Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ettepaneku teha omapoolne pakkumine võlgnevuse tasumiseks, millele kostja jättis sisuliselt vastamata. Vastavalt lepingule lisandub nõudele viivis 0,05% päevas põhiosa tasumata osalt. Kostja vastus Poolte vahel sõlmitud krediitkaardileping on käsitletav tarbijakrediidilepinguna. Hageja oleks pidanud enne kostjaga lepingu sõlmimist tegema kindlaks kostja laenuvõimelisuse ning laenu teenindamise suutlikkuse. Kostja oli laenu väljastamise hetkel võlgades ning maksevõimetu. Hageja ei teostanud kostja suhtes laenuanalüüsi ning andis laenu välja kergekäeliselt. Seega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kui lepingueelset kohustust, ning tekitanud sellega kostjale kahju, mis seisneb lepingust tulenevate negatiivsetes tagajärgedes. Hageja poolt tuleb kostjale tekitatud kahju hüvitada selliselt, et kahju hüvitamise tulemusel on kostja samas olukorras, kus ta oleks olnud, kui hageja ei oleks kostjale laenu andnud. Hageja peab kostjale hüvitama kõik kulud (sh laenulepingu intressid, viivised, lepingutasud, käesoleva kohtumenetlusega seotud kulud ning võimalikud täitemenetlusega seotud kulud jms), mis kostjale lepingu sõlmimisega kaasnesid. Hageja maksimaalne nõue kostja vastu saab olla lepingust tulenev põhiosa nõue summas 1 779,97 eurot, s.o hagiga nõutav põhiosa 1 856 eurot, millest tuleks maha arvestada kostja poolt hagejale juba tasutud intressid summas 56,03 eurot ja limiidi muudatuse tasu summas 20 eurot (kokku 76,03 eurot). Hageja on oma lepingueelsete kohustuste rikkumisega tekitanud kostjale kahju vähemalt 336,02 euro ulatuses, millele lisanduvad jooksvad viivised. Kostja tasaarvestab hageja nõude kostja vastu kostja nõudega hageja vastu hageja poolt tekitatud kahju summa ulatuses. Tasaarvestuse tulemusel jääb hageja nõude suuruseks 1 779,97 eurot. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja esitas krediitide taotlemisel andmeid, mille hageja võttis laenu väljastamisel või krediidi suurendamisel igakordselt arvesse. Teisel korral soovis kostja suurendada krediiti summani 2 500 eurot, kuid arvestades kostja olemasolevaid kohustusi ja sissetulekut, võimaldas hageja maksimaalset krediiti summani 1 856 eurot. Lepingu sõlmimiseks pidi kostja esitama andmed kohustuste ja sissetulekute kohta ja krediidiandja peab teostama krediidivõimekuse analüüsi. Kuivõrd kostja töötas rohkem kui viis aastat Swedbank AS-is (olles olnud mh ka ärikliendihaldur), on tegu finantsvaldkonnas vähemalt keskmisest paremini orienteeruva inimesega. Kostja pidi olema oma professioonist tulenevalt teadlik, milliste andmete vastu on hagejal eriline huvi ning kuidas need andmed mõjutavad lepingu sõlmimist teatud tingimustel. Hagejal ei ole võimalik järgida vastutustundliku laenamise põhimõtteid olukorras, kus vastaspool teadlikult avaldab valeinformatsiooni. Kostja ei ole hagejale esitanud andmeid, mis oleks võimaldanud hagejal jõuda järeldusele, et kostja makseraskus on alalise loomuga. Kuna kostja sissetuleku osas sai hageja kinnituse, on ilmselt ebatäielikke andmeid esitatud kohustuste osas. Kohtu põhjendused 28.08.2013 toimunud eelistungil jäi hageja oma nõude ja kostja oma vastuväidete juurde. Pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Puudub vaidlus, et 18.05.2012 sõlmisid pooled eraisiku krediitkaardi lepingu (t lk 29-43), kostja kasutusse antud krediitkaardi krediidilimiit oli 500 eurot ja limiiti suurendati 1856 euroni ning kostja on krediitkaarti kasutanud (t lk 52, 65-69). Samuti puudub vaidlus, et hageja ütles lepingu üles alates 15.10.2012 (t lk 44, 51). Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel on toimunud suhtlus võlgnevuse tasumise võimaluste osas (t lk 45-50). Kohus loeb eelnimetatud asjaolud tuvastatuks. Hageja ja kostja vahel 18.05.2012 sõlmitud eraisiku krediitkaardi lepingust nähtub, et poolte vahel on võlasuhe, mis vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt

on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja ja kostja on kokku leppinud intressimääras 18% aastas. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Poolte vahel on vaidlus selles, millises summas tuleb kostjal hagejale võlgnevus tasuda. Kostja hinnangul ei ole hageja teostanud kostja suhtes laenuanalüüsi ja on seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on sellega tekitanud kostjale kahju, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega. Tasaarvestuse tulemusena jääks kostja arvestuse kohaselt hageja nõudeks 1 779,97 eurot. VÕS § 4032 lg 1 sätestab: „krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale“. VÕS § 4032 lg 7 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada, kas võib eeldada kliendi maksevõime jätkusuutlikkust ettenähtavas tulevikus, kas kliendi võime laenu tagasi maksta on olemas vaatamata tema finantskohustustele. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirja kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi, laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Tarbijal tuleb laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Teavet krediidivõimelisuse hindamiseks saab krediidiandja eelkõige andmebaasidest ning tarbijalt. Kohtule esitatud taotlustest nr 499 (t lk 183-193) ja 1559 (t lk 194-202) nähtuvalt oli kostja netopalk taotluste esitamise ajal (taotlused kannavad kuupäevi vastavalt 11.05.2012 ja 24.05.2012) 900 eurot ja igakuised kohustused vastavalt 264 eurot kuus ja 126 eurot kuus. Taotlused kajastavad ka infot maksehäireregistrist, Eesti Väärtpaberikeskusest, LHV pangakonto väljavõttest. Seega kajastavad taotlused andmeid, mis on saadud nii kostjalt kui ka andmebaasidest. Esimese taotluse järgi soovis kostja krediidilimiiti 500 eurot ning teise järgi 2 500 eurot (hageja võimaldas sellest

1 856 eurot), seega on tegu pigem väiksemahulise krediidiga. Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ punkt 3.3 kohaselt peab laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve (krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol), seega nõuab pikemaajaline suur laen ka põhjalikumat analüüsi. Kuna antud juhul on tegu väikse krediidisummaga, on kohtu hinnangul piisav lähtumine kostja poolt esitatud andmetest ning andmebaasidest saadud infost. Arvestades, et kostjal oli püsiv sissetulek ning suhteliselt väikesed igakuised kohustused, ei saa asuda seisukohale, et kostjal puudus võimalus krediiti tagastada. Kostja on esitanud kohtule AS-i SEB Pank ja Swedbank AS-i kontoväljavõtted (t lk 141-177), millest nähtuvalt võttis kostja korduvalt kiirlaene. Kohtu hinnangul ei ole hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet selle tõttu, et ta ei ole kostjalt küsinud kõiki tema kontode väljavõtteid ja seega arvestanud ka võetud kiirlaenudega. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Kuigi krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem pool, tuleb sellegipoolest tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta. Nimetatud kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kohus leiab, et arvestades kostja töökohta Swedbank AS-is, pidi kostja olema teadlik, milliseid andmeid ta esitama peaks. Eeldatavasti orienteerus kostja keskmisest inimesest paremini krediidivõimelisuse hindamise küsimustes ning oli võimeline realistlikult hindama oma suutlikkust võetud laene tagasi maksta. Vastutustundiliku laenamise põhimõte kaitseb eelkõige tarbijat, s.o füüsilist isikut, kes ei tegutse oma majandus-kutsetegevuses ning kellel võib valdkonna spetsiifika tõttu olla raskusi oma maksevõime õige hindamisega. Antud juhul tuleb kostjale omistada keskmisest kõrgem arusaamisvõime, kuna kostja oli pangatöötaja. Igal juhul pidi kostjale olema selge, et hagejale ei või luua oma finantsseisundi osas ebaõiget ettekujutust, mis hõlmab ka olulise info (näiteks võetud kohustuste tegeliku mahu) varjamist. Seadus ei kehtesta hagejale tarbijakrediidi puhul täieliku uurimisprintsiibi rakendamist, sest VÕS § 4032 lg 1 p 1 järgi kasutab krediidiandja asjakohaseid andmekogusid üksnes vajaduse korral. Antud juhul lähtus hageja kostja esitatud andmetest ja hindas selle pinnalt kostja suutlikkust laenu tagasi maksta. Hageja lähtus seega heausksest eeldusest, et kostja kui krediidiasutuses töötav inimene esitas hagejale õiged ja täielikud andmed. Kohus leiab, et selline heauskne eeldus on põhjendatud ning ei ole hagejale etteheidetav. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Taotlustes on piisav hulk krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohaseid andmeid, millest ei nähtu kostja maksevõimetus. Asjaolu, et kostja sattus hiljem makseraskustesse, ei tähenda, et hageja ei täitnud oma kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole käitunud õigusvastaselt ega tekitanud kostjale kahju. Seetõttu on kostja väited tasaarvestusest alusetud. Seega leiab kohus, et hageja oli õigustatud lähtuma kostja esitatud andmetest oma finantsseisundi kohta, hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust; kohus on seda käesolevas otsuses samuti hinnanud ning leidnud, et nendel andmetel oli hageja õigustatud andma kostjale krediiti. Vastutustundliku laendamise põhimõtte rikkumist hagejale ette heita ei saa. Seetõttu puudus vajadus nõuda AS-lt Eesti Väärtpaberikeskus ja krediidiasutustelt kostja varalise seisu kohta käivad andmeid ja kohus jättis selle hageja taotluse rahuldamata. Nimetatud teave ei mõjuta asja

lahendamise tulemust, võttes arvesse, et kostjal oli kohustus avaldada hagejale täielikku ja tõest teavet oma varalise seisu kohta. Hageja kostjale kahju tekitanud ei ole. Kohus peab hageja nõuet põhjendatuks. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid põhivõla ja kõrvalnõuete suuruse osas. Kohus rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 2 047,60 eurot, millest 1 856 eurot on põhinõue, 74,67 eurot intress, 116,93 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, samuti viivise 0,05% päevas põhinõudelt alates 18.02.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.