Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohus · 02.06.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-10-56368/84
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 02.06.2014
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4909

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-10-56368

Tsiviilasi

Nadežda Ljatkovskaja hagi Jeld-Wen Eesti AS vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

1645,20 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. detsembri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nadežda Ljatkovskaja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. mai 2014

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja): Nadežda Ljatkovskaja (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Lembit Auväärt Vastustaja (kostja): Jeld-Wen Eesti AS (rk: 10247977), esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami

esindajad

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viru Maakohtu 5. detsembri 2013 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas kohtuotsuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

1.Nadežda Ljatkovskaja esitas 12.11.2010 maakohtule Jeld-Wen Eesti AS vastu hagi kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks, paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks ühekordne hüvitis perioodi 01.02.2010 kuni august 2013 eest 7122,97 eurot ja igakuine hüvitis alates 2013 septembrist 182,80 eurot. Igakuine hüvitis kuulub iga aasta märtsis indekseerimisele eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Igakuuline hüvitis muutub, kui muutub kutsealase töövõime kaotuse protsent või töövõimetuspension. Hagiavalduse kohaselt on hageja kutsehaige ning tal on välja kujunenud ülekoormushaigus (õlavöötme ja käte müofastsiaalsed valud, karpaalkanali sündroom paremal käel, nimmeristluu radikulopaatia). Töötervishoiuarst leidis, et kutsehaiguse põhjustas töö aastail 2002–2008. Sel ajal (05.08.2002–09.09.2008) töötas hageja kostja juures. Kutsehaiguse on põhjustanud sundasendid ning koormus kätele ja lülisambale. 04.02.2010 määras arstlik ekspertiis, et kutsehaigus on põhjustanud töövõime kaotuse 50%. Selline töövõime kaotuse protsent on hagejal ka praegu. Hageja leidis, et eelkõige on tegemist lepingulise vastutusega, kuna poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad. Vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 49 p-le 4 (uue redaktsiooni § 28 lg 2 p-le 6) kohustub tööandja tagama töövõtjale ohutud töötingimused. Hageja tegi kostja juures rutiinsete liigutustega tööd ja tõsta tuli lubatust suuremaid raskusi, töötervishoiule tähelepanu ei pööratud. Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 23 lg-le 1 on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Hageja on kutsehaige, see tähendab, et ta põeb haigust, mille on põhjustanud töökeskkonna ohutegurid. Seega töökeskkonna ja hageja haiguse vahel on põhjuslik seos. Tööinspektsioon leidis samuti, et esineb põhjuslik seos kostja juures töötamise ja hageja kutsehaiguse vahel. Hageja lahkus töölt haiguse tõttu ning tal on lähtudes Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korrast“ tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol.

3.Viru Maakohus jättis 5. detsembri 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kostja vastu töölepingu rikkumisest tuleneva hüvitisenõude, mille puhul tuleb hagejal tõendada kehtiva võlasuhte olemasolu, kahju olemasolu ning põhjuslik seos tööandja tegevuse ja kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või et rikkumine oli vabandatav. Hagejal on välja kujunenud kutsehaigus – ülekoormushaigus, karpaalkanali kahjustus, nimme-ristluu piirkonna radikulopaatia, mille on põhjustanud koormus ning sundasendid kätele ja lülisambale. Eeltoodu nähtub muu hulgas ekspert-arst Niina Neglasoni hinnangust ning töötervishoiuarst Katrin Rebase kutsehaiguse diagnoosimise teatisest. Vaidlus puudub ka selle üle, et poolte vahel oli töösuhe 05.08.2002 kuni 09.09.2008. Kahjunõude eelduseks on põhjuslik seos tööandja tegevuse (rikkumise) ja kutsehaiguse vahel. Põhjuslik seos on olemas siis, kui kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Samuti tuleb tuvastada põhjuslik seos kutsehaiguse ja kahju (nt sissetuleku kaotamine) vahel. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni kutsehaigestumise 19.03.2010 uurimiskokkuvõtte, Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti selgituse otsuste nr 589425 ja 841329 kohta ning ekspert-arst N. Neglasoni vastustega on tuvastamist leidnud, et hagejal kujunes kutsehaigus välja töötamisel Jeld-Wen Eesti AS-s. Perioodil 12.01.2010–31.01.2012 oli hageja püsivalt töövõimetu. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 02.03.2012 otsusele nr 841329 on hagejal püsiv töövõimetus ka perioodil 31.01.2012–31.01.2015. Töövõime kaotuse protsent on 50, põhjuseks kutsehaigus ja üldhaigestumine. Tuvastamist on leidnud, et seoses üldhaigestumisega polnud perioodil 12.01.2010–31.01.2012 töövõimetusprotsenti määratud, samas oleks hageja olnud tulenevalt üldhaigestumisest töövõimetu ka juhul, kui kutsehaigus poleks välja kujunenud. Kutsehaigus ja üldhaigus üksteist ei võimenda. Seega saab põhimõtteliselt jaatada põhjusliku seose olemasolu hageja Jeld-Wen Eesti AS-s töötamise ja kutsehaiguse väljakujunemise vahel. Samas oleks hagejal tekkinud üldhaigestumise tagajärjel töövõimetus ka juhul, kui kutsehaigust välja kujunenud poleks. Tuvastamist on leidnud, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Hageja on üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, kui oleks kaotanud kutsehaiguse tõttu. Seega puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõime kaotuse.

5.detsembri 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Kohtukulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) eksis kohus töövõime kaotuse ekspertiiside hindamisel. Tehtud on kolm ekspertiisi: - ekspert-arst Tatjana Plavinskaja otsus nr 589425, 04.02.2010. Otsuses on märgitud, et töövõime kaotuse protsent on 50 ja põhjuseks on kutsehaigus; - ekspert-arstide N. Neglasoni ja Olev Toomla otsus nr 841329, 02.03.2012; - ekspert-arst N. Neglasoni vastused küsimustele seoses hageja tervisliku seisundiga. Dokumendil puudub kuupäev ja allkiri. Juhul kui kohus peab seda dokumenti tõendiks, siis tuleb arvestada, et N. Neglasoni vastused käsitlevad perioodi 2010–2012, T. Plavinskaja ekspertiisiakt aga käsitleb perioodi enne 2010, isegi alates 2007. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtus N. Neglasoni arvamusest ja mitte T. Pavlinskaja arvamusest. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti poolt otsuste nr 589425 ja 841329 kohta esitatud selgituse kohaselt on 2012. a otsuse järgi põhihaiguseks kutsehaigus – ülekoormushaigus, sellest tingitud õlavöötme, käte ja lülisamba kahjustus. Kaasuvateks ehk üldhaigusteks on kahepoolne kuulmislangus ja kontaktdermatiit ning psüühikahäired. Üldhaiguste spekter on muutunud. 2010. a oli peamiseks üldhaiguseks emakakaelavähk, 2012. a aga kontaktdermatiit. Kutsehaiguse puhul mingit taandarengut ei ole märgata. Ka 2012. a on põhihaiguseks, mis takistab hagejal 100% töötada, kutsehaigus. Oluline on, mis haigus põhjustas töölt vabastamise ja sellest tuleneva sissetuleku vähenemise. Töötervishoiuarst K. Rebane diagnoosis hagejal 30.12.2009 kutsehaiguse ning luges vastunäidustatuks sundasendid, ülekoormuse kätele, õlavöötmele ja lülisambale. Kuna kostjal ei olnud sellist tööd pakkuda, siis tööleping lõpetati TLS § 86 p 4 alusel. Seega vabastati hageja 2009. a töölt kutsehaiguse tõttu ja seoses sellega jäi ta ilma ka oma tavalisest sissetulekust. Kutsehaiguse hüvitise nõude lahendamisel ei saa aluseks võtta hilisemate üldhaigestumiste teket. Kohus ei ole põhjendanud, miks tema arvates on sissetuleku vähenemise põhjuseks kaasnev haigus;

2) ei sobi prognoos selle kohta, mis oleks olnud siis, kui kutsehaigust ei oleks olnud, kohtuotsusesse, sest sellel puudub igasugune teaduslik ja faktidel põhinev alus. Inimene on ühtne tervik ning kutsehaigus põhjustab kogu organismi nõrgenemise, mille tulemusena võivad tekkida üldhaigused. Hageja põhihaiguseks on kutsehaigus. Kui hageja ei oleks olnud kutsehaige, siis oleks puudunud alus tema töölt vabastamiseks ja ta oleks töötanud kostja juures praeguse ajani. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks saanud hageja töölt vabastada üldhaigestumise tõttu. Kohus ei põhjenda, miks tuleb pidada sissetuleku vähenemise põhjuseks ainult üldhaigestumist. Isegi siis, kui töölt vabastamise põhjusena esineks nii üldhaigestumine kui kutsehaigus, ei saa kutsehaigust sissetuleku vähenemise põhjusena ignoreerida; 3) asus tunnistaja O.V kostja juures töökeskkonna- ja tööohutuspetsialistina tööle 2006. a. Kui O.V tööle tuli, oli hagejal juba kutsehaigus välja kujunenud ja ta saadeti ümberõppimise eesmärgil projekti Õpipoiss. Hageja tegelikest töötingimustest ei teadnud O.V midagi. Tunnistaja M.M teadis samuti hageja töötingimusi vaid viimasel perioodil. Millised olid hageja töötingimused 2002–2006, selle kohta ei olnud tunnistajad võimelised ütlusi andma. Võlaõigusseaduse järgi lepingulise kahju puhul ei ole oluline töötingimuste rikkumine, vaid lepingu mittetäitmine. Vastavalt VÕS §-le 101 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja kohustuseks oli tagada ohutud töötingimused. Mida tööandja oleks pidanud tegema, kuid jättis tegemata, on toodud hagis ja teistes menetlusdokumentides. Tööandja kohustused on ära toodud ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13. Selleks, et kostja vabaneks vastutusest, peaks ta tõendama, et on kõik selles sättes loetletud nõuded täitnud. Seda kostja teinud ei ole.

5.Jeld-Wen Eesti AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kostja töölepingust ega seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud, hagejal ei ole tekkinud kahju, samuti ei ole hageja kahju kostja väidetava rikkumise tagajärg; 2) oli hageja ekspert N. Neglasoni arvamusest nähtuvalt perioodil 12.01.2010–31.01.2012 püsivalt töövõimetu ka tulenevalt üldhaigestumisest, mis oleks tulnud püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuses eraldi välja tuua. Ekspert-arst N. Neglasoni arvamusest, Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 02.03.2012 otsusest nr 841329 ja Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti vastusest kostja selgitustaotlusele nähtub, et ka juhul, kui hageja ei oleks kutsehaigestunud, oleks tema töövõime kaotuse protsent olnud 50. Kui hagejale on tekkinud seonduvalt töövõime vähenemisega kahju, ei saa selle eest olla vastutav kostja, kuivõrd kahju oleks tekkinud ka juhul, kui hageja ei oleks kutsehaigestunud. Hagejaga lõpetati tööleping, kuna tal tuvastati püsiv töövõime kaotus 50% ulatuses. Olukorras, kus hageja ei oleks kutsehaigestunud, oleks kostja olnud sunnitud töölepingu tingituna hageja tervislikust seisundist üles ütlema, kuivõrd 50% ulatuses üldhaigestunud isiku tervislik seisund ei võimalda tal kostja juures tööülesandeid täita. Oluline ei ole hagejale kahju tekkimise puhul mitte asjaolu, mis hageja püsiva töövõimetuse põhjustas, vaid püsiv töövõime kaotus iseenesest. Kohus ei ole tuginenud prognoosile, vaid eelnimetatud tõenditele. Ühestki tõendist ei nähtu, et hageja üldhaigestumine oleks tekkinud kutsehaigestumise tagajärjel. Hagejat opereeriti emakakaela pahaloomulise kasvaja tõttu juba 2009. a, samas kui Sotsiaalkindlustusameti 04.02.2010 otsusest nähtuvalt on ekspert-arst T. Plavinskaja märkinud püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks 12.01.2010; 3) ei ole hageja viidanud ühelegi konkreetsele kostjapoolsele töötervishoiu ja/või tööohutuse alase kohustuse rikkumisele. Riigikohus on leidnud (3-2-1-68-11; 3-2-1-145-09), et tervislike

töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse. 11.09.2011 kohtuistungil hageja kinnitas, et tööohutuse koolitused olid kogu aeg. Kutsehaigestumise uurimistoimikus on töökaitsealastele koolitustele registreerimise kaart, millisest nähtuvalt on hageja saanud tööohutuse ja töötervishoiu alase väljaõppe kõikide tööpinkide osas, millistega ta kokku puutus. Nii näiteks on 02.04.2007 hagejat juhendatud ning hageja on saanud kaks päeva kestva väljaõppe raskuste käsitsi teisaldamise osas. M.M kinnitusel tuli hagejale pidevalt märkusi teha, kuivõrd hageja võttis liiga palju lenge korraga kätte. O.V kinnitas, et hagejal oli temaga erikokkulepe töötingimuste osas – hageja ei tohtinud raskusi tõsta ning võis teha rohkem pause. M.M selgitas, et hagejale anti kõige kergemad lengid, mille kaal on 1–1,5 kg. Samuti võimaldati hagejal teha erinevaid töid erinevatel töökohtadel ning need ei seisnenud pidevas ja rutiinses raskuste teisaldamises. Seega on kostja teinud kõik võimaliku hageja kutsehaigestumise vältimiseks ja arvestanud töö korraldamisel hagejal kostja ettevõttesse tööle asumisel esinenud kaebusi. Asjaolu eest, et hageja suurema töötasu nimel puhkepause ei kasutanud ning tõstis korraga mitmeid lenge, ei saa olla vastutav kostja, kes on rikkumisele hageja tähelepanu juhtinud. O.V asus kostja juures töökeskkonna- ja tööohutusspetsialisti ametikohal tööle aastal 2006. Asjaolu, et ka varasemalt ei ole kostja rikkunud töötervishoiualaseid kohustusi, kinnitab 2005. a ettevõttes läbiviidud riskianalüüs. Riskianalüüsist nähtuvalt on raskuste käsitsi teisaldamine riskitasemega 3, samuti on riskitasemega 3 füsioloogilised ohutegurid (sh kehaasendid), kõige suurema riskitasemega (5) ohutegureid ettevõttes ei esinenud; 4) võis hageja 24.08.2005 tervisekontrolli otsusest nähtuvalt töötada müras, tolmus, öösel ja sundasendis. OÜ Mediserv 24.08.2007 tervisekontrolli otsusest nähtuvalt võis hageja töötada senisel tööl töölisena, kuid vajalik oli kergem töö (vastunäidustatud oli töö kiirus ja pidev kummardamine raskuste tõstmiseks üle 5–8 kg). AS Rakvere Haigla 08.09.2008 tervisekontrolli otsuse kohaselt võib hageja töötada töölisena, kui tingimused ja töö iseloom vastavad järgmisele töökorraldusele: ebasobiv on raske füüsiline töö, pikaaegsed sundasendid ja ühetaolised liigutused, ülekoormus kaela-õlavöötme-käte-, nimme-ristluu piirkonnale ning kontakt nahka ärritavate atsetooni, värvi ja pahtli aurudega, tolmuga. Vajalikud olid lühiajalised puhkepausid 1,5–2 tunni järel, kohustuslik tootmisvõimlemine kätele, seljale ja õlavöötmele, taastusraviprotseduurid kaks korda aastas, regulaarne vesivõimlemine spetsialisti juhendamisel üks kord nädalas; vajadusel kasutada tugivööd. O.V toonitas, et arstliku kontrolli otsused vaadati koos tootmisjuhiga läbi ja vastavalt sellele kohandati töökohti. M.M kinnitas, et hageja 2005. a liimkilbi tootmisüksusest lengide tootmisüksusesse üleviimise eesmärgiks oli tagada talle kergem töö. Kostjale ei ole teada, kas hageja ise järgis arsti antud soovitusi ja juhiseid. 11.09.2011 kohtuistungil kinnitas hageja, et kui kostja ei oleks töösuhet lõpetanud, töötaks hageja jätkuvalt kostja juures, mis kinnitab, et olulisi kaebusi hagejal kostja juures töötamisel ei esinenud; 5) on hageja enne kostja ettevõttes tööle asumist töötanud ka teistel töökohtadel, mis võis mõjutada tema tervist. Uurimistoimikus on hageja seletuskiri, millest nähtuvalt ilmnesid hagejal juba 1990. a alguses radikuliidi tunnused kaela ja selja piirkonnas, valud kätes. Nähtuvalt Kunda Spordikeskuse koostatud kutsehaigestumise raportist kaasnesid spordikeskuses töötamisega hagejale samad ohutegurid (tööasend, raskused), seega võib ka töö spordikeskuses olla mõjutanud hageja kutsehaigestumist. Hageja asus spordikeskuses tööle 17.12.2008, samas kui hageja püsiv töövõimetus on tekkinud alles 12.01.2010, s.o enam kui aasta hiljem. Kostjaga töösuhte lõpetamisel ei olnud hageja kutsehaige; 6) tugineb hageja kahjuarvestuses ajutisele korrale, mille osas on Riigikohus korduvalt märkinud, et ajutine kord on kaotanud oma kehtivuse. Võlaõigusseaduse kohaselt kuulub

hüvitamisele vaid hagejal tegelikult tekkinud kahju. Riigikohus on leidnud (3-2-1-68-11), et töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Hageja keskmine töötasu Kunda Spordikeskuses oli 259,83 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt tuleb keskmise töötasu leidmisel lähtuda hageja töötasu suurusest perioodil märts–august 2008. Hageja keskmine töötasu kostja juures oli 366,84 eurot (34 439,03/6/15,6466). Hagejale oli kuni 31.01.2012 määratud püsiv töövõime kaotus 50% ja töövõimetuspension 128,39 eurot kuus. Hageja on saanud töövõimetuspensioni alates 01.04.2012 summas 134,10 eurot ja alates 01.04.2013 summas 140,81 eurot. Samuti on hagejale makstud puudega tööealise inimese toetust 39,38– 50,88 eurot. VÕS § 127 lg-st 5 tulenevalt tuleb töövõimetuspension ja puudega tööealise inimese toetus arvestada hageja töövõime vähenemisest tingitud sissetuleku kaotuse ulatusest maha. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud hagejal kuni 31.01.2012 kahju tekkinud, vastupidi – hageja sissetulek oli võrreldes kostja juures töötamise ajaga suurenenud vähemalt 21,39 euro võrra kuus. 10.01.2012 kohtuistungil avaldas hageja ka ise, et kui keskmise töötasu arvutamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud korra § 2 lg-st 2, siis momendil ei ole kahju tekkinud. Alates spordikeskusega töölepingu lõpetamisest tekkinud kahju ei olnud kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), kuivõrd kostja ei saanud arvestada, et töövõime osalisel kaotamisel loobub hageja töö tegemisest üldse. Hageja on ka ise osaliselt vastutav kahju suurenemise eest, kuna ei ole millegagi põhjendatud, et tööealine inimene ei otsi töövõime osalise kaotamise korral võimetele vastavat tööd (VÕS § 139 lg 1). Riigikohus on leidnud (3-2-1-68-10), et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle kogu senise sissetuleku, mis ei ole seaduse mõte ega eesmärk. Lisaks on hagejale määratud töövõime kaotus 50% ulatuses alates 12.01.2010–31.01.2015. Seega ei ole hagejal võimalik nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest.

8.2.Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes (I kd, t.l 9-13) on antud hinnang kutsehaiguse tekkele ja selle väljakujunemisele. Muu hulgas on kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes leitud, et hageja töökohad on olnud seotud koormusega kätele töötades aastatel 1983-1998 sideelektromehaanikuna. Hageja seletuskirja põhjal võib öelda, et tal tekkisid probleemid tervisega juba eelmiste tööandjate juures ja intensiivsem töö kostja juures süvendas vanu ja põhjustas uusi probleeme tervisele. Kuigi töötervishoiuarsti teatises (I kd, t.l 8) on märgitud, et kutsehaiguse väljakujunemise periood oli 2002-2008, mil hageja töötas kostja juures, ei saa ainuüksi nimetatud teatise alusel asuda seisukohale, et töötamine eelmiste tööandjate juures ei avaldanud mõju hagejal kutsehaiguse väljakujunemisele. Pealegi nähtub töötervishoiuarsti teatise p-st 3, et eelmised tööandjad peale kostja, ei olnud töötervishoiuarstile teada. Seetõttu on ebaõige maakohus järeldus, et hagejal tuvastatud kutsehaigus kujunes välja üksnes töötamisel kostja juures. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-55-10 asunud seisukohale, et tööandja ei pea vastutama kutsehaiguse eest osas, milles see kujunes välja teise tööandja juures töötades, sõltumata sellest, kas see teine tööandja rikkus samal ajal töökaitsenorme. Vastasel juhul peaks tööandja vastutama teise tööandja põhjustatud kahju eest, milleks seaduses alust ei oleks. Viidatud Riigikohtu lahendis märgitud seisukohtadest tulenevalt peab kohus kindlaks tegema, kas hageja töötas eelmiste tööandjate juures tervistkahjustavates tingimustes ning kui see on tuvastatud, vastutavad tööandjad tekitatud kahju eest osavastuste põhimõttel arvestades tööandjate juures teatamise aega. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja maakohtule esitatud vastuväidetes, tuginedes kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes märgitule, juhtinud tähelepanu sellele, et töötades aastatel 1983-1998 sideelektromehhaanikuna, oli hageja töö seotud koormusega kätele. Maakohus on nimetatud asjaolu jätnud tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas ja kuivõrd mõjutas töötamine aastatel 1983-1998 eelmise tööandja juures hageja kutsehaiguste kujunemist. Kui töötamine nimetatud ajavahemikul mõjutas hagejal kutsehaiguse kujunemist, siis väheneb kostja osa hagejale tekitatud kahju hüvitamisel.

töötingimustest, kuid sellele ei reageeritud. Veel nähtub hageja seletusest, et tööpinkide ohutusjuhendeid talle selgitati, kuid töötervishoiu nõuetest ja õigetest tööasenditest teda ei instrueeritud. Lisaks on hageja esitanud maakohtule tööinspektsiooni poolt kostjale 09.09.2002 ja 30.08.2002 tehtud ettekirjutused (I kd, t.l 84-85, 88-89), milledest nähtuvalt peab tööandja tagama töötajate tööohutuse- ja töötervishoiualase väljaõppe ning viima läbi töötajatele töötervishoiu- ja tööohutusalase täiendjuhendamise. Lähtudes käesoleva otsuse p-s 9 märgitud tõendamiskoormisest oleks kostja pidanud tõendama, et hageja töötingimused vastasid õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning hageja on saanud töötervishoiualase väljaõppe. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja seda tõendanud. Kostja on tuginenud oma seisukohtades hageja töötingimuste vastavuse kohta õigusaktidega kehtestatud nõuetele tunnistajate M.M ja O.V ütlustele. Tunnistaja M.M on kinnitanud, et tema osakonda tuli hageja tööle 2007. aastal ja varasema perioodi töötingimuste kohta puudub tal informatsioon. Tunnistaja O.V on kinnitanud, et tal oli kokkupuude hagejaga alates 2007. aastast, kui ta võttis üle koolitusspetsialisti ameti. Hageja suhtes töötervishoiualase juhendamise kohta puudub tal informatsioon. Hageja töötingimuste kohta sõlmiti erikokkulepped seoses „Õpipoisi“ programmiga 2007. aastal. Seega ei tõenda tunnistajate M.M ja O.V ütlused seda, kas hageja töötingimused aastatel 2002-2007 olid kooskõlas õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning kas hagejat juhendati enne 2007. aastat töötervishoiualaste nõuete osas. Lisaks on kostja tuginenud sellele, et 02.04.2007 juhendati hagejat ja ta sai väljaõppe raskuste käsitsi teisaldamise osas (juhend nr T-OT-01.99.52, uurimistoimiku t.l 65). Varasematele raskuste teisaldamise juhendamisele ei ole kostja tuginenud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole hageja tuginenud ohutusnõuete alase väljaõppe läbiviimata jätmisele. Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (kinnitatud Sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26) § 3 lg 3 kohaselt peab tööandja töötajaid teavitama kõigist teisaldustöödega seotud ohtudest, sealhulgas raskuste massist ja raskuskeskme asukohast, kui raskus on ekstsentriline. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab tööandja tagama, et töötajaid juhendatakse enne töötaja tööle lubamist töökohal, kus tema tööülesannete hulka kuulub raskuste teisaldamine tehniliste abivahendite õigest kasutamisest ja teisaldamisega seotud ohtude vältimisest, arvestades §-s 5 loetletud ohutegureid, ning et nad saaksid väljaõppe õigete töövõtete kasutamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et kostja on rikkunud eelmärgitud Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 3 lg-tes 3 ja 4 ettenähtud nõudeid, samuti ei ole kostja tõendanud, milliseid abinõusid on ta ette võtnud terviseriski vähendamiseks (eelmärgitud nõuete § 4). Ainuüksi vastava juhendamise läbiviimine 2007. aastal ei tähenda seda, et kostja on täitnud Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes ettenähtud kohustused ning hageja ohutute töötingimustega mittekindlustamine on põhjuslikus seoses hagejal tuvastatud kutsehaigusega. Ringkonnakohus rõhutab siinjuures asjaolu, et kostja poolt koostatud kutsehaigestumise raportist (uurimistoimiku t.l 7) nähtuvalt on kostja ise märkinud, et põhjuseks, mis viis kutsehaigestumiseni, olid ebaergonoomilised töötingimused. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt on kostja rikkunud Töötajate tervisekontrolli korra (kinnitatud Sotsiaalministri 24.04.2003 määrusega nr 74) § 5 lg 2 nõudeid. Märgitud korra § 5 lg 2 kohaselt toimub töötaja tervisekontroll pärast tööle asumist töötervishoiuarsti näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul. Asja materjalidest nähtuvalt suunas kostja hageja tervisekontrolli 24.08.2005. Arvestades seda, et hageja oli kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt 2003. aastal

töövõimetuslehel 29 päeva, 2004. aastal 118 päeva, 2005. aastal 100 päeva, oleks kostja saanud hageja õigeaegsel tervisekontrolli suunamisel võtta tarvitusele abinõusid hageja töö iseloomust tingitud ohutegurite mõju vähendamiseks ning sellega ennetada ohutegurite mõju töötaja tervisele, samuti tutvustama hagejale töötervishoiu nõudeid ja kontrollida nende täitmist. Nimetatud tööandja kohustused on sätestatud Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13. Üksnes sellest, et kostja suunas hageja tervisekontrolli 2005. ja 2007. aastal, ei saa järeldada kostja poolt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-s 13 sätestatud nõuete täitmist. Nii on 2005. aasta tervisekontrolli otsuses (I kd, t.l 125) märgitud, et hageja võib töötada sundasendis. Samas ei tähenda sundasendis töötamise lubatavus seda, et hagejale oleksid lubatud teised Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes märgitud ohutegurid, millega hageja kokku puutus. Samuti nähtub asja materjalidest (s.h hageja seletusest), et ka pärast 2005. aasta tervisekontrolli otsust töötas hageja pahteldajana ning tõstis raskusi kaaluga üle 10 kg. Seega jättis kostja täitmata tervisekontrolli otsuse, milles talle tehti ettepanek hageja töökeskkonna ja töökorralduse muutmiseks. Veel nähtub 2005. aasta tervisekontrolli otsusest, et hageja järgmine tervisekontrolli aeg on august 2006. Ka nimetatud ettepanekut kostja ei täitnud, kuna suunas hageja tervisekontrolli 2007. aastal (I kd, t.l 126). 2007. aasta tervisekontrolli otsuses märgitu kohaselt on hagejale vastunäidustatud töötamise kiirus ja töötamine pahtlitega ning raskuste teisaldamine üle 5-8 kg, samuti pidev kummardamine raskuste tõstmiseks. Pärast 2007. aasta tervisekontrolli otsust tegi kostja hageja töökorralduses muudatusi ning suunas hageja „Õpipoisi“ programmi raames koolitusele. Ülaltoodu tõendab, et kuni 2007. aasta tervisekontrolli otsuseni ei muutnud kostja sisuliselt hageja töökeskkonna ja töökorralduse tingimusi ning nimetatud rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal tuvastatud kutsehaigusega.