Muud › Muud hagiasjad

Asjaolud ja menetluse käik 08.11.2013 esitas SK (hageja) Harju Maakohtule hagi mittetulundusühingu EESTI JALGPALLI LIIT (EJL, kostja) vastu, milles palus tuvastada EJL distsiplinaarkomisjoni 08.08.2013 otsuse nr 19.2 ja apellatsioonikomisjoni 29.08.2013 otsuse tühisuse või tunnistada nimetatud otsused kehtetuks. Hagiavalduse kohaselt määrati hagejale EJL distsiplinaarkomisjoni otsusega määramata perioodiks mängukeeld, mängu juhendamise ja tehnilises alas viibimise keeld EJL-i egiidi all peetavatel võistlustel ning keeld tegutseda ametiisikuna jalgpallialal. Hageja esitas selle otsuse peale kaebuse EJL apellatsioonikomisjonile, kuid tema kaebust ei rahuldatud. Hageja ei ole etteheidetavat rikkumist toime pannud ning kostja organite eeltoodud otsused on vastuolus nii seaduse, EJL põhikirja kui ka heade kommetega. Samuti on otsuste tegemisel rikutud nii seadust, EJL põhikirja, reglemente ja distsiplinaarmäärust kui ka tunnustatud õiguspõhimõtteid. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, sest kohtul ei ole asja lahendamiseks pädevust. Pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada. Kostja leidis, et EJL apellatsioonikomisjon on moodustatud kostja siseregulatsioonide kohaselt eeltoodud vaidluste lahendamiseks (tegemist on vahekohtuga). Seega on kostja hinnangul vahekohus asjas otsuse teinud ja see on EJL põhikirja kohaselt lõplik. Harju Maakohus jättis 27.02.2014 määrusega hagi läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hageja nõue käsitatav vaidlusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 717 lg 1 (vahekohtu kokkulepe) mõttes. Kuna pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks vahekohtus, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 6 järgi läbi vaatamata. Kostja põhikirja art-s 43.1 sätestatakse, et ainupädevus lahendada Eesti-siseseid jalgpallivaidlusi, kus vaidluse poolteks on EJL liikmed, ametnikud, agendid ja/või mängijad, kuulub EJL-ile, järgides EJL põhikirjas ning muudes EJL dokumentides ette nähtud vaidluste lahendamise korda. Vaidlustes lõpliku (viimase astme) lahendi saamiseks, samuti nende Eesti-siseste jalgpallivaidluste korral, mille lahendamiseks puudub EJL-il pädevus, on keelatud pöörduda tavakohtusse. Nimetatud vaidlused võib lahendamiseks esitada üksnes sõltumatule, erapooletule, Eesti seaduse alusel ja Eestis tegutsevale jalgpalli vahekohtule. Vahekohtu otsus on lõplik ja kuulub täitmisele. Hageja on allkirjastanud 16.02.2009 jalgpalluri litsentsiavalduse, milles on muuhulgas kinnitanud, et järgib kõikides Eesti-sisestes jalgpallialastes vaidlustes, mis on seotud või tekivad seoses EJL põhikirja või muude EJL dokumentide täitmisega, EJL põhikirjas ning muudes EJL dokumentides ette nähtud vaidluste lahendamise korda; vaidlusaluses küsimuses lõpliku (viimase astme) lahendi saamiseks, samuti nende Eesti-siseste jalgpallialaste vaidluste korral, mille lahendamiseks puudub EJL-il pädevus, mitte pöörduma tavakohtusse, vaid edastama küsimuse lahendamiseks sõltumatule, erapooletule, Eesti seaduse alusel asutatud ja Eestis tegutsevale jalgpallialasele vahekohtule, tunnustades vahekohtu otsust lõplikuna ja kohustudes seda tingimusteta täitma. Vahekohtu kokkulepe ei riku hageja õigust vaidlustada kostja kui mittetulundusühingu organi otsust. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 24 lg 1 esimese lause kohaselt on organite otsuse vaidlustamise õigus üksnes mittetulundusühingu liikmel. Hageja ei ole kostja kui mittetulundusühingu liige. Kostja põhikirja p 8.1 kohaselt võib liikmeks olla vaid juriidiline isik. Lisaks sellele ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon on kostja organiteks MTÜS § 31 lg 1 mõttes. Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine põhjusel, et EJL regulatsioonid ei vasta vahekohtule esitatavatele nõuetele ja Eestis puudub alaline vajaliku pädevusega vahekohus. Vahekohtu

kokkuleppe sõlmimine ei ole TsMS § 718 kohaselt sõltuvusse seatud nõuetele vastava vahekohtu olemasolust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku XIV osa kohaselt saab vaidlusi lahendada ka ad hoc vahekohtus. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja jätkata asja menetlust maakohtus. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määrus 26.06.2014 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus põhjendatult, et hagi tuli jätta läbi vaatamata, kuivõrd pooled olid sõlminud kokkuleppe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada. Hageja on litsentseeritud jalgpallurina allkirjastanud litsentsiavalduse. See, et avalduse allkirjastas hageja vanem ajal, mil hageja oli alaealine, ei anna alust lugeda vahekohtu kokkulepet kehtetuks. Hageja on täisealisena litsentsilepingut pikendanud ja sellega tehingu heaks kiitnud (võtnud kohustuse olla seotud EJL tingimustega, sh mitte pöörduma kohtusse, vaid lahendama vaidluse vahekohtus). Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine. Hagejal ei ole õigust vaidlustada kostja kui mittetulundusühingu otsust tulenevalt sisesuhtest, sest EJL põhikirja järgi saab EJL liikmeks olla üksnes juriidiline isik. Hageja ei vaidlustanud kohtusse pöördudes vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Pikendades litsentsi kehtivust, on hageja väljendanud nõustumust litsentsiavalduses märgitud vahekohtu kokkuleppega. Hageja põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks ei ole piiratud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lg 1 järgi on isikul õigus loobuda kohtusse pöördumise õigusest vahekohtu kokkuleppe sõlmimisega. Ka see, et tegemist on mittevaralise nõudega, ei muuda vahekohtu kokkulepet tühiseks. TsMS § 718 lg 1 kohaselt kehtib vahekohtu kokkulepe mittevaralise nõude kohta üksnes juhul, kui pooled võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Praeguses vaidluses ei ole välistatud kompromissi sõlmimine. SK määruskaebus 14.07.2014 esitas SK Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu määruse ja saata asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus ei analüüsinud väidetavat vahekohtu kokkulepet sisuliselt ega tuvastanud, kas see hõlmas ka kostja organite otsuste vaidlustamist või mitte. Kostja põhikiri ega ka muu regulatsioon ei piira hageja õigust pöörduda kostja organi (sh EJL distsiplinaarkomisjoni ja EJL apellatsioonikomisjoni) otsuse seaduslikkuse kontrollimiseks kohtu poole. Kuna seaduses on sätestatud kord juriidiliste isikute organite otsuste vaidlustamiseks kohtus, siis ei saa pooled seda kokkuleppel välistada. Asjas pole võetud seisukohta, kas pooltevaheline vaidlus on vahekohtus läbi vaadatud või mitte. Ebaõige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole kohtusse pöördudes vaidlustanud väidetava vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal ei ole kostja otsuste vaidlustamise õigust, sest ta ei ole kostja liikmeks. Oma järeldust ringkonnakohus ei põhjendanud. Samuti ei ole ringkonnakohus üldse vastanud hageja määruskaebuse väitele, et distsiplinaarkomisjon ja apellatsioonikomisjon on kostja organiteks. Hageja esitas menetluses oma väidet kinnitavad tõendid.

Kohtud ei ole käsitlenud hageja sisulisi väiteid selle kohta, miks on kostja organite otsused tühised (otsused on vastuolus seaduse ja heade kommetega, otsuste tegemisel ei ole järgitud EJL põhikirja jm). Ringkonnakohus leidis ekslikult, et väidetav vahekohtu kokkulepe pole tühine põhjusel, et hageja on selle täisealisena heaks kiitnud ja asjas pole kompromissi sõlmimine välistatud. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks litsentsilepingu pikendamist, seega on ringkonnakohtu seisukoht üllatav. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud hageja määruskaebuse väitele, et kostja põhikirjast ega muust regulatsioonist ei nähtu, et pooled võiks distsiplinaarasjas sõlmida kompromissi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja määruskaebuse väite, et väidetav vahekohtu kokkulepe on tühine ka seetõttu, et Eestis ei ole jalgpalli vahekohut moodustatud ja kui EJL apellatsioonikomisjon oleks vahekohus, siis oleks vahekohtunike nimetamine vastuolus TsMS § 724 lg 2 nõuetega. Vastus määruskaebusele Kostja vaidles hageja määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Riigikohtu määrus 11.02.2015 määrusega asjas nr 3-2-1-150-14 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2014 määruse osas, milles jäeti rahuldamata SK nõue tuvastada EESTI JALGPALLI LIIDU apellatsioonikomisjoni 29.08.2013 otsuse tühisus või tunnistada see otsus kehtetuks ja saatis asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus jättis hagi läbi vaatamata osas, milles SK palub tuvastada EESTI JALGPALLI LIIDU distsiplinaarkomisjoni 08.08.2013 otsuse nr 19.2 tühisus või tunnistada see otsus kehtetuks. Riigikohus rahuldas SK määruskaebuse osaliselt ja määras tagastada talle määruskaebuselt tasutud kautsjoni 50 eurot. Kolleegium leidis hagiavalduses toodud kostja väidetele viidates, et esmalt tuli lahendada küsimus, kas vahekohtumenetlus on toimunud või mitte. TsMS § 423 lg 1 p 6 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Seda normi ei saa kohaldada pärast vahekohtu menetluse toimumist. TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Sellest, kumb säte asjas kohaldub, sõltub, milliseid õiguskaitsevahendeid saab hageja oma väidetud õiguste rikkumisel kasutada. Seega jätsid kohtud ekslikult võtmata seisukoha, kas praeguses asjas on vahekohtumenetlus toimunud või mitte (st kas pooltevahelise vaidluse kohta otsuse teinud EJL apellatsioonikomisjon on vaidlust lahendanud vahekohtuna või mitte). Pooled on mõistnud menetluses EJL apellatsioonikomisjoni olemust ja tähendust erinevalt. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et EJL apellatsioonikomisjon on vahekohtuna pooltevahelises vaidluses otsuse teinud, tuleb asja menetlus osas, milles hageja vaidlustab EJL apellatsioonikomisjoni otsuse kehtivust, lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kolleegiumi hinnangul on hagiavaldus sel juhul käsitatav avaldusena vahekohtu otsuse tühistamiseks (TsMS § 751), mis TsMS § 755 lg 4 kohaselt tuleb lahendada Tallinna Ringkonnakohtus. Sellisel juhul tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja esitatud hagi ja selle täienduste alusel vahekohtu otsuse kooskõla TsMS §-s 751 sätestatuga, lahendades enne küsimuse, kas vahekohtu otsuse tühistamise avaldus on esitatud tähtaegselt (TsMS § 752). Kui hageja taotleb avalduse esitamise tähtaja ennistamist, tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada, et EJL apellatsioonikomisjoni otsuses märgitu kohaselt on otsus lõplik (tl 30–33). See on aga vastuolus TsMS §-ga 751 ja eksitav. TsMS §-ga 751 on vastuolus ka EJL põhikirja p 43.1 osas, milles on keelatud pöörduda tavakohtusse. MTÜS § 7 lg 2 kohaselt, kui põhikirja säte on vastuolus seaduses sätestatuga, kohaldatakse seaduses sätestatut. Vahekohtu

otsust kontrollides saab mh TsMS § 751 lg 1 p 1 ja 2 ning lg 2 p 1 alusel hinnata ka vahekohtu kokkuleppe kehtivust määruse p-s 14 antud suuniste põhjal. Riigikohus leidis, et hageja nõue tuvastada EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse nr 19.2 tühisus või tunnistada see kehtetuks tuleb jätta läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigele seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda distsiplinaarkomisjoni kui EJL organi otsuste tühisuse tuvastamist. Kohtud on tuvastanud, et hageja ei ole isikuks, kellel oleks õigus MTÜS § 24 lg-te 1 ja 3 kohaselt mittetulundusühingu organi otsust vaidlustada. Riigikohus on viidatud sätteid kohaldades selgitanud, et MTÜS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahend on olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga sisesuhtes olevad isikud ning hagejal on õigus eelnimetatud korras kostja kui mittetulundusühingu otsust vaidlustada vaid juhul, kui ta on kostja liikmeks või selle organi liikmeks (vt selle kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 11). Viidatud lahendi samas p-s on Riigikohus lahendanud ka küsimuse, millised mittetulundusühingu organite otsused on MTÜS § 24 järgi vaidlustatavad. Kolleegium leidis, et mittetulundusühingu otsusega samas korras võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid. MTÜS § 31 lg 1 järgi võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. Eeltoodut arvestades nõustub kolleegium kohtutega selles, et kostja distsiplinaarkomisjoni ei saa lugeda kostja organiks MTÜS § 31 lg 1 mõttes, st viidatud organi moodustamise eesmärk (sanktsioonide määramine distsiplinaarrikkumiste korral) ei võimalda seda käsitada viidatud sättes märgitud tehingute tegemiseks määratud muu organina. Eeltoodut arvestades jättis kolleegium hageja avalduse EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse nr 19.2 tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna selle hagiga ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada. EJL distsiplinaarkomisjoni otsust nr 19.2 ei ole hagejal võimalik vaidlustada ka juhul, kui ringkonnakohus asja uuesti läbi vaadates leiab, et vahekohtu otsust ei ole asjas tehtud ning kohtul tuleb otsustada vahekohtu kokkuleppe kehtetuse üle (vt p 13 jj). Juhuks kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et EJL apellatsioonikomisjon ei ole vahekohus ning vaidlusaluses asjas ei ole vahekohtu otsust tehtud, märkis kolleegium järgmist. Kohtud hindasid EJL põhikirja art 43.1 ning hageja allkirjastatud jalgpalluri litsentsiavaldust ning tuvastasid eeltoodud sätetele tuginedes, et pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks vahekohtus. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. EJL põhikirjast (p 43.1), millega nõustumist on hageja kinnitanud litsentsiavalduses (kuivõrd avalduse allkirjastamisel oli hageja alaealine, on avalduse allkirjastanud enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 50 lg 2 järgi hageja vanem), nähtub selgelt poolte tahe lahendada vaidlus vahekohtus, mitte kohtus. TsMS § 423 lg 1 p-st 6 tulenevalt on hagi läbi vaatamata jätmine välistatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja oma nõudes sellele, et EJL organite otsused tema suhtes seatud keeldude kohta on vastuolus nii seaduse, EJL põhikirja kui ka heade kommetega, sest hageja ei ole etteheidetavat rikkumist toime pannud. Samuti on otsuste tegemisel rikutud nii seadust, EJL põhikirja, reglemente ja distsiplinaarmäärust kui ka tunnustatud õiguspõhimõtteid. Väited vahekohtu kokkuleppe kehtetuse kohta esitas hageja pärast kostja vastust hagile 20.01.2014 menetlusdokumendis (tl 113 jj). Hageja leidis, et vahekohtu kokkulepe on tühine põhjusel, et pooled ei saanud kokkuleppeliselt välistada hageja õigust pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtu poole, ning et kokkulepe ei vasta TsMS § 718 lg-s 1 sätestatule. Samuti leidis hageja, et EJL regulatsioonid ei vasta vahekohtule esitatavatele nõuetele ning tema alaealisuse tõttu oli litsentsiavalduse sõlmimiseks vajalik mõlema vanema nõusolek. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt käsitles maakohus osa hageja väidetest vahekohtu kokkuleppe tühisuse kohta ning ei nõustunud hageja seisukohaga.

Seega maakohus arvestas sellega, et hageja oli menetluses vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivuse. Samas hagi esemes (TsMS § 363 lg 1 p 1) puudus nõue tuvastada vahekohtu kokkuleppe tühisus. Kui asjas ei ole vahekohtu otsust, on hagejal võimalik esitada vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks uus hagi ning sellise hagi läbi vaatamata jätmise välistab TsMS § 423 lg 1 p 6. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse kohta märkis kolleegium järgmist. TsMS § 718 sätestab, milliste vaidluste lahendamiseks (vahekohtu kokkuleppe ese) ei ole vahekohtu kokkuleppe sõlmimine lubatav. Viidatud sätte lg 1 järgi võib vahekohtu kokkuleppe esemeks olla varaline nõue, kuid vahekohtu kokkulepe mittevaralise nõude kohta kehtib üksnes juhul, kui pooled võivad vaidluse eseme suhtes sõlmida kompromissi. Seega on seaduse kohaselt vahekohtu kokkuleppe sõlmimine mittevaraliste nõuete kohta piiratud. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega vahekohtu kokkuleppe tühisuse kohta tulenevalt vastuolust TsMS § 718 lg-ga 1, märkides, et praeguses asjas ei ole kompromissi sõlmimine välistatud. Kolleegium nõustub hageja määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium selgitab, et kompromissi võib põhimõtteliselt sõlmida igasugustest erinevatest õigussuhetest tulenevate kohustuste suhtes, mida pooled saavad ise kujundada. Pooled ei saa aga kompromissilepinguga ümber kujundada seadusest pooltele tulenevaid kohustusi. Praegusel juhul reguleerivad pooltevahelisi suhteid EJL kehtestatud põhikiri ja teised dokumendid ning pooltel on õigus omavahelist õigussuhet ise kujundada. Samas ei nähtu ringkonnakohtu määruse põhjendustest, kelle vahel ja milline võiks olla sõlmitav kompromiss EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse vaidlustamisel. Lisaks TsMS § 718 nõuetele tuleb kohtutel vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel arvestada võlaõigusseaduses sätestatud tüüptingimuste regulatsiooniga. Kohtud on jätnud arvestamata, et pooltevahelise lepingulise suhte eelduseks olevas hageja tahteavalduses (litsentsiavalduses) kajastatud tingimus lahendada vaidlused EJL-iga vahekohtus, millega hageja on nõustunud, on käsitatav tüüptingimusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes. Arvestades VÕS § 36 lg-s 1 sätestatut, jääb litsentsiavalduse alusel tekkinud pooltevaheline leping tüüptinguimuste regulatsiooni rakendusalasse. Kui tüüptingimused on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes, tuleb hinnata eelkõige VÕS § 42 lg 3 p 10 ja olenevalt asjaoludest ka VÕS § 44 järgi nende kehtivust. Riigikohus on selgitanud, et eeltoodud asjaolusid peavad kohtud hindama omal algatusel (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-118-05 p 26, lahendi nr 3-2-1-1-07 p 21 ja lahendi nr 3-2-1-2-08 p 13). Seega tuleb vahekohtu kokkulepet hinnates võtta seisukoht litsentsiavalduses (lepingus) kajastatud tüüptingimuste kehtivuse kohta. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et EJL apellatsioonikomisjon ei ole vahekohus ning vaidlusaluses asjas ei ole vahekohtu otsust tehtud, siis tuleb jätta hageja nõue EJL apellatsioonikomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Seda põhjusel, et EJL apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamisel kohalduvad samad reeglid (MTÜS § 24, § 31 lg 1), mida kolleegium käsitles EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse puhul (p 12). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades võtta esmalt seisukoht, kas EJL apellatsioonikomisjon on vahekohtuna pooltevahelises vaidluses otsuse teinud (st kas vahekohtu menetlus on toimunud). Kui EJL apellatsioonikomisjon on vahekohtuna pooltevahelises vaidluses otsuse teinud, tuleb kohtul lahendada hageja avaldus vahekohtu otsuse tühistamiseks. Kui EJL apellatsioonikomisjon ei ole vahekohus tuleb hageja nõue EJL apellatsioonikomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Edasine menetluse käik

Vastavalt ringkonnakohtu nõudele esitasid pooled kohtule oma seisukohad tulenevalt Riigikohtu määruse punktidest 10-17 ning seisukohad vastaspoole seisukoha osas. 23.03.2015 esitatud menetluskulude nimekirjas palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 2462,68 eurot. Lisaks palus kostja lahendis määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi kokku 19 tunni ja 20 minuti ulatuses tunnitasuga 110 eurot ilma käibemaksuta. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb kostja lepingulise esindaja poolt I astme menetluses osutatud õigusabiteenus järgmistest toimingutest: 04.12.2013 hageja kaebusega tutvumine – 20 min; 04.12.2013 hageja vastusega alustamine – 40 min; 04.12.2013 hageja vastuse lõpetamne – 4 h. Teise astme menetluses on kostja lepinguline esindaja toiminguteks 31.03.2014 seisukoht hageja määruskaebusele – 20 min ja 31.03.2014 seisukoha jätkamine hageja määruskaebusele – 2 h ja 10 min. III astme menetluses on kostja lepinguline esindaja teinud järgmised toimingud: 11.11.2014 hageja Riigikohtule esitatud määruskaebusega tutvumine – 1h 30min; 11.11.2014 vastus hageja määruskaebusele – 3h ning 09.01.2015 hageja seisukohaga tutvumine, täiendav vastus Riigikohtule – 30min. Riigikohtu lahendi järgselt kostja lepingulise esindaja poolt II astmes osutatud õigusabiteenus koosneb järgmistest toimingutest: 25.02.2015 ringkonnakohtu nõude täitmine – 3h 40min; 25.02.2015 jätkamine ja lõpetamine – 40min ning 16.03.2015 kostja arvamus hageja seisukohale – 2h 30min. Avalduse kohaselt on kostja käibemaksukohustus piiratud (kostja õiguslik vorm on MTÜ), mistõttu saab kostja tasutud käibemaksu tagasi vaid osaliselt, milleks 2015. aastal on 21%. Kostjale õigusabiteenuse eest esitatud arve sisaldab käibemaksu 425,33 eurot, millest kostja saab käibena arvestada 21%, s.o 89,32 eurot. Seega tuleb kostja hinnangul koos käibemaksu osaga, mida kostja ei saa arvestada, s.o 336,01 eurot, õigusabikuludena arvesse võtta summat 2126,67 eurot. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-13-53617. 27.01.2015 esitatud seisukohas leidis hageja, et kostja esindaja menetlusdokumente, menetlustoimingute kestust ja asja sisu arvestades saab põhjendatuks pidada kostja esindaja töömahtu maksimaalselt kokku 10h ja 30min ulatuses, mis kostja esindaja tunnitasu arvestades on kokku 1155 eurot. Kostja 05.12.2013 menetlusdokument on ca 5 lk teksti, kus on sisuliselt käsitletud vaid küsimust, et kohus ei ole pädev asja lahendama. Sel põhjusel saab hageja hinnangul kostja poolt I astme menetluses põhjendatuks pidada ajakulu maksimaalselt 3 h ulatuses. Kostja 31.03.2014 menetlusdokument on 3 lk teksti, millises dokumendis on korratud kostja 05.12.2013 dokumendis esitatud seisukohti. Sel põhjusel saab kostja poolt II astme menetluses põhjendatuks pidada ajakulu maksimaalselt 1h 30 min ulatuses. Ka Riigikohtule esitatud vastuses on kostja vaid korranud oma varasemates menetlusdokumentides esitatud seisukohti, mistõttu saab hageja hinnangul põhjendatuks pidada kostja poolt III astme menetluses ajakuku maksimaalselt 3 h ulatuses. Pärast Riigikohtu määrust saab kostja poolt II astmes koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu arvestades pidada põhjendatuks ajakulu maksimaalselt 3 h. Lisaks leidis hageja TsMS § 174 lg-le 10 viidates, et kuna kostja ei ole esitanud tõendeid oma väite kinnituseks, et ta saab käibemaksu tagasi vaid osaliselt, tuleb lähtuda sellest, et kostja ei saa taotleda käibemaksu hüvitamist. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et hagi kostja (EJL) vastu EJL apellatsioonikomisjoni 29.08.2013 otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks

tunnistamiseks tuleb TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel jätta läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Juhindudes käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 11.02.2015 määrusest nr 3-2-1-150-14 kontrollib ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hagiavaldust üksnes hageja nõudes tuvastada EJL apellatsioonikomisjoni 29.08.2013 otsuse tühisus või tunnistada otsus kehtetuks. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selle osas, kas praeguses asjas on pooltevahelise vaidluse kohta otsuse teinud EJL apellatsioonikomisjon vaidlust lahendanud vahekohtuna või mitte. EJL põhikirja punktide 16.3.3 c) ja 32.1.3 järgi on apellatsioonikomisjon EJL juriidiline organ. Põhikirja punktide 35.2 ja 35.3 kohaselt kuulub apellatsioonikomisjoni kolm liiget, kelle määrab juhatus neljaks aastaks. Apellatsioonikomisjoni reglemendi Artikkel 2 punkt 1 näeb samuti komisjoni koosseisu osas ette, et komisjoni kuulub esimees ja kolm liiget, kelle määrab EJL-i juhatus neljaks aastaks. Põhikirja punkti 35.1 kohaselt vaatab apellatsioonikomisjon läbi kaebusi EJL apellatsioonikomisjoni reglemendis ettenähtud juhtudel. Vastavalt apellatsioonikomisjoni reglemendi Artiklile

vaatab apellatsioonikomisjon läbi kaebusi EJL-i organite otsuste ja tegevuse suhtes EJL-i põhikirja ning EJL-i poolt kehtestatud jalgpallialast tegevust reguleerivate dokumentide, samuti nende rahvusvaheliste jalgpalliorganisatsioonide, mille liige on EJL, dokumentide rakendamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole EJL põhikirja ega ka apellatsioonikomisjoni reglemendi põhjal võimalik järeldada, et EJL apellatsioonikomisjoni puhul oleks tegemist vahekohtuga. Kuna pooltevahelist vaidlust lahendanud apellatsioonikomisjon on ühe menetlusosalise, EJL, poolt moodustatud organ, ei saa seda pidada pooltest sõltumatuks ja erapooletuks vahekohtuks. Nii ei ole ka EJL põhikirjas sõnaselgelt sätestatud, et tegemist oleks vahekohtuga. Seega saab asuda seisukohale, et praeguses asjas ei ole vahekohtumenetlust toimunud. Kuivõrd ringkonnakohus on eelnevalt asja uuel läbivaatamisel tuvastanud, et EJL apellatsioonikomisjon ei ole vahekohus ning vaidlusaluses asjas ei ole vahekohtu otsust tehtud, siis tuleb käesolevas asjas tehtud Riigikohtu määruse punktis 15 antud suunisest tulenevalt jätta hageja nõue EJL apellatsioonikomisjoni otsuse tühistamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel läbi vaatamata. Seda põhjusel, et EJL apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamisel kohalduvad samad reeglid (MTÜS § 24, § 31 lg 1), mida kolleegium käsitles EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse puhul. Sarnaselt Riigikohtu seisukohale seoses distsiplinaarkomisjoni kui EJL organi otsuse tühisuse tuvastamisega saab ka apellatsioonikomisjoni kui EJL organi otsuse vaidlustamise puhul asuda seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda apellatsioonikomisjoni kui EJL organi otsuste tühisuse tuvastamist. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 24 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus mittetulundusühingu vastu esitatud hagi alusel kehtetuks tunnistada seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse. Nimetatud paragrahvi lg 3 kohaselt on otsuse vaidlustamise õigus üksnes mittetulundusühingu liikmel. Kuivõrd EJL põhikirja punktist 8.1 tulenevalt võib EJL liikmeks olla vaid juriidiline isik, ei ole hageja isikuks, kellel oleks õigus MTÜS § 24 lg-te 1 ja 3 kohaselt mittetulundusühingu organi otsust vaidlustada. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud määruse punktis 12 tuginenud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-13 p-le 11, milles Riigikohus on viidatud sätteid kohaldades selgitanud, et MTÜS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahend on olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga sisesuhtes olevad isikud ning hagejal on õigus eelnimetatud korras kostja kui mittetulundusühingu otsust vaidlustada vaid juhul, kui ta on kostja liikmeks või selle organi liikmeks. Viidatud lahendi samas punktis on Riigikohus

lahendanud ka küsimuse, millised mittetulundusühingu organite otsused on MTÜS § 24 järgi vaidlustatavad. Kolleegium leidis, et mittetulundusühingu otsusega samas korras võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid. MTÜS § 31 lg 1 järgi võib mittetulundusühingu põhikirjas ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et EJL apellatsioonikomisjon on EJL organiks MTÜS § 31 lg 1 mõttes. Sättes märgitud tehingute tegemiseks määratud muu organina ei võimalda EJL apellatsioonikomisjoni lugeda ka EJL põhikirjas määratud organi pädevus ega moodustamise kord. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus hageja nõude EJL apellatsioonikomisjoni 29.08.2013 otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel läbi vaatamata. Arvestades ringkonnakohtu poolt eelnevalt tuvastatut ei ole asjas vahekohtumenetlust toimunud. Seega on hagejal käeolevas asjas tehtud Riigikohtu määruse p-s 13 märgitu kohaselt võimalik esitada vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks uus hagi ning sellise hagi läbi vaatamata jätmise välistab TsMS § 423 lg 1 p 6. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Pooled esitasid ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Kuna tegemist on menetlust lõpetava määrusega ja lähtudes menetlusökonoomikast, peab ringkonnakohus otstarbekaks määrata kindlaks ka menetluskulud. Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 168 lõikest 2, jättes menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lg-le 6 määrab ringkonnakohus käesolevas lahendis kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale koosnevad tema kulud lepingulise esindaja tasust (käibemaksuga) summas 2462,68 eurot. Kostja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-13-53617. Samuti kinnitas kostja, et tema käibemaksukohustus on piiratud, mistõttu ei saa ta tagasi arvestada käibemaksu 21% ületavas osas, s.o summas 336,01 eurot, mille palub koos õigusabikuludega hagejalt välja mõista. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot ilma käibemaksuta on kooskõlas kohtupraktikas põhjendatuks peetud tunnitasuga ning arvestades vaidluse sisu ja mahtu, ringkonnakohtu arvates mõistlik. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja poolt osutatud toimingud olid kostja esindamiseks vajalikud, kuid ajakulu 19 tundi ja 20 minutit on osaliselt ebamõistlikult suur ega ole tervikuna TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud kulu. Kohtu hinnangul ei saa täies ulatuses pidada põhjendatuks ja vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 6 tundi ja 50 minutit 03.03.2015 ja 16.03.2015 seisukohtade koostamisel. Arvestades nimetatud menetlusdokumentide ajakulu hindamisel nende sisulise osa mahtu, nendes väljendatud seisukohtade mõningast kattuvust ja samuti seda, et nende esitamise ajaks olid kostjal olulisemad seisukohad juba välja kujunenud, peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 03.03.2015 ja 16.03.2015 dokumentide koostamiseks kokku 4 tundi. Seega kuulub selles osas menetluskulude nimekirjas märgitud kostja lepingulise esindaja ajakulu vähendamisele 2 tunni ja 50 minuti ulatuses, mis kostja lepingulise esindaja tunnitasu silmas pidades on 311,67 eurot. Ülejäänud toimingute ajakulu peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks ega nõustu nende osas hageja vastuväidetega.

Hageja on põhjendamatult kostja I astme toimingute ajakulu osas järelduse tegemisel tuginenud üksnes kostja 05.12.2013 vastusele, jättes arvestamata, et kostja on I astmes lisaks tutvunud ka hageja kaebusega (hagi), milline ajakulu arvestades kaebuse mahtu ja sisu ning sellele lisatud dokumentide arvu on kohtu hinnangul põhjendatud. Arvestades käesoleva vaidluse sisu ei anna kostja I astme toimingute ajakulu vähendamiseks alust hageja väide, mille kohaselt on kostja 05.12.2013 menetlusdokumendis sisuliselt käsitletud vaid küsimust, et kohus ei ole pädev asja lahendama. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et kostja 05.12.2013 vastuses esitatud seisukohti ei saa kostja 31.03.2014 vastuses esitatud seisukohtadega pidada sellisel määral kattuvaks, mis võimaldanuks hõlbustada hilisema dokumendi koostamist ja seega vähendada viimase koostamisele kulunud aega. Kostja lepingulise esindaja ajakulu III astme menetluses on kooskõlas toimiku materjalidest nähtuva esindaja tegevusega. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt tuleks käesoleval juhul lähtuda sellest, et kostja ei saa nõuda käibemaksu hüvitamist, kuna ta ei ole esitanud tõendeid kinnitamaks oma väidet, et ta saab käibemaksu tagasi arvestada vaid osaliselt. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 10 sõnastusest ja Riigikohtu praktikast tulenevalt on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-65-13 p 16). Kuivõrd kostja on kinnitanud, et tema käibemaksukohustus on piiratud ning ta ei saa sellest tulenevalt käibemaksu tagasi arvestada 21% ületavas osas, s.o summas 336,01 eurot, tuleb menetluskulud kostja kasuks välja mõista koos käibemaksu osaga, mida kostja ei saa tagasi arvestada. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu summas 1815 eurot (2126,67-311,67), millele lisandub käibemaks 336,01 eurot, s.o kokku summas 2151,01 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2151,01 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.