Kohtulahend

määrusega Harju Maakohtu 05.11.2012 määruse T Z u ja T K K i kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ning saatis tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2014 määrus jõustus 12.02.2014. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kasutasid kolmandad isikud esindaja teenust kokku 33,80 tundi. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduses taotles T Z menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist summas 1719,84 eurot, millest lepingulise esindaja kulud moodustasid 1524,34 eurot ning tõendi saamise kulu 195,50 eurot. T K K taotles menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist summas 1719,84 eurot, millest lepingulise esindaja kulud moodustasid 1524,34 eurot ja tõendi saamise kulu 195,50 eurot. T Z ja T K K kinnitasid, et nimetatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt kajastavad kolmandate isikute lepingulise esindaja kulusid arved nr 20021077, 20020911, 20020773, 20020617 ja 20020479. Kolmandad isikud selgitasid, et pärast 20.12.2010 hageja enam menetluskulusid ei kandnud, vaid kõik hageja ning kolmandate isikute menetluskulud on kantud kolmandate isikute poolt. Kostja vastuväited kolmandate isikute menetluskuludele Kostja leidis, et käesoleva tsiviilasja keerukus, ajaline kestus ega tõendite hankimisele ja nende läbitöötamisele kulunud aeg ei anna alust taotleda nii suuri lepingulise esindaja kulusid. Kolmandate isikute esindaja viitab 21.06.2011 avalduse p-des 3.2 ja 3.9 kolmanda isiku I puhul kohtukuludena esitatavale dokumentaalse tõendi saamise kulule (195,50 eurot), mille kolmandad isikud tasusid 20.12.2010 kokkuleppe kohaselt võrdsetes osades. Kõnealust arvet ei ole aga kohtule esitatud ning arve puhul tekib küsimus, kas seda saab käsitleda käesoleva tsiviilasja kohtukuluna, kuna hageja kasutas sedasama tõendit samal ajal (2010 detsembris) ka tsiviilasjas nr 2-09-69605 dokumentaalse tõendina. Kolmandad isikud on väidetavalt 22.12.2010 sõlminud Advokaadibürooga Eversheds Ots & Co kliendilepingu. Menetluskulude hüvitamise 17.06.2011 sõlmitud kokkuleppe punktis 3 kinnitavad kolmandad isikud, et kõik nimetatud arved esitati neile seoses tsiviilasjaga nr 2-09-741. Käesoleva tsiviilasja number on aga 2-10-32327. Seega on Käbin Consulting OÜ-le esitatud arved hoopis teises tsiviilasjas. Kostja ei ole kohustatud hüvitama Käbin Consulting OÜ menetluskulusid teises tsiviilasjas. Käbin Consulting OÜ-le esitatud arved suurenevad järsult võrreldes sama esindaja arvetega hageja puhul. Seejuures rõhutab kostja, et T K K ja T Z olid kolmandad isikud ja pooleks (hagejaks) oli siiski KÜ Kaptenimaja Ühistu. Millegagi ei ole põhjendatud T K K i ja T Z u kui kolmandate isikute suuremad kulud kui hagejal. Tegemist on ilmselgelt kunstlikult tekitatud olukorraga või on Käbin Consulting OÜ-le esitatud arvete seas hulgaliselt ka asjaga mitteseotud arveid. 17.06.2011 sõlmitud kokkuleppe punkt 3 kinnitab, et tegelikult osutati õigusabi ka muudes Käbin Consulting OÜ asjades. Kuna 2011 alguses valmistasid T K K ja T Z eraisikutena sama esindajaga ette juba uut hagi (tsiviilasjas nr 2-11-15894), nagu nähtub ka 08.02.2011 arve nr 20020617 spetsifikatsioonist ning millele kolmandate isikute esindaja ka ise p-des 3.8 ja 3.9 viitab, siis arvestades Käbin Consulting OÜ arvete üldsõnalisust, mitmeid spetsifitseerimata nõupidamisi, seisukoha vormistamisi, kujundamisi, aruandlusi, dokumentide ettevalmistamisi ja kooskõlastamisi, uute tõenditega tutvumisi jne, ei saa kostja olla kindel, et kolmandate isikute esindaja kõik arvetel näidatud töötunnid on seotud just käesoleva tsiviilasjaga. Hagi tsiviilasjas nr 2-11-15894 algatati Harju Maakohtus 11.04.2011 määrusega. Ilmselgelt soovivad kolmandad isikud käesoleva menetluskulude avalduse raames tasandada läbi Käbin Consulting OÜ oma isiklikke kohtukulusid tsiviilasjas nr 2-11-15894. Kostja ei nõustunud sellega, et kolmandad isikud nõuavad asjaga mitteseotud, ebamääraseid ja üldsõnalisi kulusid ning teevad seda ilmselgelt

ülemäärses mahus. Kolmandate isikute poolt tehtud kulud peaksid olema marginaalsed, sest põhivaidlus peeti siiski hageja ja kostja vahel. Esimese astme kohtu määrus 12.03.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus T Z u ja T K K i avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määrates kindlaks ja mõistes kostjalt kumbagi kolmanda isiku kasus välja menetluskulud summas 1398,66 eurot. Kohus jättis nii T Z u kui ka T K K i avalduse rahuldamata 321,18 euro osas. Samuti kohustas kohus kostjat määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus märkis viidates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-le 1, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on tähtaegne. Samuti märkis kohus, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu lahendi nr 3-21-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahendi nr 32-1-65-13, p 14). Kohus märkis, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Kohus tugines määruses ka TsMS § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kohus pidas põhjendatuks kolmandate isikute vastuväidet, et 17.06.2011 sõlmitud kokkuleppes on ekslikult märgitud vale tsiviilasja number 2-09-7419. Kohus märkis, et kohtu Infosüsteemist (KIS) ei nähtu, et kumbki kolmas isik ja/või hageja oleks tsiviilasjas nr 2-09-7419 olnud menetlusosaliseks. Kohus nõustus kostja märkusega, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arved ja spetsifikatsioonid on kohati üldsõnalised, sisaldades mitmeid spetsifitseerimata nõupidamisi, seisukoha vormistamisi, kujundamisi, aruandlusi, dokumentide ettevalmistamisi ja kooskõlastamisi, uute tõenditega tutvumisi jne. Samas on toimiku materjalide põhjal enamikel juhtudel siiski võimalik kindlaks teha, milliste konkreetsete menetlustoimingute ajakulu arved käsitlevad. Kohus ei pidanud täies ulatuses põhjendatuks arve nr 20020479 spetsifikatsioonis kajastatud ajakulu kokku 3,70 tunni ulatuses, mis kulus 22.12.2010 ja 23.12.2010 dokumentide analüüsimiseks, projekti täiendamiseks ja täiendava projekti ettevalmistamiseks, dokumentide kooskõlastamiseks, kohtule esitamiseks ja aruandluseks. Kõnealusest spetsifikatsioonist ei selgu, milliste konkreetsete projektide täiendamiseks ning ettevalmistamiseks märgitud aeg kulus, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt on kolmandate isikute esindaja 23.12.2010 kohtule esitanud kaks menetlusdokumenti – hageja seisukoha kostjate 16.11.2010 menetlusdokumendi ja kolmandate isikute kaasamise osas (I köide, tlk 160-162) ning kolmandate isikute avalduse nende menetlusse kaasamiseks (I köide, tlk 176-177). Hageja seisukoht on sisuliselt 2 lehekülge pikk ning võttes arvesse selle dokumendi sisu ja mahtu pidas kohus selle koostamise mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Kolmandate isikute avaldus on sisuliselt 1 lehekülje pikkune ning võttes arvesse dokumendi sisu ja mahtu pidas kohus selle koostamise ja kohtule edastamise mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks 1 tund. Spetsifikatsioonist ei nähtu, millist konkreetset aruandlust on arves käsitletud, mistõttu ei saa kohtu hinnangul nimetatud toimingule väidetavalt kulunud aega pidada põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Kohus selgitas, et kohtumenetluse ajal saab pidada põhjendatud ja vajalikuks ainult sellist õigusabi, mida tehakse seoses mingite konkreetsete menetlustoimingutega. Üldist õigusteenust, mida ei saa seostada mitte ühegi konkreetse menetlustoimingu tegemisega, ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks ning seetõttu vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaks. Seega pidas kohus põhjendatud ajakuluks kokku 3 tundi.

Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks arve nr 20020911 spetsifikatsioonis märgitud ajakulu 1 tund, mis kulus küsimustele vastamiseks ja Sampo Liisingule selgituste andmiseks. Sampo Liising ei ole käesolevas asjas menetlusosaliseks ning temale asjaolude selgitamise ajakulu ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks, mis kuulub kostja poolt kolmandatele isikutele hüvitamisele. Kohus kordas, et kohtumenetluse ajal saab pidada põhjendatud ja vajalikuks ainult sellist õigusabi, mida tehakse seoses mingite konkreetsete menetlustoimingutega. Üldist konsultatsiooni, mida ei saa seostada mitte ühegi konkreetse menetlustoimingu tegemisega ja mida osutatakse isikule, kes ei ole kohtumenetluse pooleks ega menetlusosaliseks, ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks ning seetõttu vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaks. Ülejäänud osas pidas kohus kõnealusel arvel kajastatud ajakulu põhjendatuks. Kokku pidas kohus arvel nr 20020911 kajastatud ajakulu põhjendatuks 7,60 tunni ulatuses. Arve nr 20020773 spetsifikatsioonis märgitud ajakulu 6,50 tundi, mis kulus 08.02.2011 nõupidamiseks, seisukoha kujundamiseks, selle vormistamiseks, kooskõlastamiseks ja kohtule edastamiseks, ei pidanud kohus samuti täies ulatuses põhjendatuks. Hageja 08.02.2011 seisukoht (II köide, tlk 91-94) on sisuliselt 2,5 lehekülge pikk. Võttes arvesse kõnealuse dokumendi sisu ja mahtu pidas kohus selle koostamise ning ettevalmistamise mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks 2,5 tundi. Sama arve spetsifikatsioonis märgitud ajakulu 1 tundi, mis kulus 28.02.2011 nõupidamiseks, ei pidanud kohus põhjendatuks. Spetsifikatsioonist ei nähtu nõupidamise sisu, mistõttu ei saa kohtu hinnangul nimetatud toimingule väidetavalt kulunud aega pidada põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Kohus jäi eelnevalt märgitud seisukoha juurde, et üldist õigusnõustamist, mida ei saa seostada mitte ühegi konkreetse menetlustoimingu tegemisega, ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks ning seetõttu vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaks. Ülejäänud osas pidas kohus arvel kajastatud ajakulu põhjendatuks. Kokku pidas kohus arvel nr 20020773 kajastatud ajakulu põhjendatuks 7,50 tunni ulatuses. Kohus ei pidanud täies ulatuses põhjendatuks ka arve nr 20020617 spetsifikatsioonis märgitud ajakulu 2 tundi, mis kulus jaanuaris 2011 hagi ettevalmistamisega seonduvateks toiminguteks ja aruandluseks. Hageja on käesolevas tsiviilasjas esitanud kohtule hagi 06.07.2010. Spetsifikatsioonist ei selgu, milliseid hagi ettevalmistamisega seonduvaid toiminguid on hageja teinud jaanuaris 2011, s.o pool aastat pärast hagi kohtule esitamist. Kohus leidis, et kõnealust ajakulu ei saa pidada põhjendatuks, kuna 2011 jaanuaris hagi ettevalmistamisega seonduvaid toiminguid ei saa seostada kohtule 06.07.2010 esitatud hagiga. Seega ei kuulu kõnealune ajakulu kostja poolt hüvitamisele. Ülejäänud osas pidas kohus arvel kajastatud ajakulu põhjendatuks. Kokku pidas kohus arvel nr 20020617 kajastatud ajakulu põhjendatuks 3,50 tunni ulatuses. Arvel nr 20021077 kajastatud ajakulu 3,50 tundi pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatuks. Kokku pidas kohus kolmandate isikute esindaja ajakulu põhjendatuks 25,10 tunni ulatuses (3+7,60+7,50+3,50+3,50). Kohus leidis, et menetluskulude nimekirjas märgitud spetsifikatsioonidest nähtuv Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co poolt kolmandatele isikutele osutatud teenuste tunnitasu 95,87, millele lisandub käibemaks, on mõistlik. Seoses kolmandate isikute palvega hüvitada lepingulise esindaja kulu koos käibemaksuga, viitas kohus TsMS § 174 lg-le 6 ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-65-13 esitatud seisukohale, et menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. Käesoleval juhul menetluskulude kindlaksmääramise avaldus sellist kinnitust ei sisalda ning seega kuulub lepingulise esindaja tasu kolmandatele isikutele hüvitamisele ilma käibemaksuta.

Kohus märkis, et kokku on kolmandate isikute põhjendatud esindaja tasu suuruseks 2406,33 eurot (25,10x95,87) ning kolmandate isikute lepingulise esindaja põhjendatud kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” kehtestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääradest. Seoses kolmandate isikute taotlusega mõista kummagi kolmanda isiku kasuks välja tõendi saamise kulu 195,50 eurot, selgitas kohus vastuseks kostja vastuväidetele, et tulenevalt TsMS § 174 lg-st 5 ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtu nõudmiseta esitama. Kuivõrd kohus ei ole kolmandatelt isikutelt tõendi saamise kulu tasumist tõendava arve esitamist nõudnud, siis ei saa üksnes selle arve esitamata jätmise tõttu jätta kolmandate isikute taotlust rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-65-13 p-st 16 ei ole oluline, kas menetluskulude arved on tasutud või kes need tasus. KIS-ist nähtub, et tsiviilasjas nr 2-09-69605 on menetluskulud jäetud hageja kanda ja seega pole nimetatud tsiviilasjas kõnealust tõendi saamise kulu hagejale hüvitatud. Üksnes asjaolu, et sama tõendit esitatakse mitmes kohtumenetluses, ei välista selle saamise kulu hüvitamist. Kohus pidas põhjendatuks mõista kostjalt kummagi kolmanda isiku kasuks välja tõendi saamise kulu 195,50 eurot. Määruskaebus 29.04.2014 esitas kostja määruskaebuse, milles palub piirata kolmandate isikute õigusabikulusid. Kostja märgib, et ta ei vaidlustaks maakohtu määrust, kui ta saaks olla kindel, et kolmandad isikud kandsid kõik oma menetluskulud ise, millise kohustuse nad võtsid 21.06.2011 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse p-i 1.1 alusel, 20.12.2010 kokkuleppe p-i 6.5.2 alusel ja 17.06.2011 kokkuleppe p-i a alusel. Korteriühistu revisjonikomisjoni akti põhjal on korteriühistu kontolt 2125 euro ulatuses makstud advokaadibüroole enam makseid, kui on esindajakuludeks taotletud tagasi korteriühistule menetluskulude kindlaksmääramise avalduste alusel kahes ühistu hagis. Kostja sellekohaseid kahtlusi süvendab veelgi asjaolu, et korteriühistu kontolt tasutud arved on alates 2011. aastast kuni 2012. aasta juunini korrektselt, arvete numbrite alusel, vormistamata ning tasutud on maksegraafiku alusel. Kostja kahtlusi selles osas süvendas veel enam see, et T Z juhatuse liikmena keelas ühistu raamatupidajal, kellelt kostja advokaadibüroole tehtud arvete numbreid taotles, neid kostjale ja korteriühistu juhatuse liikmele esitamast. Nende väidete tõenduseks esitab kostja kohtule 2011. aasta kontoväljavõtted ja oma kirjavahetuse raamatupidaja ja juhatuse liikmega. Eeltoodud kostja kahtlust ei ole kohus määruses põhjendanud. Samuti ei ole maakohus kostja hinnangul täies ulatuses põhjendanud, miks rakendati õigusabi kulude arvestamisel sisuliselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäärale ligilähedast summat, kuigi asi lahendati maakohtus. Antud hagi hinna 70 000 krooni ehk 4473,82 eurot puhul on kehtestatud piirmääraks 3195,58 eurot. Maakohus märgib küll vaidlustatud määruses, et kokku on kolmandate isikute põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 2406,33 eurot ja kolmandate isikute lepingulise esindaja põhjendatud kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 kehtestatud piirmäärast, kuid seejuures ei ole maakohus arvestanud, et lisaks kolmandatele isikutele makstavatele õigusabikuludele tuli kostjal kanda ka hageja õigusabikulud, milleks olid 734,98 eurot. Seega tuleks kostjal maksta õigusabikulusid Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega kehtestatud piirmäärale ligilähedases summas ehk 3141,31 eurot, mis on vaid 54,27 eurot võtta väiksem maksimummäärast. Seejuures on piirmäär ette nähtud kolme kohtuastme jaoks, st arvestab kulusid kolmes kohtuastmes. Vastus määruskaebustele Hageja ja kolmandad isikud paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik

Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 12.03.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole oluline, kas menetlusosalised, kelle kasuks menetluskulud välja mõistetakse, on need kulud kandnud. Samuti ei ole oluline, kas kulud kannavad menetlusosalised ise või teeb seda nende eest keegi teine. Vastavat seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus lahendi 3-2-1-65-13 p-s 18, märkides, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Seega ei ole oluline, kas menetlusosaliste lepingulisele esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud. Kaebuses viidatud kolmandate isikute poolt sõlmitud kokkulepped menetluskulude kandmise osas ei vabasta kostjat menetluskulude hüvitamise kohustusest vastavalt menetluskulude jaotuses ettenähtule, kuivõrd kostja kohustus menetluskulude hüvitamiseks ei sõltu sellest, kes on need kulud kandnud. Seega ei võimalda kostja kahtlused selle osas, kas kolmandad isikud kandsid kõik oma menetluskulud ise, otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Kolmandate isikute menetluskulude piirmäärale ligilähedases ulatuses väljamõistmise osas märgib ringkonnakohus, et kuigi õige on kostja järeldus sellest, et menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtumenetlustes, ei anna asjaolu, et käesolev vaidlus lahendati maakohtus, alust kolmandate isikute õigusabikulude vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabikulude kostjalt väljamõistmine arvestades menetlusdokumentide mahtu, menetluse käiku ja tulemust, õiglane ja põhjendatud. Maakohus on piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kolmandate isikute esindaja töö mahtu ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.