Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud 01.07.2008 sõlmisid hageja ja OÜ MarandMar äriruumi üürilepingu, mille alusel OÜ MarandMar võttis rendile hagejale kuuluvad ruumid aadressil, XXXXX XX X/XX Kuressaare. Lepingu allkirjastas OÜ MarandMar juhatuse liikmena kostja MI. OÜ MarandMar kasutas ruume ilu- ja juuksuriteenuste osutamiseks. OÜ MarandMar (kustutatud) ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Seisuga 02.11.2009 oli OÜ MarandMar põhivõlgnevus 49 542 krooni ja viivis 49 542 krooni, so 99 084 krooni (6632,62eurot). Ajavahemikul 01.09.2006-06.11.2009 oli OÜ MarandMar juhatuse liige MI. Öösel vastu 30.10.2009 viidi XXXXX XX X/XX asuvatest üüritud ruumidest hageja teadmata ja nõusolekuta MI poolt ära ruumis olevad vallasasjad, mis kuulusid ruumide sisustuse/kasutamise juurde: sh töötarvete hoidja, lokirullid (2), 5 metallriiulit, 3 lauda, pöörlev maniküüritool, boiler, 7 tooli, kapp, solaarium Ali Sun, 2 juuksuritooli, 2 juuksuripeeglit, juuksuripesuvann koos tooliga, pediküüritool, peegel, 2 maniküürilauda, 2 maniküüritooli, 2 parafiinivanni, massaaživoodi Nuga Best, jalal föön, pediküürilaud. Hageja hindas äraviidud vara väärtuse vähemalt 4806 eurole. 30.11.2009 esitas hageja OÜ MarandMar vastu hagi Harju Maakohtusse (tsiviilasi nr 2-09-63619), milles esitas nõude kohustada OÜ MarandMar andma Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku valdusse OÜ MarandMar poolt XXXXX XX X/XX Kuressaare üüritud ruumides asunud vallasasjad. 08.04.2010 määrusega kinnitati OÜ MarandMar ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaheline kompromiss, mis sätestas, et OÜ MarandMar loovutab hagejale nõuded MI ja/või kolmandate isikute vastu nende poolt OÜ-le MarandMar tekitatud kahju hüvitamiseks, sh alljärgneva kahju hüvitamiseks: -MI ja/või kolmandate isikud on OÜ MarandMar poolt XXXXX XX X/XX XXXXXXXXXX üüritud ruumides asunud vallasasjade valduse äravõtmisega OÜ-lt MarandMar tekitanud kahju. Nimetatud vallasasjadele laienes hageja kui üürileandja pandiõigus, vallasasjade realiseerimisest saadud vahenditest oleks olnud võimalik vähendada OÜ MarandMar üürivõlga hageja ees; -Hageja on hüvitise saamiseks kandnud kulutusi ning hagejal on õigus nõuda nende kulutuste hüvitamist. Nimetatud kulutuste hüvitamiskohustuse tekitamisega on MI ja/või kolmandad isikud tekitanud OÜ-le MarandMar kahju. -Seoses kompromissi sõlmimisega tagastati hagejale 1⁄2 tasutud riigilõivust 2000 krooni, 1000 krooni jäi tagastamata ning OÜ MarandMar kohustus nimetatud summa hagejale hüvitama; -XXXXX XX X/XX, Kuressaare üürilepingu õigeaegselt lõpetamata jätmisega (makseraskuste tõttu ei suutnud kostja üüri tasuda) MI ja/või kolmandate isikute poolt tekitatud kahju. Juba enne 30.10.2009 asjade äraviimist üüritud pinnalt tegi kostja ettevalmistusi OÜ MarandMar võla tasumata jätmiseks ja enda isiku distantseerimiseks OÜ-st MarandMar. 29.10.2009 sõlmisid MI ja MP müüjatena ja EK ostjana OÜ MarandMar 100% osakute müümiseks. Lepingu p-s 1.4.4. kinnitasid müüjad, et osaühingul ei ole kohustusi, mis ei oleks osaühingu dokumentides kajastatud. Leping p-s

Sellest, et OÜ-l MarandMar jäid tasumata üürimaksed, tuleneb, et mingist hetkest oli äriühing muutunud maksejõuetuks. Kostja kui juhatuse liikmel oli kohustus esitada pankrotiavaldus, mis oleks võimaldanud üürilepingu lõpetada. Jättes vajalikud toimingud tegemata, ei tegutsenud kostja korraliku ettevõtja hoolsusega ning tekitas sellega OÜ-le MarandMar kahju. OÜ MarandMar loovutas kahjunõude kostja vastu hagejale. Nimetatud kahjunõude suuruseks hindab hageja saamata jäänud üürisumma, millest on arvatud maha vallasasjade äravõtmisega tekitatud kahju summa. Hagejal on raske nimetatud kahju suurust täpselt määratleda, hageja palus kahju suuruse kindlaks määrata kohtul. Kui kohus leiab, et hagejale OÜ MarandMar loovutatud kahjunõude väljamõistmine ei ole põhjendatud, palus hageja alternatiivselt välja mõista kahju juhatuse liikmelt deliktiõiguse alusel. Kostja on rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi. Kostja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust. Ruumid oleks saanud anda kasutusse ning teenida tulu. Õigusvastase teo ja saamata jäänud tulu vahel on põhjuslik seos. Hageja palus kostjalt välja mõista tekitatud kahju (OÜ MarandMar poolt loovutatud kahjunõue) mitte vähem kui 5588,91 eurot. Kahjuhüvitise täpse summa palus hageja kindlaks määrata kohtul. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole tekitanud kahju OÜ-le MarandMar ja/või hagejale. Kostja osa võõrandamise ajal 29.10.2009 EKile ei olnud OÜ MarandMar kindlasti pankrotiseisus, sest äriühing tegutses EK juhtimise ja kontrolli all veel üle 1,5 aasta. Kostja ei saa ümber lükata ega ka omaks võtta hageja poolt esitatud XXXXXXXXXXX XXXXX XX X/XX ilusalongist ära viidud vallasasjade loetelu, kuna sündmusest on käesolevaks hetkeks möödas juba 3 aastat ning kogu OÜ MarandMar tegevust puudutav dokumentatsioon anti üle EKle. Kindlasti ei vasta esemed hageja poolt lisana esitatud fotodele ning väärtustele. Tsiviilasjas nr 2-09-63619 hindas hageja täpselt samade kasutatud esemete väärtuseks 639 eurot. XXXXXXXXXX XXXXX XX X/XX asuvatest ruumidest kostja poolt ära viidud esemed olid soetatud ja panditud teiste OÜ MarandMar võlausaldajate kasuks enne äriühingul võlasuhte tekkimist hagejaga ning kostja oli kohustatud need võlgnevuse katteks edastama neile. Hageja ei saa tugineda pandiõigusele, kuna see lõppes enne hagi esitamist asjade väljaandmise nõudega OÜ MarandMar vastu. Kostja viis asjad XXXXX XX X/XX asuvatest ruumidest ära vähemalt nädal enne äriühingu osa võõrandamist 29.10.2009, seega kas 22.10.2009 või 23.10.2009 või veel varem. VÕS § 307 lg-st 3 tulenevalt pandiõigus lõpeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teadasaamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse. Hageja esitas hagi kohtusse 30.11.2009. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 5 588,91 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Asjas puudus vaidlus äriruumi üürilepingu olemasolu ja selles sätestatu üle. Samuti, et üürnikul MarandMar OÜ-l tekkis üürivõlgnevus hageja ees. Vaidlus puudus ka selle üle, et MI võlgniku juhatuse liikmena, viis oktoobri lõpus hilisõhtusel ajal MarandMar OÜ-le kuulunud vallasjad üüritud ruumidest ära. Pooled vaidlevad pandiõiguse kohaldatavuse üle.

VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei saa pantida vara, millele seadusega ei ole lubatud sissenõuet pöörata. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal, kui üürileandjal seaduse jõul pandiõigus äriruumide üürilepingu sõlmimisega kostjaga viimase poolt üüritud ruumidesse toodud vallasasjade suhtes ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele. VÕS § 306 lg 1 kohaselt üürileandja pandiõigus lõpeb asja eemaldamisega üüritud kinnisasjalt, välja arvatud juhul, kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui üürileandja vaidles asja eemaldamisele vastu. Kohus, hinnates tunnistajate KP (P) ja KL (L) ütlusi, leidis, et tõendatud on vaidlusaluste esemete äraviimine kiriku ruumidest MI poolt. Juhuslikult hilisõhtusel ajal oma elukoha aknast esemete äraviimist näinud kirikuvalitsuse juhatuse liikme KP tegevust (tegevusetust) ei saa käsitleda seaduse tähenduses hageja, kui juriidilise isiku teadlikkuse väljendusena esemete äraviimisest või veel vähem hageja nõusolekuna esemete äraviimiseks. KL, saades pea kesköisel ajal teada KPlt üürniku esindaja poolt kiriku ruumidest vallaasjade ära viimisest, informeeris sellest toimingust esimesel võimalusel kiriku juhtkonda. Kostja ei ole esitanud ühtegi veenvat tõendit selle kohta, mis takistas kostjal endal hagejat informeerida vallasasjade äraviimisest. Samuti ei ole kostja esitanud mõistlikku selgitust asjaolule, miks vallasasjad tulid üüritud ruumidest ära viia just öisel ajal. Esemed viidi ära ööl vastu 30.10.2009 ja suure tõenäosusega lõppes asjade äravedu peale kella 24. Kostja esitatud foto renditud ruumist fikseerib hetkeolukorda ruumis seisuga 28.10.2009 kell 22.24, kuid selle fotoga ei ole ümberlükatud hageja poolt esitatud tõenditega (nii tunnistajate ütlustega kui dokumentaalsete tõenditega) tuvastatud esemete äraviimise aega, so öö vastu 30.10.2009. VÕS 307 lg 3 sätestab, et pandiõigus lõpeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teadasaamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse. Vastavalt kindlakstehtud asjaoludele oli hagi esitamise tähtajaks 30.10.2009, mil hageja ka OÜ MarandMar vastu hagi Harju Maakohtusse esitas (ts.asi nr 2-09-63619). Tulenevalt VÕS § 305 lg-st 1 ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele, sh kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis (VÕS § 305 lg 3). Kui kolmandad isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad tagama, et üürileandjat nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks. Üürileandjal puudub kohustus tuvastada, kas mõni konkreetne asi võiks kuuluda kolmandale isikule. Seega MI ja PP vahel sõlmitud laenulepingus sätestatu ei välista hageja pandiõigust lepingus märgitud esemete suhtes. Puuduvad tõendid selle kohta, et ükski kolmas isik oleks hagejat teavitanud nende õigusest renditud ruumis olevatele asjadele. Seega on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja tõendatud. Põhjendatud ei olnud suurema summa väljamõistmine, kui hagis taotletu. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja viis OÜ MarandMar asjad üüritud ruumidest ära ööl vastu 30.10.2009 ja mitte 28.10.2009.

Hageja ei saa tugineda pandiõigusele. Kostja tugineb pandiõiguse lõppemisele alternatiivselt VÕS § 306 lg-le 1 ja § 307 lg-le 3. Esiteks oli hageja teadlik kostja poolt asjade eemaldamisest üüripinnalt ning ta ei vaielnud sellele vastu. Teiseks on hageja arvamus VÕS § 307 lg-s 3 esitatud tähtaja olemusest ekslik. VÕS § 307 lg 3 sätestab õigust lõpetava tähtaja, mitte aga hagi esitamise aegumistähtaja. Vaidlust ei ole asjas selles, et hageja esitas hagi kohtusse 30.11.2009. Maakohus ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel mõistab ta äriühingu endiselt juhatuse liikmelt välja teisele äriühingule tekitatud kahju. Kuna maakohus ei ole otsuses viidanud hageja poolt nõude alusena alternatiivselt esitatud deliktiõiguse normidele, saab sellest järeldada, et kostja ei ole toime pannud delikti. Maakohus on kostjalt kui füüsiliselt isikult ja äriühingu endiselt juhatuse liikmelt mõistnud pandiõiguse sätete alusel välja teisele juriidilisele isikule tekitatud kahju. Seejuures hindamata, kas kostja OÜ MarandMar juhatuse liikmena OÜ-le MarandMar üldse kahju tekitas. Kuna kostja ei ole kuidagi OÜ-le MarandMar kahju tekitanud, ei ole nõude loovutus kehtiv, mis toimus tsiviilasjas nr 2-09-63619 sõlmitud ja kohtu poolt 08.04.2010 määrusega kinnitatud kompromisslepingus. Kuna maakohtu otsusest võib vaid järeldada, et kohus on nõude rahuldamisel aluseks võtnud just nimetatud nõude loovutuse OÜ MarandMar poolt hagejale, siis on maakohtu poolt hagi rahuldamine alusetu. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). I Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja MarandMar OÜ sõlmisid üürilepingu, üürnikul tekkis üürivõlgnevus hageja ees ja üürniku juhatuse liige viis üüritud ruumidest ära üürnikule kuulunud esemed. Millisel kuupäeval esemed ära viidi, ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust ei oma. Vaidlust ei ole ka selle üle, et nendele esemete suhtes oleks üürileandja saanud kohaldada seadusest tulenevat pandiõigust (VÕS § 305 lg 1) ja et hageja hages maakohtus pandi esemeks olnud vallasasjade üleandmist. Selles kohtuvaidluses sõlmiti kompromiss üürnikuga. Üürniku juhatuse liige (käesolevas menetluses kostja) oli selleks ajaks vahetunud ja äriühingut juhtis teine isik. Harju Maakohus kinnitas 08.04.2010 määrusega kompromissi, mille kohaselt loovutas üürnik hagejale üüritud ruumides asunud vallasasjade väljanõudmise nõudeõiguse MI vastu. Samuti loovutas üürnik asjade äravõtmisega üürnikule tekkinud kahju hüvitamise nõude ja kohtukulude (1/2 tagastamata riigilõivu hagejale) hüvitamise nõude. Hagi esitamisel tugineb hageja kahele alusele. Esimese alusena asjaolule, et üürnik loovutas temale üüritud asjade äraviimisest tuleneva nõude juhatuse liikme vastu, millele lisandub hagejale riigi poolt tagastamata jäänud riigilõiv. Teiseks tugineb hageja asjaolule, et kostja ei esitanud üürniku maksejõuetuse tekkimisel õigeaegselt pankrotiavaldust ja tekitas sellega äriühingu võlausaldajale kahju. II Esimesena analüüsib ringkonnakohus nõude loovutamise lepingust (kompromiss) tulenevat nõuet. Nõude loovutajaks peab olema nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja. Kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas üürnikul olid nõuded, mida hagejale loovutada. Üürnikust äriühingul oli täitmata kohustus hageja ees. Kostja juhatuse liige viis üüritud ruumidest ära inventari ja müüs selle kolmandale isikule, mistõttu ei saanud ka selle arvel kohustust täita. Hageja ja maakohus on ekslikult leidnud, et äriühingu poolt täimata kohustus ja seadusjärgse tagatise eseme

äraviimine kujutab ennast äriühingule tekitatud kahju. Äriühingule kahju tekkimine, s.o. kahju olemasolu, on kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks. VÕS § 128 lg 2, 3 ja 4 kohaselt on varaline kahju otsene kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinenud vara väärtuse või väärtuse halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamiseks. Hageja ees võetud kohustuse täitmata jätmine ja pandiõiguse eseme võõrandamine ei tekitanud MarandMar OÜ-le varalist kahju: hageja vara väärtus ei vähenenud. Kostja väitel müüs ta inventari teiste võlausaldajate võlgade katteks. Ainuüksi asjaolust, et kostja viis üüritud ruumidest ära inventari, mille suhtes hageja oleks saanud pandiõigust teostada, ei tähenda, et sellise teoga tekitati kahju üürnikule. Kui MarandMar OÜ võrdsustaks üürileandjast võlausaldaja nõude endale tekitatud kahjuga, nõuaks MarandMar OÜ sisuliselt võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamist iseendale, millise nõude rahuldamine on õiguslikult välistatud. Kuivõrd hageja ei ole kostja poolt endale tekitatud varalise kahju olemasolu tõendanud, siis on asjakohatu vaidlus selle üle, kas kostja järgis piisavalt oma hoolsuskohustust või mitte. Asjaolu, et pandipidaja ei saanud seadusest tulenevat pandiõigust teostada, tekitas kahju üürileandjale ehk hagejale. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vastavat nõuet loovutanud MarandMar OÜ võlausaldaja ehk nõudeõigust omav isik. Seega ei olnud selles osas täidetud nõude loovutamise eeldused (VÕS § 164 lg 2). II Ka hagejale tagastamata jäänud riigilõivu osas ei saanud MarandMar OÜ omada nõuet kostja vastu. Hageja hages hagis pandiesemeks olnud vallasvara üleandmist ja riigilõiv tuli tasuda hagejal tsiviilasjas 2-09-63619 seetõttu. Pandieseme tagastamise osas oli kohustatud isikuks MarandMar OÜ. Kompromissiga võttis üürnik endale kohustuse tasuda riigi poolt tagastamata jäetav riigilõiv hagejale. Kostja ei võtnud kohustust tasuda kompromissi alusel riigilõivu hagejale. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et sellisel viisil kompromissi sõlmimisega tekkis MarandMar OÜle kahju. Üürnik vabanes kompromissiga asjade üleandmise kohustusest ja kohtuvaidlusest. Üksnes üürnikust äriühingu konstateeringust, et temale tekkis riigilõivu hagejale maksmise kohustusega kahju, ei piisa nõudeõiguse tekkimiseks. Seega ei olnud MaranMar OÜ ka selle nõude osas nõudeõigust omavaks isikuks ehk võlausaldajaks ja täitmata olid nõude loovutamise eeldused (VÕS § 164 lg 2). III Alternatiivselt on hageja tuginenud deliktilise kahju hüvitamise nõudele. Hageja heidab kostjale ette, et teades üürivõlgnevusest ja üürniku pankrotiseisust, ei esitanud kostja äriühingu pankrotiavaldust. Seega on nimetatud nõude eelduseks hagejale kostja kohustuse (esitada pankrotiavaldus ÄS § 185 lg 51) täitmata jätmisega tekkinud kahju tasumata üüri näol (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Pankrotiavalduse esitamata jätmine on seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, tegemist on kaitsenormiga ja sellisel juhul saab rääkida sellest, et juhatuse liige rikkus oma lepinguvälist kohustust hageja kui MarandMar OÜ-u võlausaldaja ees (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050). Süül põhineva vastutuse (deliktilise üldvastutuse) aluseks on kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Objektiivse teokoosseisu tasandil tuleb kindlaks teha, kas kostja põhjustas oma tegevusetusega kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Poolte vahel oli vaidlus, kas hageja ja üürniku vahelise üürilepingu täitmise ajal, so esimese üürimaksega võlgnevusse jäämise ajal, oli üürnik maksejõuetu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Püsiva maksejõuetuse tekkimise aja tõendamise kohustus on hagejal. Hageja ringkonnakohtu istungil antud selgitus, et üürniku maksejõuetus tekkis esimese üüriarve maksmata jätmisega, on oletuslik. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks hageja väiteid, v.a võlgnevuse suuruse kohta, omaks võtnud. Seega ei ole hageja tõendanud oma väidet üürniku maksejõuetuks muutumise kohta. Kuivõrd objektiivse teokoosseisu tasandil pole võimalik väita, et kostja põhjustas oma tegevusetusega kahju, puudub vajadus hinnata kostja teo õigusvastasust ja süüd. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodu põhjustel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Asjas ei kuulu kohaldamisele VÕS § 306 lg 1 või § 307 lg 3, mistõttu ringkonnakohus apellandi vastaval käsitlusel ei peatu. IV Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus tühistatakse, tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.