Kohtulahend

21.01.2013 esitatud hagiavalduste täpsustuses lisas hageja täiendava nõude alusena väite, et kostja ei esitanud õigeaegselt, maksjõuetuse ilmnemisel, võlausaldaja pankrotiavaldust, millega on hageja võlausaldajatele tekitatud „veelgi suurem kahju“ (toimiku III kd., lk. 386393). Hagejal ei ole majandustegevust toimunud juba 2004, samast aastast ei ole äriühingul ka töötajaid. Hageja 2006-2007 majandusaasta aruande kohaselt võttis kostja hageja ainuaktsionärina 30.06.2006 vastu otsuse äriühing likvideerida, kuid võlausaldaja Hansa-Flex Hydraulik GmbH poolt nõude esitamise tõttu, mida hageja rahuldada ei suutnud, jäi likvideerimine pooleli. Juba 2004 alguses oli kostja teadlik asjaolust, et hagejal on suur sissenõutavaks muutunud võlgnevus võlausaldaja Hansa-Flex Hydraulik GmbH ees. Kostja poolt Hansa-Flex Hydraulik GmbH-le 09.03.2004 saadetud kirjas on kostja kinnitanud, et tunnistab võlausaldaja nõuet summas 123 476,93 eurot ning soovib võlgnevuse kindlasti likvideerida ja seda, et hageja on juba viimased 2 aastat olnud makseraskustes – seega muutus hageja maksejõuetuks juba 2004.a. Hageja 2004, 2005-2006 ja 2006.-2007 majandusaasta aruannetes on võlakohustustes kajastatud võlg Hansa-Flex Hydraulik GmbH-le summas 1 179 877 krooni vastavalt 16.04.1996 sõlmitud agendilepingule. Võlausaldaja Hansa-Flex Hydraulik GmbH nõue on täies ulatuses tunnustatud Harju Maakohtu 02.02.2009 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-0889835/21. Hageja AS-i Swedbank kontolt on perioodil 01.01.2000-31.12.2003 võetud sularahas (kassasse) kokku 10 285 714,69 krooni. Samas on kontole tagastatud sularahas vaid 7 699 600 krooni, seega on kostja võtnud kassasse ilma seda majandusaasta aruannetes kajastamata 2 586 114,69 krooni. Järelikult pidi 2004.a. alguse seisuga hageja kassas olema 2 586 114,69 krooni, mida on 2004.a. jooksul antud (laenuna) kas kostjaga seotud äriühingule või kolmandatele isikutele või kostjale endale. Juhul, kui kostja eitab laenu andmist mis tahes isikutele, jääb ainsaks seletuseks rahaliste vahendite kadumisele see, et kostja on kasutanud hageja kassas olevat raha isiklike vajaduste rahuldamiseks. Kahju tekitamine seisnes halduri hinnangul mitte üksnes laenu andmises, vaid ka selle tagamata ja sissenõudmata jätmises olukorras, kus tal oli tasumata hageja võlausaldajale 123 476,93 eurot, millega oli põhjustatud hageja maksejõuetus. Kostja ei ole osundatud laenu hageja kasuks taganud, pöördunud kohtusse hagiavaldustega ega teinud midagi selleks, et hageja majanduslik olukord taastada. Juhul, kui kostja kasutas äriühingu raha iseseisvalt, ei ole ta kassast võetud raha hageja kassasse 31.12.2005 tagastanud. Kostja on varjanud võlausaldajate eest hageja tegelikku majanduslikku olukorda, kajastades majandusaasta aruannetes eksitavat ja ebaõiget informatsiooni. Kostja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, millega kaasnes muuhulgas tehingute tagasivõitmise tähtaja möödumine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole andnud laenu OÜ-le Vildekora ning hageja ei ole seda väidet tõendanud. Hageja, esitades hagiavalduse täpsustustes väited selle kohta, et kostja on andnud laenu kolmandatele isikutele või iseendale või kasutanud pangakontol olevaid rahalisi vahendeid enda tarbeks, on esitatud asjaoludega hagi alust kostja nõusolekuta muutnud; hagi aluse muutmise tõttu on esitatud hagi aegunud.

Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 191 734,95 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hagi alusena on hageja nii hagiavalduses kui ka selle täpsustustes kostjale ette heitnud juhatuse liikme kohustuste rikkumist, mis seisnes kolmandale isikule laenude väljastamises ajal kui hagejal majandustegevus puudus ning tal endal olid sissenõutavaks muutunud kohustused Hansa-Flex Hydraulik GmbH ees, laenude tagasinõudmata jätmises ja pankrotiavalduse õigeaegses esitamata jätmises, mis tegi võimatuks laenude tagasivõitmise. Seega ei ole hageja hagiavalduse asjaolusid muutnud TsMS § 376 lg. 1 mõttes. Hagi täpsustustes on hageja rikkumiste loetelu ja isikuid, kellele kostja võis hageja nimel laenu anda, laiendanud, kuid seda ei saa pidada hagi aluse muutmiseks. Kuna äriseadustiku (ÄS) § 315 lg. 4 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumiste toimepanemisest, siis ei ole hagi aegunud. Hageja 2004, 2005-2006 ja 2006.-2007 majandusaasta aruannetest nähtub, et hageja andis 2004.a lühiajalist laenu ettevõttega mitteseotud isikule tähtajaga 31.12.2005 intressimääraga 4%. Lühiajaliste nõuete kogusumma on 3,9 miljonit krooni. Seotud isikuteks loeti juhtkonna ja juhatuse liikmeid, eelpoolloetletud isikute lähisugulasi ja nendega seotud ettevõtteid ning ettevõtte töötajaid. Laenu 31.12.2007 seisuga tagastatud ei ole, samuti ei ole laekunud hagejale intresse. Kostja on hageja juhatuse liikmena allkirjastanud majandusaasta aruanded ja kinnitanud majandusaasta aruannetes esitatud andmete õigsust. Hageja pankrotihalduri kirjavahetusest hageja esindajaks olnud adv. M. Sikutiga, ajutise pankrotihalduri 25.03.2009 aruandest kohtule ja tsiviilasjas 2-08-89875 tehtud kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt andis kostja 2004 hageja juhatuse liikmena laenu 3,9 miljonit krooni kostjaga seotud äriühingule OÜ Vildekora (kustutatud). Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt hageja OÜ-le Vildekora laenu ei andnud, adv. M. Sikut on ekslikult pidanud tema isiklikku laenu OÜ-le Vildekora hageja kohustuseks, majandusaasta aruannetes on kajastatud laenuna hageja võlgnike võlad, mis vormistati ümber laenudeks ning et ta küsis suuliselt võlgasid tagasi, kuid kohtusse võlgade sissenõudmiseks ei pöördunud. Kohtule esitatud tõenditega ei saa tõendatuks lugeda 3,9 miljoni kroonise laenu andmist OÜ-le Vildekora, kuid tõendatuks saab lugeda 2004.a. kolmandate isikute võlgade vormistamise laenudeks VÕS § 396 lg. 2 alusel, laenude tagasimaksmise tähtaja 31.12.2005 ning et laene hagejale tagasi ei ole makstud. Kuna VÕS § 396 lg. 2 ja TsÜS § 77 lg. 1 võimaldasid kostjal hageja juhatuse liikmena sõlmida hageja võlgnikega suulised laenulepingud muudel õiguslikel alustel tekkinud võlgnevuste kohta, siis ei oma tähendust asjaolu, et hageja pangakonto väljavõtted ei kajasta rahasummade väljamaksmist laenudena ega see, kas pangakontodel olevad rahasummad võimaldasid kolmandatele isikutele laenude andmist 3,9 miljoni väärtuses. Pangakontode väljavõtetega on tõendatud hageja väide, et laene oli märkimisväärses ulatuses võimalik kolmandatele isikutele anda sularahas.

Hageja 2004.a. majandusaasta aruandest nähtuvalt hagejal 2004. aastast aktiivset majandustegevust ei toimunud, aruandeperioodi kahjum oli 1 143 671 krooni ning hagejal töötajaid enam ei olnud. 2005.a. majandusaasta aruande kohaselt majandustegevust ei toimunud ja töölepingud olid töötajatega lõpetatud. Hageja 2006-2007 aastate majandusaasta aruande kohaselt võttis kostja hageja ainuaktsionärina 30.06.2006 vastu otsuse äriühing likvideerida. Kostja 09.03.2004 saadetud kirjast Hansa-Flex Hydraulik GmbH-le, milles ta kinnitas, et tunnistab võlausaldaja nõuet summas 123 476,93 eurot, et ta soovib võlgnevuse kindlasti likvideerida ja et hageja on juba viimased 2 aastat olnud makseraskustes ning 08.06.2004 maksegraafikust, milles kostja tunnistas hageja nimel võla olemasolu Hansa-Flex Hydraulik GmbH ees, saab järeldada, et kostja oli 2004.a. algusest teadlik hageja sissenõutavaks muutunud võlast võlausaldaja Hansa-Flex Hydraulik GmbH ees ning et hagejal olid 2004.a. makseraskused. Võlg Hansa-Flex Hydraulik GmbH-le summas 1 179 877 krooni vastavalt 16.04.1996 sõlmitud agendilepingule nähtub hageja 2004, 2005-2006 ja 2006-2007 majandusaastate aruannetest. Harju Maakohtu 02.02.2009 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 208-89835/21 on hagejalt Hansa-Flex Hydraulik GmbH kasuks välja mõistetud 1 931 994,13 krooni. Eelnevate tõenditega on tõendatud, et kostja hageja juhatuse liikmena andis VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud laene kolmandatele isikutele ajal, kui hagejal olid makseraskused, hageja majandustegevus oli kahjumis ning tal oli sissenõutavaks muutunud kohustus Hansa-Flex Hydraulik GmbH ees. Võttes arvesse, et kostja väljastas 2004.a. laene või vormistas laenudeks ümber varasematel aastatel tekkinud võlgnevusi suurema ulatuses, kui olid tema enda kohustused võlausaldajate ees, siis põhjustas kostja oma tegevusega hageja kohustuste täitmise võimatuse, mis viis võlausaldaja hageja vastu pankrotiavalduse esitamiseni ja pankroti väljakuulutamiseni. Laenude tagastamise tähtaeg oli 31.12.2005. Kostja ütlustega on tõendatud, et võlgade tagasimaksmist ta pärast 31.12.2005 kohtuväliselt ei saavutanud ning võlgade sissenõudmiseks ta kohtusse ei pöördunud. Seega jättis ta kasutamata seaduses ettenähtud võimaluse nõuda võlad kolmeaastase aegumistähtaja jooksul sisse kohtu kaudu, et taastada hageja maksevõime ja täita hageja võlausaldaja Hansa-Flex Hydraulik GmbH nõue. Jättes sisse nõudmata kolmandatele isikutele antud laenud või laenudeks ümbervormistatud võlad kokku 3,9 miljoni väärtuses, ei tegutsenud kostja majanduslikult otstarbekalt, põhjustas hagejale kahju 3,9 miljonit krooni ja rikkus seega TsÜS §-s 35 ja ÄS § 306 lõikes 2 sätestatud kohustusi. Hageja on hagiavalduses asunud seisukohale, et hageja muutus maksejõuetuks pärast laenu andmist OÜ-le Vildekora, seega 2004.a. Tsiviilasjas 2-08-89875 on 15.04.2009 kohtumäärusega välja kuulutatud hageja pankrot. Määruse põhjendustes on märgitud ajutise pankrotihalduri arvamuse põhjal, et maksejõuetuse tekkimise aega ei ole võimalik olnud tuvastada. Likvideerimisaruandest nähtuvalt otsustas hageja ainuaktsionär 30.06.2006 erakorralise otsusega lõpetada ettevõtte tegevuse ning alustada likvideerimismenetlust. Eeltoodud tõendite põhjal võib järeldada, et kostja pidi esitama pankrotiavalduse hiljemalt likvideerimismenetluses, kui selgus, et hageja varast ei piisa võlgade kustutamiseks. Kuna kostja hageja juhatuse liikmena ei esitanud pankrotiavaldust, vaid pankrot kuulutati välja võlausaldaja Hansa-Flex Hydraulik GmbH avalduse alusel 2009.a., siis rikkus kostja ÄS § 306 lõikest 31 tulenevat kohustust esitada maksejõuetuse ilmnemisel pankrotiavaldus.

Pankrotiavalduse mitteõigeaegse esitamise tõttu kaotas hageja võimaluse tehingute tagasivõitmiseks. ÄS § 315 lg. 2 teise lause kohaselt vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja seda tõendanud ei ole. Apellatsioonkaebus Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millise hageja poolt nimetatud summa, kas 27.12.2012 esitatud menetlusdokumendis märgitud 2 896 114,69 krooni või 21.01.2013 hagiavalduse terviktekstis toodud 2 586 114,68 krooni, võttis kostja kassasse ilma seda majandusaasta aruannetes kajastamata. Seega on kohtuotsus olulises osas põhjendamata. Kohus ei ole otsuses pööranud mingit tähelepanu kostja põhjendustele hageja arvestuses mittevastavusest pangakontodele tegelikult sissemakstud summade kohta. Kohus ei ole analüüsinud kostja esitatud pangakontode väljavõtete omapoolset analüüsi, millega kostja soovis kohtule tõendada, et hageja 27.12.2012 menetlusdokumendis esitatud arvestus ei ole õige. Kostja analüüsist pangakontodel toimunud liikumiste kohta nähtuvalt on hageja jätnud pangakontode analüüsis kajastamata sissemakseid kontodele kokku 1 802 428,69 krooni ulatuses, millest 1 072 133,69 krooni moodustavad sularahata väljamaksete konverteerimised valuutakontodel. Siia lisandub kostja ja teiste hageja töötajate XXXXXXXXX poolt kontole sissemakstud 730 295 krooni. Kohus ei ole otsuses kostja poolt esitatud tõendile mingit tähelepanu osundada ega ka põhjendanud, miks ta ei ole kostja tõendit arvestanud. Hageja nõustus kostja arvestusega pangakontodel toimunud sisse- ja väljamakstud summade osas 21.01.2013 hagiavalduse täpsustuses. Kuivõrd kohus luges hageja väite tõendatuks pangakonto väljavõtete alusel, samas ei ole hageja väitnud, et kogu haginõudeks oleva summa ulatuses oleks hagejal olnud raha kassasse toodud pangast, pidi kohus otsuses põhjendama oma järeldust, millisest asjas kogutud tõendist kohus järeldas, et ka 1 003 885,31 krooni ulatuses oli kostjal teoreetiliselt võimalik hageja ettevõttele kolmandate isikute poolt võlgnetavad summad ümber vormistada laenudeks kolmandatele isikutele. Seega on kohtuotsus ka aritmeetiliselt vale. Kohus ei ole otsuses andnud hinnangut ka kostja väitele, et põhimõtteliselt väär on pangakontodel toimunud tehinguid (sisse- ja väljamaksed pangakontodel) arvestada ainult perioodi 2000-2003 osas, kui AS Hansaflex Noore (pankrotis) tegevus algas juba 1997. Raamatupidamisdokumente ja pearaamatut analüüsimata ei võimalik objektiivselt hinnata pangakontole sissemakstud ja pangakontolt väljavõetud summade õigsust. Kohus ei ole kummagi kostja väitele otsuses tähelepanu pööranud ega otsuses põhjendanud kostja väidetega mittenõustumist. Kuivõrd asjas ei ole tõendeid laenude andmisest, samuti on kostja vande all laenude mitteandmist kinnitanud, on kohus rajanud oma järeldused oletustele. Kohus on pangakontode väljavõtete alusel asunud põhjendamatult tegema oletusi hageja kassasse võetud raha laenamisest kolmandatele isikutele, ehkki kostja vande all selgitas, et laenudeks vormistati ümber hageja ettevõttele pikemajalised võlgnevused kolmandatelt isikutelt. Sisuliselt on kohus kaevatavas otsuses teinud teoreetilisi järeldusi, mis ei tugine ühelegi asjas kogutud tõendile.

Kohus luges kostja vande all antud ütlustega tõendatuks, et kostja ei ole hageja juhatuse liikmena tegutsedes andnud laenu OÜ-le Vildekora (kustutatud). Seega hageja nõue OÜ-le Vildekora (kustutatud) laenu andmisest on tõendamata. Samas, kohus luges pangakontode väljavõtetega tõendatuks hageja dokumentaalselt tõendamata väite, et hagejal võis kassas olla sularaha, mille arvel vormistada lootusetud võlad ümber laenudeks. Kuna pangakonto väljavõte ei tõenda laenude andmist, on kohus lugenud tõendatuks hageja paljasõnalise väite. Samuti puuduvad tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tuvastada, et hageja kassas oleks ajavahemikul 01.01.2000-31.12.2003 olnud rahalisi vahendeid kolmandatele isikutele 3 900 000 krooni laenamiseks. Seega on kohus ebavõrdselt jaotanud poolte tõendamiskoormise, pannes kostjale tõendamiskoormise nende asjaolude osas, mida kostja tõenda ei saa. 27.12.2012 esitatud hagi alusena esitatud asjaolud kahju tekitamisest kolmandatele isikutele antud laenudega või kostja enda poolt hageja raha kasutamisega on ÄS § 315 lg. 3 järgi aegunud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-4-13 sedastanud, et nii enne 01.01.2006 kehtinud ÄS § 315 lg. 4 kui ka alates 01.01.2006 kehtiva ÄS § 315 lg. 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg. 4 järgi arvutada kohustuse rikkumisest. Vaidluse all on kostja tehingud hageja äriühingu juhatuse liikmena enne 31.12.2004. Seega oli hageja nõue kostja poolt kahju tekitamisest kolmandatele isikutele laenu andmisel, mille kohus luges tõendatuks hageja pangakontode väljavõtete alusel hagi aluse muutmise ajal, 27.12.2012 igal juhul aegunud. Riigikohtu seisukohast tulenevalt saab aga järeldada ka seda, et hagi OÜ-le Vildekora (kustutatud) laenu andmisest oli hagiavalduse esitamise ajal, s.o. 04.01.2010 aegunud. Kohus ei ole õigesti kohaldanud raamatupidamisseaduse (RPS) § 15 lg. 1 ja § 25 lg. 1 sätteid. Pangakontodel ja kassas oleva raha on raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi, mida kajastatakse bilansis varana. Kohtu järelduste kohaselt pidanuks pangakontodelt kassasse võetud raha aga olema majandusaasta aruandes kajastatud hageja varalise õigusena – kolmandatele isikutele antud laenuna. Kohtu järeldustest tulenevalt pidanuks kassas olnud raha hageja majandusaasta aruandes lisaks bilansis näidatud 3 907 337,00 kroonile olema kajastatud ka bilansi lisas 3 – muud nõuded ja ettemaksed. Seega pidanuks kohtu loogikast tulenevalt majandusaasta aruandes kajastama laenusid summas mitte 3 900 000 krooni, vaid 6 486 114,69 krooni, sest kostja poolt kassasse võetud raha pidanuks kohtu hinnangul kajastuma hageja varalise õigusena laenu saajate ees. Selle summa võrra suureneks majandusaasta aruande lisas 3 kajastatud laenusumma. Kuna kassas olevat raha ei saa RPS viidatud sätete kohaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase varalise õigusena kolmandate isikute suhtes, ei ole kohtu järeldus majandusaasta aruannetes hageja varaliste õiguste ebaõigest kajastamiseks kassas olnud raha ulatuse kohta õige. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud kohtu järeldus selles, et esineb seos hagejale kahju tekitamise ja kolmandatele isikutele laenude andmise ning laenude tagasinõudmata jätmise vahel. Kostja hageja juhatuse liikmena ei ole esitanud ebaõigeid andmeid äriühingu 2004, 2005, 2006-2007 majandusaasta aruannetes äriühingu vara ja kohustuste kajastamisel. Seega ei ole kohus õigesti kohaldanud ka ÄS § 315 lg. 1 sätet, asudes seisukohale, et kostja juhatuse liikmena ei ole täitnud enda kohustust korraliku ettevõtja hoolsusega. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et hagi esitati kohtusse 04.01.2010. Sellel kuupäeval on hagiavalduse saabumine registreeritud Harju Maakohtus (toimiku I kd., lk. 5). TsMS § 362 lg. 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg. Alates 01.01.2010 kehtiva PakrS § 35 lg. 1 p. 2 redaktsiooni järgi läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega on tegemist võlgniku pankrotihalduri hagiga juhatuse liikme vastu kahju hüvitamiseks ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks pankrotivarasse. Seetõttu kajastab ringkonnakohus oma otsuses hagejana pankrotihaldurit. Äriühingu (aktsiaseltsi) juhatuse liikme ja äriühingu vahel on käsundilaadne õigussuhe. Juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on see, et juhatuse liige ei ole täitud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, s.o. on rikkunud juhatuse liikmelt oodatavat hoolsus- või nõutavat lojaalsuskohustust, äriühingule on tekkinud kahju ja rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hagi esitamisel tugines hageja väitele, et hageja andis juhatuse liikmena 3,9 miljonit krooni laenu 2004. aastal enda osaühingule Vildekora, nõudmata tagatist, ega nõudnud laenu sisse laenu tagastamiste tähtaja 31.12.2005 saabumisel, samuti ei esitanud ta nõuet OÜ Vildekora pankrotimenetluses. Hageja väidetel tekitas kostja sellega äriühingule kahju 3,9 miljonit krooni, kuid hageja piirdub sellest vaid 3 miljoni kooni nõudmisega. 27.12.2012 esitas hageja täiendava väite (tõi hagi alusena esile alternatiivse asjaolu), mille kohaselt juhul, kui laen anti teisele äriühingule kui Vildekora või füüsilisele isikule või kostjale endale, siis oli laenu andmine ja selle sissenõudmata jätmine äriühingut kahjustav tegevus. 21.01.2013 menetlusdokumendis esitas hageja väite, et kostja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, millega kaasnes muuhulgas tehingute tagasivõitmise tähtaja möödumine. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga ja leiab, et tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg. 1 mõttes. Maakohus on tuvastanud, et hageja väide, mille kohaselt andis kostja aktsiaseltsi poolt enda äriühingule OÜ Vildekora laenu 3,9 miljonit krooni (vastutustundetult tagatist nõudmata ega kohaldanud õiguskaitsevahendeid laenu sissenõudmiseks), on alusetu. Seda järeldust ei ole pooled vaidlustanud ja see järeldus vastab maakohtu poolt osundatud tõenditele. Maakohus põhjendas hagi rahuldamist järgmiselt. Kostja hageja juhatuse liikmena andis VÕS §-is 396 lg. 2 sätestatud viisil laene kolmandatele isikutele ajal, kui hagejal olid makseraskused, hageja majandustegevus oli kahjumis ning tal oli sissenõutavaks muutunud kohustus võlausaldaja ees. Sellega põhjustas kostja oma tegevusega hageja kohustuste täitmise võimatuse, mis viis tema vastu pankrotiavalduse esitamiseni ja pankroti väljakuulutamiseni.

Kostja jättis kasutamata seaduses ettenähtud võimaluse nõuda võlad aegumistähtaja jooksul sisse kohtu kaudu, et taastada hageja maksevõime ja täita võlausaldaja nõue. Kostja rikkus ÄS §-ist 306 lg. 3(1) tulenevat kohustust esitada maksejõuetuse ilmemisel pankrotiavaldus, ja selle tõttu kaotas hageja võimaluse tehingute tagasivõitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ükski neist põhjendustest eraldivõetuna või kogumis piisavad tõendamaks, et kostja põhjustas oma tegevusega oma juhitavale äriühingule varalist kahju. Iseenesest ei ole laenu andmine veel hoolsuskohustuse rikkumine. See võib olla hoolsuskohustuse rikkumine, kui äriühing väljastab laenu ilma tagatist nõudmata isikule, kelle maksevõimet ei ole laenuandja eelnevalt või piisavalt kontrollinud ja kes ka tegelikult oli laenu andmise ajal võimetu laenu tagasi maksma. Maakohus ei ole oma põhjenduste sõnastuses eristanud, kas anti laenu või vormistati hageja deebitoride kohustused ümber laenusuheteks, kuid kohtu viide VÕS §-le 396 lg. 2 kinnitab, et maakohus pidas silmas viimast. Seetõttu on eksitavalt ebatäpne maakohtu sedastus, mille kohaselt kostja andis laene kolmandatele isikutele (olukorras, kus hagejal olid makseraskused) ega asjakohane maakohtu järeldus, et hagejal oli 2004.a. kassas piisavalt raha sellises ulatuses (3,9 miljoni krooni) laenu andmiseks. Ainuüksi debitoorse võlgnevuse olemasoluga ja selle kinnitamisega äriühingu majandusaasta aruandes ei saa tõenda juhatuse liikme kohustuse rikkumist ja kahju tekkimist. Kahju tekitamine äriühingule juhatuse liikme poolt võlgnevuse sissenõudmata jätmisega (tegevusetusega) saab olla vaid konkreetne, s.o. hageja peab esile tooma ja tõendama konkreetsed võlgnikud, kohustuste suuruse ja neilt võlgnevuse sissenõudmise võimaluse. Nimetatud asjaolusid ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, mistõttu hagi osas, milles see tugineb debitoorse võlgnevuse sissenõudmata jätmisele, tuleb lugeda alusetuks kahju olemasolu tõendamatuse tõttu. Mis puutub pankrotiavalduse (õigeaegse) esitamata jätmise kohustuse rikkumisse, siis selline rikkumine ei saa tekitada iseenesest kahju äriühingule endale, s.o. ÄS § 306 lg. 3(1) sätte kaitse eesmärk on ära hoida kahju tekkimine äriühingu võlausaldajate, mitte aga äriühingule. Lisaks nõustub ringkonnakohus apellandiga, et hagi on aegunud. Kostja poolt hageja deebitoridele kohustuste täitmise pikendamine toimus 2004. aastal ja tegevusetus võlgnevuste sissenõudmisel algas hageja esitatud asjaoludel 01.01.2005. ÄS § 315 lg. 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu nõude esitamise aegumistähtajaks 5 aastat, alates kohustuse rikkumisest. Hagi esitati 04.01.2010, seega pärast aegumistähtaja lõppemist. Seetõttu esineb hagi rahuldamata jätmise alusena ka nõude aegumine. Seega ringkonnaohus tühistab maakohtu otsuse, jätab hagi uue otsusega rahuldamata ja poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes AS Hansaflex Noore (pankrotis) kanda.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.