Hageja AS LINETTE (registrikood 10076702, asukoht Mahtra 30a, 13811 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu Kostja AS Gemhill (registrikood 11647029, asukoht, Kõue-Mardi, Liiküla küla, 93631 Mustjala vald, Se maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 13.12.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS-i Gemhill kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.28.12.2012 esitas AS LINETTE (hageja) Harju Maakohtule hagi AS Gemhill (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 13 815 eurot ja viivise 13 815 eurot ning menetluskulud.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja Bon OÜ (kustutatud 07.06.2012) 19.03.2009 töövõtulepingu nr 2, mille järgi hageja kohustus valmistama Bon OÜ-le korseti- ja õmblustooteid ning Bon OÜ kohustus hagejale tasuma tehtud töö eest vastavalt töövõtulepingus kokkulepitule. 31.03.2009 esitas hageja Bon OÜ-le arve nr 090107 summas 15 021,61 eurot, millest on tasumata 13 815 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 21.04.2009.
3.Bon OÜ asutati 01.12.2008, tema äriregistrijärgne põhitegevusala töövõtulepingu sõlmimise ajal oli disainerite tegevus, e-post xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, juhatuse liikmed ja osanikud TR ja KS. Bon OÜ kaubamärgi müügipakkumiselt nähtub, et Bon OÜ turustas oma tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu veebiaadressil www.bon.ee ja tootmisüksus paiknes aadressil Tatari 64, Tallinn. Bon OÜ majandustegevus peatus aprillis 2009. Bon OÜ arvete eest ei tasunud ja majandusaasta aruandeid ei esitanud.
4.Kostja asutati 15.05.2009 usaldusühinguna ja kujundati 16.05.2009 osaühinguks. Kostja äriregistrijärgne põhitegevusala on alusrõivaste tootmine, e-post XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, veebiaadress www.bon.ee ning alates 15.09.2010 on osanikud TR ja KS. Kostja 2009 majandusaasta aruandest nähtub, et kostja reaalse tegevuse algus on 30.06.2009 ja tegevusala on naiste aluspesu tootmine kaubamärgi BonBonLingerie all. Kaubamärgi registri väljavõttest nähtub, et kostja on omandanud kaubamärgi BonBonLingerie ja kostja tootmisüksus paikneb aadressil Tatari 64, Tallinn.
5.Hageja on seisukohal, et Bon OÜ on üle läinud kostjale, mistõttu on hageja õigustatud töövõtulepingust tulenevat võlgnevust nõudma kostjalt. TR ja KSe tegevust iseloomustab uute äriühingute asutamine selleks, et jätta võlad vanadesse äriühingutesse ning jätkata sama tegevust ja kaubamärgi BonBonLingerie turustamist uute äriühingute kaudu.
6.Bon OÜ oli makseraskustes ja tema osanikud soovisid ettevõtet müüa. Pangakontode väljavõtetest ning äriregistri üld- ja isikuandmete ajaloo väljavõttest nähtub, et TR ja KS asutasid 2004 ARKATI OÜ, mille osanikud olid nad kuni 23.01.2009 ja juhatuse liikmed kuni 25.02.2009. ARKATI OÜ tegevusala oli aluspesu tootmine, müük ja vahendamine ning kaupa turustati kaubamärgi BonBonLingerie nime all. Viimane majandusaasta aruanne esitati 2009 ning seejärel majandustegevus lõppes. 28.11.2008 asutasid KS ja TR Bon OÜ, mille osanikud nad olid kuni 04.09.2009 ja juhatuse liikmed kuni 14.09.2009. Bon OÜ tegevusala oli disainerite tegevus ning kaupa turustati kaubamärgi BonBonLingerie nime all. Majandusaasta aruandeid ei ole esitatud, makseraskused tekkisid 2009 kevadel, mil Bon OÜ jäi hagejale võlgu ja majandustegevus lõppes 2009 teises pooles. 15.05.2009 asutati OÜ Gemhill. Kostja
tegevusala on alusrõivaste tootmine. Kostja on asutanud I.Knudsen OÜ, kes oli kostja osanikuks 15.05.2009-30.06.2009. I.Knudsen OÜ pakub äriühingute asutamise teenust. I. Knudsen OÜ juhatuse liige on HR, kellel on äriregistri andmetel seos 52 äriühinguga. Kostja võõrandati 30.06.2009 OÜ-le Adepte ja 01.07.2009 alustas kostja reaalselt majandustegevust. 05.08.2009 tehti Bon OÜ osanikele ja juhatuse liikmetele KSele ja TRle ning Bon OÜ töötajatele MA ja L-EN esimene töötasu väljamakse, mis tähendab, et nad asusid tööle kostja juures alates 01.07.2009. Seega alustas kostja tööd Bon OÜ töötajatega. Kostja asutamisest nähtub, et seda on tehtud eesmärgiga varjata Bon OÜ tegevuse ülevõtmist, sest vastasel korral ei oleks kostjat asutatud usaldusühinguna ja „valmisfirmade müüja“ poolt. Märgitud asjaoludest nähtub, et ettevõtte tüübid, tegevusalad, töötajad ja kaubamärk on samad. Bon OÜ tegevus rauges pärast kostja tegutsema hakkamist, sest Bon OÜ osanikud ja juhatuse liikmed TR ja KS asusid tööle kostja juures. Pangakontode väljavõtetest nähtub, et OÜ Bon kliendid ja tarnijad hakkasid 2009 teisel poolel tegema makseid kostjale.
7.Bon OÜ ülevõtmisele eelnes ettevõtte müügiks pakkumine ka hagejale. Bon OÜ juhatuse liige ja osanik TR pöördus hageja poole, et viimane omandaks Bon OÜ, mis nähtub 06.05.2009 ja 08.05.2009 e-kirjavahetustest, kus Bon OÜ juhatuse liige TR pakub erinevaid variante tehingu läbiviimiseks. Samuti pakkus Bon OÜ välja eellepingu ja kompromisslepingu, kuidas tegeleda Bon OÜ ja ARKATI OÜ võlgadega hageja ees. Bon OÜ pakkus BonBonLingerie kaubamärki ja äriühingut tervikuna müügiks hagejale hinnaga 2 000 000 krooni. TR on võõrandanud 15.07.2009 kaubamärgi kostjale, mis oli ka osa Bon OÜ pakutud tingimusest hagejale. TR 11.06.2009 e-kirjast nähtub ka, et TR väitis, et õhus on endiselt „diile“ ning 19.06.2009 peaks lõplikult selguma, kas Bon OÜ saab omale investori. Kui Bon OÜ saab omale investori, siis makstakse ära hagejale võlgu olevad summad. Ajaliselt langeb see kokku kostja asutamisega 16.05.2009 ja selle omandamisega OÜ Adepte poolt 30.06.2009. Pärast ettevõtte üleminekut esitas TR kostja nimel hagejale tellimuse materjalide müügiks (kollektsioon Bolero), mille ta tellis Bon OÜ juhatuse liikmena. TR e-kirja rekvisiitides on Bon OÜ ja OÜ Gemhill kontaktandmed samad selle vahega, et Bon OÜ on asendatud OÜ-ga Gemhill.
8.Kostja on alustanud tegevust ainult Bon OÜ töötajatega. ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja alustas tööd nelja töötajaga, TR, KSe, MA ja L-EN, kes kõik tulid Bon OÜ-st. Kostja on esimestele uutele töötajatele palka maksnud 05.10.2009. Personaliotsimise ettevõttele Fontes OÜ on kostja tasunud esimest korda 21.10.2009. See tähendab, et kostja alustas tööd Bon OÜ töötajatega ning esimesed uued töötajad võeti tööle alles septembris 2009, s.o kaks kuud pärast asutamist. Isegi uute töötajate tulekuga 2009 lõpus ei teki üleöö kliendisuhteid koostööpartneritega, mistõttu on selge, et kostja sai tegutseda üksnes tänu Bon OÜ-st ülevõetud oskusteabele ja koostööpartneritele ning käive tekkis tänu Bon OÜ-le. Lisaks töötajate üleminekule omab tähtsust ka asjaolu, et üle võeti TR ja KS, kes oma teadmiste ja kogemustega ning kliendibaasiga hakkasid tööle kostja loovjuhtidena. Kostja juures alustasid tööd ka õmbleja-tehnoloogid MA ja L-EN, kelle töölevõtmine oli Bon OÜ üleandmise eelduseks. Turul oli piisavalt tööjõudu, keda palgata, kuid kostja võttis üle üksnes Bon OÜ töötajad, mis ei ole juhuslik, vaid kinnitab ettevõtte ülevõtmist.
9.Bon OÜ juhatuse liige ja osanik TR pakkus hagejale Bon OÜ-d sellepärast, et siis saaksid hageja klientideks AS Tallinna Kaubamaja, Ilukeskus OÜ, AS Selver jne. Samuti on TR kirjutanud hagejale 06.05.2009, et „Kaubamaja IR rääkisin just. Tema ütles, et jah, Kaubamaja on kindlasti huvitatud edasi müümast BonBon pesu kui ka uus omanik on Linette ja kui Linette müüb.“ See kinnitab asjaolu, et ostjad ostavad kaubamärki ja seda, et kostja ütlused klientide iseseisva leidmise kohta on valed. Samad kliendid on kostjal sellepärast, et kostja võttis üle kõik Bon OÜ töötajad, teadmistebaasi
ja kliendid ning ostjatel, sh edasimüüjatel ei olnud vahet, millise nimega äriühing BonBonLingerie tooteid müüb. Bon OÜ klientide- ja tarnijatega uute lepingute sõlmimine oli vajalik selleks, et arvete alusel tasutud summad laekuksid kostjale, mitte Bon OÜ-le. Uute lepingu sõlmimine ei oma asja lahendamisel tähtsust. Oluline on kliendisuhete jätkuvus, mitte uue lepingu kui dokumendi koostamine. Pangakontode väljavõtete analüüs näitab, et tegelikult on kostja üle võtnud peaaegu kõik Bon OÜ pikemaajalised kliendid ja tarnijad ning ka ARKATI OÜ kliendid ja tarnijad. Kostja ja Bon OÜ pikemaajalistest välisklientidest ja -tarnijatest kattuvad 88% ning Eesti klientidest ja tarnijatest ca 81%, sh AS Tallinna Kaubaaja, A-Selver AS, Eyedigital OÜ, OÜ Merloo Kaubandus, Ilusalong Christina OÜ, PS Agentuur OÜ, TT, N-Kaubandus OÜ, OÜ Steffing, Ilukeskuse OÜ, Glow OÜ, Beatrice Mass Modelnet OÜ. Samuti on üle võetud Bon OÜ ja ARKATI OÜ põhitarnijad, sh Muehlermeier Bodyshaping, Jabouleydentelle, Fashion Resources, Seram Europe, Tailor SRL, SIA VIPA, European Stretch Fabrics, Satab, Junior Hagen Coats Eesti AS, Arta-F, OÜ Ruston Invest, Armator, Textra, Balti Laomeister OÜ, AS Schenker, AS Stampline, UAB VITA Baltic ja AS Linette. Klientide ja tarnijate kattuvus suurenes 2010, sest ühe kollektsiooni väljatöötamine võib aega võtta aasta ja 2009 oli majanduslangus. Arvesse peab võtma, et Euroopas on pesu kokkuostvaid nii juriidilisi kui ka füüsilisi isikuid kümnetes tuhandetes, mistõttu ei saa kattuvus olla juhuslik.
10.Bon OÜ turustas oma tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu, veebiaadress oli www.bon.ee ja domeeninimi @bonbonlingerie.com. Kostja omandas 15.07.2009 kaubamärgi BonBonLingerie, turustab oma tooteid veebiaadressil www.bon.ee ja domeeninimi on @bonbonlingerie.com. Seega on samaks jäänud kaubamärk ja turustuskanalid. Kaubamärgi ülevõtmine on kõige olulisem sellepärast, et ostjad ostavad kaubamärgi järgi tooteid ja kaubamärk moodustab ettevõtte identiteedi. Klientidele ja koostööpartneritele assotsieerub pesuga üksnes kaubamärk, st kliendid ostavad BonBonLingerie pesu, mitte ei vali pesu selle järgi, kes parasjagu omab vastavat kaubamärki. Bon OÜ ja kostja identiteet on samane, sest mõlemad turustavad oma kaupu BonBonLingerie kaubamärgi all samadele klientidele.
11.Bon OÜ juhatuse liige TR lubas hagejale kaubamärgi müügiettepanekus kaubamärgiga koos üle anda 2009 suvekollektsiooni „Bolero“ ja sügis-talve kollektsiooni, mille jaoks olid olemas materjalid ja baaslõiked. Suvekollektsiooni üleandmist kostjale tõendab kostja 2009 pangakonto väljavõte, milles sisalduvad Bon OÜ ühe endise põhikliendi TT maksed tellimuse „Bolero“ eest. Seega läksid kostjale üle ka olemasolevad kollektsioonid ja laos olevad materjalid ehk üle läks immateriaalne vara, mis oli vajalik kostja sama majandustegevuse alustamiseks. Bon OÜ-le ei kuulunud kinnisvara ega tootmisvahendeid, sest kangad ja õmblustööd telliti kolmandatelt isikutelt. Kostjale ei kuulunud 2009 kinnisvara ja tootmisvahendeid, sest kangad ja õmblustööd telliti samadelt isikutelt, nt SIA VIPA ja ACG-Nyström Eesti OÜ.
12.Bon OÜ tegevuskoht oli Tatari 64, Tallinn. Bon OÜ üürileandja oli Beltoise OÜ. Kostja alustas tegevust aadressil Tatari 64, Tallinn, sama üürileandja juures. Seega alustas kostja tegevust samas ruumis Bon OÜ-ga. Ka üürisumma on sisuliselt sama ning see on tavapärane, et uue üürnikuga sõlmitakse uus leping ja räägitakse läbi tingimused, mis ei muuda asjaolu, et kostja jätkas tegevust samades tootmisruumides. Tootmisruumide üleminekut tõendavad ka ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja pangakontode väljavõtted, milles ilmnevad regulaarsed maksed Tatari tn 64 hoonet haldavale juriidilisele isikule ja üürileandjale Beltoise OÜ. ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja pangakontode väljavõtetest ei selgu kindlat üürisummat. Väljavõtete põhjal varieerub makstav üürisumma 6000-9000 krooni vahel. Ka kostja puhul on üürisummad olnud vahelduvad,
sest vaatamata sellele, et kostja on 04.08.2009 tasunud 15 400 krooni, on kostja hiljem tasunud üüri summas 7539 ja 8310 krooni.
13.Seadusest ei tulene, et ettevõtte ülemineku tingimuseks on ettevõtte üleandja majandustegevuse lakkamine. Ettevõtte üleminek võib toimuda ka selliselt, et üleandja jätkab oma senist majandustegevust või teenib muul viisil käivet ehk ettevõtte ülemineku tingimuseks ei ole juriidilise isiku tegevuse lõpetamine. Pangakontode väljavõtetest nähtub siiski, et Bon OÜ tegevus rauges 2009 teisel poolel, mil Bon OÜ kliendid hakkasid makseid tegema kostjale. Kostjale on Bon OÜ-lt läinud üle lepingulised kliendi-, hankija- ja töösuhted, mis on olnud kostjale hädavajalikud, et jätkata BonBonLingerie kaubamärgiga sama majandustegevust. Samuti on kostjale üle läinud ka Bon OÜ-le kuulunud kollektsioonid ning tootmismaterjalid. Kostja väide, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud, kuivõrd üleläinud varakogumiga ei ole majandustegevus võimalik, ei pea paika. Kostja ei oleks saanud üldse alustada tegevust alusrõivaste tootmises, kui kostja ei oleks üle võtnud immateriaalset vara. Pesu lõiked, materjalide ja tööaja kalkulatsioonid jms asjad, mille järgi tooteid tehakse, on oskusteave ja nende nullist loomine on kõige keerulisem.
14.Ettevõtte tehinguliseks üleminekuks ei ole vaja pooltevahelist otsest tahteavaldust ning võimalik pooltevaheline tehing ei oma kolmandate isikute jaoks õiguslikku tähendust (VÕS § 183 lg 2). Omandaja tahet ettevõte üle võtta saab järeldada asjaoludest, millest nähtub ettevõtte kui terviku ülevõtmine ja nende asjaolude tõendamiseks on lubatud igasugused tõendid. Asjaolu, et lepingupooled ei osanud arvata, et tehinguga võib kaasneda ka kohustuste üleminek, ei oma tähtsust, sest seaduse mittetundmine ei vabasta seaduse alusel tekkinud kohustustest. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik kannab tehingute tegemisel ise riisikot ning poolte omavahelised kokkulepped kohustuste ülemineku või selle välistamise kohta omavad VÕS § 183 lg 2 alusel tähendust vaid poolte omavahelistes suhetes. Hageja märgib, et VÕS § 183 lg 2 eesmärk on kaitsta üleüldist majanduskäivet ja võlausaldajaid selle eest, et võlgnik ei jääks ettevõtte üleminekuga varatuks. Üle võetud äriühingu tegevuse laiendamine ja uute lepingute sõlmimine ei välista ettevõtte üleminekut. Stardikapital, täiendavad investeeringud ja äriplaani ülevaatamine on iseenesestmõistetav, kui üle võetakse makseraskustes ettevõte. Bon OÜ koostööpartnerite ja töötajatega uute lepingute sõlmimine oli vajalik nii raamatupidamislikult kui ka selleks, et tagada ülevõetud kliendisuhete jätkumine ja arvete laekumine kostjale olukorras, kus Bon OÜ lõpetas tegevuse ja osalus võõrandati „tankistile“.
15.Kostja väited turu väiksusest ei ole tõsiseltvõetavad, kui väliskliendid ja -tarnijad on samaks jäänud. Ainuüksi Läti pesuõmblejate liidus on 25 pesu õmblemisega tegelevat äriühingut, mis moodustab ca neljandiku kõigist Läti pesuõmblejatest. Kostja on tellinud pesuõmblemisteenuse Läti ettevõttelt SIA VIPA, kust tellis ka Bon OÜ. Nii Eestis, Lätis kui ka Leedus on äriühinguid, mis osutavad sarnastel tingimustel pesuõmblemisteenuseid ning õmblemisteenust lähiregioonist oleks võimalik tellida ka nt Valgevenest, Ukrainast või Venemaalt. Nii kostja kui ka Bon OÜ on turustanud oma kaupu Selveris, kuigi Eestis oleks võimalik pesu müüa ka nt Rimis või Prismas, aga ka muudes kaubanduskeskustes.
16.Kostja kirjeldatud viisil nö nullist klientide leidmine, tootmise alustamine ja valmiskollektsioonini jõudmine selliselt, et esimene laekumine on 2 kuud pärast ettevõtte asutamist, ei ole praktikas võimalik. Seda ainuüksi põhjusel, et reeglina maksavad kauba ostjad minimaalselt 60 päeva pärast kauba tarnimist. Seega pidi kostjal olema kollektsioon valmis kostja asutamise hetkel ja see kollektsioon oli välja töötatud Bon OÜ-s. Sellega on seletatav ka, miks osa makseid laekus veel pärast Bon OÜ ülevõtmist Bon OÜ-le, sest maksetähtajad olid 60–90 päeva. Enne Bon OÜ ülevõtmist tehtud arved
laekusid veel augustis ja septembris Bon OÜ-le ning seejärel kostjale. Alustava ettevõtte puhul tuleb kõigepealt tellida materjali näidised, teha näidised, lõiked, kalkulatsioonid, esmased valikud, pidada läbirääkimisi võimalike ostjate ja materjali tarnijatega, õmblejatega, korraldada logistikat ja tellimuste täitmist. Tavaline praktika on, et kõigepealt tehakse tootenäidised, kaubeldakse hinna ja lepingutingimuste üle, korraldatakse logistika ning saadetakse materjalid õmblejale. Seejärel kulub aega, et õmbleja saaks tooted valmis õmmelda ja tagasi Tallinna saata. Ühe kollektsiooni väljatöötamisele ja tootmisele kulub minimaalselt ca 6 kuud aega, tavaliselt vähemalt üks aasta, mistõttu ei ole tõsiseltvõetav kostja jutt, et nemad said paari nädalaga aastase töö ära teha ja seda puhkuste perioodil (juuli 2009).
17.Eeltoodust tulenevalt on Bon OÜ üle läinud kostjale ning kostjalt kuulub väljamõistmisele Bon OÜ võlgnevus hagejale summas 13 815 eurot. Hageja saatis 10.02.2010 kostjale nõudekirja töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks, millest kostja keeldus. Hageja on arvestanud ka viivist perioodi 22.04.2009-28.12.2012 eest summas 37 217,61 eurot, millest palub välja mõista 13 815 eurot.
18.Hageja nõue ei lõpe Bon OÜ registrist kustutamisega. Hageja on 10.02.2010 edastanud nõude nii Bon OÜ-le kui ka kostjale ja andnud nõude sissenõudmiseks käsundi inkassoettevõtjale. Seega on hageja teinud kõik endast oleneva, et kohtuväliselt nõuda sisse võlgnetav. Hagi esitamine ei peata viivise arvestamist, selle peatab üksnes nõude täitmine. Seega ei oleks hagi varasem esitamine mõjutanud viivisearvestust. Hageja arvutuste kohaselt oli arvestatav viivisenõue põhinõudega samas suurusjärgus juba 01.09.2010. Tänase päeva seisuga on hageja viivisenõude suurus 707 707,84 krooni (45 230,77 eurot). Seega on hageja ka oluliselt vähendanud oma viivisenõuet. Seadusest tulenevalt on võlausaldaja valida, kuidas ja kelle vastu solidaarvõlgnikest nõude esitab ning ühe solidaarvõlgniku õigusvõime lõppemine ei tähenda, et teised solidaarvõlgnikud vabaneksid kohustuse täitmisest. Bon OÜ kustutamine äriregistrist mõjutab VÕS § 69 lg 3 järgi üksnes kostja tagasinõudeõigust Bon OÜ vastu. Hageja nõue Bon OÜ vastu ei olnud hagi esitamise hetkel aegunud, kuna tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega. TsÜS § 154 järgi algab korduvate kohustuste täitmisele suunatud aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitatud arve nr 090107 muutus sissenõutavaks 21.04.2009, aegumine algas 01.01.2010, mistõttu on TsÜS § 154 järgi aegumistähtaeg 31.12.2012. Aegumise tähtaja jooksul nõude esitamine ei ole kehtiva kohtupraktika järgi hea usu põhimõtte vastane. Võlausaldajal on igal ajal õigus nõuda kohustuse täitmist ning kohustuse täitmata jätmisega kaasnevate tagajärgede riisikot kannab võlgnik. Kostja vastuväited
19.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Kuna hageja ei esitanud oma nõuet Bon OÜ likvideerimismenetluses, siis on ta minetanud oma õiguse esitada nõue kostja vastu solidaarvastutuse sätete alusel. Bon OÜ on äriregistrist kustutatud 07.06.2012 ja sellele on eelnenud äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 2 kohane võlausaldajate teavitamine ja likvideerimismenetlus. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kõik endast sõltuva, et võlg Bon OÜ-lt sisse nõuda. Inkassoettevõtte palkamine ei tõenda nõude aktiivset sissenõudmist. Pärast esialgse võlgniku registrist kustutamist ja lõppemist ei ole enam võimalik esitada nõudeid esialgse võlgniku võlgade sissenõudmiseks ettevõtte ülemineku sätete alusel, kui hageja ei nõudnud aktiivselt nõuet sisse esialgse võlgniku likvideerimismenetluses. Selline hageja käitumine on hea usu põhimõtte vastane. Bon OÜ võlad tuleb lugeda lõppenuks äriregistrist kustutamisega 07.06.2012. Hageja esitas hagi alles 28.12.2012. Kostja palub kohtul
hageja viivise nõude osas kohaldada analoogia alusel VÕS § 159 lg 2. Hageja ei ole esitanud viivise nõuet ei esialgsele võlgnikule ega ka kostjale mõistliku tähtaja jooksul pärast oma nõude sissenõutavaks muutumist. Hageja nõue on esitatud TsÜS § 138 lg 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõtte vastaselt.
21.Bon OÜ ei ole kostjale üle läinud. Bon OÜ oli omanike poolt saneeritav ning investorite huvi puuduse tõttu pakkus TR ka hagejale teadaolevalt vaid enda palkamist ja kaubamärki. Isegi kui tugineda sellele, et kaubamärgi ostmine TRlt ning TR palkamine näib ettevõtte üleminekuna, pole ettevõtte üleminekut toimunud, sest kostjale pole mitte kunagi üle antud Bon OÜ olulisi õigusi, sh kaubajääki, raha, masinaid jne. OÜ Adapte pole ka ostnud Bon OÜ-lt ja TRlt kaubamärki ja ettevõtet hageja poolt väidetava pakkumise alusel. OÜ Adepte juhatuse liige ja omanik HR oli nõus, et võib alustada oma ettevõtte, osta ära kaubamärgi ja võtta tööle TR. Selliselt oleks olnud tagatud brändi jätkuvus. Bon OÜ oli 2009 kevadel majanduslikes raskustes, millest hageja teadis, kuna leppis TRga kokku tema töölevõtmises ja kaubamärgi ostmises, kuid siis taganes sellest. Hageja hoidis kriitilisel ajal TRd usus, et ta ei pea tegelema investorite otsimisega. Oli puhas juhus, et OÜ Adapte ostis kaubamärgi ja otsustas moelooja tööle võtta. Kostjal on olnud lepe vaid TRga kaubamärgi osas ning TRga kostja juurde töötama asumise osas ja domeeniõiguste osas. Disaineri ja brändiga pole majandustegevus võimalik, mistõttu vajas kostja ka tootmist ja lisatööjõudu.
22.Hageja ei ole tõendanud, millise varakogumi kostja väidetavalt üle võttis ning kas seda varakogumit saab pidada eraldi ettevõtteks, mis võimaldas kostjal katkematult ettevõtte tegevust jätkata. Hageja poolt viidatud asjaolud on vaid mõned välised ettevõtte tunnused, kuid tegemist ei ole tervikliku varakogumiga. Ettevõtte või selle osa üleminek on võimalik üksnes siis, kui üle on läinud terviklik majandusüksus, mis võimaldab katkematult jätkata iseseisvat majandustegevust, mida hageja ei ole tõendanud. Toimunud ei ole identiteeti säilitanud majandusüksuse katkematu tegutsemise jätkumine sisuliselt sarnasel kujul nagu Bon OÜ-s. Ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist oma majandustegevuse korraldamisel. Kõiki asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Riigikohus on oma otsustes pidanud oluliseks ettevõtte ülemineku hindamisel arvestada järgnevate kriteeriumitega: tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; majandustegevuse jätkuvus, personali säilitamine terviklikul kujul; üleandja ja omandaja juhtorganite liikmete kattuvus. Käesoleval juhul saab rääkida ainult sellest, et paljud kliendid ja tarnijad on kattuvad, kuid see tuleneb antud majandustegevuse spetsiifikast. Personal ei säilinud terviklikul kujul. Muud olulised kriteeriumid ei ole üldse täidetud.
23.Kõikidel olulistel ettevõtte ülemineku kriteeriumitel on erinevate ettevõtete puhul ka erinev kaal ning nende kriteeriumite rakendamisel tuleb arvestada konkreetsest asjast tulenevaid eripärasid. Antud juhul on eripäraks see, et Bon OÜ ettevõtte tegevus pesurõivaste tootmise tegevusalal ei kattu olulises osas kostja ettevõtte tegevusega juba pelgalt tootmise mahu ja korralduse tõttu. Kostja soetas oma tegevuse tarvis täiesti uued masinad ja seadmed, ostis sisse toodete tootmiseks vajaliku materjali ja investeeris oma ettevõtte tegevuse alustamisse aastatel 2009 kuni 2010 üle 4 000 000 krooni, võttis tööle uued töötajaid, seega ei saanud toimuda mingit tegevuse üleminekut ega jätkuvust. Kostja lõi täiesti iseseisva ettevõtte, ostis kaubamärgi kolmandalt isikult ja domeen ei kuulu tänaseni kostjale, kostjal on leping selle kasutamiseks. TR ja KS said kostja osanikeks esimest korda alles 15.09.2010, seega üle aasta peale väidetavat ettevõtte üleminekut ja väidetava ülemineku ajal ning pärast seda oli kostja 100% aktsionäriks OÜ Adepte. Kui kostja oma majandustegevust alustas, ei kattunud ei osanikud ega
juhtorganite liikmed. Ettevõtte tegevuse katkematul jätkamisel on üheks kõige olulisemaks vahendiks rahalised vahendid, mida kostja ei ole Bon OÜ-st saanud. Üksnes hageja töötajatega ning üksnes mingite väidetavate kliendisuhetega ei oleks olnud võimalik iseseisva ettevõtte tegevus. Hageja poolt esitatud väidete alusel ettevõtte ülemineku võimalus tähendaks oluliselt ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiramist, mis ei saa aga olla VÕS § 183 lg 1 järgse vastutuse kohaldamise eesmärgiks. Uuel ettevõtjal ei tohi olla piiratud tööle võtta tegevuse lõpetanud ettevõtte töötajaid.
24.Kostja alustas oma majandustegevust pesutootmises alates 30.06.2009, kui omandas OÜ Adepte, kellel puudub igasugune seos Bon OÜ-ga kui juriidilise isikuga. OÜ Adepte on kostja enamusosanik. Tegevuse alustamiseks investeeris emaettevõte ja aktsionär OÜ Adepte laenulepingute alusel 2009 majandusaastal kostja majandustegevusse kokku 2 300 000 krooni. Kostjal puudusid tegevuse alustamiseks rahalised vahendid, mida ettevõte esiteks materjali ja tooraine ostuks, allhankijatele maksmiseks ja ka palkade ning palgamaksude tasumiseks, põhivahendite eest tasumiseks ja ka rendimaksete tasumiseks ning muude vajalike tegevuskulude katteks. Kõigepealt tuli toomine käivitada, osta materjalid, tooted valmis teha ja alles siis sai neid müüma hakata ja alles seejärel said tulla esimesed laekumised ostjatelt. Ajaliselt kõige varem 30.06.2009 sai kostja emaettevõttelt laenu summas 1 000 000 krooni, mille arvelt hakati juulis ostma materjali. Samuti oli esialgu võimalik üksnes laenu arvelt hakata tasuma töötajatele palka. Oma õmblustootmisesse võeti 2010 tööle üle 20 töötaja, kostja investeeringud olid kokku umbes 5 miljonit krooni. Esimene suurem laekumine kostja toodetud valmiskauba eest saadi ostjalt alles 11.09.2009 summas 2565 krooni. Esimese müügilaekumise ajaks oli emaettevõte OÜ Adepte finantseerinud kostja tegevust laenuga summas 1 300 000 krooni. Samas laekus müüdud kauba eest kokku 8169 krooni. See asjaolu tõendab, et kostja ei saanud Bon OÜ-st midagi, mida saaks käsitleda sellise varakogumina, mis oleks võimaldanud ettevõttena katkematult tegutseda alates 2009 juuli algusest.
25.Kostja ettevõtte tegevuse käivitamise alguseks saab sisuliselt lugeda osavõttu Eesti Näituste ruumides toimunud Ilumessist 02.10.2009 – 04.10.2009. Nagu pangakonto väljavõttelt on näha, suudeti näitusel teostada väikeklientidele küllalt märkimisväärselt müüki, mis oli kostja väikeklientidele müügi algus. Kuna kostja äriplaan nägi tegevuse algusest peale ette oma kaupluse avamist, mis lõpuks avati asukohas Pärnu mnt 21, Tallinn, siis oli oluline ennast tutvustada väikeklientidele Ilumessil. Bon OÜ-l oma eraldi kauplus puudus.
26.TR ja KS võeti tööle kostja ettevõttesse ilma igasuguse seoseta nende töösuhtega Bon OÜ-s. Hageja vastavad väited on oletuslikud, arusaamatuks jääb, mis puutumust omab seejuures Bon OÜ müügipakkumine hagejale. MA töötab kostja juures tehnoloogina, mitte õmblejana. Kostjal ei olnud alguses õmblusmasinaid, õmblustööd telliti Läti Vabariigi äriühingust SIA V.I.P.A. Töötajatega, kes olid eelnevalt töötanud Bon OÜ-s, sõlmis kostja täiesti uued töölepingud. Lisaks leppis kostja oma töötajatega kokku erinevad töötasud. 2009 lõpus töötasid kostja juures lisaks hageja poolt mainitud töötajatele TH, LT ja BS, lisaks tegeles ettevõtte juhtimisega eraldi igapäevaselt juhatuse liige GS.
27.Kostja ei ole jätkanud Bon OÜ kliendisuhteid. Ühestki dokumendist ei nähtu kostjale laekumisi Selverist. AS-iga Tallinna Kaubamaja sõlmis kostja iseseisvalt, läbirääkimisi pidades IR, täiesti uue lepingu, mille saamine ei olnud vähimalgi määral seotud Bon OÜ-ga. Tegemist ei olnud kliendisuhte jätkumisega. Eesti pesutootmise turg on väga kitsas nišš, on väga vähe kauplusi, mis müüvad korraga erinevaid kaubamärke, seega suuremad kliendid selles osas kattuvad kõigil pesutootjatel ja sellest on tingitud ka suuremate klientide kattuvus Bon OÜ-ga. Samuti sõlmis kostja ise lepingu
õmblemisteenuse ettevõttega SIA V.I.P.A ja selle sõlmimiseks sõitis GS isiklikult Läti Vabariiki. Sama kehtib ka materjali tarnijate puhul. Suure tõenäosusega on ka hageja enda ettevõtte andmetes need samad suuremad ostjad ja ka materjali tarnijad, sest Euroopas neid tarnijaid sisuliselt rohkem polegi. Arusaamatu, kuidas on antud kohtuasjaga seotud ARKATI OÜ ja millistele konkreetsetele kohtadele hageja pangakontode väljavõtetel viitab, kui väidab, et kostja võttis üle ca 80 % klientidest. Pelgalt nimede kattuvus ei tõenda, et kliendid ja tarnijad on üle läinud. Ja kui S pakubki kõige odavamat hinda transpordil Euroopasse, siis miks pidi kostja oma uues alustavas ettevõttes tellima näiteks kallima hinnaga transporti. Kostja valis oma majandustegevuse jaoks kõige paremad teenused ja seda nii hinna kui kvaliteedi poolest. Kuna materjalitootmist kostjal endal ei olnud, siis pidigi ta kasutama hageja viidatud tarnijaid. Kuna kostjal ei olnudki muid valikuid oma majandustegevuse käivitamiseks ja arendamiseks kui antud tarnijad ja ka ostjad, siis hageja esitatud andmetega ei olegi võimalik tõendada ettevõtte üleminekut. Hageja väited pangakontode alusel tarnijate ja kliendisuhete ülemineku kohta on meelevaldsed.
28.Pesu tootmises on oluline kaubamärgi läbiv identiteet, kuid kostja on ostnud kaubamärgi kolmandalt isikult TRlt, mitte ei ole seda saanud Bon OÜ-lt. Mingit puutumust ei oma TR kaubamärgi müügiettepanekus hagejale sisalduv lubadus „Bolero“ kollektsiooni üleandmiseks ja ettevõtte materiaalse vara väidetav üleminek. Millist materiaalset vara peab hageja silmas, on selgusetu. Kõik materjalid toodanguks ostis kostja ise. Lõigete intellektuaalne omand ei ole liikunud Bon OÜ-lt kostjale, vaid see kuulub algusest peale kostjale ja on välja töötatud kostja ja TR uue töösuhte raames. Mingeid tõendeid immateriaalse vara ülemineku kohta hageja esitanud ei ole. Mida hageja peab silmas „Bolero“ pesukollektsiooni ülevõtmise all, jääb arusaamatuks. TT maksed ei tõenda ettevõtte materjali üleminekut, maksed teostati kostja poolt tehtud tööde eest. Lisaks müüs „Bolero“ kollektsiooni hageja ise kostjale, mistõttu on väärad hageja väited, et kostja võttis selle kollektsiooni üle kuidagi ettevõtte üleminekuga. TT võttis ise kostjaga ühendust Hispaania reisi ajal ja GS leppis TTga kokku, et ta hakkab kostja edasimüüjaks Saksamaal.
29.Hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja jätkanud tegevust Bon OÜ tootmisruumides. Üks asi on sama aadress, kuid tegevuse jätkumist ei ole hageja ühegi tõendiga tõendanud. Kostja sõlmis uue üürilepingu, osteti mööbel, masinad, materjalid, seadmed. See, et tegemist on sama aadressiga, ei tõenda veel seda, et kostjale läks üle Bon OÜ tootmisüksus ning leidis aset tegevuse jätkamine. Hageja ei ole tõendanud, milline oli Bon OÜ üürisumma, mis üürileping tal sõlmitud oli ja kellega. Kostja üürisuhet tõendab üürileandja OÜ-ga Beltoise sõlmitud üürileping. Oluline on seejuures ka p 4.1 sisalduv tagatis summas 15 400 krooni, mis tõendab seda, et ilma tagatiseta ei oleks kostja saanud seda üürilepingut sõlmidagi. Tegemist on täiesti uue ja iseseisvalt sõlmitud üürilepinguga. Selle üürilepingu alusel saadud ruumides tuli kostjal teostada remont, ruumid tuli seejuures remonti teostanud OÜ-le Enterserv vabastada täielikult.
30.Juhul, kui Bon OÜ tegevus oleks katkematuna jätkunud, ei oleks kostja pidanud ostma materjali, tööle värbama uusi töötajaid, sõlmima uutel tingimustel töölepingud, pidama klientidega läbirääkimisi. Samuti ei ole kostjal tekkinud käivet Bon OÜ tegevuse tulemusel. Kostja on iga müüdud toote ise ja oma vahenditega tootnud. Vastasel juhul oleks Bon OÜ ja ARKATI OÜ käive pidanud kostja tegevuse algusest – s.o 30.06.2009 lõppema, kuid see ei lõppenud, vaid tegevus jätkus. Väidetavat ettevõtte üleminekut tuleb hinnata nende väidetavate kasude valguses, mida omandaja sai ja kas ta sai mingit kasu selle näol, et ta sai ettevõtte, mis võimaldas tal kohe alustada tootmist ja müüki. Kusjuures tuleb arvestada ka iga ettevõtte spetsiifilisi meetodeid kogumis. Bon OÜ-s toimus kogu arendustegevus ettevõtte asukohas, kostja tootmine oli aga korraldatud
niiviisi, et Läti Vabariigi äriühingus SIA V.I.P.A. töödeldi lõiked ja mudelid välja ning alles hiljem, kui olid soetatud uued seadmed, rajati oma uus tootmistsehh. Maakohtu otsus
31.Harju Maakohus rahuldas 13.12.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja võlgnevuse 13 815 eurot ja viivise 13 815 eurot hageja kasuks. Hageja menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.
32.Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas Bon OÜ ettevõtte on üle läinud kostjale ning kas kostja on kohustatud tasuma hagejale Bon OÜ võlgnevuse ning viivised.
33.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 sätestab, et ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Võlaõigusseadus (VÕS) § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekut reguleerivad VÕS §-d 180–185, kuid nimetatud paragrahvid ei anna ettevõtte ülemineku ammendavaid kriteeriume. Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel on kriteeriumiteks mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, 10) juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on erinevate ettevõtete puhul ka erinev kaal ning nende kriteeriumite rakendamisel tuleb arvestada konkreetsest asjast tulenevaid eripärasid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 11). Asjas nr 3-3-1-612 tehtud 16.04.2012 otsuse p-s 12 on Riigikohtu kolleegium märkinud, et oluline on, ja seda rõhutab ka Euroopa Kohtu praktika, et ettevõtte ülemineku kriteeriumid on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus (vt Riigikohtu 17.06.2013 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-1-13).
34.Bon OÜ asutati 01.12.2008. Bon OÜ äriregistrijärgne põhitegevusala töövõtulepingu sõlmimise ajal oli disainerite tegevus, e-post xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, juhatuse liikmed ja osanikud TR ja KS. Bon OÜ turustas oma tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu veebiaadressil www.bon.ee ja tootmisüksus paiknes aadressil Tatari 64, Tallinn. Bon OÜ majandustegevus peatus aprillis 2009.
35.Kostja asutati 15.05.2009 usaldusühinguna ja kujundati 16.05.2009 osaühinguks. Kostja äriregistrijärgne põhitegevusala on alusrõivaste tootmine, e-post XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, veebiaadress www.bon.ee ning alates 15.09.2010 on osanikud TR ja KS. Kostja alustas tegevust reaalselt 01.07.2009 ja tegevusala on naiste aluspesu tootmine kaubamärgi BonBonLingerie all. Kaubamärgi registri väljavõttest nähtub, et kostja on omandanud kaubamärgi BonBonLingerie ja kostja tootmisüksus paikneb aadressil Tatari 64, Tallinn.
36.Eeltoodust nähtub, et Bon OÜ ja kostja ettevõtte tüübid (osaühing), tegevusalad (alusrõivaste, pesu tootmine) ja kaubamärk (BonBonLingerie) on samad.
37.Ettevõtte üleminekut tõendab ka asjaolu, et Bon OÜ juhatuse liige TR pakkus esmalt Bon OÜ-d müügiks ka hagejale. TR on pakkunud hagejale BonBonLingerie kaubamärki ja äriühingut tervikuna müügiks hinnaga 2 000 000 krooni. Eellepingust nähtub, et TR ja TR pidid tagama hagejale kaubamärgi BonBonLingerie omandi ülemineku TRlt ostumüügilepinguga hinnaga 5000 krooni + kaubamärgi omaniku registreerimise kulud ca
1777 krooni. Samuti oli eellepingus kirjas, et hageja võtab tööle TR ja tehnoloogõmbleja MA. TR kohustus üle andma kollektsiooni „Bolero“ (tellimuse, materjalide tabelid, materjalide vajaduse ning baaslõiked ja näidised). Eellepingust nähtub ka, et Bon OÜ-l oli õigus ära müüa oma parima äranägemise järgi kaubamärgiga tooted, mis olid Bon OÜ laos, aastate 2009-2011 jooksul. Hageja keeldus nimetatud pakkumisest. 11.06.2009 TR e-kirjaga on tõendatud, et 19.06.2009 peaks selguma, kas Bon OÜ saab omale investori, mille järel makstakse hagejale võlgnevused ära. Ajaliselt langeb kõik kokku kostja asutamisega 15.05.2009 ja selle omandamisega OÜ Adapte poolt 30.06.2009. Esitatud tõenditest nähtub, et TR on 15.07.2009 võõrandanud kaubamärgi BonBonLingerie kostjale hinnaga 4215 krooni, mis oli ka sätestatud hagejale pakutud eellepingus ja on alustanud tööd TR ja MAga, mis samuti oli sätestatud hagejale pakutud eellepingus. Asjaolu, et kostja ei soovinud Bon OÜ-d osta ja asutas ise uue äriühingu, ei tähenda, et kostja ei jätkanud Bon OÜ tegevust. Kostja on just eesmärgil, et Bon OÜl puudusid rahalised vahendid, alustanud ettevõtet ise. Puudub vaidlus, et Bon OÜ oli majandusraskustes äriühing, seega on loomulik, et OÜ Adapte on kostjasse investeerinud rahalisi vahendeid tegevuse jätkamiseks ja vara soetamiseks. Iseenesestmõistetav on, et kui võetakse üle makseraskustes ettevõte, siis vaadatakse üle stardikapital, täiendavad investeeringud ja äriplaan. Nimetatu aga ei välista asjaolu, et kostja sai tegutseda üksnes tänu Bon OÜ-st ülevõetud oskusteabele ja koostööpartneritele, mille tulemusel kostjal üldse tekkis käive.
38.Puudub vaidlus, et Bon OÜ tegevus rauges pärast kostja tegutsema hakkamist, Bon OÜ ei esitanud ühtegi majandusaasta aruannet. Asjaolu, et Bon OÜ on teinud peale kostja tegutsema asumist makseid, ei tähenda, et kostja ei ole Bon OÜ ettevõtet üle võtnud, kuskilt ei tulene, et ülevõetav äriühing peab koheselt tegevuse lõpetama. Eellepingust nähtuvalt oli üheks tingimuseks, et Bon OÜ-l on õigus müüa ära kaubamärgiga tooted, kohtu hinnangul tõendab see, et vastav kokkulepe jäi ka kostja ja Bon OÜ vahel.
39.Bon OÜ juhatuse liikmed TR ja KS asusid tööle kostja juures loovjuhtidena, hiljem on saanud neist lisaks kostja osanikud. Lisaks asusid kostja juures tööle Bon OÜ töötajad MA ja L-EN, kelle töölevõtmine oli ka Bon OÜ üleandmise eelduseks hagejale. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et esimene töötasu on makstud TRle, KSele, MA ja LEN 05.08.2009 ehk nimetatud isikud pidid tööle asuma kostja juures 01.07.2009, s.o alates kostja tegevuse algusest, mis tõendab, et kostja alustas tööd üksnes Bon OÜ töötajatega. Töötajate ülevõtmist on kinnitanud ka kostja seaduslik esindaja vande all antud seletusega. Seega on kostja üle võtnud Bon OÜ töötajad ehk oskusteabe tegevuse jätkamiseks. TR oli Bon OÜ-s disainer ja MA BonBonLingerie toodete spetsialist. Asjaolu, et kostja on töötajatega sõlminud uued töölepingud ja töötajad saavad suuremat tasu, ei oma antud asjas tähtsust ja ei välista Bon OÜ üleminekut. Lisaks olid TR ja KS varasemalt osanikud ja juhatuse liikmed Bon OÜ-s, seega on loomulik, et kostja juurde tööle asumisel sõlmiti nendega töölepingud, milline oli ka tingimuseks Bon OÜ poolt hagejale pakutud eellepingus. Nimetatu aga ei välista, et Bon OÜ töötajad asusid alates kostja tegevuse algusest tööle kostja juures, mis oli vajalik Bon OÜ toodete tootmise jätkamiseks. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et 2009 suvel oli pesutootmises palju oma ala spetsialiste, kellel puudus töö, hageja oli 2009 esimese poole jooksul lõpetanud töösuhte ligi 60 töötajaga, kelle seas oli spetsialiste nii müügi, tootmise kui disaini erialalt, kuid kostja alustas tööd Bon OÜ töötajatega. Kostja on esimestele uutele töötajatele töötasu maksnud alles 05.10.2009 ning personaliotsimise ettevõttele Fontes OÜ on kostja tasunud esimest korda 21.10.2009, seega uued töötajad asusid kostja juures tööle alles kaks kuud peale kostja asutamist ehk septembris 2009. Lisaks on loomulik, et kostja on tööle võtnud ka uusi töötajaid, kuna kostja eesmärk oli tegevust laiendada ning avada tootmistsehh kohapeal
ja avada enda toodete müümiseks enda pood, millise kostja avas Tallinnas Pärnu mnt-l. Asjaolu, et kostja on asunud äri mitmekesistama ja laiendama, ei välista ettevõtte üleminekut.
40.Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja on jätkanud tegevust Bon OÜ klientide ja tarnijatega. Pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja on enamiku Bon OÜ klientidest üle võtnud 2009 teises pooles. Kostja on jätkanud kliendisuhteid Tallinna Kaubamaja AS-iga, A-Selver AS-iga, Eyedigital OÜ-ga, OÜ-ga Merloo Kaubandus, Ilusalong Christina OÜ-ga, Ilukeskus OÜ-ga, TTga, N-Kaubandus OÜ-ga, OÜ-ga Steffing, PS Agentuur OÜ-ga ning lisaks TR ja KSe endise äriühingu ARKATI OÜ klientidega Glow OÜ-ga ja Beatrice Mass Modelnet OÜ-ga. Lisaks olid kõik eelnimetatud äriühingud eelnevalt ka ARKATI OÜ kliendid. Nimetatu tõendab, et kliendisuhted jätkusid tänu Bon OÜ ülevõtmisele. Ilmekalt tõendab nimetatut asjaolu, et TR on hagejale 06.05.2009 Bon OÜ ülevõtmise pakkumisel märkinud, et „Kaubamaja IR rääkisin just. Tema ütles, et jah, Kaubamaja on kindlasti huvitatud edasi müümast BonBon pesu, kui ka uus omanik on Linette ja kui Linette müüb. Aga T peab olema kollektsioonide autor“ (I kd, tl 111-112). Loomulik on, et GS, kes on kostja juhatuse liige, on iseseisvalt pidanud läbirääkimisi AS-iga Tallinna Kaubamaja uue lepingu sõlmimiseks, mis on tõendatud 27.08.-28.08.2009 e-kirjavahetusega, kuid nimetatu ei välista, et läbirääkimised on saanud toimuvaks just tänu Bon OÜ-le. Samuti ei ole usutav, et TT tuli Hispaanias üksnes GSga läbirääkimisi pidama, samal ajal kui ka TR oli kostja poolt saadetud välislähetusse Hispaaniasse toodete pildistamiseks. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et Bon OÜ müügi läbirääkimiste ajal nimetas TR, et TT on suure potentsiaaliga ekspordikliendiks. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et TT on ka kostja üheks suuremaks ekspordikliendiks. Seega ei ole usutavad väited, et TT juhuslikult tuli kostjale ennast ekspordi kliendiks pakkuma. Uute lepingute sõlmimine klientidega oli vajalik selleks, et arvete alusel tasutud summad laekuksid kostjale, mitte Bon OÜ-le. Usutav ei ole kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus, et kostja seaduslik esindaja on iseseisvalt leidnud kõik kliendid ja asunud läbirääkimisi pidama täpselt samade klientidega nii Eestis kui ka välismaal, kellega olid suhted ARKATI OÜ-l ja Bon OÜ-l. Kostjal on samad kliendid, kuna kostja on üle võtnud Bon OÜ töötajad, teadmistebaasid. Mis puudutab A-Selver AS-i kostja kliendiks olemist, siis nähtub kostja pangakontori väljavõttest, et kostja on teinud A-Selver AS-ile ülekande 08.12.2009, seega on väärad kostja väited, et kostjal puudusid suhted Selveriga.
41.Kostja on jätkanud koostööd ka ARKATI OÜ ja Bon OÜ tarnijatega. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja on jätkanud koostööd järgmiste tarnijatega: Muehlermeier Bodyshaping, Jabouleydentelle, Fashion Resources, Seram Europe, Tailor SRL, SIA VIPA, European Stretch Fabrics, SIA Lauma Fabrics, Satab, Junior Hagen, Coast eesti AS, Arta-F, OÜ Ruston Invest, Armator, Textra, Balti Laomeister OÜ, AS Schenker, AS Stampline, UAB VITA Baltic, AS Linette. Kostja ei ole tõendanud, et just nimetatud kliendid ja tarnijad pakkusid soodsamaid tingimusi. Seega on alusetud kostja väited, et kostja valis tarnijaks AS-i Schenker, kuna just tema pakkus kostjale soodsaid tingimusi. Usutav ei ole ka, et kostja juhuslikult tellis algselt õmblusteenust SIA-lt V.I.P.A, kust tellis teenust ka Bon OÜ. Usutavad ei ole ka kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus, et õmblusteenus telliti SIA-lt V.I.P.A juulis 2009, kuna hageja keeldus kostjale õmblusteenust osutamast. Hageja on keeldunud alles augustis 2008 (I kd. tl 123-127; II kd, tl 99). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on üksnes Läti Pesuõmblejate Liidus 25 pesu õmblemisega tegelevat äriühingut, seega oli kostjal võimalus teenuse osutajaks võtta mõni muu äriühing, kuid kostja on otsustanud
just selle äriühingu kasuks, mida kasutas Bon OÜ, mis on saanud võimalikuks tänu Bon OÜ-le.
42.Eeltoodust tulenevalt kattuvad ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja kliendid ja tarnijad enamuses. Tähtsust ei oma, millal on esimesed maksed klientide ja tarnijate poolt kostjale tehtud, nimetatu ei välista kliendi- ja tarnijasuhete jätkumist. Tähtsust ei oma ka, et klientide ja tarnijatega on sõlmitud uued lepingud, kuna uute lepingute sõlmimine on iseenesestmõistetav.
43.ARKATI OÜ puutub antud asjasse, kuna TR ja KS olid varasemalt ARKATI OÜ juhatuse liikmed. TR ja KS asutasid 2004 ARKATI OÜ, mille osanikud olid nad kuni 23.01.2009 ja juhatuse liikmed kuni 25.02.2009. ARKATI OÜ tegevusala oli aluspesu tootmine, müük ja vahendamine ning kaupa turustati kaubamärgi BonBonLingerie nime all. Viimane majandusaasta aruanne esitati 2009 (2008 majandusaasta aruanne) ning seejärel majandustegevus lõppes, peale mida asutati Bon OÜ. Nimetatu näitab, et TRl ja KSel on klientide ja tarnijatega juba pikemaajalised suhted ning kostja on saanud jätkata kliendisuhteid üksnes selle tõttu, et kostja on üle võtnud Bon OÜ ettevõtte.
44.Tõendatud on ka kinnisasja, tootmisvahendite ja kaubamärgi üleminek. Puudub vaidlus, et Bon OÜ-le ei kuulunud kinnisvara ega tootmisvahendeid, sest kangad ja õmblustööd telliti kolmandatelt isikutelt, nt SIA V.I.P.A, ACG-Nyström Eesti OÜ. Samuti ei kuulunud 2009 tegevuse alustamisel kostjale kinnisvara ja tootmisvahendeid, kuna kostja tellis kangad ja õmblustööd samadelt isikutelt. Nimetatut on kinnitanud ka kostja seaduslik esindaja vande all. Kostja seaduslik esindaja märkis, et algselt puudusid kostjal õmblusmasinad ja kasutati Läti allhanget kuni oma tööstuse valmimiseni 2010 alguses. Asjaolu, et kostja on hilisemalt alustanud tootmist enda tsehhis, milleks on ostnud seadmed ja masinad, ei oma tähtsust. Asjaolu, et kostja on asunud laiendama ja mitmekesistama oma tegevust, ei välista Bon OÜ ülevõtmist. Tänu Bon OÜ ettevõtte ülevõtmisele just on olnud kostjal põhjust alustada ettevõtte laiendamist ja mitmekesistamist.
45.Puudub vaidlus, et Bon OÜ on turustanud tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu ning et veebiaadress oli ja domeeninimi @bonbonlingerie. Puudub vaidlus, et kostja on omandanud 15.07.2009 kaubamärgi BonBonLingerie ning veebiaadress on www.bon.ee ja domeen @bonbonlingerie. Seega on kostjal samaks jäänud kaubamärk ja turustuskanalid. Tähtsust ei oma, et Bon OÜ ei omanud kaubamärki ja kostja on ostnud kaubamärgi, oluline on, et mõlemad äriühingud kasutavad sama kaubamärki. Tähtsust ei oma ka, et domeen @bonbonlingerie ei kuulu kostjale, et kostja kasutab seda lepingu alusel, tähtsust omab üksnes, et Bon OÜ kasutas nimetatud domeeni ja kostja jätkab domeeni kasutamist. Klientidele ja koostööpartneritele on tähtis üksnes kaubamärk, st kliendid ostavad bonbonlingerie pesu, mitte ei vali pesu selle järgi, kes parasjagu omab vastavat kaubamärki või domeeni. Lisaks nähtub Bon OÜ poolt hagejale pakutud eellepingust, et Bon OÜ ülevõtmisel lubati hagejale kaubamärgi omanikuks saamist selle ostmise teel, mille omanikuks on saanud kostja, ostes kaubamärgi just samalt isikult, kellelt pakuti seda ostmiseks hagejale ja kaubamärk on ostetud ka sarnase hinnaga.
46.Kostjale on üle läinud ka 2009 suvekollektsioon „Bolero“, mida tõendavad TT maksed kollektsiooni eest. Bon OÜ juhatuse liige TR lubas kaubamärgi müügiettepanekus kaubamärgiga koos üle anda 2009 suvekollektsiooni „Bolero“ ja sügis-talve kollektsiooni, mille jaoks olid olemas materjalid ja baaslõiked. Seega on kostjale üle läinud Bon OÜ olemasolevad kollektsioonid ja laos olevad materjalid. Asjaolu, et „Bolero“ kollektsiooni on müünud kostjale hageja, on teoks saanud üksnes tänu TRle ja on loomulik, kuna Bon OÜ tellis teenust just hagejalt. See aga ei välista asjaolu, et kollektsioon on kostjale üle läinud. Kostja ja Bon OÜ suurimalt kliendilt AS-ilt Tallinna
Kaubamaja on kostjale esimesed laekumised tulnud 11.09.2009 ehk juba kaks kuud pärast kostja asutamist. Kostja väitel on kostja alustanud oma tegevust nullist, seega ei oleks saanud kostjale tulla laekumised juba kaks kuud peale asutamist, mis tõendab, et kostja pidi Bon OÜ-lt üle võtma kollektsioonid, mida müüa. Hageja seadusliku esindaja vande alla antud ütlustega on tõendatud, et ühe kollektsiooni väljatöötamisele ja toomisele kulub minimaalselt ca 6 kuud aega, seega ei ole usutav kostja jutt, et kostja sai paari nädalaga tehtud töö, milleks kulub vähemalt 6 kuud, eriti veel olukorras, kus kostja väitel alustati tegevust nullist. Kostja on ise esitanud tõendid ja väitnud, et tegevuse alustamiseks tegi kostja investeeringud, võttis tööle uued töötajad, ostis uued seadmed, pidas läbirääkimisi ja sõlmis uusi lepinguid. Seega ei ole ilma Bon OÜ-lt toodete ülevõtmiseta võimalikud esimesed laekumised juba kahe kuu möödudes tegevuse alustamisest. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid, et kostja sai tooted kahe kuuga valmis.
47.Kostja on jätkanud tegevust ka samades ruumides, kus Bon OÜ, Tatari 64, Tallinn. Puudub vaidlus, et kostja alustas tegevust samal aadressil üürileandja Beltoise OÜ juures. Asjaolu, et Bon OÜ-l ja kostjal oli sama üürileandja, on tõendatud pangakonto väljavõtetega, seega on alusetud väited, et tõendamata on, et tegemist on ühise üürileandjaga. Tähtsust ei oma, et kostja on sõlminud üürileandjaga uue üürilepingu ja tasunud selle eest tagatist. Loomulik ja tavapärane on, et kostja sõlmib ise üürilepingu ja peab lepingu sõlmimiseks läbirääkimisi, mis ei muuda aga asjaolu, et kostja on jätkanud tegevust samades tootmisruumides. See, et kostja on jätkanud samades tootmisruumides, ei muuda ka asjaolu, et kostja on sisutanud tootmisruumid uuesti ja teinud selleks investeeringuid. Iga isiku suva on, kuhu ta raha investeerib ja millist sisekujundust soovib. Seda ei muuda ka, et kostja on oma teenused tellinud Elisa Eesti AS-ilt, mitte Elion Ettevõtted AS-ilt. Pangakonto väljavõtetest nähtub ka, et Bon OÜ ja kostja üürisumma oli sisuliselt sama. Bon OÜ on tasunud üüri 6000-9000 krooni ning kostja on tasunud 7539-8310 krooni.
48.Asjaolu, et kostja on avanud enda toodete müümiseks poe Pärnu mnt-l, Tallinnas, ei välista asjaolu, et kostja on Bon OÜ ettevõtte ülevõtnud. Tegevuse laiendamaine ja mitmekesistamine ei välista äriühingu ülevõtmist.
49.Ettevõtte üleminek võib toimuda ka ilma poolte sõnaselge tahteavalduseta. Tulenevalt VÕS § 183 lg 2 ei ole ettevõtte tehinguliseks üleminekuks vaja pooltevahelist otsest tahteavaldust ning võimalik pooltevaheline tehing ei oma kolmandate isikute jaoks õiguslikku tähendust. Ettevõtte üleminek võib toimuda ka järelduslikult, kaudse tahteavalduse teel TsÜS § 68 lg 3 alusel. Omandaja tahet ettevõte üle võtta saab järeldada asjaoludest, millest nähtub ettevõtte kui terviku ülevõtmine. Asjaolu, et lepingupooled ei osanud arvata, et tehinguga võib kaasneda ka kohustuste üleminek, ei oma tähtsust, sest seaduse mittetundmine ei vabasta seaduse alusel tekkinud kohustustest. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik kannab tehingute tegemisel ise riisikot ning poolte omavahelised kokkulepped kohustuste ülemineku või selle välistamise kohta omavad VÕS § 183 lg 2 alusel tähendust vaid poolte omavahelistes suhetes. Eeltoodust tulenevalt on Bon OÜ üleminek kostjale toimunud, kuna esinevad kõik põhilised ettevõtte üleminekut iseloomustavad tunnused – üle läksid iseseisva majandusüksusena tegutsemiseks vajalikud asjad, sõlmiti uued töölepingud Bon OÜ töötajatega ning pausi majandustegevuses ei esinenud. Üle läks ka oluline osa kliendisuhetest, majandustegevus jätkus samades ruumides, sõlmiti uued lepingud Bon OÜ koostööpartneritega ning majandustegevus sarnanes eelnevaga. Kostja kasutab ka sama kaubamärki, domeeni ja veebiaadressi.
50.Hageja nõue kostja vastu ei ole lõppenud Bon OÜ registrist kustutamisega. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt
võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on võlausaldaja valida, kuidas ja kelle vastu solidaarvõlgnikest ta nõude esitab ning ühe solidaarvõlgniku lõppemine ei tähenda, et teised solidaarvõlgnikud vabaneksid kohustuse täitmist. Hea usu põhimõtte vastane ei ole nõude maksmapanek aegumise tähtaja jooksul. Hageja nõue Bon OÜ vastu ei olnud hagi esitamise ajal aegunud. TsÜS § 154 järgi algab korduvate kohustuste täitmisele suunatud aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitatud arve nr 090107 muutus sissenõutavaks 1.04.2009, seega algas aegumine 01.01.2010 ja lõppes 31.12.2012. Hagi on kohtule esitatud 28.12.2012. Kohtule esitatud kirjavahetusest ka nähtub, et hageja on pidanud TRga läbirääkimisi võlgnevuse kustutamiseks ja heas usus lootnud, et Bon OÜ leiab võimalused võlgnevuse tasumiseks, selle asemel on Bon OÜ aga tegevuse lõpetanud ja andnud ettevõtte üle kostjale. Seega ei ole hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja, võttes üle Bon OÜ ettevõtte, pidi arvestama, et ettevõtte üleminekuga kaasnevad ka kohustused. Hageja on võlgnevuse sissenõudmiseks sõlminud ka käsundi inkassoettevõttega ning edastanud nõude võlgnevuse tasumiseks nii hagejale kui ka kostjale 10.02.2010.
51.Puudub vaidlus, et hageja ja Bon OÜ vahel oli sõlmitud 19.03.2009 töövõtuleping nr 2, mille järgi hageja kohustus valmistama Bon OÜ-le korseti- ja õmblustooteid ning Bon OÜ kohustus hagejale tasuma tehtud tööde eest vastavalt lepingule. 31.03.2009 esitas hageja Bon OÜ-le arve nr 090107 summas 15 021,61 eurot maksetähtajaga 21.04.2009, millest on tasumata 13 815 eurot. Kuna võlgnevus on tasumata, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 13 815 eurot.
52.VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Töövõtulepingu punkti 4 kohaselt, kui tellija ei tasu töövõtja arveid tähtaegselt, maksab ta töövõtjale iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,2% viivitatud makse summast. Bon OÜ-le esitatud arvelt nähtub, et arvel on märgitud viivise määraks 0,5%. Hageja on arvestanud viivist määraga 0,2% päevas alates 22.04.2009 – 28.12.2012 summas 37 217,61 eurot, millest palub välja mõista 13 815 eurot.
53.Kostja palub viivisenõudele kohaldada VÕS § 159 lg 2, kuna hageja ei ole esitanud viivise nõuet esialgsele võlgnikule ega ka kostjale mõistliku aja jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja taotlus ei ole põhjendatud. Tulenevalt töövõtulepingust ja arvest nr 090107 oli Bon OÜ-le teada, et tal tuleb tasuda viiviseid arvete mittetähtaegsel tasumisel. Hageja on teavitanud arve esitamisega, kus on märgitud viivisemäär, et hagejal on õigus arvestada viivist. Kostja, võttes üle Bon OÜ ettevõtte, sh ka Bon OÜ kohustused ja eelmised juhatuse liikmed, sh TR, pidid olema teadlikud, et hagejal on õigus arvestada viivist arvete mittetähtaegsel tasumisel. Lisaks on hageja teavitanud viivisenõudest kostjat 10.02.2010 hoiatuskirjas. Seega on viivisenõue põhjendatud. Apellatsioonkaebus
54.13.01.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu 13.12.2013 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
55.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme (VÕS § 180-185) ning ei ole hinnanud kõiki vaidluses esile toodud ettevõtte ülemineku tunnuseid nende õiges tegelikus koosmõjus. Koosmõju hindamine tähendab ka seda, millist koosmõju majanduslikus tähenduses omavad üksikud kriteeriumid üle läinud ettevõtte tegevuse võimalikule jätkumisele teise äriühingu all.
56.Maakohtus ei leidnud tõendamist, millise varakogumi apellant väidetavalt üle võttis ning kas seda varakogumit saab pidada eraldi ettevõtteks, mis võimaldas apellandil katkematult ettevõtte tegevust jätkata. Riigikohtu otsuse 3-3-1-6-12 (p 12) järgi tuleb ettevõtte ülemineku vaidluses hinnata, millise hagis piiritletud varakogumi vaidlusalune ettevõte moodustas ja otsustada, kas üleantud varakogum võimaldas omandajal varakogumit kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks või mitte ja kas tegelikult selline kasutamine toimus. Sama oluline on ka asjaolu, kas säilitati mingi konkreetne majandusüksus ettevõttena, mida üldse sai üle anda. Väidetav OÜ Bon varakogum ei moodusta ettevõtet, mis oleks saanud edaspidi iseseisva majandusüksusena või apellandi ettevõtte osana edasi tegutseda. Vaidlusaluse kaubamärgi ostis apellant kolmandalt isikult. Domeen ei kuulu tänaseni apellandile, apellandil on leping selle domeeni kasutamiseks. Maakohus hindas ebaõigelt osanikeks saamist kui ettevõtte üleminekut tõendavat üht kriteeriumi. TR ja KS said apellandi osanikeks esimest korda alles 15.09.2010, seega üle aasta peale väidetavat ettevõtte üleminekut. Väidetava ülemineku ajal juuni lõpus 2009 ning üle aasta pärast seda oli AS Gemhill 100% aktsionäriks OÜ Adepte, mistõttu on täiesti asjakohatu siduda TR ja KSe osanikuks saamist väidetava üleminekuga 2009 juunis. See on ühtlasi ettevõtte ülemineku olulise tunnuse puudumine, sest juhtorganite liikmed ega ka osanikud ei kattunud väidetava ülemineku ajal. Kusjuures OÜ Bon tegutses ettevõtjana pärast väidetavat üleminekut edasi, OÜ Arkati väljavõtte järgi laekus talle OÜ-lt Bon 10.09.2009 65 600 krooni. Maakohus on seda asjaolu ebaõigesti hinnanud, asudes seisukohale, et üleantud ettevõtte edasi tegutsemine ei välista asjaolu, et apellant sai tegutseda tänu ülevõetud oskusteabele ja koostööpartneritele.
57.Ei esinenud ka OÜ Bon tegevuse katkematut jätkumist, mis on samuti varasemate Riigikohtu juhiste kohaselt oluliseks tunnuseks, mis peab esinema ettevõtte ülemineku puhul. Alles paari kuu möödudes tegevuse alustamisest sai apellant hakata enda toodetud esimesi tooteid müüma ja pärast seda laekusid müügist esimesed summad, kuid vaatamata sellele oli apellant alustava ettevõtjana veel 2009.a lõpus sunnitud oma tegevuseks üsna suurtes summades juurde laenama. OÜ Bon ei olnud väidetava ülemineku ajaks mitte üksnes majandusraskustes äriühing, vaid oli sisuliselt tegevuse lõpetanud äriühing, mis ei saanudki enam tegutseda iseseisva majandusüksusena.
58.OÜ Bon identiteet ei vastanud sellele, millise ettevõtte apellant käivitas pärast väidetavat üleminekut. OÜ-l Bon puudusid endal mistahes varad. OÜ-lt Bon ei läinud üle ka materjali ega muid laojääke. Kaubamärgi ja asukoha sarnasus ei ole piisavad kriteeriumid ettevõtte ülemineku kohaldamiseks. Maakohus on seejuures põhistanud, et kuna OÜ-l Bon puudusid rahalised vahendid, siis seetõttu alustas apellant ettevõtet ise.
59.Maakohus hindas tõendeid valesti ja kohaldas ettevõtte ülemineku sätteid ebaõigesti leides, et apellant sai tegutseda tänu OÜ-st Bon ülevõetud oskusteabele ja koostööpartneritele. Oskusteave võis olla OÜ Bon töötajatel, kuid mitte OÜ-l Bon. Oskusteavet üle ei võetud, teabe saamine kaasnes paratamatult disaineri TR töölevõtmisega. Apellant sõlmis töötajatega täiesti uued töölepingud ja leppis oma töötajatega kokku ka täiesti erinevad palgad. Maakohus jättis analüüsimata selle, et töötajate töölevõtmisega saab uus tööandja paratamatult hakata kasutama ka nende tööoskusi, kuid ettevõtja tegevust ei saa põhjendamatult piirata endale töötajate töölevõtmisel ning vajaliku oskusteabega töötajate leidmisel. Kuid peamine oskusteave, mida oli vaja AS-l Gemhill oma ettevõtte jaoks, sai olla teave, mis puudutas oma tootmise ja jaemüügiketi rajamist ja sellist teavet OÜ-l Bon polnud ja see ei saanud seetõttu üle minna.
60.Koostööpartnerite ülevõtmine põhineb maakohtu otsuse kohaselt üksnes vastustaja poolt esitatud nö tagajärje põhistel oletustel. Paljus on koostööpartnerid samad, kuid
need ei tulnud üle OÜ-st Bon, vaid need saadi tänu apellandi iseseisvatele jõupingutustele.
61.Maakohus on ebaõigesti hinnanud investeeringute küsimust ja pidanud seda loomulikuks vajaduseks. AS-i Gemhill tegevus oli võimalik üksnes tänu suurtele investeeringutele, mille eest osteti kõik tegevuseks vajalikud vahendid ja tasuti ka toodeteks vajaliku materjali eest. Väidetavalt üle läinud varakogumist - kaubamärk, sama asukoht ja toodangu sarnasus – ei oleks ilma AS-i Gemhill investeeringuteta piisanud ettevõtte tegevuse jätkamiseks. Käive sai asutatud ettevõttes tekkida üksnes tänu investeeritud vahenditele. Tänu sellele sai osta tootmiseks vajalikku materjali ja maksta palka, tänu investeeringutele sai võimalikuks toodete müük. Kusjuures investeeringud tuli teha väga suurtes summades ja kohe tegevuse alguses ning ilma nendeta puudunuks igasugune võimalus kasutada oskusteavet või tegutseda koos koostööpartneritega. Apellant alustas oma ettevõtte tegevust täiesti nullist ja ilma investeeringuteta poleks ettevõtte tegevus olnud võimalik ja tänu investeeringutele ning äriplaanile, mille kohaselt alustati ise pesu tootmist ja müüki oma kauplustes, ei ole tegemist identiteedi säilitanud majandusüksuse tegevuse jätkumisega.
62.OÜ Bon ettevõte ja ettevõte, mille alustas apellant, ei saanud olla vähimalgi määral sarnased. Sarnane võis olla ainult aluspesu tootmine, kuid apellandi ettevõte oli tänu investeeringute suurusele ja töötajate arvule hoopis midagi muud. OÜ Bon põhitegevusala oli disainerite tegevus, apellandi põhitegevusala on alusrõivaste tootmine. Sisuliselt ei kattunud apellandi edasine tegevus OÜ Bon tegevusega, mis oli üksnes disainerite tegevus. Esiteks apellant kujundas ennast aktsiaseltsiks ja seejärel oligi apellandi äriplaan, mida ta kohe tegevuse algusest hakkas ellu viima, oma alusrõivaste tööstuse rajamine ning oma jaekaubanduse keti avamine. Kuna tänu investeeringutele ei saanud esineda enam OÜ Bon identiteeti, ei ole tegemist ka ettevõtte üleminekuga. Kusjuures tegemist ei ole OÜ Bon äri mitmekesistamise ja laiendamisega, sest OÜ-l Bon polnud oma tootmist ja oma poodi, mistõttu selline seos puudub ja maakohtu järeldus ei vasta tõenditele. Töötajate kattuvus ei oma tähtsust, kuna esialgu oli võimalik üksnes OÜ-lt Adepte saadud laenu arvelt hakata tasuma töötajatele palka. 2010. a alguses töötas apellandi ettevõttes juba 20 töötajat, mis vastas apellandi poolt alustatud ettevõtte olemusele, seega ei oma ülemineku tõendamisel tähtsust, et mõned OÜ Bon töötajad võeti apellandi ettevõttesse tööle.
63.Maakohtu järeldused klientide ja koostööpartnerite ülemineku kohta on ebaõiged. Apellant tellis pesu õmblemisteenuse Läti ettevõttest SIA V.I.P.A., kuna see teenus sobis nii hinna kui kvaliteedi poolest. SIA-ga V.I.P.A. lepingu sõlmimiseks sõitis apellandi juhatuse liige GS eraldi Läti Vabariiki. Apellant ei müünud oma kaupa Selveris ja seetõttu ei olnud viimane ka tema klient, mistõttu on ebaõige väide selle kliendisuhte jätkumisest. Kohus on ebaõigesti hinnanud ka asjaolusid seoses AS-iga Tallinna Kaubamaja sõlmitud uue lepinguga. Apellant sõlmis kõik lepingud iseseisvalt ja mingit seost nende lepingute sõlmimisel OÜ Bon ettevõttega ei olnud. Maakohus on oletuslikult hinnanud, et TT võttis ühendust tänu sellele, et tegemist oli OÜ Bon tegevuse jätkamisega või tänu sellele, et TR oli lähetuses kaasas. See, et äriühingute nimed osaliselt kattuvad, ei tõenda kliendisuhete katkematut jätkuvust. Riigikohtu juhistest lähtudes oleks maakohtus pidanud leidma tõendamist ka katkematu jätkuvus.
64.Maakohus on pangakontode põhjal teinud ebaõigeid järeldusi vaid nimede kattuvuse järgi ega ole pangaülekandeid hinnanud ei ajaliselt ega ka sisuliselt. Juhul, kui apellandile ongi laekunud näiteks OÜ Bon ettevõtte väidetavast üleminekust ajaliselt mitu kuud hiljem maksed samadelt ostjatelt, kes olid OÜ-l Bon, siis ei saa järeldada sellest veel ostjate üleminekut ning kui apellant on tasunud alltöövõtjale alles mitu kuud hiljem, ei saa sellest samuti järeldada ettevõtte üleminekut. Maakohus on viidanud
üksnes nimede kattuvusele, kuid ei ole selgitanud, kuidas ja millisel viisil saab üksnes nimede kattuvuse põhjal järeldada, et kliendisuhted jätkusid katkematult. Seetõttu ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Eesti pesutootmise turg on väga kitsas nišš, on väga vähe kauplusi, mis müüvad korraga erinevaid kaubamärke, seega suuremad kliendid selles osas kattuvad kõigil pesutootjatel. Sama kehtib ka materjali tarnijate puhul. Maakohtus oli ka vastustaja samal arvamusel, et Schenker pakub kõige odavamat hinda transpordil Euroopasse. AS Gemhill valis oma majandustegevuse jaoks kõige paremad teenused ja seda nii hinna kui kvaliteedi poolest.
65.Vastustaja seadusliku esindaja ütluste kohaselt müüs vastustaja „Bolero“ kollektsiooni ise apellandile, mistõttu jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, nagu oleks see kollektsioon üle läinud. TT maksed juba valmis toodete eest ei saa omada seetõttu ka mingit tähtsust, kuna apellant ostis kollektsiooni vastustajalt ja tootis selle seejärel ise lõpuni. Maakohtu järeldused on seejuures eriti üllatuslikud, et seetõttu on üle läinud ka OÜ BON olemasolevad kollektsioonid ja laos olevad materjalid. Kui TR väidab ettepanekus vastustajale, et „Bolero“ jaoks on materjal olemas, siis ei saa see tõendada, et nimetatud materjal läks üle apellandile. Maakohtu otsus on vastuoluline, kohus on leidnud, et kollektsioon on ostetud apellandi poolt, aga samal ajal on see ka üle läinud. Maakohus on ebaõigesti võtnud aluseks vastustaja seadusliku esindaja ütlused, et uute toodete valmis saamine pole võimalik alla 6 kuu. Kui „Bolero“ kollektsioon osteti vastustajalt endalt ära, siis oli võimalik selle valmistootmine ka lühema ajaga.
66.Maakohus on ekslikult järeldanud, et kui apellant asus tegutsema samas asukohas, siis tõendab see, et jätkus OÜ Bon tegevus samades ruumides. Kattub üksnes aadress, kuid see ei tähenda OÜ Bon tegevuse jätkumist antud asukohas. Apellant ei saanud selles asukohas mingit tegevust jätkata, vaid pidi investeerima, teostama remondi ja sõlmima uue üürilepingu. On loomulik, et üürisumma võib sarnaneda, sest ruumid asusid samal aadressil ja olid sarnase suurusega. OÜ-ga Beltoise sõlmitud üürilepingu p 4.1 järgne tagatis tõendab seda, et ilma tagatiseta ei oleks apellant saanudki nimetatud üürilepingut sõlmida. Tegemist on täiesti uue ja iseseisvalt sõlmitud üürilepinguga.
67.Maakohus on ebaõigesti hinnanud, et oma poe ehitamine oli OÜ Bon tegevuse laiendamine ja mitmekesistamine. Tegemist oli apellandi äriplaaniga asutamisest alates. Tänu oma tootmise väljaehitamisele ja oma poe avamisele ongi tõendatud, et apellandil ei olnud ettevõtjana sarnast identiteeti OÜ-ga Bon. Apellandi peamiseks identiteediks oli oma tootmine ja oma pood. OÜ Bon tegeles pesu disainiga, õmblemine telliti alltöövõtu korras, kõik tooted müüdi ostjatele, kes ise tegelesid pesu müügiga. Maakohus on põhjendamatult oluliseks pidanud seda, et tooteid turustatakse sama kaubamärgi all. BonBonLingerie kaubamärk ei ole niivõrd väärtuslik, et kliendid ostaksid pesu üksnes kaubamärgi tõttu. Kaubamärk ise eraldi ei saa omada mingit olulist tähtsust. Tänu apellandi investeeringutele saigi võimalikuks sama kaubamärgi all toodete müük.
68.Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et vastustaja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kuna vastustaja ei esitanud oma nõuet OÜ Bon likvideerimismenetluses, siis on ta minetanud õiguse esitada nõue apellandi vastu solidaarvastutuse sätete alusel. Esialgse võlgniku võlad tuleb lugeda lõppenuks äriregistrist kustutamisega. Formaalne inkassoettevõtte palkamine ei tõenda nõude aktiivset sissenõudmist. Seejuures on põhjendamatu maakohtu väide, nagu ei olnud hagi esitamise ajal muutunud sissenõutavaks vastustaja nõue OÜ Bon vastu. Vastustaja ei teinud kõike endast sõltuvat, et võlga esialgselt võlgnikult sisse nõuda ja lasi selle äriühingu registrist kustutada, mis teeb muu hulgas nüüd võimatuks näiteks maakohtu otsuse jõustumise korral apellandil esitada nõudeid OÜ Bon vastu.
69.Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata apellandi nõude kohaldada viivise nõude osas analoogia alusel VÕS § 159 lg 2. Vastustaja ei ole esitanud viivise nõuet ei esialgsele võlgnikule ega ka apellandile mõistliku tähtaja jooksul pärast oma nõude sissenõutavaks muutumist. Vastus apellatsioonkaebusele
70.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
71.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda.
72.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja andnud ebaõige hinnangu vaidluses esile toodud ettevõtte ülemineku tunnustele. Maakohus on otsust tehes õigesti juhindunud TsÜS §-st 661 (kuni 01.07.2009 kehtinud ÄS § 5 lg 1) ning VÕS § 182 lg-tes 1 ja 2 ning kohus on tuvastanud piisavalt asjaolusid, millest järeldub, et OÜ-le Bon kuulunud majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutses, on üle läinud kostjale. Maakohus on otsust tehes põhjendatult juhindunud Riigikohtu poolt kujundatud praktikast, mille kohaselt tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Samuti on kohus õigesti pidanud silmas Riigikohtu poolt määratletud ettevõtte ülemineku kriteeriume ja nende kaalu kõnealusel juhul (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-20-11 p 11, otsus nr 3-3-1-6-12 p 12 ja otsus nr 3-3-1-1-13).
73.Kaebuse väide, et kostja tegevus, milleks on alusrõivaste tootmine ja turustamine oma jaekaubandusketi kaudu, ei kattunud OÜ Bon disainitegevusega ja seetõttu ei saanud maakohus teha järeldust, et ettevõtete tegevusalad olid samad, ei ole samuti põhjendatud, sest OÜ Bon põhitegevusalana käsitletud alusrõivaste disainimine ehk tootearendus jätkus kostja tegevuses (pesurõivaste tootmises) ühe olulise osana ja samuti jätkus disainitud pesurõivaste turustamine. Ettevõtte üleminekuga on tegemist ka siis, kui ülevõetud ettevõte on ainult osa ülevõtnud ettevõtja kogutegevusest. Asjaolu, et kostja rajas oma tootmise ja jaekaubanduse keti ehk midagi sellist, millega OÜ Bon ei tegelenud, ei välistanud ettevõtte üleminekut VÕS § 180 mõttes, sest ettevõtte üleminek teisele isikule ei eelda, et ettevõtte ülevõtnud isik jätkaks tegutsemist ülevõetud ettevõttega muutmatul kujul. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ülemineku tuvastamiseks piisas kostja poolt jätkatud tegevuse sarnasuse tuvastamisest. Lisaks maakohtu otsuses toodule osutab kolleegium ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa õigusele. Euroopa Liidu Nõukogu 12.03.2001 direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Euroopa kohus on selgitanud, et viidatud art 1 lg 1 p-te a ja b tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud ettevõte või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks (vt Euroopa kohtu 12. veebruari 2009. aasta otsus C-466/07 (Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) - Dietmar Klarenberg versus Ferrotron Technologies GmbH, p 53).
74.Kaebaja seisukoht, et maakohtus ei leidnud tõendamist, millise varakogumi apellant väidetavalt üle võttis ja kas seda varakogumit sai pidada eraldi ettevõtteks, mis võimaldas apellandil katkematult ettevõtte tegevust jätkata, ei ole samuti põhjendatud. VÕS § 180 lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Kostja möönab, et maakohtu otsuses on esile toodud mõned välised ettevõtte tunnused, kuid leiab, et tegemist ei ole tervikliku varakogumiga, mida saab lugeda üleläinud ettevõtteks. Kostja ei eita seda, et võeti tööle disainer TR ja sellega saadi ka oskusteave. Samuti ei vaidle kostja vastu sellele, et paljud koostööpartnerid on samad, kuid leiab, et ainult nimede kattuvuse alusel ei saa tuvastada nende ülevõtmist. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjalikult analüüsinud poolte esitatud asjaolusid ja järeldanud põhjendatult, et kostja võttis üle OÜ Bon ettevõtte varakogumi koosseisu kuulunud pesurõivaste disaini- ja müügitegevuseks vajalikud õigused ja kohustused. Varakogumiga olid hõlmatud lepingud tööjõu kasutamiseks, kuna kostja võttis tööle kõik OÜ Bon töötajad. Samaks jäi tegutsemiskoht ja jätkusid kliendilepingud pesurõivaste turustamiseks. Üle läksid ettevõtte tegutsemist soodustavad ja seda tagavad õigused ja kohustused nii turunduses kui tootearenduses ja disainimises. Samuti leidis kasutust sama materiaalne ja immateriaalne vara oskusteabe, kaubamärgi, veebiaadressi, domeeninime ja poolelioleva rõivakollektsiooni „Bolero“ näol.
75.Kaebuse väide, et koostööpartnerid saadi tänu iseseisvatele jõupingutustele, on paljasõnaline ja maakohus on asjaolusid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et samad koostööpartnerid sai kostja töölevõetud OÜ Bon juhtivtöötajate kaudu, kellel olid väljakujunenud koostöösidemed. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et disaineri töölevõtmine on hinnatav oskusteabe üleminekuna, arvestades lisaks asjaolu, et tööle võeti samaaegselt ka teised OÜ Bon töötajad. Kostja väide, et OÜ Bon endiste töötajatega sõlmiti täiesti uued lepingud uute erinevate palkadega, samuti, et koostööpartneritega sõlmiti omad lepingud, ei välista järeldust töötajate ja koostööpartnerite ülevõtmisest ettevõtte ülemineku tähenduses, arvestades ka teisi ülevõtmist kogumis kinnitavaid asjaolusid.
76.Kaebaja väide, et tema tegevus ettevõttena praegusel kujul oli võimalik üksnes tänu suurtele investeeringutele ja väidetavalt üle läinud varakogumist (kaubamärk, sama asukoht ja toodangu sarnasus) ei oleks piisanud ettevõtte tegevuse jätkamiseks ilma apellandi investeeringuteta, ei anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Asjaolu, et OÜ Bon võis olla rahalistes raskustes ja oleks vajanud tegevuse jätkamiseks lisainvesteeringuid, ei välistanud iseenesest OÜ Bon ettevõtte üleminekut, sest ettevõtte ülemineku eelduseks ei ole selle iseseisev majanduslik võimekus ülemineku ajal. Oluline on, et ettevõte kui tervik oleks põhimõtteliselt võimeline iseseisvalt tegutsema teatud tegevusalal. Asjaoludest nähtub, et OÜ Bon tegeles alusrõivaste disainimisega ja nende turustamisega, kusjuures OÜ Bon poolt etteantud näidiste järgi alusrõivaste valmistamine telliti alltöövõtu korras kolmandatelt isikutelt, muu hulgas ka hagejalt. Seega oli OÜ Bon ettevõte võimeline tegutsema ja tegutseski enne ülevõtmist iseseisva majandusüksusena. Pigem võib eeldada, et ettevõtte üleminek VÕS § 180 mõttes toimubki sageli seetõttu, et ettevõte on majanduslikes raskustes ja vajab lisainvesteeringuid.
77.Kaebaja väide, et ta alustas praeguse ettevõtte tegevust tühjalt kohalt ja ilma OÜ Bon ettevõtte ülevõtmisest tulenenud toeta, ei ole põhjendatud. Maakohus on asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates teinud õige järelduse, et kostja sai alustada tavapärasest kiiremini oma tegevust just OÜ Bon ettevõtte ülevõtmise tulemusena. Esimesed tellimused ja müügid OÜ Bon endiste klientide ja lepingupartneritega on toimunud juba kahe kuu möödudes äriühingu asutamisest. Asjaolu, et apellant alustas ise pesutootmist
ja avas ka oma kaupluse oma toodete müügiks, ei välista OÜ Bon ettevõtte üleminekut. Kostja väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata apellandi vastuväited, et kliendid ja koostööpartnerid üle ei läinud, ei ole põhjendatud, kuna maakohus on asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates põhjendatult tuvastanud, et tegelikkuses võeti apellandi poolt üle valdav osa OÜ Bon klientidest ja koostööpartneritest.
78.Kaebuses esitatud seisukoht, et ilma investeeringuteta ei oleks ettevõtte tegevus olnud võimalik ja kasutada ei oleks saanud oskusteavet ega tegutseda koos samade koostööpartneritega, ei välista samuti ettevõtte üleminekut. Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks on määravama tähtsusega küsimus, kas ilma ülevõetud oskusteabeta ja koostööpartneriteta oleks tootmistegevus ülevõtmise järgsel kujul olnud võimalik. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see oleks olnud võimalik, sõltumata ettevõtte ülevõtmisest ja seetõttu on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja tegevuse kiire alustamine oli võimalik just tänu OÜ Bon oskusteabe, töötajate ja koostööpartnerite ülevõtmisele, samuti tegutsemiskoha, kaubamärgi, domeeninime ja veebiaadressi ülevõtmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on ka raskesti usutav nii suures ulatuses samade koostööpartnerite juhuslik kokkulangemine. Kostja väide, et tänu investeeringutele ei saanud esineda enam OÜ Bon identiteeti, ei ole asjakohane, kuna tähtis ei ole see, kas OÜ Bon säilitas edaspidi oma identiteedi, vaid see, kas apellandile läks üle OÜ Bon ettevõte kui majandusüksus TsÜS § 661 ja VÕS § 180 mõttes.
79.Töötajate ülevõtmise osas on maakohus õigesti pööranud tähelepanu eelkõige sellele, kas kostja vajas tegevuse jätkamiseks selles majandusüksuses OÜ Bon endiste töötajate teavet ja oskusi. Kostja väide, et oskusteave oli OÜ Bon töötajatel, mitte OÜ-l Bon endal, ei anna põhjust teha maakohtu lahendile etteheiteid. Kolleegiumi arvastes tuleb ettevõtte töötaja selliseid teadmisi ja oskusi, eriti loomingulisi oskusi, mis on ainuomased sellele töötajale ja mida kasutatakse ettevõtte tegevuses ja huvides, lugeda ka ettevõtte oskusteabeks. Ettevõtted kui majandusüksused saavadki üldjuhul viia oma tegevust ellu ja realiseerida oma majanduslikke eesmärke füüsilistest isikutest töötajate kaudu, tuginedes nende igapäevasele tööle, teadmistele ja oskustele.
80.Kaebuse väide, et kollektsiooni „Bolero“ omandas kostja hagejalt, ei ole põhjendatud. Hageja vastuväite kohaselt müüs ta kostjale materjale, mis olid mõeldud selle kollektsiooni valmistamiseks, mitte aga pesukollektsiooni ennast, s.t disaini, lõikeid ja kalkulatsioone. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt lasub tõendamise koormis poolel, kes esiletoodud asjaolule tugineb. Seega võib pool kasutada vastaspoole väite vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni väidet tõendama kohustatud pool ei ole oma väidet tõendanud. Kuna kostja ei ole kollektsiooni „Bolero“ hagejalt omandamise kohta tõendeid esitanud, puudus hagejal tarvidus kostja väidete ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid esitada. Seda enam, et tegemist oleks hageja jaoks negatiivse asjaolu tõendamisega, mida ei saaks hagejalt nõuda.
81.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.