Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.05.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-43504
Tsiviilasi
AS-i LHV Pank hagi V N väljamõistmiseks
vastu võla
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
606,35 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.12.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V N apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS LHV Pank (registrikood 10539549, asukoht Tartu mnt 2, Tallinn), lepinguline esindaja Simo Soolo Kostja V N (IK XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Martin Velling Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 19.12.2013 otsus muutmata ja rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta V N kanda.
apellatsioonkaebus
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.18.05.2012 sõlmisid pooled eraisiku krediitkaardi lepingu, millega kostja sai enda kasutusse LHV Partner Krediitkaardi krediidilimiidiga algselt 500 eurot, mida hiljem suurendati 1856 euroni. Kostja ei suutnud kohustusi täita, s.t tagada piisavate vahendite olemasolu krediitkaardiga seotud arvelduskontol. Seoses võlgnevustega ütles hageja lepingu üles alates 15.10.2012. Hageja tegi 21.11.2012 kostjale ettepaneku teha omapoolne pakkumine võlgnevuse tasumiseks, millele kostja jättis sisuliselt vastamata. Vastavalt lepingule lisandub nõudele viivis 0,05% päevas põhiosa tasumata osalt.
2.Kostja esitas krediidi taotlemisel andmed, mille hageja võttis laenu väljastamisel või krediidi suurendamisel igakordselt arvesse. Teisel korral soovis kostja suurendada krediiti summani 2500 eurot, kuid arvestades kostja olemasolevaid kohustusi ja sissetulekut, võimaldas hageja maksimaalset krediiti kuni 1856 eurot. Lepingu sõlmimiseks pidi kostja esitama andmed kohustuste ja sissetulekute kohta ja krediidiandja pidi teostama krediidivõimekuse analüüsi. Kuivõrd kostja töötas rohkem kui viis aastat Swedbank AS-is, olles olnud mh ka ärikliendihaldur, oli tegu finantsvaldkonnas vähemalt keskmisest paremini orienteeruva inimesega. Kostja pidi olema oma professioonist tulenevalt teadlik, milliste andmete vastu on hagejal eriline huvi ning kuidas need andmed mõjutavad lepingu sõlmimist teatud tingimustel. Hagejal ei ole võimalik järgida vastutustundliku laenamise põhimõtteid olukorras, kus vastaspool teadlikult avaldab valeinformatsiooni. Kostja ei esitanud andmeid, mis oleks võimaldanud hagejal jõuda järeldusele, et kostja makseraskus on alalise loomuga. Kuna kostja sissetuleku osas sai hageja kinnituse, on ilmselt ebatäielikke andmeid esitatud kohustuste osas.
3.Hageja palub välja mõista V N lt krediitkaardi võlgnevus 1856 eurot, intress 74,67 eurot, viivis 116,93 eurot ja viivis tasumata põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja oleks pidanud enne kostjaga lepingu sõlmimist tegema kindlaks kostja laenuvõimelisuse ning laenu teenindamise suutlikkuse. Kostja oli laenu väljastamise hetkel võlgades ning maksevõimetu. Hageja ei teostanud kostja suhtes laenuanalüüsi ning andis laenu välja kergekäeliselt. Seega rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet kui lepingueelset kohustust, ning tekitas sellega kostjale kahju, mis seisneb lepingust tulenevates negatiivsetes tagajärgedes. Hageja poolt tuleb kostjale tekitatud kahju hüvitada selliselt, et kahju hüvitamise tulemusel
oleks kostja samas olukorras, kus ta oleks olnud, kui hageja ei oleks kostjale laenu andnud. Hageja peab kostjale hüvitama kõik kulud, sh laenulepingu intressid, viivised, lepingutasud, kohtumenetlusega seotud kulud ning võimalikud täitemenetlusega seotud kulud jms, mis kostjale lepingu sõlmimisega kaasnesid. Hageja maksimaalne nõue saab olla lepingust tulenev põhiosa nõue 1779,97 eurot, s.o hagiga nõutav põhiosa 1856 eurot, millest tuleks maha arvestada kostja poolt hagejale juba tasutud intressid 56,03 eurot ja limiidi muudatuse tasu 20 eurot. Hageja tekitas oma lepingueelsete kohustuste rikkumisega kostjale kahju vähemalt 336,02 euro ulatuses, millele lisanduvad jooksvad viivised. Kostja tasaarvestas hageja nõude kostja vastu, tasaarvestuse tulemusel jääks hageja nõude suuruseks 1779,97 eurot. Esimese astme kohtu otsus
5.19.12.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
6.Puudus vaidlus, et 18.05.2012 sõlmisid pooled eraisiku krediitkaardi lepingu, kostja kasutusse antud krediitkaardi krediidilimiit oli 500 eurot ja limiiti suurendati 1856 euroni ning kostja krediitkaarti kasutas. Hageja ütles lepingu üles alates 15.10.2012. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel toimus suhtlus võlgnevuse tasumise võimaluste osas.
7.Sõlmitud lepingust nähtus, et poolte vahel oli võlasuhe, mis vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Poolte vahel oli vaidlus selles, millises summas tuleb kostjal hagejale võlgnevus tasuda. Kostja hinnangul ei ole hageja teostanud kostja suhtes laenuanalüüsi ja rikkus seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tekitas sellega kostjale kahju, mille kostja tasaarvestas hageja nõudega. Tasaarvestuse tulemusena jääks kostja arvestuse kohaselt hageja nõudeks 1779,97 eurot.
8.VÕS § 4032 lg 1 sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtted, lg 7 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada, kas võib eeldada kliendi maksevõime jätkusuutlikkust ettenähtavas tulevikus, kas kliendi võime laenu tagasi maksta on olemas vaatamata tema finantskohustustele. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi, laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Tarbijal tuleb laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Teavet krediidivõimelisuse hindamiseks saab krediidiandja eelkõige andmebaasidest ning tarbijalt. Taotlustest nr 499 ja 1559 nähtuvalt oli kostja netopalk taotluste esitamise ajal 900 eurot ja igakuised kohustused vastavalt 264 eurot kuus ja 126 eurot kuus. Taotlused kajastasid infot maksehäireregistrist, Eesti Väärtpaberikeskusest, LHV pangakonto väljavõttest. Seega selliseid andmeid, mis saadi nii kostjalt kui ka andmebaasidest. Esimese taotluse järgi soovis kostja krediidilimiiti 500 eurot ning teise järgi 2500 eurot, seega oli tegu pigem väiksemahulise krediidiga. Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ p 3.3 kohaselt peab laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, seega nõuab pikemaajaline suur laen ka põhjalikumat analüüsi.
Kuna tegu oli väikse krediidisummaga, leidis kohus, et piisav oli lähtumine kostja poolt esitatud andmetest ning andmebaasidest saadud infost. Arvestades, et kostjal oli püsiv sissetulek ning suhteliselt väikesed igakuised kohustused, ei saa asuda seisukohale, et kostjal puudus võimalus krediiti tagastada.
9.Kostja esitas AS-i SEB Pank ja Swedbank AS-i kontoväljavõtted, millest nähtuvalt võttis kostja korduvalt kiirlaene. Kohus leidis, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet selle tõttu, et ta ei küsinud kõiki kostja kontode väljavõtteid ja seega ei arvestanud võetud kiirlaenudega. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Kuigi krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem pool, tuleb sellegipoolest tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta. Nimetatud kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kohus leidis, et arvestades kostja töökohta Swedbank AS-is, pidi kostja olema teadlik, milliseid andmeid ta esitama peaks. Eeldatavasti orienteerus kostja keskmisest inimesest paremini krediidivõimelisuse hindamise küsimustes ning oli võimeline realistlikult hindama oma suutlikkust võetud laene tagasi maksta. Vastutustundiliku laenamise põhimõte kaitseb eelkõige tarbijat, s.o füüsilist isikut, kes ei tegutse oma majandus-kutsetegevuses ning kellel võib valdkonna spetsiifika tõttu olla raskusi oma maksevõime õige hindamisega. Praegusel juhul tuleb kostjale omistada keskmisest kõrgem arusaamisvõime, kuna kostja oli pangatöötaja. Igal juhul pidi kostjale olema selge, et hagejale ei või luua oma finantsseisundi osas ebaõiget ettekujutust, mis hõlmab ka olulise info varjamist. Seadus ei kehtesta hagejale tarbijakrediidi puhul täieliku uurimisprintsiibi rakendamist, sest VÕS § 4032 lg 1 p 1 järgi kasutab krediidiandja asjakohaseid andmekogusid üksnes vajaduse korral. Hageja lähtus heausksest eeldusest, et kostja kui krediidiasutuses töötav inimene esitas hagejale õiged ja täielikud andmed. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole käitunud õigusvastaselt ega tekitanud kostjale kahju. Kohus leidis, et hageja oli õigustatud lähtuma kostja esitatud andmetest oma finantsseisundi kohta, hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust.
10.Kostja ei esitanud vastuväiteid põhivõla ja kõrvalnõuete suuruse osas. Kohus rahuldas hagi võlgnevuse 2047,60 euro osas, millest 1856 eurot on põhinõue, 74,67 eurot intress, 116,93 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, samuti viivise 0,05% päevas põhinõudelt alates 18.02.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
11.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja uue otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja 1779,79 eurot, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
12.Krediidiasutustele on laenuanalüüsi läbiviimiseks kehtestatud seadusandja poolt väga detailsed nõuded, mida vastustaja on teadlikult ignoreerinud. Nimelt Eesti Panga Presidendi määrus „Krediidiasutuste laenude teenindamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ p 3.4 sätestab, et laenuanalüüs peab hõlmama andmeid laenusaaja varasemate kohustuste täitmise kohta; laenusaaja viimase kolme aasta finantsnäitajate kohta; laenutootest (instrumendist), laenutingimustest ja laenusaaja muudest kohustustest tulenevaid olulisemaid riske; laenu tagasimaksmise esmaseid ja teiseseid allikaid“. Maakohus viidas määruse p-le 3.3, mille kohaselt peab
laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Kostja leiab, et p 3.3 põhjal ei saa asuda seisukohale, et laenuandja saaks määruse p 3.4 alapunktides loetletud laenuanalüüsi kohustuslikud osad mõne kohustuse osas täielikult teostamata jätta.
13.Laenutaotlustest ei saa järeldada, et hageja oleks kostja krediidivõimelisust krediidiasutusele vajaliku hoolsusega analüüsinud. Hageja laenuanalüüs ei hõlma määruse p-s 3.4 alapunktides loetletud laenuanalüüsi kõiki kohustuslikke osi. Kui mingi krediidikõlbulikkuse analüüs üldse läbi viidi, siis on see olnud äärmiselt pealiskaudne ning krediidiasutusele mittekohane. Näiteks pole hageja mingit tähelepanu pööranud sellele, et 11.05. ja 24.05.2012 kostja esitatud taotlustes olevad andmed kohustuste kohta erinevad oluliselt, s.t 13 päeva jooksul oleks kostja justkui oma kohustusi vastavalt eelnimetatud taotlustele vähendanud ligi 5000 euro võrra. Eelnevast nähtub, et hagejat ei huvitanud kostja tegelik varaline olukord ja krediidikõlblikkus vaid hageja lähtus krediidilimiidi suurendamisel ainult soovist hõlptulu teenida.
14.Hageja jättis kohtule esitamata kostja esimese krediidilimiidi suurendamise taotluse, millega krediidilimiiti suurendati esmalt 1700 euroni. Seega suurendas hageja krediidilimiiti 13 päeva jooksul kahel korral ega tundnud huvi sellise tegevuse põhjuste ja tagamaade kohta. Seega võib asuda seisukohale, et hageja oma tegevusega möönis võimaliku kahju tekkimist kostjale.
15.Eelnimetatud määruse p 3.4.3 sätestab imperatiivselt, et laenuanalüüs peab hõlmama andmeid laenusaaja viimase kolme aasta finantsnäitajate kohta. Hageja ei ole kostjalt tema poolt arveldatavate pankade konto väljavõtteid üldse küsinud.
16.Hageja pole arvesse võtnud asjaolu, et maksehäire registrist nähtub, et kostja puhul on varasemalt tegemist olnud kroonilise laenuvõlglasega, mis juba iseenesest oleks pidanud seadma kahtluse alla kostja krediidikõlbulikkuse. Määrus nõuab laenuandjalt laenusaaja finantsandmete viimase kolme aasta analüüsi, p 3.5.4 kohaselt tuleb laenuanalüüsil muuhulgas erilist tähelepanu pöörata tagatiseta laenudele. Hageja esitatud n-ö laenuanalüüsidest ei nähtu, et hageja oleks kalkuleerinud olulisemaid riske vastavalt määruse p-le 3.4.9. Samuti ei nähtu analüüsidest, millised olid kostja laenu tagasimaksmise allikad.
17.Kostja nõustub maakohtuga selles, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Kostja pole soovinudki vastutusest täielikult vabaneda, vaid leiab, et hageja eiras oma seadusest tulenevaid kohustusi ning tekitas seeläbi kostjale kahju, mille osas on kostja maakohtus esitanud tasaarvestusavalduse, mille maakohus on täielikult tähelepanuta jätnud. Vastustaja seisukoht
18.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
19.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
20.Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita.
21.Seadus ei kehtesta hagejale tarbijakrediidi puhul täieliku uurimisprintsiibi rakendamist. Antud juhul lähtus hageja kostja esitatud andmetest ja hindas selle pinnalt kostja suutlikkust laenu tagasi maksta. Hageja lähtus heausksest eeldusest, et kostja kui krediidiasutuses töötav inimene esitas hagejale õiged ja täielikud andmed. Selline heauskne eeldus on põhjendatud ning ei ole hagejale etteheidetav, arvestades ka seda, et tegu oli väikse krediidisummaga.
22.Eesti Panga Presidendi määrus „Krediidiasutuste laenude teenindamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ on juhendmaterjal krediidiasutustele laenuanalüüsi läbiviimiseks, kuid ei ole panga vastutuse aluseks kliendi ees.
23.Kuna hageja ei ole käitunud õigusvastaselt ega tekitanud kostjale kahju, on kostja väited tasaarvestusest alusetud. Menetluskulude jaotus ja selgitus
24.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
25.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.