Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2(14)

taotlejale viivist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. Viivist tuleb arvestada alates ajast, mil kostja sattus maksmisele kuuluva summaga viivitusse ehk alates 16.06.2010. Kostjal puuduvad mistahes alused kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks, sest kostja ei ole suutnud mistahes viisil tõendada keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja on kostjale koos kahjujuhtumist teatamise avalduse ja kahju hüvitamise nõudega esitanud nimekirja endale tekkinud kahju ulatusest. Kahju suurusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kostja oli veendunud, et talle on osapooled esitanud ebaõigeid andmeid ja on üritatud toime panna kindlustuspettust, kuid kriminaalmenetluses see tõendamist leidnud ei ole. Kostjal ei ole õnnestunud tõendada oma väiteid kindlustuspettuse toimepaneku kohta. Liiklusõnnetuse järgselt võttis kostja kindlustusvõtjale kuulunud kauba enda valdusesse. Vähemalt pool kaubast oli õnnetusejärgselt terve ning OÜ Door Invest esindaja K V palus korduvalt talle terve kaup üle anda, kuid kostja sellega ei nõustunud. Kaubad jäid sündmuskohale ööseks ning veeti seejärel kostja poolt näidatud laoplatsile, kus need muutusid väärtusetuks. Sellise tegevusega põhjustas kostja hagejale kahju. LKindlS § 8 lg 6 järgi kuulub OÜ-le Door Invest tekkinud liikluskahju hüvitamisele eelkõige liikluskindlustuse seaduse alusel. Kui kahju ei kuulu hüvitamisele liikluskindlustuse seaduse alusel, kuulub see hüvitamisele vabatahtliku veosekindlustuse lepingu alusel. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista 47 054,37 eurot ning viivise hagiavalduse esitamise 13.03.2013 seisuga summas 10 370,01 eurot ning viivise alates 14.03.2013 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 alusel. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostjal on alust kahelda kahjujuhtumis osalenud osapoolte esitatud andmete õigsuses. Kostjal on alust eeldada, et kindlustusandjale on püütud hüvitise väljapetmiseks luua tegelikkusele mittevastav ettekujutus juhtumist. Seetõttu esitas kostja kuriteoavalduse politseile ning alustati kriminaalmenetlust, mis 16.04.2012 lõpetati aluse puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse raames liiklusõnnetuses osalenud sõidukitele liiklustehnilist ekspertiisi läbi ei viidud. Politsei poolt avariikohal tehtud fotodest nähtuvalt paiknevad sõidukid sündmuskohal üksteise vahetus läheduses, kusjuures veoki tagaratas asetseb täpselt sellel kohal, kust ta teelt välja vajus. Õnnetuses osalejad kinnitasid, et sõidukeid enne politsei saabumist ei liigutatud, mistõttu tellis kostja 08.05.2012 OÜ-lt Lettore liiklustehnilise ekspertiisi. OÜ Lettore poolt läbi viidud ekspertiisi tulemuste järgi (arvamus 13.07.2012) ei toimunud 05.05.2010 asetleidnud õnnetus sõidukijuhtide poolt deklareeritud asjaoludel. Ekspert leidis, et sõiduki Volvo ümberpaiskumine on toimunud peale teepiirde kontakteerumist aset leidnud sõiduki teele tagasi tagurdamist ja eraldi kraavi liikumise tagajärjel, mis ei ole seostatav sõidukijuhtide poolt kirjeldatud liiklussituatsiooniga. Kostja tuvastas samuti, et veoauto Volvo läbis viimati tehnoülevaatuse 03.05.2010 ja selle fikseeritud odomeetri näit oli 584 485 km. Samast sõidukist võetud sõidumeeriku leht varasemast ajast ehk 18.01.2010 kajastab suuremat läbisõitu 587 876 km. See viitab faktile, et sõidukit üle ei vaadatudki. Liiklusõnnetuse järgseks odomeetri näiduks oli 588 729 km, millest tulenevalt sõitis veoauto ajavahemikul 18.01.2010 kuni 05.05.2010 läbi ainult 853 km. Seega sõiduk ei olnud igapäevaselt töös, ülevaatus oli fiktiivne ja Poolasse sõita tegelikult ei kavatsetudki.

3(14)

M F , kellele väidetavalt tarniti veoauto koormaks olnud uksi, tunnistas ülekuulamise protokollis, et ta ei ole uste ostu-müügi lepingut alla kirjutanud. Ta küll kinnitas kohtumist OÜ Door Invest töötajaga ja läbirääkimisi tarne eest, kuid lepingut ta ei sõlminud ning ettemaksu kauba eest ei teinud. K V aga väitis, et polegi tellija esindajaga kohtunud. 28.05.2012 toimunud telefonivestluses kindlustusandja uurimisüksuse juhiga väitis M F , et ootas uksi umbes pool aastat, kuid siis ütles nendest ära ning allkiri lepingutel ei ole tema oma. Seega ei saanud vaatamata K V e väidetele tulla Poolast kinnitust, et tellija on valmis kaupa vastu võtma. F Ü e poolt 09.04.2012 kriminaalmenetluses antud ütluste järgi tarnis tema juhitud ettevõte OÜ Epitar Doorland OÜ-le 2008 uksi summas 387 000 krooni, kuid viimane jäi uste eest võlgu ja see viis OÜ Epitar pankrotistumiseni. Uksekoorma piltide alusel arvas F Ü , et tegu on samade ustega, mida ta Doorland OÜ-le müüs. Eeltoodu pinnalt järeldub, et sõidukile Volvo on 05.05.2010 liiklusõnnetuses tekitatud kahju sõidukijuhi V K i enda tahtliku tegevuse tagajärjel, mitte kostja kindlustatud sõiduki Renault Megane liikumise või paiknemise tagajärjel. Puudub põhjuslik seos sõiduki Reunalt Megane liikumise ja paiknemise ning tekitatud kahju vahel (LKindlS § 26 lg 1). Samuti vaatamata kehtivale veosekindlustuse lepingule Door Invest OÜ-ga, ei olnud tegu kindlustusjuhtumiga. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis If P&C Insurance AS-lt P L kasuks välja 57 424,38 eurot, millest 47 054,37 eurot on põhinõue ja 10 370,01 eurot on hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis, samuti tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates 14.03.2013 põhinõude summalt 47 054,37 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. LKindlS § 8 lg 6 sätestab, et kui kahju kuulub hüvitamisele käesoleva seaduse või lepingu alusel ja vabatahtliku kindlustuslepingu alusel, siis toimub hüvitamine esmalt käesoleva seaduse või lepingu alusel ning seejärel ülejäänud kahju osas vabatahtliku kindlustuslepingu alusel, kui vabatahtlikus kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud teisiti. LKindlS § 26 lg 1 järgi on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum ehk liikluskahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga §-s 26 sätestatud tingimustel kahju tekitamine. Vastavalt LKindlS § 26 lg-le 2 on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. LKindlS § 26 lg 4 järgi hüvitatakse liikluskahju käesoleva seaduse ja lepingu alusel vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud LKindlS §-s 27 sätestatud erandid. LKindlS § 34 lg 1 järgi loetakse asi hävinuks, kui selle taastamisremont pole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud. Asja hävimisest tulenev kahju koosneb asja harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast) vahetult enne kindlustusjuhtumit, asja liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning asja jäänuste utiliseerimise põhjendatud kuludest (LKindlS § 34 lg 2).

4(14)

LKindlS § 44 lg 1 järgi on kannatanu isik, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isiku- või varakahju. LKindlS § 44 lg 3 järgi ei hüvitata järgmisi kahjusid: hüvitise piirmäära ületavat osa; kahju tekitamise eest vastutavale sõidukijuhile tema poolt iseendale tekitatud kahju, välja arvatud LKindlS § 27 lg-s 2 sätestatud ravikulu; kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju; saamata jäänud tulu, välja arvatud isikukahju puhul; kahju, mis tekib seoses sellega, et liiklusõnnetuses kahjustatud või hävinud sõidukit või muud vara ei saa kasutada; raha, väärtpaberite, kunstiväärtuste ja väärismetallist esemete (v.a isiklikud tarbeesemed) kahjustusest või hävimisest tulenev kahju; tundmatuks jäänud sõiduki poolt teisele sõidukile tekitatud kahju; teel lebanud kivi või muu eseme paiskumisest sõiduki liikumise tõttu vastu teist sõidukit põhjustatud kahju ning veoteenusena veetud veose kahjustamise või hävimise kahju, kui veos asus liikluskahju tekitanud sõidukis kahju põhjustamise ajal. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja õiguseellane 05.05.2010 liiklusõnnetuses ei osalenud ning tema kaup asus sõidukis (veokis Volvo), mille juht õnnetuses osalenud isikute hinnangul liiklusõnnetust ei põhjustanud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 05.05.2010 õnnetuse ja sellele järgnenud kostja tegevuse tulemusena on kogu veokis olnud ja hageja õiguseellasele kuulunud kaup hävinud. Kostja oli õnnetuses osalenud sõiduki Renault Megane juhi vastutuse kindlustanud kindlustusandja, kellel on LKindlS § 44 lg 3 p 9 alusel õigus keelduda kahju hüvitamisest vaid siis, kui ta tõendab, et õnnetust ei põhjustanud mitte sõiduauto Renault Megane juht, vaid veoki Volvo juht. Liikluskindlustuse seadus ei võimalda kindlustusandjal keelduda liikluskindlustuse hüvitise maksmisest põhjusel, et liiklusõnnetuses osalenud juhid võivad olla õnnetuse asjaolude kohta andnud ebatäpseid või ebaõigeid seletusi. Kindlustusandjal on õigus vastutusest vabaneda vaid selgel seaduses sätestatud õiguslikul alusel. Kostja oli sõiduki Renault Megane juhi vastutuse kindlustanud kindlustusandjaks, kes saab õnnetuses kannatada saanud isikule kahju hüvitamisest täielikult keelduda vaid siis, kui sõiduki Renault Megane juht ei põhjustanud õnnetuse toimumist mitte ühelgi viisil. Käesoleval juhul kostja esile toodud asjaolud ning esitatud tõendid ei tõenda sõiduki Renault Megane juhi poolt õnnetuse mittepõhjustamist. Kindlustusvaidluse toimiku lk 95 oleval fotol on pildistatud sõiduki läbisõidu näitu, mis on 588729. Fotost endast ei ole võimalik järeldada, millise sõiduki kohta see on tehtud. Kostja poolt on komisjonile esitatud sõiduki Volvo sõidumeeriku lehed kuni jaanuarini 2010 (kindlustusvaidluse toimiku lk 84-94), mille järgi oli 14. jaanuaril sõiduki läbisõit 587 650 km. Toimiku lk 84 oleva tõendi ärakirja järgi on läbisõidu näit 587 876 km, kuid ärakirjast ei nähtu selle näidu kuupäeva. Maanteeameti poolt politseile 21.02.2012 saadetud kirjast (kindlustusvaidluse toimiku lk 100-101) nähtub, et sõidukile Volvo (registreerimismärgiga XXXXXXX) 03.05.2010 teostatud ülevaatuse kohaselt oli läbisõit 584 485 km. Võrreldes sõidumeeriku lehti ja Maanteeameti kirjas viidatud ülevaatusel tuvastatud läbisõitu, esineb näitude vahel tõepoolest vastuolu, kuid ainult sellest vastuolust ei saa järeldada, et sõiduauto Renault Megane juht 05.05.2010 liiklusõnnetust ei põhjustanud. Kuidas järeldub ainuüksi erinevustest läbisõidu kohta see, et veokit ei kavatsetud kasutada sõiduks Poolasse, ei ole kostja põhistanud ega täiendavalt tõendanud. Läbisõidu suuruse ja liiklusõnnetuse toimumise vahelisi seoseid ei ole kostja välja toonud. Kostja esitas kindlustusvaidluse lahendamisel vaidluskomisjonis tõenditena kriminaalmenetluse nr 10260106088 raames kogutud tunnistajate ütlused (kindlustusvaidluse toimik, lk 51). Kriminaalmenetluses eeluurimisel tunnistajana üle kuulatud F Ü kinnitas, et K V oli OÜ Doorland esindaja. Tunnistaja ise oli OÜ Epitar juhataja kuni pankroti väljakuulutamiseni 15.05.2009. F Ü e ütluste järgi jättis Doorland OÜ tasumata OÜ-le Epitar arve summas 294 852,20 krooni. Uksepartii

5(14)

sai Doorland OÜ-le üle antud. 2010 mais toimunud õnnetusse sattunud kaubast tehtud fotodelt tundis tunnistaja enda sõnade kohaselt „suure tõenäosusega“ ära sama partii, mis müüdi OÜ-le Doorland 2008. Täpsemalt tundis tunnistaja ära pruuni värvi uksekomplektid. Kauba kohta koostatud inglisekeelses arves on aga uste kogus olnud tunnistaja hinnangul suurem ning klaaspaneelid ei olnud OÜ Epitar valmistatud. Kuidas nähtub ainuüksi F Ü e ütlustest see, et sõiduauto Renault Megane juht ei põhjustanud 05.05.2010 toimunud liiklusõnnetust, ei ole kostja põhistanud ega täiendavalt tõendanud. Kohtu hinnangul ei ole 05.05.2010 toimunud liiklusõnnetuse tehiolude ja varasemalt OÜ Doorland ja OÜ Epitar vaheliste tehingute vahel põhjusliku seose tuvastamine võimalik. OÜ-lt Door Invest kauba tellinud Poola ettevõtte esindaja M F on kriminaalmenetluse raames Torunis 28.03.2011 tunnistajana üle kuulatud Toruni Ringkonnaprokuratuuri prokuröri poolt (ülekuulamise protokoll, kindlustusvaidluse toimiku lk 103-107, tõlge eesti keelde lk 108-111). Protokolli kohaselt on prokurör ülekuulatava isiku tuvastanud isikutunnistuse alusel. M F on oma ütlustes tunnistanud, et pidas Eestis ettevõttega OÜ Door Invest või OÜ Doorland läbirääkimisi standarduste ja lükanduste ostmiseks. Uksed kavatses tunnistaja edasi müüa. Samuti mäletas tunnistaja, et rääkis läbirääkimistel eestlasega, kelle nimi oli K. Tunnistaja eitas isiklikku kohtumist K nimelise eestlasega, kuid kinnitas temaga läbirääkimiste pidamist telefoni teel, Skype teel ja eposti vahendusel kuni 2010 jaanuarini. Suhtlemine toimus vene keeles ning viimane kokkupuude toimus 2010 aprillis või mais. Tunnistaja kinnitas selgesõnaliselt, et tellis Eestist standard- ja lükanduksi. Uste kogust ja hinda ta ei mäletanud, kuid kinnitas, et partii koguväärtus oli umbes 60 000 eurot. Tunnistaja esitas tellimuse 2010 jaanuaris või veebruaris. Tellitud kaupa kätte ei saadud. Lepingu allkirjastamist kauba tellimise kohta tunnistaja eitas. Tunnistaja märkis, et ta pidi saama lepingu koos kaubaga, kuid selleni asi ei jõudnud. Lepingut ennast oli tunnistaja näinud, sest see toodi talle tema sõnul kellegi poolt hotelli siis, kui ta Eestis viibis. Tunnistaja olevat enda sõnul soovinud lepingusse muudatusi ja oli selle tagastanud. Ostu eest ei tasutud, sest kaup ei jõudnud kohale. Tunnistaja kinnitas, et ta ettemaksu ei teinud. 09.10.2013 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud K V (toimiku lk 117 pöördel, lk 118) väitis, et ta Poola kliendiga kohtunud ei ole, lepingutingimused lepiti meili teel kokku. Poola klient saatis allkirjastatud lepingu tagasi postiga. Arvet, mis kauba eest esitati, tasutud ei ole. Suurte tellimuste puhul ei õnnestunud ettemaksu saada ning antud juhul oli tegu suure tellimusega. Konkreetse veose korraldamist tunnistaja ei mäletanud, kuid kliendile teatati, et kaup saadetakse välja. Klient pidi kauba eest maksma selle kättesaamisel. Pärast õnnetust teatati kliendile, et kaupa ei tule. Uksed olid eelnevalt kokku ostetud erinevatelt tarnijatelt ja tellitud uksed ei olnud kõik ühesugused. K V kuulati varasemalt üle kriminaalasja eeluurimise käigus (kindlustusvaidluse toimik lk 54-55). Siis kinnitas K V , et Door Invest OÜ ostis Poolasse saadetud kaubapartii OÜ-lt Doorland, kuid lõplik tasumine pidi toimuma siis, kui lõpptarbija kauba eest tasub. Poolast oli tellijaks firma Patmar M F , mille esindajaks oli M F . Läbirääkimised temaga kestsid mitu kuud, peamiselt meili, telefoni ja Skype vahendusel. Tellimuse spetsifikatsioonid saadeti meili teel. Leping saadeti kliendile meili teel ja see tuli allkirjastatuna tagasi posti teel, kuid tunnistaja ei mäletanud, millal. Osa uksepartiist oli valmistatud OÜ-s Epitar, osa välismaal. Kogu avariisse sattunud partii oli standardmõõtudega. Kaupa ei olnud Poola pool koheselt valmis vastu võtma ning mingi aeg venis kauba saatmine seetõttu, et vedaja ei saanud sõitu teha. Paar-kolm nädalat enne kauba lähetamist tuli Poolast kinnitus, et ollakse kaupa valmis vastu võtma. M F iga K V kohtunud ei olnud. Suhtlemine kliendiga käis vene ja inglise keeles. Ettemaksu kauba tellija maksma ei pidanud. Õnnetuses osalenud isikud Igor Jakovlev ja V K olid tunnistajale tundmatud.

6(14)

Eeltoodud kolme tõendit kogumis hinnates leidis kohus, et kuigi M F on eitanud kirjaliku lepingu allkirjastamist, langevad tema ütlused kõiges muus kokku K V e poolt eeluurimisel ja istungil antud ütlustega. M F kinnitas läbirääkimiste pidamist ja tellimuse esitamist standarduste ja lükanduste saamiseks. Samuti ta kinnitas, et tellis partii tooteid, kuid ei maksnud nende eest ettemaksu ega saanud tooteid kätte. M F i allkiri Poolas läbi viidud ülekuulamise protokollil on ärakirja halva kvaliteedi tõttu vaevunähtav (kindlustusvaidluse toimiku lk 107), mistõttu ei saa kohus selle pinnalt teha mingeid järeldusi küsimuses, kas tema ülekuulamisel antud allkiri võib olla sarnane allkirjaga lepingul ja arvel (kindlustusvaidluse toimiku lk 119). Kostja poolt esitatud Door Invest OÜ arvest (kindlustusvaidluse toimiku lk 112-119) nähtub, millistele standarditele vastavaid tooteid Patmar M F tellis. Arve allkirjastamist ei ole M F oma ütlustes iseenesest eitanud. 08.02.2010 on K V e ja väidetavalt M F i vahel alla kirjutatud leping (kindlustusvaidluse toimiku lk 120-124). Leping sisaldas poolte kokkuleppeid kauba tarne- ja maksetingimuste kohta. Kohus leidis, et isegi juhul, kui kindlustusandjale esitatud lepingul ei olnud M F i allkirja, ei muuda see olematuks lepingulist suhet Door Invest OÜ ja ettevõtte Patmar M F i vahel. Kaupade ostu- müügi leping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis ja mõlema lepingu poole poolt allkirjastatuna, vaid lepingut saab lugeda sõlmituks ka siis, kui pooled on lepingu tingimustes muul moel selgelt äratuntaval viisil kokkuleppele jõudnud. Antud juhul on mõlemat lepingu poolt esindanud isikud ehk K V ja M F kinnitanud, et nad pidasid läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, mille tulemusena esitas Poola tellija Eesti ettevõttele selgelt piiritletud kaubatellimuse. Pooled leppisid kokku selles, mida täpselt kliendile tarnitakse ja millise hinnaga ning klient ei pidanud kauba müüjale tasuma ettemaksu. Reaalselt kaupade üleandmiseni kliendile ei jõutud, sest enne seda toimus vaidlusalune liiklusõnnetus, mille tõttu kaubad said kahjustada. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, kuidas tuleneb ainuüksi M F väidetava allkirja puudumisest tarnelepingus see, et 05.05.2010 toimunud liiklusõnnetust ei põhjustanud sõiduk Renault Megane. Isegi juhul, kui tarnelepingul olev allkiri ei ole antud M F i poolt, ei ole ainult selle asjaoluga tõendatud 05.05.2010 liiklusõnnetuse tahtlik põhjustamine Volvo veokijuhi poolt. Kostja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu lepingu allkirja puudumise ja 05.05.2010 toimunud liiklusõnnetuse vahel. Kostja on täiendavalt esitanud kindlustusvaidluse komisjonile stenogrammi väidetavalt 28.05.2012 toimunud telefonivestlusest, kus osalesid kostja töötaja Kalev Mõttus, M F ja G V (kindlustusvaidluse toimiku lk 125-132). Antud stenogrammi järgi on M F kinnitanud tellimuse tegemist, kuid on seejärel väitnud, et ütles tellimusest ära. M F on stenogrammi järgi ustepartii saatmisest teada saanud alles prokurörilt. Samuti on ta kinnitanud, et lepingul ei olnud tema allkiri. Osa M F i ütlustest on stenogrammis märgitud kui „arusaamatu jutt“. Kohtu hinnangul on antud stenogrammi näol tegemist ebausaldusväärse tõendiga. Tõendit ei oleks saanud usaldusväärseks muuta ka kostja poolt kohtule esitada soovitud CD-ga väidetava vestluse salvestuse kohta. Kohus selgitas kostjale CD tagastamisel, et ainuüksi võõrkeelse telefonivestluse helifaili põhjal ei saa kohus teha järeldusi selle kohta, mida M F tegelikult ütles. Veelgi olulisem on aga see, et ei helifaili ega telefonikõne stenogrammi puhul ei ole võimalik tuvastada, et stenogrammis tähisega „B“ tähistatud isiku näol oli tõepoolest tegemist M F iga. Tema isikusamasust ei ole mistahes viisil telefonikõne käigus tuvastatud ega tuvastada püütud. Isegi juhul, kui telefonivestluse stenogrammi saaks pidada usaldusväärseks tõendiks, ei ole sellega tõendanud kindlustusjuhtumi tahtlik toimepanek veoki Volvo juhi poolt ega sõiduki Renault Megane sõidukijuhi vastutuse puudumine õnnetuse toimumisel.

7(14)

Kostja poolt vaidluskomisjonile esitatud ja kriminaalmenetluse nr 10260106088 raames tunnistajana üle kuulatud T N ütlustest (kindlustusvaidluse toimik lk 52-53) nähtub, et ta oli vedudega tegeleva OÜ Largemar esindaja. T N märkis, et uksekoorma veo taotlus tuli OÜ Largemar meilile. Sama kliendi koormaga planeeriti ära saata ka teise kliendi saadetis. 05.05.2010 öösel teatati T N telefoni teel õnnetusest, misjärel tunnistaja sõitis sündmuskohta. Kohale jõudes oli veok külili kraavis ja teist õnnetuses osalenud sõidukit enam kohal ei olnud. Politsei oli juba kohal käinud. Tunnistaja arvates oli veokil enne kraavi sõitmist olnud „korralik kiirus sees“, arvestades veoki kabiini vigastusi ja teebarjääri kõverdumist. Asfaldil olid korralikud pidurdusjäljed. Seega ei nähtu antud tunnistaja ütlustest, et vedaja oleks veokijuhi või kannatanuga mistahes viisil kokku leppinud 05.05.2010 õnnetuse lavastamises. T N ütlustest ei saa järeldada, et 05.05.2010 õnnetust ei põhjustanud sõiduk Renault Megane. Eeluurimisel üle kuulatud Kaido Karu (kindlustusvaidluse toimik lk 56) kinnitas, et tellis samuti kauba veo OÜ-lt Largemar 2010 kevadel OÜ Truster Grupp esindajana. Veokijuhti V K it tunnistaja ei tundnud. Antud tunnistaja ütlused ühtivad Tiit Nõggo ütlustega ega toeta kostja väiteid. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja hüvitas OÜ-le Truster Grupp õnnetuse tagajärjel saadetisele tekitatud kahju, mistõttu antud isiku suhtes pidas kostja ise usutavaks, et õnnetust ei põhjustanud veoki Volvo juht. Eeluurimisel üle kuulatud Maksim Mišin (kindlustusvaidluse toimiku lk 58) osales 2010 mais toimunud õnnetuses kaasreisijana sõidukis Renault Megane koos Igor Jakovleviga. Õnnetusest mäletas tunnistaja väga vähe. Tunnistaja pidas võimalikuks, et ta magas õnnetuse toimumise hetkel. Autost väljumisel nägi ta eeldatavalt vastassuunast tulnud veoautot kraavis. Veoauto juht oli tunnistajale täiesti võõras. Sõiduauto ise oli tee peal, kuid vahemaad sõiduauto ja veoauto vahel tunnistaja ei mäletanud. Õnnetuse toimumise põhjust tunnistaja ei teadnud. Seega ei toeta antud tunnistaja ütlused kostja väiteid selle kohta, et 05.05.2010 õnnetuse põhjustas tahtlikult veoki Volvo juht. Eeluurimisel üle kuulatud V K (kindlustusvaidluse toimiku lk 59-60) oli õnnetuses osalenud veoki Volvo juht. Tunnistaja sai oma ütluste kohaselt T nimeliselt isikult Poola sõitmiseks vanema Volvo veoauto ja sellele võeti erinevatest kohtadest peale koorem. Uksepartii tuli viia Poolasse. Õnnetuse toimumise ajal oli pime, tunnistaja oli kabiinis üksi ja kiirus oli ca 80 km/h, tee oli sirge. Vastu tuli kaugelt sõiduk, millel olid alguses kaugtuled peal. Sõiduteel kahe sõiduki vahel vilksatas midagi, mis tunnistaja arvates võis olla põder või mõni väiksem loom. Vastassuunast tulev sõiduk kaldus ilmselt looma tõttu vastassuunavööndisse, veokijuht soovis järsult pidurdada, kuid auto raskuse tõttu see ei õnnestunud. Tunnistaja V K arvas, et veoki sõitmine paremal pool asuvasse teeäärsesse piirdesse pidurdas veokit tunduvalt ja suunas sõiduki teelt välja. Teelt väljasõidu hetkel veokil kiirust peaaegu enam ei olnud. Koorma kõrguse tõttu vajus veok külili ja enne kraavi vajumist riivas veok vastutulnud sõidukit, millel sai viga esituli ja esistange. Autost väljudes nägi tunnistaja enda veokiga peaaegu kohakuti sõiduautot, mis oli osaliselt veoki sõidusuunas. See sõiduk ei liikunud kuni politsei tulekuni. Politsei tegi sündmuskohast pilte. Vastutulnud sõiduki juht rääkis tunnistajale, et loom oli teele jooksnud. Vastutulnud sõidukis olnud isikuid veokijuht ei tundnud. Teise sõiduki juht kinnitas, et tema on toimunus süüdi. K V ja OÜ Doorland ning Doorland Invest OÜ olid tunnistajale tundmatud. Seega ei toeta ka tunnistaja V K i poolt eeluurimisel antud ütlused kostja väiteid selle kohta, et sõiduk Renault Megane õnnetust ei põhjustanud. Konkreetsete õnnetuse tehiolude kohta (sh näiteks sõidukite omavaheline kaugus teele jooksnud looma märkamise ajal, veoki konkreetne liikumise trajektoor ja asend kokkupõrkel sõiduautoga ning paiskumisel vastu teepiiret) tunnistaja kriminaalmenetluse käigus ütlusi ei andnud.

8(14)

Eeluurimisel üle kuulatud Igor Jakovlev (kindlustusvaidluse toimiku lk 61-62) juhtis õnnetuses osalenud sõidukit Renault Megane. Õnnetuse toimumise ajal oli tema ütluste kohaselt pime. Umbes 20-25 km enne Tartut jooksis teele metskits ning enne seda oli kaugelt vastu tulemas teine auto. Tunnistaja ütluste kohaselt soovis ta kitsest vasakult mööda saada ja see õnnestus, kuid tema juhitud sõiduk kaldus vastassuunavööndisse. Vastutulnud veok riivas veidi sõiduauto vasakut esiosa, sõitis teelt välja ja vajus külili kraavi. Veok jäi sõiduautost 5-10 meetrit eemale Viljandi poole kraavi. Veoki juht oli tunnistajale tundmatu. Tunnistaja helistas politseisse, kes saabus poole tunni pärast. Sõiduautol oli vaja remontida esistanget, poritiiba ja vasakpoolset esituld. Miks veok kraavi keeras, tunnistaja seletada ei osanud. Samuti olid tunnistajale tundmatud T N, K V , OÜ Doorland, OÜ Doorland Invest. Tunnistaja I J ütlused ei toeta samuti kostja väiteid selle kohta, et tema Renault Megane juhina liiklusõnnetuse toimumise eest vastutav ei olnud. Täpsemaid ütlusi õnnetuse tehiolude kohta (sh sõidukite omavaheline kaugus teele jooksnud looma märkamise ajal, sõiduauto konkreetne liikumise trajektoor ja asend kokkupõrkel veokiga, sõiduauto kiirus kokkupõrke hetkel) tunnistaja eeluurimisel ei andnud. Kohtu hinnangul on ainus tõend, mis toetab kostja kahtlusi liiklusõnnetuse toimumise tehiolude kohta, OÜ Lettore arvamus. OÜ Lettore eksperdid H R ja J L on 13.07.2012 koostanud eksperdi arvamuse liiklusõnnetuse asjaolude kohta (kindlustusvaidluse toimiku lk 134-145). Ekspertidelt on kostja muuhulgas küsinud, kui kaugel teineteisest said õnnetuses osalenud sõidukijuhid märgata teelt üle jooksnud looma ning kui kaugel teineteisest pidid nad alustama pidurdamist. Samuti on neilt küsitud, kas liiklusõnnetus sai toimuda selles osalenud juhtide kirjeldustele vastavalt. Arvamuse koostamisel on lähtematerjaliks olnud sõiduk Volvo, V K i seletus helifailina ning Igor Jakovlevi seletus, samuti juhtide ülekuulamise protokollid, liiklusõnnetuse järgselt politsei poolt sündmuskohal tehtud 14 fotot ning kostja poolt tehtud 22 fotot sõidukist Volvo. Teist õnnetuses osalenud sõidukit üle ei vaadatud ning õnnetuse sündmuskoht vaadati üle ligi 2 aastat pärast õnnetuse toimumist. Sõiduki Volvo teelt väljasõitmise ja ümberpaiskumise analüüs on tehtud arvutiprogrammiga PC-Crash. Arvamuses on märgitud, et sõiduki Renault Megane vigastusi on hinnatud vaid kaudselt, arvestades sündmuskohal politsei poolt tehtud 1 fotot ja taastamisremondi maksumust. Vaatamata sellele on ekspert leidnud, et sõiduki Renault Megane vasakul esinurgaosal puuduvad olulise kineetilise energia kaoga kokkupõrkele viitavate ulatuslike vigastuste tunnused. Samas on sõiduki Volvo ja analoogilise sõiduki Renault Megane asetamisel deklareeritud kokkupõrkeasendisse tuvastatud, et nende vahel võis olla kerge riivav löökkontakt. Võrreldes sõidukeid võimalikes kokkupõrke tingimustes, on eksperdid järeldanud: „kuna ulatuslikke vigastusi sõidukil Renault ei esinenud ning sõiduki Volvo vasakus küljeosas puudusid ka märkimisväärsed pikisuunalised nihkejäljed muudel külgpinnal paiknevatel detailidel, ei ole sõidukijuhtide poolt deklareeritud sõidukite kokkupõrketingimused tehniliselt reaalsed“. Kohus pidas sellist ekspertide järeldust ennatlikuks, sest eksperdid ei saanud hinnata sõiduki Renault Megane tegelikke vigastusi, nende asukohta ega iseloomu. Ekspertide järeldused sõiduki Renault Megane kahjustuste kohta on nende arvamusest lähtudes olnud vaid oletuslikud. Samuti ei nähtu arvamusest, mida täpselt õnnetuses osalenud sõidukijuhtide seletustest õnnetuse toimumise asjaolude kohta reaalseks lugeda ei saa. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et liiklusõnnetuses osalenud juhtide seletused olid üldsõnalised. Järgmiseks on eksperdid leidnud, et sõiduki Volvo kahjustused said tekkida olukorras, kus üks sõiduk seisis ja teine liikus kiirusega alla 10 km/h. Millele põhinevalt on eksperdid antud järeldusele

9(14)

jõudnud, ei ole arvamusest võimalik välja lugeda. Sõiduki Renault Megane vigastuste iseloomu alusel selliseid järeldusi teha ei saanud, sest antud sõidukit eksperdid üle vaadata ei saanud. Järgmiseks on eksperdid esitanud oletuse selle kohta, kui kaugelt võisid sõidukijuhid teel olevat metslooma näha. Eksperdid on möönnud, et tegemist on oletusega. Oletuse pinnalt on eksperdid leidnud, et sõidukid paiknesid teine-teisest metslooma märkamise hetkel 60-120 m kaugusel. Kuidas toetab antud oletus ekspertide järeldust selle kohta, et sõidukijuhid ei ole õnnetuse toimumise asjaolusid õigesti kirjeldanud, esitatud arvamusest ei nähtu. Politsei poolt tehtud fotodelt nähtavaid pidurdamisjälgi hinnates jõudsid eksperdid järgmiseks järeldusele, et veoauto Volvo võis teha suurel kiirusel (hinnanguliselt üle 50km/h) järsu parempöörde manöövri. Järgnevalt on aga eksperdid fotode pinnalt leidnud, et teel on ka nähtavad pidurdamisjäljed 3 ja 4, mis on „võrdse intensiivsusega sõiduki Volvo esirehvide mustri eripäraga ja esirataste rööpmega sarnase vahekaugusega“ ning nende jälgede iseloom viitab veoauto järsule mõlemaid esirattaid blokeerivale pidurdamisele väikeselt kiiruselt alla 30 km/h. Need jäljed ei ole ekspertide arvates seostatavad deklareeritud liiklusõnnetuse asjaoludega. Kaks aastat pärast õnnetuse toimumist on eksperdid viinud läbi vaatluse õnnetuskohal ja tuvastanud seal plastdetaile, mis nende arvates vastasid eritunnustelt sõidukile Volvo. Nende detailide paiknemise järgi sündmuskohal on eksperdid järeldanud, et toimunud on kaks eraldikäsitletavat Volvo teelt väljasõitu. Eksperdid on viinud läbi õnnetuse modelleerimise ja on leidnud, et Volvo teelt väljasõidu deklareeritud tingimuste korral ei ole sõiduki Volvo sõidusuuna suhtes tagasipaiskumine ja sellele järgnev ümberpaiskumine tõenäoline, sest sõiduki tagarattad jäävad sõiduteele ja parem esiratas peab mööduma teepiirdest paremalt. Sõiduki ümberpaiskumine oleks võimalik olnud vaid juhul, kui tagarattad oleks paiknenud teepiirdega kontakteerumise hetkel väljaspool teepinda kraavi kallakul. Eksperdid on lõppastmes leidnud, et esmalt sõitis Volvo kiirusega 80 km/h avariiliselt pidurdades teepiirdesse. Seejärel tagurdas ta kaarjalt teele tagasi. Sõiduki Renault ja Volvo vahel toimus kerge löökkontakt, mille puhul üks sõiduk seisis ja teine liikus madala kiirusega, mille järel Volvo sõitis uuesti teelt välja ning paiskus kraavi. Eksperdid on rõhutanud, et sellisele asjade käigule viitab sõiduki Renault peatumine osaliselt vastassuunavööndis, mis ei ole tavapärane. Samuti oli sõidukil Volvo tee laiuse tõttu võimalik teha möödasõit teelt väljasõitmata. Volvo ümberpaiskumine on toimunud pärast teele tagasi tagurdamist. Kohus leidis, et ekspertide esitatud järeldused ei ole usutavad, sest need põhinevad kolmel faktilisel asjaolul, mille esinemine või mitteesinemine ei ole antud asjas tõendatud ning nende kolme olulise asjaolu puhul on tegemist ekspertide oletustega. Esiteks ei ole ekspertidel olnud võimalik reaalselt üle vaadata sõidukil Renault tekkinud vigastusi ja eksperdid ise on kinnitanud, et nad võisid antud sõiduki vigastuste suuruse kohta teha vaid oletusi. Kõik nimetatud oletusel põhinevad järgmised arutlused ei ole kohtu hinnangul tõsikindlalt veenvad ning jäävad teoreetiliste oletuste pinnale. Teiseks on eksperdid suure osa oma järeldustest rajanud väitele, et politsei poolt tehtud fotodel kajastub neli erinevat pidurdusjälge, millistest jäljed 3 ja 4 võivad samuti kuuluda veokile Volvo. Ainuüksi fotode pinnalt tehtud seesugused järeldused on oletuslikud. Oletuslikel järeldustel põhinevad järgmised arutlused võivad olla aga tõesed või väärad, sõltuvalt esmase oletuse õigsusest. Kaks aastat pärast õnnetuse toimumist ei saanud enam tuvastada, kas sündmuskohal olid kõik pidurdusjäljed omistatavad veokile Volvo või mitte.

10(14)

Kolmandaks on eksperdid olulise osa oma järeldustest rajanud sellele, et kaks aastat pärast õnnetuse toimumist võis sündmuskohal tuvastada plastdetaile, mis tõenäoliselt on omistatavad veokile Volvo. Nimelt nende plastdetailide asukohale on eksperdid rajanud mitmed oma arutluskäigud, jättes arvestamata selle, et plastdetailide asukoht võib kahe aasta jooksul ilmastiku ja muude tingimuste tõttu olla algsega võrreldes muutunud. Samuti on nende detailide kuuluvus nimelt õnnetuses osalenud veokile taas oletuslik. Ekspertide hinnangud selle kohta, kui kaugel võisid sõidukid teineteisest metslooma märkamisel olla, on samuti täielikult oletuslikud. Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et OÜ Lettore arvamus liiklusõnnetuse tegelike tehiolude kohta ei ole usaldusväärne, sest see põhineb suures osas oletuslikele eeldustele, mille faktilist tõele vastavust ei olnud 2 aasta möödumisel pärast õnnetuse toimumist võimalik enam tuvastada. Ainuüksi ekspertide oletuslike järelduste pinnalt ei saa kohus lugeda tuvastatuks, et õnnetuse tegeliku toimumise asjaolud erinesid oluliselt sellest, mida kirjeldasid õnnetuses osalenud sõidukijuhid. Kumbki neist ei ole mitmeid asjaolusid oma seletustes välja toonud. Muuhulgas ei ole nad välja toonud, milline oli sõiduki Renault Megane kiirus õnnetuse toimumise eel ja selle ajal, kuidas täpselt paiknesid sõidukid kokkupõrke ajal ning millise liikumistrajektooriga nad edasi liikusid. Isegi juhul, kui OÜ Lettore arvamust saaks pidada usaldusväärseks tõendiks, ei tõenda see üheselt õnnetuse toimumist ainult veokijuhi vastutuse tõttu. OÜ Lettore eksperdid on rõhutanud, et veok paiskus kraavi pärast kokkupõrget sõidukiga Renault Megane, kes võis kokkupõrke hetkel tee peal seista. Kohus rõhutas, et hageja õiguseellasele tekkis kahju nimelt tulenevalt veoki paiskumisest kraavi, mitte mõnest muust võimalikust sellele eelnenud sündmusest. Veoki paiskumine kraavi sai aga ka OÜ Lettore arvamuse tõttu alguse kokkupõrkest sõidukiga Renault Megane, kes ekspertide hinnangul arusaamatul põhjusel seisis vastassuunavööndis. Kirjeldatud asjaolude pinnalt ei saa kohus järeldada, et sõiduki Renault Megane juht ei vastutanud õnnetuse toimumise eest. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Lõuna prefektuur on oma kriminaalmenetluse lõpetamise määruses 16.04.2012 (kindlustusvaidluse toimiku lk 159-162) leidnud, et kuigi õnnetusega seoses esineb mõningaid vasturääkivusi ja küsitavusi, puuduvad alused ja tõendid arvata, et 05.05.2010 liiklusõnnetus oleks tahtlikult esile kutsutud. Politsei midagi kahtlust tekitavat liiklusõnnetuse olustikus ja asjaosaliste selgitustes kohapeal ei tuvastanud. Kostja esitas OÜ Lettore arvamusele tuginedes Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalasja uueks läbivaatamiseks KrMS § 213 lg 6 alusel (kindlustusvaidluse toimiku lk 33-37), kuid see jäeti prokuratuuri 05.11.2012 määrusega rahuldamata. Määruse kohaselt on eksperdid tuginenud liiklusõnnetuse asjaolude hindamisel puudulikele algandmetele ja teinud seetõttu oletuslikke järeldusi selle kohta, millised olid liiklusõnnetuse toimumise tehiolud. Sündmuskoha olulise muutumise tõttu ei olnud võimalik määrata ka uut ekspertiisi (antud asjaolud nähtuvad Tartu Maakohtu 17.01.2013 määrusest, kindlustusvaidluse toimiku lk 69-73). Kõike eeltoodut kokku võttes ei ole kostja antud asjas tõendanud oma väiteid. Käesolevas lahendis otseselt kajastamata jäänud, kuid vaidluskomisjonile esitatud tõendid ei ole vaidluse lahendamisel üldse asjakohased. Kostja ei ole tõendanud, et tal esineks liikluskindlustuse seadusest tulenevalt alus keelduda hagejale kui liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku õigusjärglasele kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kuivõrd kostjal puudub alus keelduda hüvitise väljamaksmisest, tuleb hageja põhinõue kostja suhtes rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks põhinõudena välja mõista 47 054,37 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude esimesel alternatiivsel alusel, puudus tulenevalt TsMS § 442 lg-st 8 kohtul vajadus hinnata, kas hageja nõue kuuluks rahuldamisele teisel alternatiivsel alusel.

11(14)

Lisaks põhinõudele esitas hageja kostja vastu viivisenõude. Kostja hageja viivisenõudele ega selle arvestusele eraldiseisvaid vastuväiteid ei esitanud. Hageja arvestas põhivõlgnevusele juurde viivise alates 16.06.2010, mil kostja oleks pidanud tegema otsuse hüvitise väljamaksmise kohta VÕS §-s 113 toodud määras. Kuni hagiavalduse esitamiseni 13.03.2013 viivitas kostja kokku 1002 päeva ning sissenõutavaks muutunud viivis on 10 370,01 eurot. Hagiavalduse esitamise ajal on viivise summaks ühes päevas 9,99 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates 14.03.2013 VÕS § 113 lõikes 1 toodud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kuivõrd kohus pidas võimalikuks rahuldada hageja põhinõue kostja vastu, kuulub rahuldamisele ka kostja viivisenõue. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et OÜ Lettore poolt 13.07.2012 koostatud eksperdi arvamus liiklusõnnetuse asjaolude kohta ei ole usaldusväärne. OÜ Lettore poolt koostatud eksperdi arvamust ei muuda vähem usaldusväärseks asjaolu, et see on kostja tellitud. Uuringu on teostanud riiklikult tunnustatud eksperdid, diplomeeritud autotehnika insenerid H R ja J L nii fotomaterjalide ja liiklusõnnetuses osalenud juhtide seletuste, kui ka sõiduki Volvo FL618 detailse ülevaatuse ja spetsiaalse programmiga PC-Crash liikumise modelleerimise põhjal. Uuringu baas on piisavalt laiapõhjaline uuringu alusel arvamuse kujundamiseks ja liiklusõnnetusest möödunud aeg ja teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ülevaatuse puudumine siin rolli ei mängi. Õige ei ole kohtu järeldus, et kuigi M F on eitanud kirjaliku lepingu allkirjastamist, langevad tema ütlused kõiges muus kokku K V e poolt eeluurimisel ja istungil antud ütlustega. Asjaolu, et M F i ja K V e ütlused ei lange kokku, tõendab kohtule esitatud 28.05.2012 telefonivestluse stenogramm. Telefonivestlusega leiab tõendamist, et kavandatav kauba tarne oli fiktsioon; M F oli uste tellimusest loobunud, tema jaoks oli väidetav kavatsus talle uksi saata üllatuslik, samuti väidab M F, et lepingul ei ole tema allkirja. M F i ütlustest ilmneb, et K V on andnud valeütlusi asjaolu kohta, miks olid uksed kahjujuhtumi toimumise ajal veokil ja seega on ka veoki sattumise põhjus õnnetuskohale fabritseeritud. Ebaõige on kohtu järeldus, et ei helifaili ega telefonikõne stenogrammi puhul ei ole püütud tuvastada M F isikusamasust. Telefonivestluse 16. minutil on fikseeritud: “16:56 A. Nii, M F helistas numbrilt +48666473638 ja helistas G V telefoninumbril, Leedu telefoninumber, Ifi kontakt +37065030297 ja täna on meil 28.mai ja kell on 08:02 õhtul...” Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et M F allkiri Poolas läbi viidud ülekuulamise protokollil on ärakirja halva kvaliteedi tõttu vaevunähtav, mistõttu ei saa kohus selle pinnalt teha mingeid järeldusi küsimuses, kas tema ülekuulamisel antud allkiri võib olla sarnane allkirjaga lepingul ja arvel. Kostja arvates on M F i allkiri tunnistaja ülekuulamise protokollil selgelt erinev tema poolt väidetavalt allkirjastatud lepingu dokumentidel olevast allkirjast ja kinnitab M F i ütlusi, et ta ei ole lepingut allkirjastanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht

12(14)

Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule ja maakohus on otsuses neid põhjalikult käsitletud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte ja lõige 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõendite hindamisel järginud eeltoodud norme. Kolleegium nõustub maakohtu poolt OÜ Lettore arvamusele antud hinnanguga. Apellandi poolt esitatud OÜ Lettore arvamust (kindlustusvaidluse toimik lk 134-145) avarii tekkepõhjuste kohta on maakohus analüüsinud kooskõlas teiste kohtule esitatud tõenditega. OÜ Lettore arvamus on antud kaks aastat pärast avarii toimumist ja arvamuse andmisel on OÜ Lettore töötajate kasutuses olnud materjal piiratud (avariis osalenute seletused ja kohapeal tehtud fotod) ja arvamus on oletuslik, mistõttu ei saa ainult OÜ Lettore arvamusele tuginedes teha maakohtust erinevat järeldust. Ülejäänud kohtule esitatud tõendid OÜ Lettore arvamust ei kinnita. Apellant on leidnud, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et M F i ja K V e ütlused Volvo koormaks olnud ja kahjustada saanud uste tellimise kohta langevad kokku, välja arvatud lepingu allkirjastamist puudutav. Kolleegiumi arvates ei tulene 28.05.2012 toimunud telefonikõne salvestuse stenogrammist apellandi poolt väidetu. Salvestuse stenogrammis (kindlustusvaidluse toimik lk 125137) B-ga märgitud isiku (M F i) poolt avaldatust tuleneb, et väidetavalt loobus ta 2010 aprillis uste tellimusest, kuid samas ei ole ta selgitanud, kuidas ta tahteavalduse lepingust loobumise kohta hagejale edastas. M. F öeldu tellimusest loobumise kohta on vastuoluline: ta on väitnud, et ootas pool aastat ja alles siis ütles ära ja hiljem selgitanud, et aprilliks kaotas tellimuse vastu huvi. Seega ei saa telefonikõne salvestuse stenogrammist teha järeldust, et tellimusest, mille täitmiseks uksed avariis osalenud autoga Poola saadeti, oli tellija loobunud. Maakohus on õigesti hinnanud salvestusse puutuvat ja rõhutanud, et ei telefonikõne salvestuse ega selle stenogrammi järgi ei ole võimalik tõsikindlalt veenduda, et 28.05.2012 kõnes osales M. F. Kolleegium nõustub maakohtuga, et M F i allkiri ülekuulamise protokolli koopial (kindlustusvaidluse toimik lk 103) on loetamatu, mistõttu ei saa selle võrdlemisel lepingul oleva allkirjaga teha järeldusi selle kohta, kes on lepingule alla kirjutanud. TsMS § 442 lg 5 järgi tuleb kohtul lahendada otsuses kõik lahendamata taotlused. Apellant esitas ringkonnakohtule taotluse CD, millel on väidetavalt salvestatud K M, M F i ja G V vahel 28.05.2012

13(14)

toimunud telefonivestlus, tõendina tsiviilasja juurde võtmiseks. Maakohus on CD vastuvõtmisest 09.10.2013 toimunud kohtuistungil keeldunud põhjusel, et kohtu infosüsteemis ei ole võimalik tõendit hinnata ja säilitada ning CD-l olev vestlus on võõrkeelne ja selle stenogramm on kohtul olemas. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult keeldunud CD-d vastu võtmast, kuna kohtule esitatud kostja kindlustusvaidluse toimikus on olemas CD-le salvestatud vestluse tõlge eesti keelde (kindlustuse toimik lk 125-137), mida kohtul on võimalik hinnata. Kolleegium ühineb maakohtuga, et ka CD-l olevat kõnet kuulates ei saa kohus olla veendunud, et kõnelesid apellandi poolt väidetud isikud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

tuleb

TsMS

§

lg

Iko Nõmm

14(14)

järgi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.