Kohtulahend

1(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud, hageja vastuväited kostja vastuhagile

2(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 vastu, mis tulenevad hageja ja TL või AL vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest (sh lepingust nr 874 ja selle lisadest tulenevad nõuded). Kinnistule registriosa numbriga 426233 (asukohaga XXXXXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXX) on hageja kasuks seatud hüpoteek summaga 400 000 krooni. Hüpoteegiga on tagatud hageja kõik nõuded TL vastu, mis tulenevad hageja ja TL vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-102925-EV ja selle võimalikest lisadest; samuti kõik hageja nõuded TL vastu, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest (27.05.2005.a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu p 3.2). Kostja on hageja nõude rahuldamisele I rahuldamisjärgus vastu vaielnud, kuna kinnistud kuuluvad võlgniku abikaasa AL lahusvara hulka vastavalt 14.12.2007.a sõlmitud abieluvaralepingule. Kuna abieluvaraleping on sõlmitud vähem kui viis aastat enne ajutise halduri nimetamist ja tehing võib kahjustada võlausaldajate huve, võib esineda aluseid nimetatud tehingu tagasivõitmiseks pankrotimenetluse raames tulenevalt PankrS § 112 lg-st 2. Tulenevalt ülaltoodust palus hageja tunnustada oma nõuet hüpoteegisummade ulatuses tingimuslikult I rahuldamisjärgus juhuks, kui võidetakse pankrotivarasse ülalmainitud kinnistud, millistele on seatud hageja nõuete tagamiseks hüpoteegid. Alternatiivselt, kui kinnistuid pankrotivarasse ei võideta, palus hageja tunnustada oma nõuet II rahuldamisjärgu nõudena. 03.05.2013.a vähendas hageja oma nõuet, paludes tunnustada TL pankrotimenetluses nõuet summas 636 118,37 eurot. Hageja vähendas nõuet, kuna M OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laekus hagejale 45 189,89 eurot.

Kostja vastuhagile vaidles hageja vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole tõene kostja väide, nagu oleks käendusleping sõlmitud 12.09.2008.a, tegelikkuses sõlmiti see 30.05.2006.a. Edasised dokumendid, k.a 12.09.2008.a sõlmitud dokument, olid kõik 30.05.2006.a sõlmitud lepingu lisad. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et käendaja poolt uue võlgniku eest vastutamiseks nõusoleku andmise puhul on tegemist uue käenduslepingu sõlmimisega. Sellise seisukoha välistab võlaõigusseaduse § 153 lg 1 p 2 sõnastus, kuna selleks, et tegemist oleks uue käendusega, peaks vana ära lõppema. Ei saa tekkida olukorda, kus ühe käendaja poolt on sama kohustuse käendamiseks antud kaks korraga kehtivat käendust. Seega, kuna TL andis antud juhul nõusoleku vastutada ka uue võlgniku eest, siis tuleneb juba sättest endast, et vana käendus ei ole ära lõppenud. Ka kostja poolt õigusteoorias leitust, et nõusolek mõjub sarnaselt uue käenduslepingu sõlmimisega, tehtud järeldus on eksitav. Nii on leitud ainult vorminõuete kontekstis, mis on aga käesoleval juhul täidetud. Seega sõlmiti käendusleping 30.05.2006.a. Kuna kostja poolt käenduse andmine 30.05.2006.a välistab käenduse tagasivõitmise, siis esitas hageja oma ülejäänud vastuväited kohaldades 12.09.2008.a kehtinud PankrS redaktsiooni juhuks, kui kohus leiab, et käendus anti 12.09.2008.a. Hageja hinnangul ei kahjusta kõnealune käendus võlausaldajate huve, seega ei ole täidetud PankrS § 109 lg-s 1 toodud teine tingimus. Lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmise tingimuseks M OÜ poolt oli TL poolt osaühingu kui uue võlgniku kohustuste eest vastutamiseks nõusoleku andmine. Seega, kui ei oleks sõlmitud 12.09.2008.a käenduslepingu lisa, ehk siis TL ei oleks andnud viidatud nõusolekut, ei oleks sõlmitud ka lepingu 17.09.2008.a lisa ning M OÜ ei oleks H OÜ kohustust üle võtta saanud. Seega oleks TL jäänud vastutama H OÜ kohustuse eest hageja ees. Kuna H OÜ

3(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 pankrotimenetlus lõpetati raugemisega, ei oleks hageja ka pankrotimenetlusest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks raha saanud ega oleks selle arvelt võlgniku kohustuste maht hageja ees vähenenud. Seega ei muutunud nõusoleku andmisega võlgniku kohustuste maht, mistõttu ei ole võlausaldajaid kahjustatud. Tehing ei kuulu tagasivõitmisele ka PankrS § 114 lg 1 p 2 ega § 111 lg 1 p 1 alusel. Kuivõrd käendus anti 30.05.2006.a ning pankrotimenetlus algatati 19.02.2009.a ehk peaaegu kolm aastat pärast käenduse andmist, siis ei antud tagatist kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Lisaks, isegi juhul, kui käenduslepingu 12.09.2008.a lisaga andis võlgnik uue käenduse, ei teinud ta seda juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Seega ei ole täidetud PankrS § 114 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldused. Kostja väide, nagu ei oleks võlgnik nõusoleku andmisest mingit kasu saanud, ei vasta tõele. Nimelt nähtub M OÜ ajutise halduri aruande lk 2 p-st III, et OÜ kohustus võlgnikule käenduse eest tasuma 99 569,62 eurot. Lisaks oli M OÜ tehingutest tegelik kasusaaja võlgnik ning äriregistrijärgsed osaühinguga seotud isikud olid vaid variisikud. Kuivõrd käendus anti hageja hinnangul 30.05.2006.a, siis ei sõlmitud käenduslepingut ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Seega ei ole täidetud ka PankrS § 111 lg 1 p-st 1 tulenevad eeldused. Isegi juhul, kui käendus oleks antud 12.09.2008.a ja kohalduks PankrS § 111 lg-st 2 tulenev eeldus, on hageja selgitanud, et sellest hoolimata ei oleks kahjustatud võlausaldajate huvid. Kostja vastuväited ja vastuhagi

4(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 vastu vaid nõude, mis tuleneb 12.08.2008.a sõlmitud käenduslepingust, muudest lepingutest tulenevaid nõudeid esitaud ei ole. Hageja nõuet ei saa tunnustada osaliselt I järgu nõudena, kuna ühelegi pankrotivarasse kuuluvale esemele ei ole hageja kasuks panti seatud. Kuna nõuet ei ole pandiga tagatud, siis välistab see nõude rahuldamise ka osaliselt I rahuldamisjärgus. PankrS ei näe ette tingimuslikke rahuldamisjärke. Esimese astme kohtu otsus

5(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 juhatuse liige. Pärnu Maakohtu 24.03.2009.a määrusega (tsiviilasi nr 2-08-85366) on H OÜ pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata (t II kd lk 34). Kohus nõustus hagejaga, et vastavalt sõlmitud käenduslepingule 30.05.2006.a ja lisale 20.12.2006.a oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist TL. Kuid lepingute ülevõtmise lepingu järgi võttis kohustused üle M OÜ (pankrotis), mistõttu ei olnud hagejal kohest vajadust pöörduda kohustuse täitmise nõudega TL vastu. Ei saa mõistlikult eeldada, et krediidiasutus loobub juba tekkinud võlgnevuse korral käenduslepinguga antud tagatisest. Seega oli TL käendajana huvitatud uue võlgniku M OÜ (pankrotis) poolt laenulepingu ja selle lisa ülevõtmisest, sest see aitas tal vältida kohustuse kohest täitmist käendaja arvelt. Laenu-lepingu nr 06-074695-JI lisa nr 2 (t I kd lk 29-30) p 2.2 kohaselt muudeti osaliselt ka laenu kasutamise otstarvet. Laenu anti intressivõlgnevuse tasumiseks. Arvestades, et H OÜ oli septembriks 2008 võlgnevuses ning äriühingu pankrotimenetlus lõppes märtsis 2009 raugemisega pankrotti välja kuulutamata, oli TL käendajana huvitatud, et temalt ei nõuta kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul on TL andnud nõusoleku vastutada uue võlgniku eest ning seetõttu ei saa 30.05.2006.a antud käendust koos 20.12.2006.a sõlmitud lisaga lugeda lõppenuks. 30.05.2006.a sõlmitud laenulepingu tagatised on märgitud p-s 2.16. Lisaks TL käendusele oli hageja kasuks seatud varaliste õiguste pant. Lepingute ülevõtmise lepingu p-s 2.1.3 olevate tagatiste kohaselt jäävad kehtima varaliste õiguste pandid. Tõlgendades poolte tahet nii 30.05.2006.a kui 12.09.2008.a sõlmitud lepingute ülevõtmise lepingus, on üheselt arusaadav, et kõik lepingu pooled tegutsesid tahtega tagada uue võlgniku poolt ülevõetavad lepingud samadel tingimustel, mis olid poolte vahel kokku lepitud 30.05.2006.a. Asjaolu, et TL sõlmiti 12.09.2008.a käendusleping nr 06-074695-KÄ/1, mille kohaselt käendaja vastutas laenulepingust ja lepingu kõigist lisadest tulenevate M ja H P OÜ kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga, kuid mitte rohkem kui 11 984 047 krooni eest, ei tähenda veel, et tegemist on sisuliselt uue käenduslepinguga. Kohus nõustus hagejaga, et käendaja nõusolek vastutada uue võlgniku eest, tuleb sõlmida kirjalikus vormis, kuid seda ei saa tõlgendada kui sisuliselt uut käenduslepingut. Käesoleval juhul ei muutunud käendaja vastutuse suurus – nii 20.12.2006.a kui 12.09.2008.a lepinguga on käendaja vastutuse piirmääraks 11 984 047 krooni. Ka muud laenulepingu tagatised jäid samaks. See kinnitab, et pooltel oli tahe jätkata TL käendust samadel tingimustel, mis olid sätestatud 30.05.2006.a sõlmitud lepingus ja 20.12.2006.a sõlmitud lepingu lisas. Käendus-lepingu vormi järgimine 12.09.2008.a ei toonud kaasa sisuliselt uut käenduslepingut. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et TL oli huvitatud senise käenduse jätkamisest ka uue võlgniku puhul ning tegemist ei ole TL poolt 12.09.2008.a sõlmitud käenduslepingu puhul uue käenduse andmisega. Kohus asus seisukohale, et kui tagatise andja nõustub vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest, siis ei ole see uus tagatis. Aluseks on VÕS § 177 lg-d 2 ja 3, mille koostoimes ei lõpe kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised, kui tagatise andja nõustub vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest. Nimetatud seisukohta kinnitab ka asjaolu, et VÕS § 177 põhimõtted on dispositiivsed. Seega, kui tagatise andja on nõus vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest, siis kohustuste ülevõtmisel ei lõpe täitmise tagamiseks antud kohustus. Vaidlust ei ole, et TL käendas 30.05.2006.a sõlmitud laenulepingut. TL oli H OÜ juhatuse liige. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et kohustuste ülevõtmise üheks tingimuseks ei seatud TL poolt nõusoleku andmist vastutada ka uue põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Laenulepinguga anti laenu Tallinnas Teatri väljak 3 asuva hoone renoveerimise finantseerimiseks äriühingule, mille juhatuse liige oli TL, olles samaaegselt ka laenu eraisikust käendaja. Kostja väide, et TL ei olnud isiklikult seotud uue võlgnikuga, on ümber lükatud

6(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 kohtule esitatud kirjalike tõenditega. Elektronkirja-vahetusest (t II kd lk 78, 79, 83, 94-95) nähtub, et TL on isikuks, kes tegeleb M OÜ (pankrotis) asjaajamise ja majandustegevusega. Samuti kinnitab hageja esitatud tõend (t II kd lk 98), et TLl oli juurdepääs M OÜ (pankrotis) pangakontole. T. S poolt allkirjastatud selgitus (t II kd lk 96) kinnitab, et TL kaudu käis kogu asjaajamine, mis oli seotud Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi rendi-suhetega seoses M OÜ-ga (pankrotis). Kohus nõustus hagejaga, et T. S poolt allkirjastatud selgitus on dokumentaalne tõend, mis ei ole käsitletav tunnistaja ütlusena TsMS §-de 251 või 253 mõttes. Hinnates nimetatud tõendit koos teiste eespool viidatud tõenditega, on üheselt tuvastatav, et TL oli isikuks, kes faktiliselt ja sisuliselt tegeles M OÜ (pankrotis) asjaajamisega, mis oli seotud Teatri väljak 3 ruumide rendi ja allrendiga. Siit tulenevalt asus kohus seisukohale, et TL ei andnud 12.09.2008.a uut käendust, vaid jätkas kohustuse tagamist ka uue võlgniku puhul, olles ise huvitatud, et võlausaldaja so hageja ei nõua temalt kui käendajalt kohustuse kohest täitmist. Kohtule esitatud M OÜ (pankrotis) ajutise pankrotihalduri aruandest nähtub, et äriühingul oli TL võlgnevus summas 1 557 926 krooni (t II kd lk 44, 46) laenu käenduse eest. See kinnitab, et TL 12.09.2008.a, nõustudes käendama uue võlgniku kohustuse täitmist, oli huvitatud jätkama senist käendust, mis oli antud 30.05.2006.a. M OÜ (pankrotis) tasumise kohustus TL käenduse eest kinnitab, et tegemist oli senise käenduse jätkamisega, mitte uue käendusega. Ükski mõistlik isik ei anna uut käendust 11984047 krooni suurusele kohustusele 1 557 926 krooni eest. Asjaolu, et TL ei esitanud nõuet summas 1 557 926 krooni M OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, ei muuda tema tahet jätkata 30.05.2006.a antud käendust ka uue võlgniku puhul. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et hageja ja TL vahel 12.09.2008.a sõlmitud käendus-lepingu pealkiri – käendusleping nr 06-074695-KÄ/1 – viitab poolte tahtele, et käendaja kohustused käenduslepingu nr 06-074695-KÄ järgi ei lõpe ning käendaja on valmis vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et TL vastutab hageja ees 30.05.2006.a sõlmitud käenduslepingu ja selle lisade alusel. See välistab vastuhagi rahuldamise käenduse andmise tagasivõitmiseks, kuna käendus ei ole antud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist kolmanda isiku kohustuste tagamiseks. Samuti ei ole käendus antud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kuna kohus on seisukohal, et käendus anti 30.05.2006.a, siis puudub vajadus analüüsida vastuhagi aluseks olevaid muid asjaolusid (12.09.2008.a kehtinud PankrS redaktsiooni §-d 109, 111, 114). Hageja on 03.05.2013.a palunud tunnustada oma nõuet TL pankrotimenetluses summas 636 118,37 eurot. Pooled ei vaidle, et hageja esitas M OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 681 308,26 eurot ja hagejale laekus võlgnevuse katteks 45 189,89 eurot. Vastavalt käenduslepingule on TL vastutuse määr 765 920,20 eurot. Seega kuulub tunnustamisele hageja nõue summas 636 118,37 eurot. Kohus tunnustas nõuet II rahuldamisjärgu nõudena. Põhjendatud ei ole nõude tunnustamine summas 55 347,49 eurot I järgu nõudena tingimuslikult juhul, kui pankrotivarasse võidetakse tagasi kinnistu registriosa nr 375233 ja/või kinnistu registriosa nr 426233. Kohus nõustus kostjaga, et PankrS ei näe ette nõuete tingimuslikke rahuldamisjärke ning hageja kasuks ei ole seatud panti mitte ühelegi pankrotivarasse kuuluvale esemele. Kinnistud registriosa nr-tega 375233 ja 426233 kuuluvad ALle (t I kd lk 31, 47). AL kuuluv vara ei ole TL pankrotivara. Eeltoodu alusel rahuldas kohus hagi osaliselt ning jättis vastuhagi rahuldamata.

7(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765

Apellatsioonkaebus

8(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 seatud TL poolt nõusoleku andmine vastutada ka uue põhivõlgniku eest, on seega otseses vastuolus lepingute ülevõtmise lepingu p-dega 2.1.3.1, 2.4 ja 3.1. Seega lepingute ülevõtmislepingu sõlmimisest T.Laja senine 30.05.2006.a käendus seoses kohustuse üleminekuga lõppes ning seda kinnitavad ka faktid, et samas lepingute ülevõtmislepingus nähti ette uue võlgniku kohustus tagada laen hiljem sõlmitava uue käenduslepinguga ning et hiljem uus käendusleping ka sõlmiti. Kohus tegi VÕS § 153 lg 1 p-st 2 ja § 177 lg-st 3 lähtudes väära järelduse, justkui tuleks kohustuse ülevõtmise olukorras käendaja poolt uue võlgniku kohustuse tagamiseks antud käendust käsitada alati nõusolekuna vastutada uue võlgniku eest. Kohus on asja lahendamisel käsitlenud abstraktset väidetavat poolte tahet, kuid asjas ei ole esitatud tõendeid poolte väidetava tahte kohta ega ka selle kohta, et see väidetav tahe olnuks teistsugune, kui kajastub esitatud tõendites (sh lepingutes). Kohus pidanuks rajama otsuse üksnes asjas kogutud tõenditele. Otsuse rajamine väidetavale tõendamata poolte tahtele on vastuolus menetlus-normidega, sh on vastuolus menetlusnormidega ja tõenditega kohtu seisukoht, nagu olnuks vaatamata senise käenduse lõppemisele ja uue käenduse andmisele poolte tahe jätkata senist käendust. Eeltoodust tulenevalt pidanuks kohus jõudma järeldusele, et TL 30.05.2006.a käendus lõppes lepingute ülevõtmise lepingu sõlmimisest ning 12.08.2009.a käendusleping on seega käenduse andmine PankrS § 114 tähenduses. Kuna käendus on antud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, on täidetud PankrS § 114 lg 1 p 2 kohane esimene eeldus tagatise andmise tagasivõitmiseks. Käendus on antud kolmanda isiku OÜ M kohustuste tagamiseks ning TL ei olnud sellise tagatise andmiseks mingilgi viisil kohustatud. Seega on täidetud ka PankrS § 114 lg 1 p 2 kohane teine eeldus tagatise andmise tagasivõitmiseks. TL ei olnud mingilgi viisil kohustatud käendust andma, ta ei andnud käendust laenu ega muu krediidi saamiseks ning pärast käenduse andmist ei saanud ta enda käsutusse mingitki rahasummat, seega ei esine PankrS § 114 lg-s 2 sätestatud aluseid, mil tagatise andmist ei saa tagasi võita. Eeltoodust tulenevalt kuulub 12.09.2008.a käendus-lepinguga käenduse andmine tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisele. Kui 12.09.2008.a käenduslepingut saaks kvalifitseerida ka üksnes nõusoleku andmisena vastutada uue võlgniku ees, siis on ikkagi sisult tegemist uue käenduse andmisega ning seega tagatise andmisega PankrS § 114 tähenduses. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja väited, et õigusteoreetilistes seisukohtades on korduvalt rõhutatud, et VÕS § 153 lg 1 p 2 ja § 177 lg 3 kohane nõusolek mõjub sarnaselt uue käenduslepingu sõlmimisega/uue tagatise andmisega, sest ilma vastava nõusolekuta käendus lõppeb. Nimetatud seisukohta kinnitab ka nt nõusoleku andmisele kehtestatud käenduse andmisega sama vorminõue (VÕS § 144 lg 2 ja § 153 lg 2). Olenemata sellest, kas 12.09.2008.a käendusleping on kvalifitseeritav käenduse andmisena või nõusoleku andmisena vastutada uue võlgniku eest, on igal juhul tegemist tehinguga. Vaidlusalune 12.09.2008.a käendusleping on sõlmitud kuue kuu jooksul enne TL pankrotimenetluse algatamist, mis toimus 19.02.2009.a määrusega. TL ei saanud 12.09.2008.a käenduslepingu sõlmimisest mitte midagi. Kohus ei ole ka vastupidist tuvastanud. Käendus anti kolmanda isiku OÜ M (pankrotis) kohustuste tagamiseks, millise äriühingu osanike ringi ega juhtorganitesse ei ole TL kuulunud. Seega ei ole käendus kantud ka huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. TL jaoks puudus seega 12.09.2008.a käenduse andmisel majanduslik sisu ja eesmärk. Kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et 12.09.2008.a käenduslepingul kui tehingul on kinke iseloom ning see kuulub tagasivõitmisele PankrS § 111 lg-te 1–3 alusel. Eeltoodust tulenevalt on tegemist võlausaldajate huvisid kahjustava tehinguga, mille puhul teise poole teadmist võlausaldaja huvide kahjustamisest eeldatakse, ning tehing kuulub tagasivõitmisele ka PankrS § 110 lg-te 1 ja 2 sätetel. Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et 12.09.2008.a käendusleping ei ole võlausaldajate huvisid kahjustav. Kohus põhjendas oma seisukohta uue

9(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 käenduse mitteandmisest asjaoluga, et TL olevat tegelenud uue põhivõlgniku OÜ M asjaajamisega ning omanud juurdepääsu tema pangakontole. Vastavatest asjaoludest ei tulene ja kohus seda ka ei leidnud, et TL oleks andnud 12.09.2008.a käenduse huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu või et käenduse andmisel oleks TL jaoks mingigi majanduslik sisu ja eesmärk. TL ei kuulunud OÜ M osanike ehk tegelike kasusaajate ringi, samuti ei kuulunud ta juhtorganitesse ega teinud OÜ M nimel tehinguid, millised asjaolud nähtuvad ka esitatud tõenditest. Kohus põhjendas oma seisukohta uue käenduse mitteandmisest ka asjaoluga, et OÜ M ajutise halduri aruandest nähtub tasumise kohustus summas 1 557 926 krooni TL käenduse eest. Kohus ei tuvastanud, et sellises tasus olnuks kokku lepitud ning et TL sellise tasu oleks saanud. Vastupidi, maakohtu poolt tuvastatu kohaselt ei ole vastavat nõuet OÜ M pankrotimenetluses esitatud, mistõttu ei saa seda olla mingiski osas täidetud (PankrS § 44 lg 1). Maakohus hoopis leidis, et ükski mõistlik isik ei käendaks 11 984 047 krooni suurust kohustust 1 557 926 krooni eest. Seega isegi, kui TL andis 12.09.2008.a käenduse kolmanda isiku OÜ M kohustuste tagamiseks ajutise halduri aruandest nähtuva tasu eest, siis sellises summas ja lisaks veel tagamata tasukohustuse näol ei ole mingil juhul tegemist samaväärse vastusooritusega ega majanduslikult põhjendatud tehinguga. Liiatigi sedagi ebamõistlikku ja majanduslikult põhjendamatut väidetavat käendus-tasu ei ole TL kohtu poolt tuvastatu kohaselt saanud. Asjakohased ei ole maakohtu põhjendused, et TL olevat olnud huvitatud 12.09.2008.a käenduse andmisest, et vältida kohustuse kohest täitmist käendaja arvelt. Käendaja subjektiivne nägemus tehingu kahjulikkusest või kasulikkusest ei oma käenduse tagasi-võitmise seisukohalt tähtsust. Tagasivõitmise aluseid, sh võlausaldajate huvide kahjustamist, tuleb hinnata objektiivselt. Käenduse andmisel 12.09.2008.a ei esinenud olukorda, kus võlausaldaja oleks saanud täita kohustust käendaja arvel. Vastupidist leides jättis kohus tähelepanuta olulise asjaolu, et 30.05.2006.a sõlmitud laenulepingu p 2.16 kohaselt oli OÜ H laenu tagatiseks ka varaliste õiguste pant laenusaaja ehk põhi-võlgniku varale. Maakohus tuvastas, et kohus jättis OÜ H pankroti märtsis 2009 raugemise tõttu välja kuulutamata. Seega võis käendaja vähemalt kuni märtsini 2009 keelduda VÕS § 149 lg 5 kohaselt käenduse täitmisest ning nõuda, et pank rahuldaks oma nõude varaliste õiguste pandi arvel. Vaatamata asjaolule, et OÜ H P võis olla septembris 2008 panga ees laenukohustuse täitmisega viivituses, ei oleks see tähendanud kohustuse kohest täitmist käendaja arvel ning 12.09.2008.a käenduslepingu sõlmimist kohustuse ülevõtnud uue põhivõlgniku kohustuste tagamiseks ei saa põhjendada huviga vältida kohustuse kohest täitmist käendaja arvel. Eeltoodust tulenevalt lõppes lepingute ülevõtmise lepinguga TL senine 30.05.2006.a käendus ning uue käenduse andmiseks (ega uue võlgniku eest vastutamise nõusoleku andmiseks) ei olnud ta mingilgi moel kohustatud. Seega on 12.09.2008.a käenduse andmine võlausaldajate huvisid kahjustav ning kuulub tagasivõitmisele nii PankrS § 114, § 111 kui ka § 110 sätetel. Koos kaebusega esitas kostja ka taotluse kohtuotsuse resolutsiooni parandamiseks. Otsuse põhjendustest nähtuvalt jättis kohus rahuldamata hageja nõude tunnustada nõuet osaliselt tingimuslikult I järgu nõudena (otsuse p 16), kuid otsuse resolutsioonis on vastava nõude rahuldamata jätmine jäänud ekslikult märkimata. TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt palub kostja märkida ka otsuse resolutsiooni, et kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada nõuet 55347,49 euro ulatuses tingimuslikult I järgu nõudena. Vastustaja seisukoht

10(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765

Ringkonnakohtu seisukoht

11(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765 vaidlusalust tagatist PankrS §-s 114 sätestatud tähtaegade jooksul, ei saa sellel alusel ka tagatise andmist tagasi võita.

12(13)

Tsiviilasi nr: 2-11-63765

Menetluskulude jaotus

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.