Kohtulahend

Asjaolud ja hageja nõue Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) esitas 13. märtsil 2013. a. Harju Maakohtusse hagi Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Allikvere ning AS-i K&H (pankrotis) vastu 514.334, 36 euro suuruse nõude tunnustamiseks Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses.

a. seisuga kogusummas 549.117 krooni. Ajavahemiku eest 7. juulist 2008. a. kuni 14. septembrini 2011. a. moodustab viivis 379.207, 69 eurot. Võlausaldaja nõue töövõtulepingust nr. 12/07E on kogusummas 514.334, 36 eurot. Võlgnikult võla kättesaamiseks oli hageja 26. jaanuaril 2009. a. esitanud hagi kohtusse, kuid 19. septembri 2011. a. määrusega jättis kohus pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg. 2 alusel hagi läbi vaatamata. Vastuseks kostjate vastuväidetele leidis hageja, et kahe hagi esitamine nõude tunnustamiseks samas pankrotimenetluses ei ole ebaõige olenemata sellest, et tegemist on vaidlusega samade poolte vahel. Hagi esitamise ajal oli äriregistri andmetel hageja ainsaks esindajaks pankrotihaldur Kauri Rattus, kes esindajat volitas. Maakohtu 1. juuli 2011. a. määrusega, millega kompromiss kinnitati ja hageja pankrotimenetlus lõpetati, haldurit oma ülesannete täitmisest ei vabastatud, nendest vabastati ta alles 29. juuni 2012. a. määrusega ja kanne registrisse tehti 5. juulil 2012. a. Ka on hageja juhatuse liige Martin Mändmets 8. septembril 2011. a. andnud esindajale volituse hageja esindamiseks vaidlusaluses asjas. Kostja pankrotihaldur aktsepteeris hagejat võlausaldajana ega ole hageja tähelepanu juhtinud võimalikele puudustele seoses esindusõigusega. Hageja põhinõue ei ole aegunud. Ajal, mil hagi oli kohtu menetluses, nõude aegumine peatus. Kostjate vastuväide viivise põhjendamatu suuruse kohta ei ole õige, sest kostja poolt nõude tasumata jätmine tõi hagejale kaasa olulise kahju, mis nõutavat viivist isegi ületab. Pankrotihalduri Peeter Allikvere vastuväited Pankrotihaldur hagi ei tunnistanud ja palus jätte selle rahuldamata. Hageja nõue pandi AS-i Mastermover Estonia pankrotimenetluses kaitsmisele summas 988.630, 86 eurot. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja oma nõude tunnustamist summas 514.334, 36 eurot, seega osaliselt. Samas on kostjale teadaolevalt hageja esitanud tsiviilasjas 212-10456 samuti hagi nõude tunnustamiseks AS-i Mastermover Estonia pankrotimenetluses, kusjuures selles asjas on nõudesummaks 474.296, 50 eurot. Oma nõuete sellist jagamist ei ole hageja põhjendanud ning see on vastuolus PankrS § 106 lõikega 1, vastasel juhul avaneks pahatahtlikul hagejal võimalus hageda ühtesid ja samu kostjaid mitmetes erinevates kohtumenetlustes. Hageja poolt Mastermover Estonia AS-i pankrotimenetluses 29. septembril 2011. a. esitatud nõudeavaldus nõudesummaga 988.630, 86 eurot on tühine ja avaldusel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg. 1). Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus lõpetati Harju Maakohtu määrusega, mis jõustus

tähtpäevaks oli möödunud isegi 7. septembri 2011. a. kohtumäärusega määratud kompromissi kehtimise tähtaeg kuus kuud ja seaduse kohaselt puuduvad endisel pankrotihalduril Kauri Rattusel isegi järelvalveõigusliku halduri volitused ja esindusõigused. PankrS § 3 lõiget 2, TsMS § 217 lõiget 4, § 226 lg. 2 punkti 1, § 371 lg. 1 punkti 12 ja § 423 lg. 1 punkti 9 ning TsÜS § 117 lõiget 2, § 128 lõiget 1 ja § 84 lõiget 1 arvestades tuleb hagi jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata või rahuldamata põhjendusel, et avalduse on esitanud esindusõiguseta isik. Kui kohus jätab eespoolesitatud väited tähelepanuta, tuleb nõue jätta osaliselt tunnustamata. Hageja taotles pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamist kokku summas 514.334, 36 eurot, millest põhivõlg on 135.126, 67 eurot ja viivised 379.207, 69 eurot. Hageja nõudest moodustab seega viivis 74% ja põhivõlg vastavalt 26%, mis on ilmselgelt ebamõistlik ja ebaõiglane. Hageja nõutavad viivised on arvestatud valdavas osas perioodi eest, mil hageja põhivõla nõue oli maakohtu menetluses, millega seoses toimuva viivituse eest kostjat vastutama panna on ebaõiglane. Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses esitati ainuüksi juriidiliste isikute poolt nõudeid kokku 2.922.646, 63 eurot, mis ilmekalt iseloomustab Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) majanduslikku seisundit. PankrS üheks põhiliseks eesmärgiks on võlausaldajate võrdne kohtlemine ja neile võrdsete õiguste tagamine. Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmisel esitas haldur, näiteks, võlausaldaja K&H AS-i (pankrotis) nõudele vastuväite kogu nõutud viiviste summa ulatuses (488.402, 39 eurot), tunnustades vaid põhivõlga, ja hagejale pole mingit põhjust anda viivisenõude osas eelist teiste võlausaldajate ees. Ülaltoodud tingimustel on kohtul alust tunnustada hageja nõuet vaid 135.126, 67 eurot ja jätta tunnustamata viiviste nõue 379.207, 69 eurot. AS K&H (pankrotis) vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätte selle rahuldamata. Mastermover Estonia AS-i pankrotimenetlusse esitas Eesti Teede Grupp OÜ nõudeavalduse 30. septembril 2011. a. Eesti Teede Grupp OÜ esindajaks on pankrotihaldur Kauri Rattus. Harju Maakohtu 1. juuli 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-24749 lõpetati OÜ Eesti Teede Grupp pankrotimenetlus ning kinnitati kompromiss. Määrus jõustus 7. septembril 2011. a. Teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta ilmus Ametlikes Teadaannetes 1. juulil 2011. a. Pankrotimenetluse lõpetamisel kompromissotsuse kinnitamisega ei vabastata haldurit PankrS § 184 lõikest 4 tulenevalt ning tal on §-des 188 – 190 nimetatud õigused ja kohustused. Seega teostab pankrotihaldur vaid järelevalvet kompromissi täitmise üle, kuid tal puudub esindusõigus. Esindusõigus läheb pankrotimenetluse lõpetamise ja kompromissi kinnitamisega üle juhatuse liikmele. PankrS § 189 lg. 2 järgi võib kompromissis ette näha, et kompromissi kehtivuse ajal võib võlgnik kompromissis nimetatud tehinguid teha üksnes halduri nõusolekul. Jõustunud kompromissi kinnitamise määruses ei nähtud ette erisusi Eesti Teede Grupp OÜ esindusõiguse kohta, seega kuulub esindusõigus alates 7. septembrist 2011. a. juhatuse liikmele Martin Mändmetsale, mitte enam pankrotihaldurile Kauri Rattusele. Nõudeavaldus esitamine pankrotimenetlusse on oma olemuselt ühepoolne tehing. TsÜS § 128 lg. 1 järgi on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing tühine ja kuna nõudeavaldus on esitatud juhatuse liikme poolt antud volitusteta, ei kuulu Eesti Teede Grupp OÜ nõue Mastermover Estonia AS-i pankrotimenetluses tunnustamisele. Samas ei ole TsÜS §st 128 tulenevalt võimalik nõude esitamist enam esindusõigust omava isiku poolt heaks kiita kooskõlas TsÜS § 128 lõikega 2 ja §-ga 129, kuna nõudele on nii AS-i Mastermover Estonia pankrotihalduri kui ka võlausaldaja AS-i K&H pankrotihalduri poolt esitatud vastuväide, et nõue ei kuulu tunnustamisele esindaja esindusõiguse puudumise tõttu. Hageja esitas hagiavalduse nõude tunnustamiseks summas 514.334, 36 eurot, millest põhivõlg on 135.126, 67 eurot, mis tuleneb arvetest, mille tasumise tähtaeg oli perioodil

a., mille on pankrotihaldur Peeter Allikvere sai kätte 16. detsembril 2008. a. TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on hageja põhinõue aegunud. Hageja nõude aegumine oleks peatunud juhul, kui nõue oleks Mastemover Estonia AS-i pankrotimenetlusse esitatud korrektselt, kuid kuna nõude esitajal puudus Eesti Teede Grupp OÜ esindusõigus, on nõue esitamata ning aegunud. Hagiavalduses on viidatud asjaolule, et Eesti Teede Grupp OÜ on sama nõudega pöördunud kohtusse 26. jaanuaril 2009. a., kuid lisatud dokumentidest seda asjaolu ei nähtu. Hagiavaldusele on lisatud määrused, kuid nendest ei ole võimalik välja lugeda, kas tegemist on sama asjaga. Määrustest ei tulene ka hageja nõude summat. Eesti Teede Grupp OÜ on, näiteks, AS-i K&H ning Mastermover Estonia AS-i vastu esitanud 4 erinevat hagiavaldust (tsiviilasjad 2-12-10456, 2-12-30883, 2-09-26659), mistõttu on keeruline tuvastada, et ka vaidlusaluses asjas on kohtusse eelnevalt nõue esitatud. Seega on tõendamata, et hageja pöördus eelnevalt nõudega kohtusse ning aegumine on peatunud. Hageja kõrvalnõuded on põhistamata. Hageja palub tunnustada lisaks põhivõlgnevusele viivised, mis ületavad põhivõlga ca 2, 8 korda. Hageja esitatud viivisenõue on võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 8 ja § 162 lg. 1 alusel ebamõistlikult suur. Kuna tegemist on pankrotivõlgnikuga, on võlgniku majanduslikku seisundit ja kohustuste täitmise ulatust arvestades ebamõistlik esitada niivõrd suur viivisenõue. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal ehk hagejal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu (Riigikohtu otsus 3-2-1-66-05), s. t. tõendama, milles seisnes kahju olemus ja mis oli kahju suurus. Hageja viitab hagiavalduses, et Mastermover Estonia AS-i poolt kohustuste täitmata jätmise tõttu põhjustati Eesti Teede Grupp OÜ maksejõuetus. Eesti Teede Grupp OÜ kompromissi kinnitamise määruses tsiviilasjas 2-0924749 on aga välja toodud, et Eesti Teede Grupp OÜ pankrotimenetluses tunnustati pandiga tagatud ehk I järgu nõudeid kogusummas 504.167, 79 eurot ning tähtaegselt esitatud ehk II järgu nõudeid summas 1.198.064, 30 eurot. Seega ei ole hageja tõendanud, et Mastermover Estonia AS on Eesti Teede Grupp OÜ-le kahju tekitanud, kuna hageja oli juba maksejõuetus seisus, omades niivõrd suures ulatuses võlgasid. Hagejal ei saanud ilmselgelt viivitusest sellist kahju tekkida, et talle ei tasutud m. h. põhivõlgnevust 135.126, 67 eurot. Kui hagejale oleks selline summa kostja poolt tasutud, ei oleks Eesti Teede Grupp OÜ majanduslik seis muutunud - majandusnäitajad ei oleks oluliselt paranenud. Eesti Teede Grupp OÜ poolt esitatud viivisenõue ei kanna enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju väljendavat iseloomu, mistõttu on sellises ulatuses viivise nõudmine vastuolus heausu põhimõttega. Pankrotimenetluse eripärast tulenevalt tuleb kõiki võlausaldajaid kohelda võrdselt, mistõttu ei ole võlausaldajal põhjendatud esitada sellises ulatuses viivisenõue. Nõuetele vastuväidete esitamisel on oluline vaadata ka võlausaldajate kõrvalnõuete osakaalu kogu nõudes ja kõigi võlausaldajate suhtes. Taoline põhimõte on kooskõlas VÕS §-ga 162, mille kohaselt on oluline arvestada leppetrahvi vähendamisel kostja majanduslikku seisu. AS-i Mastermover Estonia pankrotihaldur on m. h. esitanud vastuväite ka AS-i K&H (pankrotis) viivisenõudele. AS K&H (pankrotis) on sellega leppinud, et põhinõue on menetluses tunnustatud. Kolmanda isiku seisukohad

Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas Kauri Rattuse poolt hageja nimel Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses 29. septembril 2011. a. nõudeavalduse esitamine on kehtiv tehing või mitte ja kas selles nõudeavalduses esitatud nõue on õige ja põhjendatud. Harju Maakohtu 1. juuli 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-24749 kinnitati hageja pankrotimenetluses vastu võetud kompromiss. Äriregistrisse oli hageja pankrotihaldurina alates

tehinguga TsÜS § 67 lg. 2 ning § 69 lg. 1 ja PankrS § 94 lg. 1 tähenduses. Alles 21. septembril 2012. a. esitasid kostjad esmakordselt vastuväite nõudeavalduse esitamisele kui ühepoolsele tehingule (seoses esitaja volituste puudumisega). Vastuvaidlemine tehingule (nõudeavalduse esitamisele) peab aga toimuma viivitamatult pärast esindusõiguseta esindaja poolt tehtud tahteavalduse kättesaamist.

täpsemalt 21. septembri 2012. a. vastuväites. Seejuures ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et nõudeavalduse esitaja pidi oma kutsest tulenevalt teadma, millised dokumendid tuleb PankrS § 94 kohaselt koos nõudeavaldusega esitada, kuivõrd esindusõiguseta isiku teadmine või teadma pidamine oma esindusõiguse puudumisest ei välista tehingu hilisemat heakskiitmist isiku poolt, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi. Kadaka Teed OÜ apellatsioonkaebus Kolmas isik palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Maakohus jättis kohaldamata ÄS § 34 lg. 2, mille kohaselt eeldatakse äriregistrisse kantud andmete õigsust. ÄS § 34 lg. 2 tähenduses kolmas isik (pankrotihaldur Peeter Allikvere) ei teadnud ega saanud teada äriregistri kande ebaõigsusest, kuivõrd ta sai Harju Maakohtu jõustunud määrusest, millega lõpetati hageja pankrotimenetlus kompromissiga, teada alles 20. oktoobril 2011. a., s. o. rohkem kui pool kuud pärast nõudeavalduse esitamist. Sarnaselt ning samaaegselt sai hageja pankrotimenetluse lõppemisest teada ka AS K&H (pankrotis). Kuna kostjad ei saanud nõudeavalduse esitamise ajal Kauri Rattuse esindusõiguse lõppemist puudutavatest asjaoludest teadlikud olla, ei saanud need asjaolud omada kostjate suhtes ka õiguslikku tähendust (ÄS § 34 lg. 3). Kostjad ei ole ka väitnud ega tõendanud, et nad oleksid olnud varem teadlikud eeltoodud asjaoludest. Seega kehtis kostjate suhtes õigena äriregistri kanne, mille kohaselt oli Kauri Rattusel Eesti Teede Grupp OÜ esindusõigus. PankrS §-st 94 tulenevalt esitatakse nõudevaldus pankrotihaldurile. Tegemist on kindlale isikule, Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) pankrotihaldurile suunatud tahteavaldusega, mistõttu ei oma tehingu kehtivuse osas tähtsust see, milline oli teise võlausaldaja (AS K&H (pankrotis)) teadmine nõudeavalduse esitaja esindusõigusest. Teisalt, isegi juhul, kui kostjad olid teadlikud või pidid olema teadlikud, et Kauri Rattusel puudus esindusõigus hageja nimel nõudeavalduse esitamiseks Mastermover Estonia AS-i pankrotimenetluses, ei too see kaasa nõudeavalduse esitamise kui kindlale isikule suunatud tahteavalduse tühisust, kuivõrd isikul, kelle nimel tehing tehti, on õigus see hiljem heaks kiita. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et tulenevalt TsÜS § 128 lõikest 2 ning § 129 lõikest 1 ei ole võimalik esindusõigust omava isiku poolt nõudeavalduse esitamist tagantjärele heaks kiita, kuna kostjad esitasid nõudeavaldusele vastuväite Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul. Kohus sisustas ebaõigesti nõudeavalduse esitamist kui tehingut. Nõudeavalduse esitamise näol on tegemist kindlale isikule suunatud ühepoolse tehinguga TsÜS § 67 lg. 2 ning § 69 lg. 1 tähenduses. Kumbki kostja ei esitanud enne 21. septembril 2012. a. kohtule menetlusdokumendi (vastuväite) esitamist ühtegi vastuväidet ega avaldust seoses nõudeavalduse esitaja volituste puudumisega ega vaielnud vastu nõudeavalduse esitamisele kui tehingule. Ainus vastuväide, mille kostjad olid selle ajani esitanud, oli Mastermover Estonia AS-i 14. veebruari 2012. a. nõuete kaitsmise koosolekul PankrS § 103 lg. 2 kohaselt nõudele esitatud vastuväide. Seega alles 21. septembril 2012. a. esitasid kostjad esmakordselt vastuväite nõudeavalduse esitamisele kui ühepoolsele tehingule seoses esitaja volituste puudumisega. Vastuvaidlemine tehingule (nõudeavalduse esitamisele) peab aga toimuma viivitamatult pärast esindusõiguseta esindaja poolt tehtud tahteavalduse kättesaamist. Nõudeavaldusele PankrS § 103 lg. 2 kohaselt vastuväite esitamine võlausaldajate üldkoosolekul ei ole samastatav esindusõiguseta isiku poolt tehtavale tehingule (nõudeavalduse esitamisele) vastu vaidlemisega TsÜS § 128 lg. 2 tähenduses. Seda põhjusel, et võlausaldajate üldkoosolekul esitatakse vastuväide nõudele, mitte nõudeavalduse esitamisele. Kui pankrotihaldur oleks soovinud vaielda vastu nõudeavalduse esitamisele (seoses selle esitamisega volitusteta isiku poolt), ei oleks ta saanud nõuet nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmisele esitada. 9(13)

Nõudeavalduse esitamisele vastuvaidlemine on reguleeritud PanrS §-s 94, mille kohaselt haldur kontrollib esindusõigust nõudeavalduse vastuvõtmise hetkel. Kui pankrotihaldur oleks avastanud vormilise puuduse, milleks on ka esindusõiguse puudumine, pidanuks ta andma nõudeavalduse esitajale täiendava tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (PankrS § 94 lg. 2). Pankrotihaldur nõudeavalduse esitamisele vastu ei vaielnud, vaid lubas hagejal osaleda esimesel võlausaldajate üldkoosolekul ja osa võtta sellel üldkoosolekul otsuste vastuvõtmisest ning esitas nõude kaitsmisele nõuete kaitsmise koosolekule jne. TsÜS § 128 lg. 2 mõttest tulenevalt peab vastuvaidlemine tehingule toimuma viivitamatult pärast esindusõiguseta esindaja poolt tehtud tahteavalduse kättesaamist. Pankrotihaldur sai tahteavalduse (nõudeavaldus) kätte 29. septembril 2011. a. Seega, võttes vastu hageja nõudeavalduse, pidanuks pankrotihaldur, juhul kui ta teadis esindusõiguse puudumisest, koheselt nõudeavalduse esitamisele vastu vaidlema ning nõuet kaitsmisele mitte panema. Pankrotihaldur vaidles nõudeavalduse esitamisele vastu alles kohtumenetluses

tühisusele, kuivõrd see oleks kõnealustel asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega ning seega on kohus ebaõigesti leidnud, et nõudeavalduse esitamine oli tühine. Vastused Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Hageja nõustub kolmanda isiku apellatsioonkaebusega ja palub selle rahuldada. Kolmas isik nõustub hageja apellatsioonkaebusega ja palub selle rahuldada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohus on vaidlust lahendades kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, otsus tuleb seetõttu TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada, tsiviilasi aga saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et võlgniku Mastermover Estonia AS-i pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 14. septembri 2011. a. määrusega, millega ühtlasi nimetati pankrotihalduriks Peeter Allikvere. Sel ajal oli kohtumenetluses Eesti Teede Grupp OÜ poolt AS-i K&H Tallinn (uue ärinimega Mastermover Estonia AS) vastu 26. jaanuaril 2009. a. esitatud hagi võla väljamõistmiseks (tsiviilasi 2-09-5042), mille Harju Maakohus 19. septembri 2011. a. määrusega PankrS § 43 lg. 2 alusel läbi vaatamata jättis (kd. I, tl. 55). Tegemist on sama nõudega, mille üle pooled vaidlusaluses asjas vaidlevad. Eesti Teede Grupp OÜ pankrot oli välja kuulutatud 23. septembri 2009. a. kohtumäärusega, millega ühtlasi pankrotihalduriks oli nimetatud Kauri Rattus. Äriregistrisse tehti hageja kohta pankrotikanne ja kanne pankrotihaldurile Kauri Rattusele kuuluva esindusõiguse kohta 25. septembril 2009. a. märkusega, et kandes sisalduvad asjaolud omandavad õigusliku tähenduse kohtulahendi jõustumisest (kd. I, tl. 58). 1. juuli 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-24749 kinnitas Harju Maakohus Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul tehtud kompromissi ja lõpetas nimetatu pankrotimenetluse (kd. I, tl. 163 – 166), kohtumäärus jõustus ringkonnakohtu

188 – 190 nimetatud õigused ja kohustused. PankrS § 188 kohaselt on halduril kompromissi kehtivuse ajal õigus vara pankrotivarasse tagasi võita. Arvestades tagasivõitmise mõistet, milleks on seaduses sätestatud alustel võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist tehtud ja võlausaldajate huve kahjustavate tehingute kehtetuks tunnistamise taotlemine ning nende tehingute alusel võlgniku varast teisi võlausaldajaid kahjustavatel tingimustel välja läinud vara tagasinõudmine pankrotivarasse (PankrS § 109 lg. 1 ja § 119), ei oleks loogiliselt põhjendatav halduril vara tagasivõitmise õiguse olemasolu kõrval vara pankrotivarasse tagasinõudmise õiguse puudumine. Nii tunnistatakse tagasivõitmise korras kehtetuks tehingud, mis tavapärases olukorras on kehtivad ning mille kehtetuks tunnistamine ja tagasitäitmine on võimalik üksnes pankrotiolukorras, samas kui tagasinõude puhul on tegemist võlaga, mis kohustatud isikul tuleks täita igal juhul, võlgniku pankrotiolukorrast olenemata. Nii tagasinõudmise kui tagasivõitmise eesmärgiks on pankrotivarasse vahendite toomine, mis kompromissi kehtivuse tingimustes loob võlgnikule paremad tingimused kompromissi täitmiseks. Arvestades eespooltoodut, leiab kolleegium, et kui pankrotihalduril on seaduses sätestatud õigus kompromissi kehtivuse ajal tagasivõitmise hagisid esitada, siis on tal seda enam õigus ka võlgniku kasuks võlgu sisse nõuda. Vaidlusaluse hageja nõudeavalduse võlgniku Mastermover Estonia AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses esitas Kauri Rattus 29. septembril 2011. a. Et kompromissi kehtivusajaks oli kuus kuud kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest, oli selleks ajavahemik 7. septembrist 2011. a. kuni 7. märtsini 2012. a. Seega on nõudeavaldus esitatud kompromissi kehtivuse ajal ja seadusel ei põhine väide, nagu ei oleks hageja pankrotihalduril Kauri Rattusel olnud õigust vaidlusalust nõudeavaldust esitada. Et pankrotihalduri õigus tagasivõitmiseks ja –nõudmiseks tuleneb otse seadusest, ei olnud selle tekkeks vajalik kohtu poolt kompromissi kinnitamise määruses halduri ülesannete täpsem määratlemine, nagu kostjad on väitnud. Asjaolu, et kohus ei ole kompromissi kinnitades ja pankrotimenetlust lõpetades piiranud võlgniku õigusi vastavalt PankrS §-s 189 sätestatule, ei piira halduri PankrS §-s 188 sätestatud õigust. Juba ainuüksi eespooltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata ebaõigel põhjendusel ja muudel poolte poolt esitatud väidetel hageja pankrotihalduril nõudeavalduse esitamiseks õiguse olemasolu või puudumise kohta ei olegi vaidluse lahendamiseks tähtsust. Siiski ei nõustu kolleegium ka viisiga, kuidas maakohus kohaldas TsÜS § 128 lõikeid 1 ja 2. Kolleegiumi hinnangul ei oleks loogiliselt põhjendatav teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud kindlale isikule suunatud ühepoolse tehingu heakskiitmise välistatus vastavalt osundatud paragrahvi lõikele 1, kui samadel asjaoludel tehtud tehing on hiljem heakskiidetav juhul, kui tehingu teine pool esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma ja ta tehingu tegemisele vastu ei vaielnud. Kolleegium leiab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolse tehingu tühisuse tagajärg on seaduses sätestatud kaitsmaks isikut, kelle nimel on taoline ühepoolne tehing tehtud, mitte isikut, kellele see tahteavaldus on suunatud. TsÜS § 128 lõiget 2 tuleb tõlgendada laiendavalt, nii et kindlale isikule suunatud esindusõiguseta tehtud ühepoolsele tahteavaldusele kohaldatakse vastavalt TsÜS §-des 129 ja 130 sätestatut olenemata selle isiku teadmisest ja käitumisest, kellele tahteavaldus oli suunatud. TsÜS § 129 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt saab isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, tehingu hiljem heaks kiita. Seega, isegi kui hageja pankrotihalduril ei oleks olnud seadusest tulenevat õigust hageja nimel võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldust esitada, oleks seega tehingu tühisus olnud kõrvaldatav hageja poolt tehingu hilisema heakskiitmise teel. 13. mai 2012. a. menetlusdokumendis on hageja juhatuse liige Martin Mändmets avaldanud nii kohtule kui teistele menetlusosalistele, sealhulgas võlgniku pankrotihaldurile, et kiidab heaks Kauri Rattuse poolt 29. septembril 2011. a. hageja nimel nõudeavalduse esitamise Mastermover Estonia ASi (pankrotis) pankrotimenetluses (kd. II, tl. 46). Seega, isegi kui Kauri Rattusel ei oleks olnud vaidlusaluse nõudeavalduse esitamise ajal õigust hageja nimel seda tehingut teha, on nõudeavalduse esitamine hiljem heaks kiidetud ja esindusõiguse puudumise küsimust ei saa enam kerkida. Et hagejal on olnud jätkuvalt tahe võlgniku vastu nõue esitada, järeldub sellestki, 12(13)

et sama nõudega võlgniku vastu oli ta juba 26. jaanuaril 2009. a. kohtusse pöördunud – siis jäeti hagi läbi vaatamata üksnes seetõttu, et välja kuulutati võlgniku pankrot. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib kolleegium lisaks, et ei nõustu ka apellantide poolt ÄS § 34 lõikele 2 antud tõlgendusega. Selle sätte eesmärgiks on kaitsta heauskset kolmandat isikut registrisse kandmata esindusõiguse muudatuste vastu, sellele ei saa aga tugineda isik, kellel esindusõigust ei olnud, kuid kellel esindusõiguse puudumise kohta kanne registrisse on jäänud õigeaegselt tegemata. Kui sätet tõlgendada nii, nagu hageja ja kolmas isik apellatsioonkaebustes soovivad, siis võimaldaks see esindusõiguseta isikul viitega kolmanda isiku teadmatusele alati õigustada esindatava nimel igasuguse õiguseta tehingute tegemist. Esindusõiguseta tehingu teinud isiku poolt esindatava nimel tehingu tegemisel saab registrikandele tugineda üksnes kolmas isik, kes esindusõiguse puudumisest ja registrikande ebaõigsusest ei teadnud. Siiski ei mõjuta see tõlgendus lahendit vaidlusaluses asjas. Et maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes Kauri Rattusel nõudeavalduse esitamiseks esindusõiguse puudumise põhjendusel, ei tuvastanud kohus vaidluse sisuliseks lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumit, ei hinnanud nende tuvastamiseks esitatud tõendeid ega käsitlenud ka hageja põhjendusi ning kostjate sisulisi vastuväiteid hagile. Nii ei sisalda kohtuotsus mingeid fakte ega järeldusi vaidlusaluse alltöövõtulepinguga seotud asjaolude kohta, rääkimata tõendite hindamisest või poolte asjakohastele väidetele ja vastuväidetele vastamisest. Vaidlus nõude põhjendatuse üle on seega sisuliselt lahendamata. TsMS § 9 lg. 3 kohaselt ei vaata tsiviilasja kõrgema astme kohus läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses esmakordselt vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogu kogumi täies ulatuses tuvastamine ja selle alusel vaidluse lahendamine ei oleks kooskõlas osundatud põhimõttega. Pankrotimenetluses esitatud nõude sisulise põhjendatuse tuvastamiseks tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud tuleb maakohtul poolte vahel jaotada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.