2-12-39850/52 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Apellatsiooniastme menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 04.10.2012 esitas MV (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse HV (kostja I), VM (kostja II) ja MMV (kostja III) vastu, paludes tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Tallinna notar Heleriin Kulla poolt 20.04.2011 tõestatud kinnistute isikliku kasutusõigusega koormamise, kinnistute kinkelepingu, osaühingute osade kinkelepingud ning asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused ning 31.10.2011 tõestatud kinnistute kinkelepingu, osaühingute osade kinkelepingu ning asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused. Samuti esitas hageja järgmised nõuded: 1) kohustada kostjat II tagastama 31.10.2011 tehingu alusel saadud kinnistud; 2) tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku omanikuna MV (pankrotis); 3) tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku MV (pankrotis) 2/3 kaasomandist ja kostja II 1/3 kaasomandist; 4) tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus kanda Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku MV (pankrotis); 5) alternatiivselt, kanda hageja eelnimetatud kinnistute, v.a registriosa nr XXXXXXX, omanikuna registriosadesse sisse koos abikaasa kostja III ühisomanikena, s.o kinnistu registriosa nr XXXXXXX ühisomanikena ja kinnistust registriosaga nr XXXXXXX mõttelise osa ühisomanikena; 6) kohustada kostjat II tagastama tehingute alusel saadud OÜ S ja OÜ E osad, mis moodustavad 100% nimetatud osaühingute osakapitalist. Eelnimetatud p-des 1-6 nimetatud nõuete rahuldamata jätmisel palus hageja mõista kostjatelt I ja II solidaarselt välja registriosa nr XXXXXXX väärtusena 130 000 eurot, registriosa nr XXXXXXX väärtusena 7 000 eurot, registriosa nr XXXXXXX väärtusena 25 000 eurot, OÜ S osa väärtusena 7 800 eurot ja OÜ E osa väärtusena 40 000 eurot. Samuti esitas hageja nõude tuvastada kostja III nõusoleku andmise kohustus kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriosast nr XXXXXXX tema kasuks seatud tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus ja nõusoleku andmise kohustus kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriosast nr XXXXXXX tema kasuks seatud tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus. Hagiavalduse kohaselt rahuldati 22.12.2011 otsusega asjas nr 2-07-34635 AS-i Rekal Eesti hagi MV vastu leppetrahvi ja viivise saamiseks. Kaks päeva pärast otsuse jõustumist, s.o 20.04.2011

tõestas Tallinna notar Heleriin Kulla MV, tema abikaasa kostja III ja kostja I vahelise kinkelepingu, millega kingiti MV kinnisvara ja osalused äriühingutes tema isale ehk kostjale I ning koormati kiinistud MV ja kostja III kasuks tähtajatu ja tasuta kasutusõigusega. 31.10.2011 tõestas Tallinna notar Heleriin Kulla kinkelepingu, millega kostja I kinkis 20.04.2011 sõlmitud kinkelepingu esemeks olnud kinnistud ja äriühingute osad edasi kostjale II kui MV abikaasa kostja III emale. 14.12.2011 esitas AS Rekal MV (võlgnik) vastu pankrotiavalduse ja Harju Maakohtu 27.04.2012 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Hageja leidis, et 20.04.2011 tõestatud kinkelepingu puhul on täidetud PankrS § 109 ja § 111 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise eeldused ning 31.10.2011 tõestatud kinkelepingu puhul on täidetud PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud eeldused tagasivõitmiseks. Kostja vastuväited Kostjad I ja III palusid jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad I ja III leidsid tuginedes PankrS §- 109 lg-le 1, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada üksnes võlgniku tehingu, mitte võlgniku abikaasa või eriõigusjärglase tehingut. Samuti leidsid kostjad, et isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepe ei ole tagasivõidetav kinkelepingu ega kinke iseloomuga tehinguna PankrS § 111 alusel. Kostjad I ja III ei nõustunud hageja väitega, et kinnistu, mis on koormatud teise isiku kasuks tähtajatu ja isikliku kasutusõigusega, väärtus on automaatselt 0. Kostjad ei nõustunud ka hageja hinnanguga osaühingute osade väärtusele ja leidsid, et tegemist on oletusel põhineva hinnanguga, mis põhineb vananenud algandmetel. Kostja II hagiavalduse osas oma seiuskohta kohtule ei esitanud. Maakohtu otsus 18.10.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks Tallinna notar Heleriin Kulla poolt 20.04.2011 tõestatud kinnistute isikliku kasutusõigusega koormamise, kinnistute kinkelepingu, osaühingute osade kinkelepingu ning asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused ning Tallinna notar Heleriin Kulla poolt 31.10.2011 tõestatud kinnistute kinkelepingu, osaühingute osade kinkelepingu ning asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku võlgnik 2/3 kaasomandist ja kostja II 1/3 kaasomandist. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja nõude tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus kanda Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku võlgnik. Kohus tuvastas kostja II nõusoleku andmise kohustuse kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku omanikuna võlgnik, nõusoleku andmise kohustuse kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku võlgnik, kostja III 2/3 kaasomandist ja kostja II 1/3 kaasomandist ja nõusoleku andmise kohutuse kanda Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX teise jakku võlgnik ja kostja III ühisomandis. Kohus tuvastas ka kostja III nõusoleku andmise kohustuse kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriosast nr XXXXXXX tema kasuks seatud tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus ja nõusoleku andmise kohustuse kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusraamatu registriosast nr XXXXXXX tema kasuks seatud tähtajatu

ja tasuta isiklik kasutusõigus. Kohus kohustas kostjat II tagastama 31.10.2011 tehingu alusel saadud kinnistud ja tehingute alusel saadud OÜ S ja OÜ E osad, mis moodustavad 100% nimetatud osaühingute osakapitalist. Menetluskulud jättis kohus võrdsetes osades kostjate kanda ja mõistis igalt kostjalt välja riigilõivu summas 633,33 eurot riigituludesse. Kohus juhindus otsuses pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg-st 1 ja § 110 lg 1 p-st 4. Kohus nõustus hagejaga, et võlgniku vara kinkimine kahjustab võlausaldajate huve, kuna vara kinkimise tulemusena väheneb pankrotivara ja võlausaldajate võimalus pankrotivara arvelt oma nõudeid rahuldada. Kohus nõustus kostjatega selles, et isikliku kasutusõiguse seadmine kinnistule ei muuda kinnistu väärtust automaatselt nulliks, kuid leidis, et isikliku kasutusõiguse seadmisega kinnistu väärtus väheneb. Pankrotivara väärtuse vähenemine kahjustab aga võlausaldajate huve. Seetõttu leidis kohus, et ka isikliku kasutusõiguse seadmine on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatav. Kohus ei nõustunud kostjatega, et kui võlgnik teeb tehingu koos abikaasaga, ei ole tehing tagasivõitmise korras tühistatav. Pankrotiseadus peab eelkõige silmas võlgniku tehinguid ega piira tehingu kehtetuks tunnistamise aluseid juhul kui võlgnik teeb ühisomandisse kuuluva varaga tehingu kellegagi koos. Õigusjärglase tehtud tehingu kehtetuks tunnistamise alused tulenevad PankrS §-st 116. Tuginedes PankrS § 111 lg 1 p-dele 1 ja 2, märkis kohus, et Harju Maakohtu 27.04.2012 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-61305 nähtub, et võlgnikule nimetati ajutine haldur 14.02.2012. Vaidlusalused tehingud on tehtud varem kui ühe aasta jooksul enne halduri nimetamist. Kuivõrd 20.04.2011 leping oli kinkeleping kinnistute ja osaühingute osade müügi osas, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, on täidetud PankrS § 111 lg 1 p-i 1 eeldused ning kohus kuulutas need tehingud kehtetuks. Samas lepingus seati võlgnikule ja tema abikaasale kahe kinnistu suhtes tasuta isiklik kasutusõigus. Kuivõrd isiklik kasutusõigus seati tasuta, on see vaadeldav kinke iseloomuga tehinguna PankrS § 111 lg 3 alusel ning kohus tunnistas kehtetuks lepingu ka selles osas. Kohus leidis, et 31.10.2011 kostjate I ja II vahel tehtud kinkelepingu puhul on kohaldatav PankrS § 116 lg 2 p 2, kuna kostja II omandas vara tasuta. Täiendavalt märkis kohus, et täidetud oleksid ka PankrS § 116 lg 2 p-i 1 asjaolud, kuna kostja II on võlgniku abikaasa ema ning seega lähikondne PankrS § 117 lg 1 p-i 5 alusel ning lähikondsele on omistatav teadmine tagasivõidetavuse aluseks olevatest asjaoludest PankrS § 116 lg 3 alusel, millist eeldust ümberlükkavaid asjaolusid või väiteid esitatud ei ole. Kohus tunnistas kehtetuks ka 31.10.2011 sõlmitud lepingu. Viidates TsÜS § 84 lg-le 1, leidis kohus, et tehingute kehtetuks tunnistamise tagajärjel ennistub tehingute tegemise eelne olukord ning õigeks tuleb muuta ka kinnistusraamatu praegused kanded. XXXXXXX kinnistu omanikuna tuleb kinnistusraamatusse kanda võlgnik, XXXXXXX kinnistu omanikuna võlgnik, kostja III 2/3 kaasomandist ja kostja II 1/3 kaasomandist ja XXXXXXXX kinnistu omanikuna võlgnik ja kostja III. Hageja nõude osas kanda kinnistusraamatusse vaid võlgnik, märkis kohus, et seda nõuet kohus rahuldada ei saa, kuna tehingute kehtetuks tunnistamisel ja endise olukorra ennistamisel ei saa endist omanikku omandist ilma jätta. Seetõttu jättis kohus need hageja nõuded rahuldamata ja rahuldas hageja alternatiivse nõude, tuvastades kinnistute praeguse omaniku kostja II kohustuse anda tahteavaldus võlgniku ja tema abikaasa kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Kuivõrd kohus tunnistas isikliku kasutusõiguse seadmise tehingud kehtetuks, tuleb ka selles osas tuvastada kostja III kohustus anda tahteavaldus nende kannete kustutamiseks kinnistusraamatust. Samuti märkis kohus, et kuivõrd kostja II ei ole enam kinnistute omanik,

on tal kohustus kinnistud omanikule üle anda. Sama kehtib ka OÜ S ja OÜ E osade suhtes. Kuivõrd kostjal II tuleb tagastada osaühingute osad, mitte hüvitada need rahas, puudub vajadus nende osade väärtuse kindlaksmääramiseks ning kohus jättis sellega seotud tõendid tähelepanuta (II kd, tl 9-45). Menetluskulude kostjate kanda jätmise osas kohaldas kohus TsMS § 162 lg-t 1 ja § 165 lg-t 1, märkides, et hageja alternatiivse nõude rahuldamisega on kohus iseenesest rahuldanud kõik hageja nõudmised. Kohus märkis, et 19.11.2012 määrusega on kohus hagejale andnud menetlusabi ja vabastanud teda riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel (I kd, tl 122-124). Riigilõivu suurus oli 2 100 eurot. TsMS § 190 lg 3 ja 71 alusel mõistis kohus kostjatelt riigilõivu riigituludesse välja madalamas määras, s.o 1900 eurot võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus 18.11.2013 esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Harju Maakohtu 18.10.2013 otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et pankrotiseaduse alusel on tagasivõidetavad ka tehingud, mille võlgnik teeb ühisomandisse kuuluva varaga koos abikaasaga. Kostjad leiavad, et pankrotiseaduses tagasivõitmise instituuti reguleerivate sätete, eeskätt PankrS § 109 lg 1, sõnastusest tuleneb selgelt, et tagasi saab võita üksnes võlgniku tehinguid või muid toiminguid. Ühestki pankrotiseaduse sättest ei tulene, et pankrotihaldur saab tagasi võita tehinguid, mille on teinud võlgniku abikaasa. Kostjad juhivad tähelepanu asjaolule, et ka maakohus on vaidlustatud otsuses sedastanud, et pankrotiseadus peab eelkõige silmas võlgniku tehinguid. Ekslik on maakohtu seisukoht, et pankrotiseadus ei piira tehingu kehtetuks tunnistamise ehk tagasivõitmise aluseid juhul, kui võlgnik teeb ühisomandisse kuuluva varaga tehingu kellegagi koos. Tehingu tagasivõitmise alus peab tulenema otseselt pankrotiseadusest. Kohtul ei ole õigust tunnistada kehtetuks tehinguid, mille tagasivõitmist pankrotiseadus ei võimalda. 20.04.2011 tõestatud kinkelepingu osas märgivad kostjad, et kinkelepingu esemed 2 kuni 5 (XXXXXXXX XXXXXXX, XXXXXXXX XXXXXXX, E OÜ osa ja OÜ S osa) kuulusid abikaasade ühisomandisse. Kuivõrd kostja III ei ole võlgnikuks pankrotiseaduse tähenduses, võis ta oma vara võõrandada ning koormata vastavalt oma äranägemisele. Seega on kohus PankrS §-i 111 valesti kohaldades jõudnud ebaõige lahendini, rahuldades hagi nimetatud kinkelepingu tagasivõitmise osas. Kuivõrd kinkeleping ei olnud pelgalt võlgniku ja kostja I vaheline tehing, vaid võlgniku, kostja III ja kostja I vaheline tehing, on maakohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 116 lg 2 p-i 2. Ka viidatud paragrahvi kohaselt võib tagasivõitmise nõude esitada üksnes võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu ja seetõttu ei ole ka 31.10.2011 tõestatud kinkeleping pankrotiseaduse alusel tagasivõidetav. Kostjate hinnangul on maakohtu otsus kehtiva õigusega vastuolus ka osas, milles kohus tunnistas PankrS § 111 lg 3 alusel kehtetuks isikliku kasutusõiguse seadmise tehingud. Kostjad on seisukohal, et isikliku kasutusõiguse seadmise tehingud ei ole tagasivõidetavad. Kostjad märgivad, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamine eeldab vastastikuste kohustuste olemasolu ja objektiivset võrreldavust, mistõttu on PankrS § 111 lg 3 alusel tagasivõidetavad vaid mitmepoolsed tehingud TsÜS § 67 lg 2 tähenduses. Isikliku kasutusõiguse seadmine ei ole mitmepoolne tehing. Isikliku kasutusõiguse seadsid võlgnik ja kostja III XXXXXXX ja XXXXXXXX kinnisasjade omanikena iseenda kasuks. Tehingul ei olnud viidatud paragrahvis nõutud teist poolt, kellel saaks tekkida isikliku kasutusõiguse seadmisest õigusi või kohustusi, kuivõrd omaniku poolt enda kasuks isikliku kasutusõiguse seadmine on ühepoolne tehing. Antud osas on maakohtu otsus nõuetekohaselt motiveerimata. Maakohus on otsuses üksnes

nentinud, et kuivõrd isiklik kasutusõigus seati tasuta, on see vaadeldav kinke iseloomuga tehinguna PankrS § 111 lg 3 alusel. Seejuures ei ole maakohus põhjendanud, miks on kohtu hinnangul isikliku kasutusõiguse seadmine mitmepoolne tehing ega seda, milles seisneb sellisel juhul nende poolte kohustuste ebavõrdsus. Liiati ei ole kostja III poolt omanikuna iseenda kasuks piiratud asjaõiguse seadmine mis tahes kujul käsitletav võlgniku poolt tehtud tehinguna. Kostjad kordavad, et PankrS § 109 lg 1 võimaldab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes võlgniku tehinguid. Samuti on maakohus kostjate hinnangul rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus on isikliku kasutusõiguse seadmise kinkelepinguna käsitlemist põhjendanud vaid asjaoluga, et kasutusõigused seati tasuta. Põhjendamatu ja ebamõistlik on nõuda, et omanik kohustuks endale asjaõiguse seadmise eest tasuma. Seega on maakohus viidatud seisukohast lähtudes eksinud PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel ning teinud selle tulemusena kehtiva õigusega vastuolus oleva otsuse. Samuti esineb vastuolu otsuse põhjendava osa ja resolutsiooni vahel, kuivõrd resolutsioonist nähtub, et kohus oleks justkui tunnistanud kehtetuks vaid kostja III kasuks 20.04.2011 tõestatud kinkelepingus seatud isiklikud kasutusõigused, kuid otsuse põhjendavas osas on maakohus jõudnud järeldusele, et kehtetuks tuleb tunnistada 20.04.2011 tõestatud kinkelepingu alusel seatud isikliku kasutusõiguse tehingud terves ulatuses. Vastuolu tõttu ei vasta otsus TsMS § 436 lg-s 1 ja TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.10.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel ega otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuses kostjad kordavad vastuväidetes hagile toodud seisukohti ja kõigile neile on maakohus hinnangu andnud. Maakohus leidis õigesti, et 31.10.2011 kostjate I ja II vahel tehtud kinkelepingu puhul on kohaldatav PankrS § 116 lg 2 p 2, kuna kostja II omandas vara tasuta. Täiendavalt märkis kohus, et täidetud oleksid ka PankrS § 116 lg 2 p-i 1 asjaolud, kuna kostja II on võlgniku abikaasa ema ning seega lähikondne PankrS § 117 lg 1 p-i 5 alusel ning lähikondsele on omistatav teadmine tagasivõidetavuse aluseks olevatest asjaoludest PankrS § 116 lg 3 alusel, millist eeldust ümberlükkavaid asjaolusid või väiteid esitatud ei ole. Kohus tunnistas kehtetuks ka 31.10.2011 sõlmitud lepingu. Maakohus, tuginedes PankrS § 111 lg 1 p-dele 1 ja 2 märkis, et Harju Maakohtu 27.04.2012 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-61305 nähtub, et võlgnikule nimetati ajutine haldur 14.02.2012. Vaidlusalused tehingud on tehtud varem kui ühe aasta jooksul enne halduri nimetamist. Kuivõrd 20.04.2011 leping oli kinkeleping kinnistute ja osaühingute osade müügi osas, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, on täidetud PankrS § 111 lg 1 p-i 1 eeldused ning kohus kuulutas need tehingud kehtetuks. Samas lepingus seati võlgnikule ja tema