Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja jätta menetluskulud kostja kanda.

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust, s.o 159 eurot 77 senti. Ringkonnakohus viitas TsMS § 429 lg-le 1, § 645 lg-le 1 ja § 4511 lg-le 1, leides, et asjas ei ilmne hagi vastuvõtmisest keeldumise aluseid ning kuna hageja on hagist loobunud, tuleb asjas tehtud maaja ringkonnakohtu otsus tühistada. TsMS § 168 lg 4 järgi kannab hageja hagist loobumise korral kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Viimati nimetatud juhul kannab kostja hageja menetluskulud (TsMS § 168 lg 5). Kuivõrd üldjuhul jäetakse hagist loobumise korral menetluskulud hageja kanda ja sellest põhimõttest erinev menetluskulude jaotus on erandlik, mis saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui tuvastatakse, et kostja hagi esemeks oleva nõude pärast hagi esitamist täitis, saab kohus TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt määrata TsMS § 168 lg-s 4 sätestatust erineva menetluskulude jaotuse üksnes siis, kui hageja esitab asjaolud, mille alusel saab kohus tõendatuks lugeda, et kostja täitis pärast hagi esitamist just selle hagi esemeks oleva nõude. Hageja taotles hagis, et tuvastataks kostja kohustus täita korteriühistu 9. juuni 2009. a üldkoosoleku otsuseid (tagada juurdepääs kostja ainukasutuses olevale pööninguosale vajalike tööde tegemiseks). Isegi juhul, kui tõlgendada, et kostja kohustust oleks võimalik tunnistada ka kohustuse täitmisega, peavad esinema asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et kostja täitis just selle kohustuse. Selleks peaks esinema kas mingi, just selle kohustuse täitmisele suunatud tegevus või tegevusest hoidumine. See, kui hageja saavutab mingil viisil eesmärgi, mida ta hagiga väidetavalt soovis, ei tähenda veel, et kostja oleks soovinud teha hagi esemeks oleva nõude täitmise sooritust hagejale. Sooritusena tuleb käsitada teise isiku tahtlikku ja eesmärgipärast rikastamist. Sooritus võib seisneda ka tegevusest hoidumises. Seega peab lisaks objektiivsele tagajärjele esinema ka subjektiivne pool - soorituse tegija tahe. Tahet võib väljendada nii sõnaselge tahteavaldusega kui ka konkludentselt - tähendusliku käitumisega. Viimasel juhul saab tahet tuvastada siiski vaid juhul, kui konkreetse tähendusliku käitumise alusel saab järeldada, et kostja tahe oli suunatud just selle hagi esemeks oleva nõude täitmisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja esitatud tõendite alusel, arvestades muu hulgas ka kostja vastuväiteid ja kostja esitatud tõendeid, sellist järeldust teha. Asjaoludest nähtub, et hageja võttis maha kostja korteri ja vaidlusaluse pööninguruumi vahelise ukse ja müüris selle kohe kinni. Kostjat teavitati tööde tegemisest vahetult enne tööde algust. Hageja esitatud videolindist nähtub kohtule, et kostja ei soovinud tööde tegemist, ta väljendas oma vastuseisu suuliselt, kuid ei takistanud hagejat. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal ka võimalik oma vastuseisu muul viisil väljendada. Tööde tegemine häiris kostjat. 30. septembril 2011 toimunud kohtuistungil hageja antud seletustest nähtuvalt läks hageja töid tegema ilma ette teatamata. See, kui kostja ei osuta tööde tegemisele füüsilist vastupanu ja kui kostja ei kinnita kogu tööde tegemise aja jooksul, et ta on töödele vastu, ei tähenda, et kostja soovis täita selles kohtuasjas esitatud nõuet. Harju Maakohtu 11. mai 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-10-32327, mis jõustus 14. juunil 2011, kohustati kostjat andma vaidlusalune pööninguruum elamu kaasomanike kaasvaldusesse. Seega oleks kostja hageja tegevust füüsiliselt takistama asudes jätnud jõustunud kohtuotsuse täitmata.

Asjaolu, et kostja laskis hagejal teda otseselt takistamata täita 11. mai 2011. a kohtuotsust, ei tähenda, et kostja on konkludentselt väljendanud tahet täita selle tsiviilasja esemeks olevat kohustust tagada tööde tegemise jaoks juurdepääs ruumile korteriühistu 9. juuni 2009. a üldkoosoleku otsuse alusel. Kuigi tööde tegemise takistamisest hoidumise nõue ja ruumi ainuvaldusest kaasvaldusesse andmise nõue võivad osal juhtudel olla erinevad nõuded, siis praegusel juhul ei soovinud kostja tööde tegemist põhjusel, et ruum oli tema valduses. Eelnimetatud asjaolud viitavad hoopis sellele, et kostja tahe takistamisest hoidumisel, kui kostja tegevusetust saab üleüldse käsitada eesmärgistatud ja tahtliku sooritusena, oli kantud muudest eesmärkidest, näiteks teises tsiviilasjas tehtud otsuse täitmise tahtest. Asjaolu, et hageja 30. mai 2011. a üldkoosolekul kinnitati veelkord 9. juuni 2009. a otsuste sisu, ei oma asjas tähtsust. Kohtule esitatud protokollist ilmneb üheselt, et kostja oli vastuvõetud otsuse vastu ning teiste korteriühistu liikmete käitumist ei saa tõlgendada kostja nõude rahuldamisena. Samuti ei saa hageja ühepoolselt deklareerides anda 9. juuni 2009. a koosolekul tehtud tahteavaldusele hageja soovitud sisu. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus kostja menetluskulud TsMS § 168 lg 4 kohaselt hageja kanda. Kostja taotles lepingulise esindaja kulude menetluskuludena väljamõistmist koos käibemaksuga, kokku 7382 eurot 29 senti, esitades FIE Rein Küttimi, Advokaadibüroo Mägi Kraavi ja Partnerid ning Advokaadibüroo Aivar Pilv esitatud arved. Kostja kinnitas, et kõik taotletavad kulud on kostja kandnud praeguse kohtumenetluse tõttu ning ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb kulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Ringkonnakohus viitas TsMS § 175 lg-tele 1 ja 3, leides, et lepingulise esindaja kulud tuleb kostjale tervikuna välja mõista, välja arvatud 375 krooni, mis on arvestatud Rein Küttimi osutatud õigusabi eest, kus Rein Küttim esitas kohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus selgitas kostjale, et esialgse õiguskaitse taotluse saab esitada üksnes hageja. Kui sellise taotluse esitab kostja, on tegemist ilmselgelt perspektiivitu taotlusega, mida ei saa kuidagi rahuldada. Sellel põhjusel ei saa seda kulu pidada põhjendatud kuluks. Hageja 17. veebruari 2010. a taotlus (I kd, tl 142-145) jätta kostja 2. veebruari 2010. a taotlusega seotud menetluskulud kostja kanda tuleb jätta rahuldamata, kuna taotlus kontrollida teise menetlusosalise esindaja esindusõigust tuleneb seadusest ja nimetatud taotlus ei põhjustanud menetluse olulist venimist. Samuti oli kostja lepingulise esindaja vahetamine põhjendatud ega pikendanud asja läbivaatamist. Hageja väited arve nr 4-10-10 võltsimise kohta on alusetud, kuna atribuutides looja nime ja aja näitamisel ei ole õiguslikku tähendust ning loomise aeg võib muutuda nii arve ümbersalvestamisel kui ka kopeerimisel. Kostja esitatud arvetel ja spetsifikatsioonides näidatud teenused olid vajalikud ja põhjendatud, välja arvatud ülalviidatud ühe taotluse koostamise eest arvestatud tasu. Ringkonnakohus leidis, et hagi tuleb käsitada mittevaralise hagina Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 § 2 tähenduses ning teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava esindajatasu piirmäärana tuleb käsitada summat, mis vastab 200 000 kroonile, sest hagetava hüve väärtust ei olnud võimalik piisavalt täpselt kindlaks määrata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

määrus osaliselt, s.o p-de 4 ja 5 osas ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud kostja kanda, määrates kulude suuruseks 11 163 eurot 9 senti, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või vähendada kostjale väljamõistetavad menetluskulud ühe euroni. Määruskaebuse kohaselt on vajalik Riigikohtu seisukoht küsimuses, kas TsMS § 168 lg 5 tähenduses on võimalik tuvastusnõuet vabatahtlikult rahuldada sooritusega, mis seisneb tegevusest hoidumises. Hageja palus tuvastada kostja kohustus täita 9. juuni 2009. a üldkoosoleku otsuseid ja määras sellise otsuse täitmise viisiks kostja kohustuse mitte teha takistusi. Tegemist oli seltsingulaadsesse suhtesse puutuva, ühinguõigusliku vaidlusega. Korteriühistu majandusalaste tööde tegemiseks oli pädev otsuseid vastu võtma hageja üldkoosolek. Sellised otsused on korteriühistuseaduse (KÜS) § 13 lg 4 alusel kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Sellistest otsustest sõltub ka töödega seotud kulude jaotus ühistuliikmete vahel. Samuti olid tööd hädavajalikud. Seetõttu on ühistu õigustatud tööde tegemise takistamisel nõudma otsuste täitmise kohustuse tuvastamist (TsMS § 368 lg 1). Kuivõrd selline nõue on suunatud õigusrikkumise ärahoidmisele, oleks alusetu liigitada hagi soorituslikuks. Kuivõrd kostja lubas (ei takistanud sõna või teoga) vaidlusaluste tööde tegemist, tunnustati hageja otsustatud tööde tegemise õigust. See tähendab, et nõude rahuldamise tõttu langes ära vajadus vaidlust jätkata. Kohtuotsuse täitmine asjas nr 2-10-32327 (asjaõigusseaduse § 80 lg 2) ja kaasvalduse esemel tööde tegemise lubamine (KÜS § 13 lg 4) on õiguslikult lahutatud. Kaasvalduses oleval pööningul saanuks kostja jätkuvalt takistada vaidlusaluste tööde tegemist, keelata tööd, kutsuda politsei või käituda sarnaselt varasematele üritustele. Vaidlusaluste tööde tegemisele jättis kostja aga vastuväited esitamata. Vastuväidete esitamata jätmisega on võimalik täita eelkõige praeguses vaidluses esitatud nõue, mitte vindikatsiooninõue tsiviilasjas nr 2-10-32327. Hageja leiab, et nõude rahuldamine on tõendatud. Asjaolu, et kostja soovis 22. juunil 2011 tööde tegemist, kinnitavad sündmuskohal antud kostja suulised avaldused, milles kostja palus tööd teha võimalikult kiiresti, pakkus hageja esindajatele eemaldatud ukse kaasavõtmist jms (vt meediafail, III kd, tl 109-110). On loomulik, et kostjat võis tööde tegemine häirida. Ringkonnakohus vaatles ja hindas vaid 22. juunil 2011 tehtud töödega seotud tõendeid ja jättis hinnangu andmata teistele vaidlusaluste tööde kohta esitatud tõenditele. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks isiklikult või esindaja vahendusel esitanud vastuväiteid tööde tegemisele selle aasta juulis. Eirates hageja 30. mai 2011. a üldkoosolekul otsustatut põhjendusega, et ühepoolselt deklareerides on välistatud anda 9. juuni 2009. a otsusele sisu, rikkus ringkonnakohus ka TsMS § 232 lg-t 2. Eirates tõendit põhjendusega, et 30. mai 2011. a üldkoosolekul hääletas kostja otsusele vastu, jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata mittetulundusühingute seaduse § 22 lg 1. Üldkoosolekul toimunu tõendamiseks esitatud 30. mai 2011. a üldkoosoleku protokoll on dokumentaalne tõend. Seda tõendit eirates rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lg-t 2. Kostjale välja mõistetud menetluskulud on põhjendamatud ja tarbetud ning nende suurust tuleb piirata, kuna kostja esindajate korduva vahetumise tõttu muutus vaidlus mahukamaks ja esindajate vahetumisega seotud kulude hageja kanda jätmine oleks ebaõiglane. Apellatsioonikohus rikkus

menetlusõigust (TsMS § 465 lg 2 p 8), jättes põhjendamata, miks olid kostja esindajate vahetamised põhjendatud. Samuti põhjustas menetluskulude suurenemise kostja erinevate esindajate vastuoluliste seisukohtade avaldamine vaidlusaluse pööningu omandi küsimuses ning kostja venitamine viitega olematule kompromissiläbirääkimise soovile. Viimase esindajate vahetumisega pärast 2010. a augustit algas poolte vaidlus sisuliselt otsast peale. Sellele viitab ka poolte menetluskulude võrdlus. Samuti ei ole andmeid, mille alusel saaks tõsikindlalt järeldada, et FIE Rein Küttimi arve nr 4-10-10 kuupäevaks on 10. märts 2010. Isegi kui hageja oleks kohustatud tasuma kostja menetluskulud, oleks eelnimetatud asjaolude alusel õiglane neid piirata ühe euroni. Pärast hagist loobumise avalduse esitamist on selle vaidlusega seotud hageja menetluskulud kasvanud 869 euro 70 sendi võrra. Hageja palub seega kokku mõista kostjalt välja enda menetluskuluna 11 163 eurot 9 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu, saab praegusel juhul kohaldada ka TsMS § 162 lg-t 4. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1) (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14). Kolleegium märgib, et arvestada tuleb seda, et hageja nõudis muu hulgas, et tuvastataks kostja kohustus täita hageja 9. juuni 2009. a üldkoosoleku otsust ja mitte takistada pööningu väljaehitamist. Korteriühistu pädevuses on otsustada elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajaliku toimingu tegemine või majandamiskulude kandmine (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 22). Pööningu väljaehitamise üle otsustamine ei kuulu kolleegiumi arvates korteriühistu üldkoosoleku pädevusse. Korteriühistu liikmete üldkoosolek ei saa otsustada häälteenamusega küsimusi, milleks on vajalik korteriomanike kui kaasomanike kokkulepe (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 21). Seega esitas hageja lisaks korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olnud otsuse täitmise nõudele kostja vastu ka sellise nõude, mille üle otsustamine ei kuulunud üldse hageja üldkoosoleku pädevusse. Selle nõude rahuldamine oleks olnud välistatud. Arvestades eelnevat, oleks kolleegiumi arvates poolte menetluskulude jätmine kostja kanda tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas tühistada, teha tühistatud osas uus määrus ning jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Arvestades eeltoodut, tuleb ka kassatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.