud jalgpalli vahekohut, mistõttu ei ole võimalik sellise alaliselt tegutseva vahekohtu poole pöörduda. Hageja rõhutab, et EJL apellatsioonikomisjoni näol on EJL põhikirja p 16.3 kohaselt tegemist EJL organiga, mitte aga jalgpalli vahekohtuga.

Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta ka järgmiste hageja poolt esile toodud rikkumiste osas: EJL apellatsioonikomisjon ei ole vahekohus vaid EJL organ. TsMS § 732 lg 1 kohaselt pooli tuleb vahekohtumenetluses kohelda võrdsetena. Hagejale ei ole seni teada antud, milline on see väidetav konkreetne tegu, milles teda süüdistatakse, samuti ei ole hagejale edastatud ei EJL selgitusi ega väidetavaid tõendeid, mille alusel on otsus tehtud. TsMS § 745 lg 4 kohaselt vahekohtu otsust tuleb põhjendada. Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite osas, et EJL apellatsioonikomisjoni kui EJL organit ei saa ka pidada sõltumatuks ega erapooletuks organiks, kuna selle organi liikmed nimetab EJL ise ja maksab eelduslikult organiliikmetele nende töökohustuste täitmise eest ka tasu. Kostja seisukoht. Kostja palub määruskaebuse jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on määrust põhjendanud TsMS § 465 lg 2 p 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda maakohtu määruses olevaid seisukohti TsMS § 654 lg 6 alusel. Vastuseks määruskaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohus on põhjendatult jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel, kuivõrd poolte vahel on sõlmitud kokkulepe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada. Hageja on litsentseeritud jalgpallur, kes allkirjastas litsentsiavalduse. Asjaolu, et litsentsiavalduse on allkirjastanud hageja vanem ajal, kui hageja oli alaealine, ei anna alust lugeda vahekohtu kokkulepet kehtetuks. Hageja on täisealisena litsentsilepingu pikendanud, millega on ka tehingu heaks kiitnud ning on võtnud kohustuse olla seotud EJL tingimustega, sh mitte pöörduda kohtusse, vaid vaidlus kuulub lahendamisele vahekohtus. Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine. Kostja on vastuses pööranud hageja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole EJL liikmeks, kellel oleks vastavate sätete alusel õigus nõuda EJ otsuste tühisuse tuvastamist. EJL põhikirja artikkel 8 kohaselt saab EJL liikmeks olla üksnes juriidiline isik. Seega määruskaebuses olevad väited hageja õiguse kohta vaidlustada mittetulundusühingu otsust tulenevalt sisesuhtest, on ekslikud. Kolleegium nõustub kostjaga. Vahekohtukokkulepe kehtivust hageja ei vaidlustanud kohtusse pöördudes. Pikendades litsentsikehtivust on hageja väljendanud nõustumust litsentsiavalduses märgitud vahekohtu

kokkulepe osas. Kolleegium ei nõustu määruskaebusega, et tema põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks on käesoleval juhul piiratud. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 15 lg 1 järgi on antud isikule õigus loobuda kohtusse pöördumise õigusest vahekohtu kokkuleppe sõlmimisega (RKPJK 05.02.2008 määrus nr 3-4-1-1-08). Kolleegium ei nõustu hagejaga väitega, et käesoleva vaidluse puhul oli vahekohtu kokkulepe tühine ka seetõttu, et tegemist on mittevaralise nõudega. TsMS § 718 lg 1 kohaselt vahekohtu kokkulepe mittevaralise nõude kohta kehtib üksnes juhul, kui pooled võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Käesolevas vaidluses ei ole välistatud kompromissi sõlmimine. Kolleegium on seisukohal, et määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks. Määruskaebuse menetluskulud tuleb jätta selle esitaja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.

Mare Merimaa

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Osaliselt tühistatud Riigikohtu 11.02.2015 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.