Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-13-26676 parimaks pakkujaks tunnistati 10.07.2012 vastavalt (kordus)enampakkumise aktile (tl 13-18) hageja R.R.. Enne enampakkumise toimumist, kui hageja käis kinnistu ning sellel asuva hoonega tutvumas (umbes juunikuus 2012), tegi kinnistu selleaegne registrijärgne omanik J.L. ettepaneku tasuda hoones oleva sanitaartehnika eest ostuhinnale lisaks 3000 eurot. Avaldaja ettepanekuga ei nõustunud, vaid kontakteerus kohtutäituriga, et täpsustada, kas sanitaartehnika kuulub arestitud vara hulka. Kohtutäitur kinnitas avaldajale, et arestitud on x, kinnistu koos seda ümbritseva aiaga ning hoones oleva sanitaartehnikaga. Seega oli ja on avaldaja arvamusel, et hoone päraldised kuuluvad müügihinna sisse ning et J. L.el ei ole õiguslikku alust seadmeid teisaldada või nende eest lisaraha nõuda. 10.07.2012 helistas J. L. hagejale ning nõudis hoones oleva sanitaartehnika (2 tualettpotti, massaaživann, dušikabiin, saunakeris, 2 kraanikaussi segistiga, soojaveeboiler) eest lisaks müügihinnale 3000 eurot, millega avaldaja ei nõustunud. Hageja palus kostjal nimetatud küsimusega pöörduda kohtutäituri poole. 11.07.2012 helistas kostja uuesti ning küsis hoones oleva sanitaartehnika eest 1500 eurot. Põhjenduseks tõi ta asjaolu, et nende varade eest on tema võlgu kolmandale isikule ning, et kolmas isik soovib nende eest saada raha või neid asju tagasi. Hageja nõudmisega ei nõustunud. Samal päeval võttis hageja ühendust enampakkumise läbiviinud kohtutäituriga, et tema täpsustaks J. L.e varade küsimust. Kohtutäituri büroo töötaja M.T. saatis 13.07.2012 kell 12.56 mõlemale osapoolele selgitava ning täpsustava e-kirja (tl 19, varasemalt oli hageja J. L.ega kokkuleppinud, et majast ei viida eelpool nimetatud varasid ära enne, kui kohtutäiturilt tuleb sellekohane kinnitus). Nimetatud kirja kohaselt on kohtutäitur seisukohal, et kinnisasja päraldised, mis käibivad koos kinnisasjaga, on muuhulgas kinnistut piirav aed, kinnisasjal paiknevas ehitises asuv vann, sanitaartehnika, köögimööbel, kamin, saunakeris, integreeritud garderoobikapp, siseviimistluselemendid (parkett, uksed, aknad) jne. Samal päeval (13.07.2012) hageja poolt täpselt tuvastamata ajal, kuid vähemalt kell 19.00, alustas J. L. nimetatud varade teisaldamist ning kinnistu ja sellel oleva elamu üleandmise hetkeks s.o 08.08.2012, oli J. L. hoonest teisaldanud dušikabiini, elektrilise saunakerise, elektriboileri ja massaaživanni. Lisaks teisaldas kostja täpselt tuvastamata ajal, kuid pärast kohtutäituri poolt kinnistu arestimist ning kinnistusraamatusse käsutuskeelu sissekandmist, kinnistu ümbert puitaia (kõrgus vähemalt 1500mm) ning terrassi (umbes 24m2). Hageja lisab, et Tõnisson Kinnisvara büroo kaudu 14.11.2011 avaldatud kinnistu müügikuulutusele (x) lisatud fotodelt nähtub kinnistut ümbritsev aed ning kinnistut kirjeldavas osas „Lisainformatsioon“ on muuhulgas toodud järgnev: Kinnistu, puumaja, valmis, uus, elamispind 170 m2, kogupind 170 m2, krunt 1 148 m2, elektripliit, dušš, wc ja vann eraldi, vann, boiler,[..] terrass, [...] aiaga ümbritsetud [...]. Eeltoodu alusel palub hageja välja mõista J.L.elt R.R.a kasuks varade teisaldamisega tekitatud kahju summas 10 488 eurot (arvestus esitatud tl 20-22) ning nõuda välja kinnistut ning elamut puudutav dokumentatsioon, milleks on maja projekt ning plaan (sh elektriprojekt). Samuti palub hageja välja mõista hageja poolt tasutud hagi esitamise riigilõiv. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas

2 (7)

Tsiviilasi nr 2-13-26676 Kostja ei võta hagi õigeks ei oma vastuses ega hilisemas menetlusdokumendis (tl 54-57 ja 8991). Hageja omandas kinnistu x täitemenetluse käigus. Kohtutäitur ei ole kunagi viibinud antud kinnisasjal (nähtub kriminaalasja toimiku lk 153) ja ei ole kirjutanud üles päraldisi ning muid esemeid. Kinnisasja arestimisaktis (tl 58-60) peavad kostja hinnangul aga olema märgitud kinnisasja päraldised ja olulised osad, millised andmed aga antud juhul puuduvad. Kui kohtutäitur oleks käinud kinnisasjal, oleks ta teadlik, millised asjad kuuluvad antud kinnisasjal kostjale ja millised mitte. Hageja kohta on algatatud kriminaalasi nr 12210000059 kinnistule x omavoliliselt sissetungimises sissemurdmise teel, mis lõpetati KrMS § 202 kohaselt R.R.a taotlusel. Antud kriminaalasjas on väga põhjalikult uuritud R.R.a poolt nõutavate asjade/varade omanikku ja omandisuhet. R.R.a poolt välja nõutavad asjad ei kuulunud kinnistu omanikule, mis on tõendatud nimetatud kriminaalasjas 12210000059. Kostja taotlusel on kriminaalasja toimik nõutud käesoleva tsiviilasja materjalide juurde. Hageja märgib, et ta ei soovi asju, mida ei arestitud. Arestimisaktis puudub märge vastuväite kohta ning samuti pole hagejale teadaolevalt arestimise kohta hagi esitatud, mistõttu on hageja seisukohal, et kõik täitemenetluses arestitud asjad kuulusid kostjale. Hageja omandas täitemenetluses kinnistu aadressil x ja kohtutäitur ei ole märkinud arestimisaktile andmeid kinnisasja oluliste osade ja päraldiste kohta, seega on hageja seisukohal, et kinnistu olulised osad ja päraldised kuuluvad hagejale. Ja kuna kostja ei ole vaielnud vastu hageja seisukohale, et hagis nimetatud esemed on kinnisasja olulised osad või päraldised, v.a massaaživann, siis lähtuvalt eeltoodust kuuluvad hagis nimetatud esemed hagejale. R. R. käis kostja väitel antud hoonet vaatamas koos teiste huvilistega, kes soovisid kinnistuga tutvuda. Kõikidele vaatajatele räägiti ühte ja sama, loetleti üles asjad, mis ei kuulu kinnistu omanikule. Selgitati, et asjade omanik on nõus oma vara jätma antud hoonesse kokkuleppelise summa eest. Ei saa eeldada, et kinnistu omanikule kuuluvad asjad/varad kinnistul. Asjade omanik J. L. on asjade päritolu ja omandamist selgitanud kriminaalasjas ülekuulamisprotokollis (toimiku lk 129-131), ka politseinik M. B. on poolte juuresolekul selgitanud asjade omandit (kriminaalasja toimiku lk 186). Hagejale jääb arusaamatuks, milliseid esemeid kostja silmas peab ja kellele täpsemalt esemed kuulusid. Kostja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et mingid aadressil x kinnistul paiknevas ehitises asuvad esemed kuuluvad kolmandale isikule. Samuti on hageja seisukohal, et kostja väide ei ole asjakohane. Kui hageja käis kinnisasjaga tutvumas, ei olnud sellel aeda ega terrassi, R. R. nägi ja tutvus olukorraga kohapeal ja teadis täpselt, mida ta omandama hakkab. Kinnisasja omanikule ei pea kuuluma esemed/varad hoones, samas võivad kinnisasja omaniku esemed asuda hoopis kellegi teise omanduses oleval kinnisasjal. Piltide pealt nähtu järgi ei saa kinnisasja omandada, oluline on kohapeal asjaga tutvumine, mida hageja ka tegi. R. R.a väide, nagu helistanuks kostja talle pidevalt ja nõudis hoones oleva sanitaartehnika eest raha, on paljasõnaline. Kriminaalasja toimikus on olemas kõnede eristus, kust selgub täpselt, mitu korda, mis päeval ja mis kella ajal J. L. helistas R. R.ale, küsimaks kinnitust, kas ta soovib asjade omanikult hoones olevad asjad omandada ja kuna vastus oli eitav, siis asjade omanik viis hoonest oma asjad/varad ära. Kriminaalasja toimiku lk 122 kohaselt helistas kostja hagejale 2 korda. Tegu on asjadega, mis ei ole hoonega püsivalt ühendatud. Püsivalt ühendatud asjad jäid hoonesse. Hoonesse jäid kõik päraldised, mis olid seal siis, kui J.L. antud kinnisasja 26.10.2005 omandas. Ära ei ole viidud asju, mis olid ehitisega püsivalt ühendatud ja mille eraldamine oleks kahjustanud ehitist. Näiteks massaaživann (foto tl 65) oli jalgade

3 (7)

Tsiviilasi nr 2-13-26676 peal ja ei olnud hoonega püsivalt ühendatud, pigem võib seda pidada mugavus- ja heaoluasjaks, ilma selleta funktsioneerib hoone. Foto on kostja väitel tehtud politseinike juuresolekul ja sama foto on jäädvustatud politseinik R.P. poolt (kriminaalasja toimiku lk 187, 190-191). Hageja ei ole kostja väitega nõus, kuna kostja esitatud foto ei ole tehtud x kinnistul paiknevas ehitises. Hageja lisab, et ruum, millisest massaaživann teisaldati, oli seinakattematerjaliks keraamiline plaat, milline ei nähtu kostja esitatud fotolt. Hageja lisab, et foto massaaživannist on toodud Tõnisson Kinnisvara poolt 03.11.2011 aastal koostatud eksperthinnangus leheküljel nr 9. Samuti on hageja arvamusel, et kostja väide, et massaaživann oli jalgade peal, on paljasõnaline ning seda ei ole võimalik tänasel päeval enam kindlaks teha. Massaaživann oli hoonega püsivalt ühendatud. Vann oli liimitud seina külge ja ühendatud maja torusüsteemiga ning selle eemaldamiseks ei piisanud vaid torude lahtiühendamisest. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et vanni äravõtmisel sai kahjustada vannitoa sein, millel on siiani liimijääke. Eelnevast lähtuvalt on hageja seisukohal, et vann on ehitise oluline osa ja kuna ehitis on kinnisasja oluline osa, siis kuulub massaaživann koos muude hagis nimetatud esemetega kostjale. Kostja on antud hoonega käitunud heaperemehelikult, kuna R. R. sai pärast enampakkumist enda käsutusse toimiva ja funktsioneeriva hoone, kuigi hoone seisis talvel 2011/2012 tühjana ja kõik torud/vesi/WC/kraanikausi ühendused oleksid võinud lõhki külmuda, kui omanik ei oleks selle eest hea seisnud ja vajalikud toiminguid teinud, et vesi oleks süsteemist eemaldatud ja lõhki külmumist ei toimuks. Hagis välja nõutavad varad ei kuulunud kostjale ja temal polnud mingeid õigusi antud asjade üle. Samuti puudub kostjal elamut puudutav dokumentatsioon, kuna kinnistu omandamisel ei antud temale üle kinnistut ning elamut puudutavat dokumentatsiooni. Kostja rõhutab, et ka kui kinnisasi müüakse täitemenetluses, ei saa eeldada, et kõik piltide peal nähtu on täitemenetluse vara. Kui müüakse näiteks täitemenetluses hoonet (kauplust), kus tegutseb üürnik/rentnik, siis ei saa ju eeldada, et kõik vara, mis asub kinnisasjal, kuulub kinnisasja omanikule ja täitemenetluses kinnisasja omandanud isik ei saa nõuda kogu kaupa (vallasasju) endale. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Esmalt on oluline märkida, et käesoleval juhul ei olnud tegemist tavapärase tsiviilkäibes esineva kinnistu müügitehinguga, vaid sundenampakkumisega, pealegi teistkordse, ehk kordusenampakkumisega täitemenetluses. Sellise enampakkumise puhul on müüjaks kohtutäitur, mida on kinnitanud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-131-12 (p 12). Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 156. Seega ei sõlmita kohtutäituri korraldataval enampakkumisel eraõiguslikku müügilepingut,

4 (7)

Tsiviilasi nr 2-13-26676 vaid müüdav kinnisasi omandatakse avalik-õigusliku toimingu alusel tehtava kande tulemusel. Asjas puudub vaidlus selles, et ei 20.10.2011 arestimise aktis (tl 58-60) ega 10.07.2012 (kordus)enampakkumise aktis (tl 13-18) ei ole ühegi müüdud kinnistu olulise osa või päraldise kohta midagi märgitud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasja olulisteks osadeks sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised. Ehitise osad on defineeritud TsÜS §-s 55, mille lõike 1 kohaselt on ehitise olulisteks osadeks asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et ehitisega mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ei ole ehitise osa. Tegelikult tuleb TsÜS § 54 ja § 55 sätteid vaadata koos TsÜS § 53 lõikega 1, mille kohaselt on asja oluline osa selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Kuigi ehitusseadus (EhS) kuulub avaliku õiguse valdkonda ning asjaõiguse küsimustes ei saa sellest otse lähtuda, aitab EhS § 2 täpsemini mõtestada ehitiste sisu. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Hoone on EhS § 2 lg 2 järgi väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on rajatis mis tahes ehitis, mis ei ole hoone. Kohus leiab, et enamik hageja nimetatud ja kostja poolt pärast kinnisasja arestimist selle piiridest või ehitisest äraviidud asjadest (kostja seda ei vaidlusta) ei ole kinnisasja oluliseks osaks äsjamärgitud seadusesätete mõttes. Väljaspool ehitist asunud puitaed ja terrass ning hoones olnud massaaživann, elektrikeris ja dušikabiin sellistele tunnustele ei vasta, kuivõrd nende eraldamine/äraviimine ehitist oluliselt ei kahjusta. Sõltumata sellest, kas massaaživann oli jalgadel või mitte, ei häiri selle äraviimine hoone veevarustust, pealegi ei ole hageja suutnud vanni püsivat ühendatust hoonega tõendada. Ka kostja esitatud foto mullivannist ei ole veenev selle jalgadel paiknemise aspektist, asja juurde võetud kriminaalasja toimikus sellekohased fotod puuduvad. Küll aga on kohus arvamusel, et hoones olnud soojaveeboiler on ehitise oluline osa, kuivõrd kohtutäiturile kinnistu suhtes 03.10.2011 tehtud ekspertarvamuse kohaselt on tegemist kogu hoonesisese soojaveevarustuse põhiseadmega (eksperthinnangu lk 2 teine lõik). Boileri eemaldamine katkestab hoone soojaveevarustuse, mis tänapäeva mõistlike hügieeninõuete tingimustes ei ole mõeldav. Isegi kui boileri omanikuks oli võlgniku elukaaslane (selgelt ei ole võimalik boileri omanikku ka Janek L.e ülekuulamise protokollist tuvastada, dokumentatsioon selle kohta puudub – kriminaalasja toimiku lk 129), oli selle paigaldamise ja ehitises soojaveevarustuse tekkimise järgselt saanud boilerist ehitise ja seeläbi ka kinnistu oluline osa. Kui kinnistul ja/või sellel asuvas ehitises olevad asjad ei ole kinnistu oluliseks osaks, tuleb käesoleva asja tehiolusid arvestades kaaluda, kas tegemist ei ole kinnisasja päraldistega. TsÜS § 57 lg 1 kohaselt on päraldiseks vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. TsÜS § 57 lg 3 järgi laienevad peaasjaga seotud õigused ja kohustused ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Kohus leiab, et hageja nimetatud asjad (v.a boiler, mida kohus peab kinnisasja oluliseks osaks ega käsitle seda alljärgnevas) on käsitletavad võlgnikule kuulunud kinnisasja päraldistena nii oma majandusliku eesmärgi kui ruumilise seose kaudu. Kostja ei vaidlusta, et tema ja/või väidetav asjade omanik on

5 (7)

Tsiviilasi nr 2-13-26676 -

pärast kinnisasja arestimist (käsutamise keelumärge oli kinnistusraamatus juba 19.07.2011 – tl 8) ja enne hagejale tema poolt enne kordusenampakkumist toimunud kinnistu ja ehitise tutvustamist viinud kinnistult ära piirdeaia ja terrassi; - pärast kordusenampakkumist ja enne kinnistu omandiõiguse üleminekut hagejale viinud kinnistul asuvast ehitisest ära hageja nimetatud esemed – boileri, saunakerise, dušikabiini ja massaaživanni. Samuti ei vaidlusta kostja hageja väiteid, et 14.11.2011 müügikuulutuses avaldati andmed ja fotod müüdava kinnistu kohta, millest nähtus kõigi nimetatud esemete olemasolu. Kui kinnisasi arestitakse, kirjutab kohtutäitur TMS § 142 lg 1 kohaselt üles kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke. Samas ei arestita kinnisasja päraldisi vallasasjana TMS § 146 lg 1 kohaselt. TMS § 146 on mõeldud eelkõige hüpoteegiga tagatud võlausaldaja kaitseks, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 343 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt ulatub hüpoteek mh ka kinnisasja päraldistele, mis on kinnisasja omaniku omandis. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14 (p 20). TMS § 147 lg 1 kohaselt jäetakse arestitud kinnisasi võlgniku valdusse ning tal on õigus korrapärase majandamise piires seda valitseda ja kasutada. Kindlasti ei ole selliseks tegevuseks aga kinnistult asjade (v.a mittearestitavad asjad TMS § 66 järgi) äraviimine. TMS § 150 lg 1 kohaselt on sundpakkumise esemeks kinnisasi ja koos sellega arestitud esemed. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on sundenampakkumise esemeks ka kolmandale isikule kuuluvad kinnisasja päraldised, mis on võlgniku valduses, välja arvatud juhul, kui kolmas isik on saavutanud asja arestimisest vabastamise enampakkumise toimumise ajaks ja sellest kohtutäiturile teatanud. Hinnates kogumis TsÜS § 57 lg 3, TMS § 147 lg 1 ja § 150 lg 2 sätteid teeb kohus järelduse, et kui kolmandale isikule kuuluvad arestitud kinnisasjal asuvad ja selle päraldiseks olevad vallasasjad, tuleb sellest esmajoones teatada kohtutäiturile ning kui viimane keeldub nende väljaandmisest, esitada vastav hagi. Võlgnikule kuuluvad kinnistu päraldised tuleb seaduse kohaselt lugeda nagunii arestituks koos kinnistu endaga, seda ka käesoleval juhul, kuivõrd täitemenetlus on algatatud just hüpoteegipidaja (AS SEB Pank) nõude katteks, mis nähtub ka arestimise aktist ja kinnisturaamatu väljatrükist. Selles mõttes ei ole tähtsust asjaolul, kas päraldised on arestimise või enampakkumise aktis eraldi välja toodud, pealegi oleks hoonestatud kinnistu puhul kõigi seal asuvate asjade loetlemine ebamõistlik. Kuna asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik ja tema elukaaslane (asjade väidetav omanik) olid teadlikud nii kinnistu arestimisest ja enampakkumistest (võlgnik on ise kinnitanud, et tutvustas ostjaile kinnistut ja pakkus lisatasu eest elukaaslase esemeid), siis on võlgnik rikkunud TMS § 147 lõikest 1 tulenevat käsutuskeeldu, samuti ei ole asjade väidetav omanik kasutanud võimalust vara arestimisest vabastamise hagi esitamiseks. Kuni sellise hagini tuleb ja tuli eeldada, et kinnistu päraldised kuuluvad selle omanikule ehk võlgnikule. Kinnisasja hind on määratud eksperthinnangus nimetatud seisukorra ja fotode alusel (seda on hiljem kordusenampakkumiseks alandatud) ning hageja on selle hinna ka tasunud. Võlgnik on hagis märgitud asjade äraviimisega ja boileri kui kinnistu olulise osa eemaldamisega rikkunud TsÜS 54 lg 1, § 55 lg 1 ja § 57 lg 3 esimese lause sätteid ning asjaolu, et võlgnik tutvustas ehitises asunud ja hagis nimetatud äraviidud vallasasju teisi isiku asjadena, pakkudes neid müüa täiendava tasu eest, ei muuda ära TsÜS § 57 lõikes 3 sätestatud eeldust – päraldised tuli müüa koos kinnisasjaga. Seetõttu ei ole õige ka kostja seisukoht, et piltidelt nähtav kinnistul asuv vara ei kuulu kinnistu omanikule – eelduslikult ja TsÜS § 57 lg 1 ja 3 mõttes see käesoleval juhul ja asjade olemust arvestades just nii ongi ning selle ümberlükkamiseks tuleb samme astuda vara tegelikul omanikul. Selles mõttes on kohtutäitur nii hagejat 02.07.2012 (kriminaalasja toimiku tl 157) kui 13.07.2012 (käesoleva asja tlk 19) informeerides andnud õiget informatsiooni. Seega on hagejal õigus nõuda võlgnikult/kostjalt kahju hüvitamist

6 (7)

Tsiviilasi nr 2-13-26676 võlaõigusseaduse § 127 lg 1, § 128 lg 3 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, sest võlgnik rikkus seadusest tulenevat kohustust kinnisasja terviklikkust mitte kahjustada (käsutuskeeldu). Hagejal on õigus nõuda sellega seoses tulevikus kantavate mõistlike kulude – äraviidud esemete väärtuse – hüvitamist, millise arvestuse ja hinnapakkumiste võrdluse osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Seega tuleb hagi rahuldada osas, mis puudutab äraviidud esemete väärtuse väljanõudmist kahjuna. Dokumentide väljanõudmise nõuet aga ei pea kohus põhjendatuks. Ei eksperthinnangust ega kohtutäituri koostatud aktidest ei tulene hagis märgitud dokumentide olemasolu kinnisasja päraldistena või nende valdamine võlgniku poolt. TsÜS § 58 kohaselt loetakse asja omandamise ja valdamise, samuti kinnisasjale ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid ja plaanid küll asja päraldisteks, kuid neid saaks võlgnikult nõuda vaid sellekohase teabe olemasolul (et dokumendid on võlgniku valduses). Asja müügi puhul, nagu ka käesoleval juhul, saaks dokumentide esitamist nõuda müüjalt ehk kohtutäiturilt, kelle valduses vastavad dokumendid olema peaksid, kuid seda ei ole hageja täitemenetluses teinud. Pealegi on õige kostja väide, et asjakohast dokumentatsiooni on võimalik saada ametiasutustest. Hageja ei ole väitnud, et kostja käes on tema nõutavad dokumendid olnud ja ta on nende väljaandmisest keeldunud, neid peitnud või hävitanud. Seega tuleb hagi selles osas rahuldamata jätta. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, rahuldades kahju hüvitamise nõude ja jättes rahuldamata dokumentide esitamise nõude, peab kohus õigeks jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades TsMS § 163 lõikes 1 sätestatud üldnormi kohaselt. Hagi rahuldamise võrdelist ulatust on varalise ja mittevaralise nõude puhul võimatu määrata. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.