A.R. hagi V.V. vastu lepingu osa tühistamiseks ja alusetult saadu tagastamiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
31 112 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013. a vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. aprill 2014.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): A.R. (isikukood: XXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom Vastustaja (kostja): V.V. (isikukood: XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Tammer
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013.a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, mille kohaselt tuleb A.R. hagi V.V. u vastu jätta täielikult rahuldamata. Täiendada maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu käesoleva otsuse põhjendustega.
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.R. kanda.
2.Mõista A.R. ilt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 550 (viissada viiskümmend) eurot viie võrdse osamaksena summas à 110 eurot. Esimene osamakse summas 110 (ükssada kümme) eurot tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Ülejäänud 4 (neli) osamakset tuleb tasuda otsuse jõustumise kalendrikuule järgneva nelja kuu jooksul igakuuliselt summas 110 (ükssada kümme) eurot iga kuu 20. kuupäevaks.
3.Riigilõiv tuleb tasuda Tartu Ringkonnakohtu selleks ettenähtud arvelduskontole, s.o ühele alljärgnevatest Rahandusministeeriumi kontodest: • Rahandusministeeriumi konto nr EE891010220034796011 SEB Pangas viitenumbriga 2900078567 või • Rahandusministeeriumi konto nr EE932200221023778606 Swedbankis viitenumbriga 2900078567 või • Rahandusministeeriumi konto nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis viitenumbriga 2900078567 või • Rahandusministeeriumi konto nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis viitenumbriga 2900078567. Makse selgituseks märkida „riigilõiv tsiviilasjas nr 2-12-47788“.
4.Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.R. esitas 20. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi V.V. u vastu. Hageja palus kohtul: 1) tuvastada H.-P.T. ja A.R. vahel 08.02.2001 sõlmitud ehitise mõttelise osa ostumüügilepingu osaliste tegelik tahe müüa ja osta 2125/9115 mõttelist osa ehitisest; 2) tuvastada 08.02.2001 sõlmitud lepingu p 1 osaline tühisus ehitise 173/9115 mõttelise osa ostu-müügi kohta ja lugeda leping sõlmituks 2125/9115 mõttelise osa ostumüügi kohta; 3) tuvastada 09.05.2005 T.K. ja V. V. vahel sõlmitud kinkelepingu p-de 1.1 ja 2.2. tühisus osas, milles lepingu esemeks on 2765/10000 osa elamust ja millega kingisaaja saab
lepingueseme ainuomanikuks lepingu notariaalse tõestamise hetkest ning kehtestada lepingu esemeks 620/10000 mõttelist osa elamust ja 4) välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 31 112 eurot või alternatiivselt kahjuhüvitis 31 112 eurot või alternatiivselt kaasomandi osas teostatud remondiga alusetult saadud 10 865 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli H.-P. T. ja A.R. vahel 08.02.2001 sõlmitud leping osaliselt vastuolus lepingupoolte tahtega ja hea usu põhimõttega. Lepingu esemeks oli ehitise 173/9115 mõttelise osa müük (kd I tl 94), lepingupoolte tegelikuks tahteks oli aga osta ja müüa kaasomandi osa, mis oma suuruselt vastaks korteri nr 6 suurusele, s.o 32,4 m2-le, 2125/9115 osale kaasomandist. Lepingu hind vastas selle osa turuväärtusele. 09.05.2005 kinkelepinguga ei saanud kostja omandada hageja valduses olevat kaasomandi osa, sest ta ei saanud selle kaasomandiosa valdust. Kostja ei omandanud elamuosa heauskselt. Kostja ei omandanud vallasasjana 2141/10000 hooneosa, kuid erastas selle osa juurde maa ja müüs kinnistu, saades sellest alusetult tulu 31 112 eurot. Alternatiivselt tugineb hageja sellele, et hageja jäi kostja tegevuse tagajärjel ilma oma kaasomandiosast ja tal tekkis seetõttu kahju 31 112 eurot. Alternatiivselt alusetult saadu tagastamisele või kahju hüvitamisele palub hageja temale hüvitada korteris nr 6 tehtud remonditööde tõttu kostja kaasomandiosa turuväärtuse suurenemise summas 10 865 eurot. Hageja sai temale kuuluva kaasomandi osa mittevastavusest ostetud elamuosa suurusele teada alles 2010. aastal, kui kaasomandi osa V. V. ostnud G.J. hakkas nõudma hagejalt raha tema ruumide kasutamise eest. Hageja nõuded ei ole aegunud.
2.V. V. hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et kõik hageja nõuded on aegunud. Hageja sai omandatava mõttelise osa suurusest teada 08.02.2001, kui sõlmis H.-P. T. ehitise mõttelise osa ostu-müügi lepingu, mille punktis 1 on märgitud omandatava mõttelise osa suurus. Kostja ei saa vastutada selle eest, et hageja ei süvenenud või jättis omandatava mõttelise osa suuruse tähelepanuta. Hageja ei ole ise olnud hoolas. Hageja nõuded 08.02.2001 sõlmitud ehitise mõttelise osa ostu-müügi lepingus poolte tegeliku tahte ning lepingu p 1 tühisuse tuvastamiseks aegusid 01.07.2005. Hageja sai hiljemalt maa erastamisel teada, et kostja on elamu kaasomanik. Hageja poolt tellitud ja hagiavaldusele lisatud AS Arco Vara Kinnisvarabüroo Tartu osakonna töö nr TAR 684/a tõendab, et hageja teadis 2006. aastal, et kostja on kinnisasja kaasomanik. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et hagi 09.05.2005 T.K. ja V.V. u vahel sõlmitud kinkelepingu p-de 1.1 ja 2.2 tühisuse tuvastamiseks aegus kõige hiljem 2009. aastal. Samuti on aegunud hageja alusetust rikastumisest ja kahju tekitamisest tulenevad nõuded. Hageja ei ole tõendanud notari eksimust ega lepingupoolte tahet müüa suurem mõtteline osa, kui on märgitud 08.02.2001 sõlmitud lepingu p-s 1. Tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg on kuus kuud ajast, mil isik sai teada eksimusest või pidi teada saama, kuid mitte pikem kui viis aastat tehingu tegemisest. Hageja on minetanud kõik seaduses sätestatud võimalused oma õiguste kaitseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. märtsi 2013 vaheotsusega V. V. taotluse kohaldada aegumist A.R. hagile ning jättis hagi rahuldamata. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas oli hagiavalduse esitamise ajaks (20.11.2012) möödunud 3-aastane aegumistähtaeg ning hageja nõuded aegunud. Maakohus põhjendas, et lepingu sõlmimise ajal oleks hageja pidanud kontrollima, millises ulatuses ta
kaasomandi osa ostab. Asjaolu, et notar hagejale kinnitas, et kõik on korras, ei vabasta hagejat hoolsuskohustusest kontrollida, kui suur osa kaasomandist vastab lepingus märgitud murdosale. Isegi kui notariaalse lepingu sõlmimise ajal ei saanud hageja aru, kui suure osa kaasomandist ta tegelikult ostis, pidi hageja hiljemalt 2006. aastal, kui toimus maa erastamine, teada saama, millises osas kuulub kinnisasi hagejale. Kinnistusraamatust nähtub, millistes osades ja kes on kinnisasja kaasomanikud 2006. a sisse kantud kinnistamisavalduste alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013 vaheotsuse, mitte kohaldada hageja nõudele aegumist ja saata asi tagasi esimese astme kohtule jätkuvaks menetlemiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) tuli otsus hagejale üllatuslikult. Maakohus oleks pidanud analüüsima kõiki hageja nõudeid eraldi ning põhjendama nõuete aegumist. Kohus ei ole analüüsinud, kas (a) poolte tegelikule tahtele mittevastavas suuruses (3,46 m2) kaasomandiosa ostmine-müümine on vastuolus hea usu põhimõttega ning kas nõudel on üldse aegumistähtaeg; (b) kui tehing ei olnud hea usu põhimõttega vastuolus, kas hageja pidi teada saama enda poolt ostetud kaasomandiosa tegelikust suurusest kaasomandiosa ostmisel ja/või kaasomandiosa juurde maa erastamisel; (c) kas nõudele kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg; (d) millal algab alternatiivnõude aegumistähtaeg ja kas see nõue on aegunud; 2) ei saa olla aegunud 08.02.2001 sõlmitud lepingu tehtud müügitehingu osa tühisuse tuvastamise nõue. 08.02.2001 sõlmitud leping on osaliselt vastuolus hea usu põhimõtte ja poolte tegeliku tahtega. Osa tehingust oli tühine vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 66, kuid see ei toonud kaasa tehingu teiste osade kehtetuse. Kui tuvastada lepingupoolte tegelik tahe, kehtiks poolte vahel sõlmitud tehing lähtuvalt poolte tahtest, mille kohaselt müüs H.-P-T. hagejale 2125/9115 kaasomandist. Lepingu hind vastas selle osa turuväärtusele. Hagejale läks üle kaasomandiosa valdus; 3) ei ole kohus põhjendanud oma seisukohta, et hageja pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (soovitust väiksema kaasomandiosa ostmisest) juba 2001.a või hiljemalt 2006.a maa erastamisel. Hageja sai teada, et talle ei kuulugi kahetoalise korteri suurune kaasomandi osa alles 2010.a, kui tema vastu kohtule hagi esitati. Kuna kaasomandi osad olid märgitud erinevate murru nimetajatena, ei olnud tavainimesel võimalik teada saada, kui suur kaasomandi osa reaalselt kellelegi kaasomanikest kuulub. Notar selgitas, et hageja omandisse saab 2-toalise korteri suurune kaasomandi osa ja hagejal ei olnud põhjust kahelda notari väites. Maakohus oleks pidanud notar Ree Milveret küsitlema tehingu vormistamise asjaolude ja tehinguosalistele tehingu sisu selgitamise kohta. Ekspert Riho Lubi hindamisakti kohaselt saab ostetava eluruumi suuruseks olla minimaalselt 8 m2. Kaasomandi juurde maa erastamisel ei avastanud maa erastaja, et nii väike kaasomandiosa ei saa olla inimese eluruum. Ka hindamisakti esemeks oli kaasomandiosa kui 2-toaline korter suurusega 32,4 m2. Hindaja kui professionaal ei osanud pöörata tähelepanu kaasomandiosa tegelikule suurusele ja märkis hinnaks 530 000 krooni. Hagejale 60 754 eurot laenu andnud SEB Pank pani laenu tagatiseks 190/10000 suurusele kinnistuosale (3,46 m2) hüpoteegi 1 235 000 krooni. Alles 2010.a esitas G. J. hageja vastu nõude, et ta kasutab suuremat kaasomandiosa, kui on tema omand. Varem ei olnud mitte keegi hageja vastu sellist nõuet esitanud. Keegi ei ole vaidlustanud asjaolusid, millest lähtuvalt ei saanud hageja varem kui 2010.a teada, et talle ei kuulugi 2-toalisele korterile vastav kaasomandi osa. Hageja nõude aegumine sai alata ajast, mil temalt hakati 2010.a. kasutustasu nõudma.
5.V. V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 25. märtsi 2013 otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei pidanud maakohus käsitlema kõiki hageja seisukohti, sest maakohus leidis, et hageja nõuded on aegunud. Hageja eesmärgiks on lõppkokkuvõttes saavutada kostjalt raha väljamõistmine kas alusetult saadu või kahju hüvitamise alusel. Kõik ülejäänud hageja nõuded (hagiavalduse resolutsiooni punktid 2-4) on esitatud selleks, et põhistada hageja rahalisi nõudeid. Hagejal ei ole õiguslikku huvi tuvastushagi esitamiseks ja ta ei ole tasunud riigilõivu tuvastushagilt; 2) on hageja alusetust rikastumisest ja kahju tekitamisest tulenevad nõuded aegunud. VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.07.2002 ja lõppes 01.07.2005. Hagi aegumine algas varemkehtinud TsÜS § 116 kohaselt päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest; 3) ei nõustu kostja hageja väitega, et hageja sai alles 2010.a teada, et temale ei kuulu kahetoalise korteri suurune kaasomandiosa, korter nr 6 suurusega 32,4 m2. Hageja sai omandatava mõttelise osa suurusest teada 08.02.2001, kui sõlmis H.-P. T. ehitise mõttelise osa ostu-müügi lepingu. I.M. ütlused ega muud tõendid ei lükka ümber seda asjaolu. Hariliku murruna esitatud kaasomandiosa suurus on tavapärane ja igale mõistlikule isikule üheselt arusaadav. Notari selgitused ei oma mingit tähtsust, kuna ehitise mõttelise osa ostu-müügi lepingu p-s 1 on omandatava osa suurus märgitud; 4) on ebaõige hagejaga väide, mille kohaselt saab ostetav eluruum olla minimaalselt 8 m2. Seadusest ei tulene selliseid piiranguid elamu/kinnisasja mõttelise osa omandamisel. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavad nõuded ei ole käesoleval juhul kohaldatavad; 5) ei oma käesolevas asjas tähtsust vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa pantimine ja hindamine.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb jätta rahuldamata A.R. hagi V.V. u vastu kõigis esitatud nõuetes. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
7.Maakohus on kohaldanud hageja nõuetele aegumist, kuid kohtuotsusest ei selgu, missuguse õigusliku kvalifikatsiooni pidas maakohus põhjendatuks hageja nõuetele anda. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus pidanuks analüüsima kõiki hageja esitatud nõudeid eraldi ja põhjendama eraldi ka nende nõuete aegumist. Riigikohus on oma otsustes nr 3-2-1-40-13 (p 13), 3-2-1-63-08 (p 14) ja 3-2-1-54-13 (p 11, 12) selgitanud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel. Kuna nõude kvalifikatsioonist sõltub see, millise tähtaja jooksul hageja nõue aegub, tulebki nõude aegumise tuvastamiseks hageja nõue esmalt kvalifitseerida.
8.Hageja on esitanud oma nõuded alternatiividena, mis muuhulgas üksteist osaliselt välistavad. Ringkonnakohus käsitleb hageja nõudeid nende esitamise järjekorras.
8.1.Nõuded 1 ja 2 on hageja sõnastanud järgmiselt: 1) tuvastada 08.02.2001.a H.-P. T. ja A.R. vahel sõlmitud müügilepingu poolte tegelik tahe selliselt, et müüja müüs ja ostja ostis 2125/9115 mõttelist osa ehitisest kui vallasasjast; 2) tunnistada 08.02.2001.a sõlmitud H.-P. T. ja A.R. vahelise müügilepingu p-s 1 sisalduv kokkulepe müüdava mõttelise osa suuruse kohta tühiseks. Nimetatud nõuded välistavad ringkonnakohtu arvates teineteist, kuna müügilepingu eseme – s.o müüdava mõttelise osa suuruse – kohta kokkuleppe puudumine (tühisus) tooks kaasa kogu müügilepingu tühisuse. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS (1994) § 68 kohaselt sai tehingu ühe osa kehtetuse korral jääda ülejäänud leping kehtima juhul, kui võis eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik asuda seisukohale, et ehitise mõttelise osa müügileping oleks sõlmitud ka ilma kokkuleppeta müüdava osa suuruse kohta. Hageja (apellant) ei ole taotlenud kohtult kogu 08.02.2001.a müügilepingu tühisuse tuvastamist ning kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et tema eesmärgiks ei ole saavutada müügilepingu kui terviku tühisuse tuvastamine.
8.2.Hageja (apellandi) eesmärgiks on saavutada olukord, kus 08.02.2001.a H.-P. T. ja A.R. vahel sõlmitud ehitise mõttelise osa müügileping kehtiks sõnastuses, mille kohaselt H.-P. T. müüs ja A. R. ostis 2125/9115 mõttelist osa ehitisest, kuigi notariaalses müügilepingus märgitu kohaselt oli müüdava mõttelise osa suuruseks 173/9115. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja selliselt väljendatud nõue käsitatav tuvastusnõudena vaid lepingu ümberkujundamise nõudena.
8.3.Hageja poolt kirjeldatud olukord, mille kohaselt müügilepingu pooled väidetavalt eksisid oma tahte väljendamisel ning sõlmisid lepingu, kus tehingu ese (ehitise mõttelise osa suurus) oli määratletud ebaõigesti, on õiguslikult käsitatav eksimusena. VÕSRS 7 lg 1 kohaselt tuleb tehingu tühistamise ja lõpetamise aluste osas juhinduda tehingu tegemise ajal kehtinud seadusest. 2001. aastal kehtinud TsÜS (1994) § 71 lg 1 kohaselt käsitati eksimusena tegelike asjaolude mitteteadmist või ebaõiget ettekujutust neist. TsÜS (1994) § 71 lg 2 kohaselt loeti tehing tehtuks olulise eksimuse mõju, kui tegelike asjaolude teadmisel või neist õige ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut tehtud või oleks tehing tehtud teistel tingimustel.
8.4.Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisele suunatud nõude esitamiseks kehtestati TsÜS (1994) § 71 lg-s 4 aegumistähtaeg kuus kuud ajast, mil isik sai teada eksimusest või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui viis aastat tehingu tegemisest. TsÜS (1994) § 71 järgi oli olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu puhul seega tehingu poole peamiseks õiguskaitsevahendiks tehingu kehtetuks tunnistamise nõue. Käesoleval juhul ei ole hageja soovinud tehingu (08.02.2001.a müügilepingut) tervikuna tühiseks tunnistamist. Ringkonnakohtu arvates ei võimaldanud TsÜS (1994) § 71 ja § 68 oma koosmõjus aga esitada tehingu osaliselt kehtetuks tunnistamise nõuet olukorras, kus tehingu poole ebaõige ettekujutus puudutas tehingu eseme määratlemist.
9.Ringkonnakohus leiab, et võimaliku aluse tehingu (lepingu) korrigeerimiseks, s.o selle poolte tegeliku tahtega vastavusse viimiseks, andis TsÜS (1994) § 71 lg 5. Nimetatud sätte kohaselt ei tulnud kohtul tunnistada olulise eksimuse mõjul tehtud tehingut kehtetuks juhul, kui teine pool nõustus mõistma tehingut nii nagu eksinud pool. Seega ei andnud TsÜS (1994) § 71 lg 5 eksinud poolele tehingu teise poole vastu otsest nõudeõigust lepingu
korrigeerimiseks, kuid teise poole kohustus anda tehingu korrigeerimiseks nõusolek võinuks tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS (1994) § 108 lg 1). Seevastu alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS § 93 lg 3 sätestab otsesõnu, et kui mõlemad pooled on eksinud samades asjaoludes, võib kumbki pool nõuda lepingu vastavusse viimist sellega, mis oleks kokku lepitud, kui pooled ei oleks eksinud. VÕSRS 7 lg 1 kohaselt ei kuulu aga TsÜS (2002) § 93 lg 3 käesoleval juhul kohaldamisele.
9.1.TsÜS (1994) § 71 lg 5 ja § 108 lg 1 alusel esitatav võimalik nõue olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu korrigeerimiseks, s.o selle vastavusse viimiseks lepingupoolte tegeliku tahtega, on ringkonnakohtu arvates õigussuhet kujundava iseloomuga, s.o tuvastuslikku laadi, mis ei allu iseenesest aegumisele. Küll aga võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi lepingu sisu ümberkujundamise õiguse tuvastamise vastu, kui muudetud sisuga lepingule ei ole käesoleval ajal enam võimalik tugineda – muuhulgas juhul, kui aegunud on selle lepinguga seotud võimalikud rahalised nõuded.
9.2.Alternatiivselt on tehingu korrigeerimise (eksimuse kõrvaldamise) nõuet võimalik käsitada sarnaselt lepingu kehtetuks tunnistamise nõudena (TsÜS (1994) § 71 lg 4), kuna tegemist on puudutatud isikule kuuluva alternatiivse võimalusega vabaneda olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tagajärgedest. Niisugusel juhul kehtinuks nõude esitamisel TsÜS (1994) § 71 lg 4 teises lauses sätestatud tähtaeg, s.o kuus kuud ajast, mil isik sai eksimusest teada või pidi sellest teada saama, kuid mitte pikem kui viis aastat tehingu tegemisest. Aegumistähtaja kulgemine algas ajast, mil hageja sai eksimusest teada või pidi sellest teada saama. Kui asuda seisukohale, et hageja pidi eksimust märkama kohe lepingu sõlmimisel, s.o 08.02.2001.a, siis oleks hageja vastav nõue 01.07.2002.a seisuga aegunud. Isegi juhul, kui nõue ei oleks 01.07.2002.a seisuga olnud aegunud, tuleneks VÕSRS §-de 9 ja 10 ning TsÜS (2002) § 99 lg 2 koosmõjust, et tehingu tühistamise (ja seega ka muutmise) õigus lõpeb, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Sellisel juhul oleks nii eksimuse kui ka tehingu korrigeerimise puhul tegemist õigust lõpetavate tähtaegadega varasemas TsÜS-is sätestatud aegumistähtaegade asemel, kuid VÕSRS § 10 järgi kohalduks ka neile VÕSRS §-s 9 sätestatu. Seega oleks VÕSRS § 9 lg 2 järgi hageja nõue tehingu korrigeerimiseks lõppenud hiljemalt 01.07.2005.a sõltumata sellest, millal ta eksimusest teada sai või pidi teada saama.
9.3.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nõuet olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu muutmiseks oleks võimalik esitada lepingu teise poole vastu. A.R. ga ehitise mõttelise osa müügilepingu sõlminud H.-P.T. on surnud 27.01.2002.a. Ringkonnakohtu arvates oleks tehingu korrigeerimise nõuet võimalik esitada ka tehingu poole üldõigusjärglase vastu (H.-P. T. esialgne pärija oli H.K. ; H.K. i pärija oli T.K. ). Käesolevas asjas ei ole kostja V.V. aga H.-P.T. üldõigusjärglane, vaid kostja sai vaidlusaluse ehitiseosa kinkelepinguga esialgse müüja (H.-P. T. ) pärija pärijalt (T. K. ). Ringkonnakohus leiab, et kostja V. V. ei ole 2001. aastal sõlmitud müügilepingu osas ka H.-P. T. eriõigusjärglane, kuna V. V. ei ole üle antud H.-P.T. ja A.R. vahelisest müügilepingust tulenevaid õigusi ega kohustusi. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et nõue tuvastada H.-P.T. ja A.R. vahel 08.02.2001 sõlmitud ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingu osaliste tegelik tahe müüa ja osta 173/9115 suuruse mõttelise osa asemel 2125/9115 mõttelist osa ehitisest, teisisõnu nõue viia leping vastavusse lepingupoolte tegeliku tahtega, on esitatud vale kostja vastu ja tuleks ka sellel alusel jätta rahuldamata.
10.Hageja taotles ka 08.02.2001.a sõlmitud H.-P. T. ja A.R. vahelise müügilepingu p-s 1 sisalduva kokkuleppe tühiseks tunnistamist müüdava mõttelise osa suuruse määratlemise osas.
10.1.Ringkonnakohus jääb seisukohale, et puudub alus tunnistada müügileping tühiseks üksnes osaliselt, s.o müüdava mõttelise osa suuruse osas, jättes lepingu tervikuna kehtima
ilma lepingu esemeks oleva mõttelise osa suurust määratlemata. Käesolevas tsiviilasjas puudub õiguslik alus ja võimalus muuta 08.02.2001.a sõlmitud müügilepingu punktis 1 määratletud mõttelise osa suurust, kuna kostja ei olnud selle müügilepingu pool ega ole ka poole õigusjärglane, kelle suhtes saaks lepinguga seotud õiguskaitsevahendeid teostada (käesoleva otsuse p 9.3). Sarnaselt otsuse punktis 9.1 käsitletuga võib hagejal puududa õiguslik huvi lepingu osalise või ka täieliku kehtetuse tuvastamise nõude esitamiseks, kui tuvastamisele järgneda võivad nõuded on ilmselgelt lõppenud või ilmselt aegunud ja kostja sellele tugineb (vt ka Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-97-13 p 10 ja nr 3-2-1-73-08 p 16).
10.2.Hageja on tehingu (osalise) tühisuse põhjendustena esile toonud järgmised alused: 1) leping on vastuolus heade kommetega, kuna ei vasta poolte tegelikule tahtele; 2) leping on vastuolus seadusega, täpsemalt TsÜS (1994) § 61 lg 3, mille kohaselt tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele; 3) leping on vastuolus heade kommetega, kuna vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Ringkonnakohus märgib, et kaks esimest põhjendust (s.o vastuolu heade kommetega või seadusega seetõttu, et tehing ei kajasta poolte tegelikku ja vabalt kujunenud tahet) viitavad taas kord poolte eksimusele tehingu tegemisel. Asjaolu, et tehingu pooled ei tuginenud õigeaegselt eksimusele, ei anna neile hiljem täiendavat õigust tugineda tehingu mittevastavusele heade kommete või seadusega samadel põhjendustel, mis oleksid olnud aluseks tehingu võimalikule tühistamisele eksimuse tõttu. Tehing ei saa olla üheaegselt tühistatav (vaidlustatav) eksimuse tõttu ja lisaks samadel põhjendustel ka tühine.
10.3.Kõne alla võib tulla tehingu (lepingu) vastuolu heade kommetega põhjusel, et vastastikuste soorituste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samas oleks sellel alusel võimalik tuvastada üksnes müügilepingu kui terviku tühisus, mitte aga lepingu osaline tühisus üksnes lepingu esemeks oleva mõttelise osa suuruse määratlemise osas. Hageja eesmärk ei olnud saavutada kohtu poolt kogu müügilepingu tühisuse tuvastamine tervikuna, mistõttu ringkonnakohus seda lepingu tühisuse alust täiendavalt ei käsitle. Sarnaselt otsuse p-s 9.3 märgituga leiab ringkonnakohus, et nõuet lepingu tühisuse tuvastamiseks on võimalik esitada üksnes lepingu teise poole või tema üldõigusjärglase vastu. Kohtul ei ole õiguslikult võimalik V. V. vastu esitatud hagis tuvastada A.R. ja H.-P. T. vahelise müügilepingu tühisust. Nõue tunnistada 08.02.2001.a sõlmitud H.-P. T. ja A.R. vahelise müügilepingu p-s 1 sisalduv kokkulepe müüdava mõttelise osa suuruse kohta tühiseks ei kuulu seega rahuldamisele.
11.Järgnevalt on hageja esitanud nõuded tuvastada 09.05.2005 T.K. ja V. V. vahel sõlmitud kinkelepingu punktide 1.1. ja 2.2. tühisus osas, milles lepingu esemeks on 2765/10 000 mõttelist osa ehitisest ja millega kingisaaja saab nimetatud mõttelise osa omanikuks lepingu tõestamise hetkest, samuti kehtestada kinkelepingu p 1.1. redaktsioon, mille kohaselt lepingu esemeks on 620/10 000 mõttelist osa elamust. Erinevates menetlusdokumentides on hageja palunud tuvastada ka T.K. ja kostja (V. V. ) vahelises kinkelepingus sisalduva omandiõiguse üleandmise kokkuleppe (asjaõiguskokkuleppe) tühisus 2141/10 000 suurust mõttelist osa puudutavas osas.
11.1.Kõnealune nõue on käsitatav tuvastusnõudena. Hageja eesmärk on tuvastada, et kostja V. V. ei omandanud T. K. sõlmitud lepingu alusel mitte 2765/10 000 suurust mõttelist osa ehitisest, vaid omandas üksnes 620/10 000 suuruse mõttelise osa ehitisest. Hageja tugineb asjaolule, et T. K. ei olnud õigustatud tegema käsutust 2765/10 000 suuruse mõttelise osa
võõrandamiseks, mistõttu V. V. l ei saanud tekkida ka omandiõigust nimetatud suuruses ehitise mõttelisele osale. Kuigi hageja ei olnud ise nimetatud tehingu pool, võib tal olla õigustatud huvi teiste isikute vahel sõlmitud käsutustehingu kehtetuse tuvastamiseks eeldusel, et see tehing mõjutab tema õigusi, st asjaõiguslikku positsiooni (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-14 p 17, 3-2-1-140-07 p 14, 3-2-1-110-11 p 14). Piisav ei ole ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine. Hageja tugineb sellele, et kahjustatud on tema asjaõiguslik positsioon ehitise 2141/10 000 suuruse mõttelise osa omandamisel.
11.2.Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et tema eesmärk tuvastushagi esitamisel on saada rahalist hüvitist, mitte saavutada olukord, kus ta saaks kinnistu kaasomanikuks osas, mis vastab 2125/9115 mõttelisele osale ehitise kui vallasasja kaasomandist. Hageja pidas kaasomandi osa tunnustamisele suunatud nõuet käesoleval ajal ise perspektiivituks, kuna pärast XXXX esmakinnistamist on V. V. kuulunud mõtteline osa edasi võõrandatud ja hageja ei suuda tõendada, et G. J. omandas kinnistuosa teades kinnistusraamatu kande ebaõigsusest. Tegemist ei ole omandi kaitsele suunatud nõudega (AÕS § 80 või § 89), samuti mitte kaasomanike vahelise vaidlusega (AÕS § 72 lg 5, § 71 lg 3). Kohus jääb ka selle nõude puhul seisukohale, et kohtul puudub seadusest tulenev alus muuta
09.juunil 2006.a T. K. ja V. V. vahel sõlmitud kinkelepingu tingimusi (s.o kingitud mõttelise osa suurust) ja kehtestada selle lepingu uut redaktsiooni. Kuna puudub nõude esitamise õigus, ei ole võimalik anda hinnangut ka sellise nõude aegumisele. Õiguslikult võimalik oleks hageja nõue tuvastada kinkelepingus sisaldunud omandiõiguse üleandmise kokkuleppe tühisus 2141/10 000 suurust mõttelist osa puudutavas osas. Ka see tuvastusnõue ei allu iseenesest aegumisele, kuid hagejal võib puududa õiguslik huvi lepingu tühisuse tuvastamise nõude esitamiseks juhul, kui tuvastamisele järgneda võivad nõuded on ilmselgelt lõppenud või ilmselt aegunud ja kostja sellele tugineb.
12.Rahaliste hüvitisnõuetena esitas hageja järgmised alternatiivsed nõuded: • • •
välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult saadud 31 112 eurot või kahjuhüvitis 31 112 eurot või kaasomandi osas teostatud remondiga alusetult saadud 10 865 eurot.
Ringkonnakohus leiab, et rahalise hüvitise saamise nõuet tuleb käesolevas menetluses lugeda hageja põhinõudeks ning eelkäsitletud tuvastusnõuded on üksnes hüvitise nõude lahendamise eelduseks. Sellele seisukohale on asunud põhjendatult ka kostja ning sisuliselt on ka hageja nõustunud, et hagi esitamise peamine eesmärk on rahalise hüvitise saamine, mitte eraldi hagejale elamus kuuluma pidanud kaasomandiosa õige suuruse tuvastamine.
12.1.Nõue 31 112 euro saamiseks on esitatud alternatiivselt nii alusetu rikastumise kui õigusvastaselt kahju tekitamise sätete alusel. Nõude suurus põhineb asjaolul, et kostja V. V. müüs 25.01.2007.a lepinguga G. J. kinnistusraamatu andmetel temale kuulunud hooneosa, mille tegelik väärtus oli hageja väitel 530 000 krooni. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt kinkis T. K. 09.06.2005.a lepinguga V. V. 2765/10 000 mõttelist osa ehitisest ning sama suur mõtteline osa moodustatud kinnistust kuulus V. V. ka kinnistusraamatu andmetel (22.08.2006.a esmakanne, t I kd lk 69).
25.jaanuari 2007.a lepinguga (t I kd lk 70-81) müüs V. V. 2765/10 000 suuruse mõttelise osa kinnistust G. J. hinnaga 500 000 krooni (hageja väitel alla turuhinna). Hageja on oma arvestuses lähtunud sellest, et kostja müüs 2331/10 000 suuruse kaasomandiosa ning leidnud, et 1/10 000 hooneosa väärtuseks oli 227,37 krooni. Kuna hageja kaotas 2141/10 000 suuruse hooneosa, soovib ta saada hüvitist 486 799,64 krooni ehk 31 112 eurot.
12.2.Hindamaks hageja hüvitisnõuete aegumist tuleb kohtul võtta seisukoht, kas hageja nõue on kvalifitseeritav õigusvastaselt kahju tekitamise nõudena (VÕS §§ 1043 - 1055) või alusetu rikastumise nõudena. Viimasel juhul võib eelkõige kõne alla tulla VÕS § 1037 jj kohaldamine (väärtuse hüvitamise nõue õiguse rikkumise korral). Samas nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et aegumise hindamisel ei ole olulist vahet, kas nõue kvalifitseerida õigusvastaselt kahju tekitamisena või alusetu rikastumisena, kuna nii TsÜS § 150 kui § 151 sätestavad ühtviisi 3 aasta pikkuse aegumistähtaja arvates nõude tekkimise alusest teadasaamisest või teada saama pidamisest.
12.3.Hageja poolt esitatud väiteid ja asjaolusid kogumis analüüsides võib hageja nõue tuleneda sellest, et maa erastamisega lõppes vallasomand ning hageja kaotas potentsiaalse omandiõiguse 2141/10 000 suurusele ehitise mõttelisele osale (hageja väidete kohaselt ostis ja omandas ta 2001. aastal 2331/10 000 suuruse mõttelise osa ehitisest, kuid kinnisasjast kuulub talle kinnistusraamatu andmetel ainult 190/10 000). Sellise nõude esitamise eelduseks on, et hagejal oli vallasomand 2331/10 000 suurusele ehitise mõttelisele osale. Nimetatud suuruses ehitise mõttelise osa omand sai hagejale kuuluda juhul, kui 2001. aastal H.-P.T. talle selle üle andis. Ringkonnakohus jõudis juba eelpool seisukohale, et käesoleva menetluse raames ei ole võimalik tuvastada 08.02.2001.a müügilepingu poolte tegelikku tahet. Kostja V. V. ei olnud 08.02.2001.a H.-P. T. ja A.R. vahel sõlmitud lepinguga seotud ja tema vastu ei saa hageja esitada nõuet 08.02.2001.a lepingu tegeliku sisu tuvastamiseks. Peale selle oleks hageja nõude esitamine välistatud juhul, kui kostja omandas 09.06.2005.a kinkelepinguga heauskselt 2765/10 000 suuruse mõttelise osa elamust, mis hõlmas ka hagejale kuuluma pidanud mõttelist osa.
12.4.Vallasomandi kaotanud isiku nõue võib tuleneda õigusvastasest kahju tekitamisest, mis seisneb kinnisasja omandanud isiku tegevuses, et saada kinnisasja omanikuks. Õigusvastane tegevus võis toimuda enne esmakinnistamist, mil ehitise kui vallasasja omanik kaotas ehitise kui vallasasja omandi. Hageja ei ole selgelt esile toonud, missugust kostja tegu ta peab endale õigusvastaselt kahju tekkimise aluseks. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et kahju on tema arvates tekkinud kostja tegude tõttu nende kogumis – s.o esiteks võttis kostja 09.06.2005.a lepinguga vastu kinke suuremas osas, kui kinkijal oli õigus kinkida, teiseks erastas kostja 2006.a ehitise mõttelise osa juurde rohkem maad kui oleks võimaldanud kostjale kuuluma pidanud kaasomandiosa suurus (esmakinnistamine 22.08.2006) ja kolmandaks müüs kostja 25.01.2007.a kinnistu mõttelise osa 2765/10 000, saades sellest tulu.
12.5.Tehingute tegemine, mille kaudu isik midagi omandab või tasu eest võõrandab, ei ole iseenesest käsitatav õigusvastaste tegudena. Õigusvastase teona võiks olla käsitatav niisugune tegevus, mis on suunatud teise isiku arvel varaliste eeliste saamisele. See võiks seisneda tegevuses eesmärgiga saada endale kinnisasjast suurema mõttelise osa omand võrreldes ehitise kui vallasasja mõttelise osaga, mille kostja oli tegelikult 09.06.2005.a kinkelepinguga omandanud. Hageja õigusi kahjustava õigusvastase teona ei saa ringkonnakohtu arvates käsitada kostja poolt 09.06.2005.a kinkelepinguga 2765/10 000 suuruse mõttelise osa omandamist. Juhul, kui kostja nimetatud suuruses ehitise mõttelist osa tegelikkuses ei omandanud (nt seetõttu, et kostja ei olnud heauskne omandatava mõttelise osa suuruse osas, või ei täidetud vallasomandi üleandmise AÕS §-s 92 ja AÕSRakS § 13 lg-s 6 sätestatud eeldusi), siis ei rikkunud kinkelepingu sõlmimine ja kinke vastuvõtmine iseenesest hageja õigusi, s.o see ei toonud iseenesest kaasa hageja õiguste kaotust.
12.6.Kui aga kostja omandas kinkelepinguga 2765/10 000 suuruse mõttelise osa ehitisest, ei ole hagejal ringkonnakohtu arvates õigust esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, kuna seadus ei näe omandi kaotanud isikule ette õigust nõuda hüvitist heauskselt omandajalt. Kui nõuet ei ole õiguslikult võimalik esitada, ei saa hinnata ka sellise nõude aegumist. Seega võis hageja teoreetiliselt esitada kostja vastu hüvitise nõude vaid juhul, kui kostja ei omandanud tegelikult 09.06.2005.a kinkelepinguga 2765/10 000 suurust mõttelist osa kinnistust. Kostja õigusvastase teona saaks sel juhul olla käsitatav niisugune pahauskne tegevus, mille tulemusena sai kostja alates 22.08.2006.a esmakinnistamise tagajärjel 2765/10 000 suuruse kinnistu mõttelise osa omanikuks (s.o tekkis kinnisomand ja lõppes varasem vallasomand). Alternatiivselt oleks kostja niisugust pahauskset tegevust võimalik kvalifitseerida ka hageja kui õigustatud isiku (vallas-)omandi rikkumisena VÕS § 1037 lg 1 tähenduses. Hilisem kinnisasja mõttelise osa müük V. V. poolt ei saanud enam rikkuda hageja kui vallasasja omaniku õigusi, kuna kinnisasi temale ei kuulunud (sarnasele seisukohale asus Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-12).
13.Nii kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude kui ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumine algab ajast, mil õigustatud isik sai teada kahjust ja kahu hüvitama kohustatud isikust, või pidi sellest teada saama, või vastavalt sai või pidi teada saama rikkumisest ja kohustatud isikust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja kostja seisukohaga, et kostja pidi kahjust/rikkumisest teada saama hiljemalt 2006. aastal, kui toimus maa erastamine ja kinnistusraamatusse kannete tegemine. 22.08.2006.a kinnistusraamatu esmakande kohaselt olid XXXX kinnisasja kaasomanikeks teiste hulgas V.V. 2765/10 000 suuruses ja A.R. 190/10 000 suuruses mõttelises osas. AÕS § 55 kohaselt on kinnistusraamat avalik ning keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Kinnistusraamatusse kannete tegemisel ei saanud mõistliku hoolsusega tegutsevale isikule jääda märkamata, et V. V. ja A.R. kaasomandi osade suurus erineb suurusjärgu võrra (enam kui 14-kordselt). Kohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi väited, et tavainimesena ei pidanud ta murdarvude ebaõiget suurust märkama. Kui eeldada, et hagejal ei olnud hoolsuskohustust veenduda kaasomandi murdosa suuruse õigsuses, siis puuduks alus nõuda sellekohast kõrgendatud hoolsust ka teistelt isikutelt, sh kostjalt. Seega jõudis maakohus õigesti järeldusele, et käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse esitamise ajaks (20.11.2012.a) oli möödunud 3-aastane aegumistähtaeg arvates ajast, mil hageja pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust või alternatiivselt oma vallasomandi rikkumisest ja rikkumise teel saadu hüvitamiseks kohustatud isikust. Kokkuvõttes on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue hüvitise saamiseks on aegunud.
14.Lisaks esitas hageja alternatiivse nõude hüvitise saamiseks põhjendusel, et hageja on teinud vaidlusaluses korteris alates 2003. aastast remonti, mille tulemusena suurenes kaasomandiosa väärtus 10 865 euro võrra. Selline nõue saaks olla kvalifitseeritav VÕS § 1042 järgi teise isiku esemele õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõudena. Selle nõude saab esitada eseme omaniku vastu ulatuses, milles eseme omanik on nõude esitamise aja seisuga kulutuste tulemusena rikastunud. Juhul, kui isik, kelle eseme suhtes kulutusi tehti, selle võõrandab, peab kulutusi teinud isik alusetu rikastumise nõude edukaks maksmapanekuks tõendama, et tehtud kulutuste tagajärjel suurenes eseme võõrandamisest saadav tulu. VÕS § 1042 lg 1 teise lause kohaselt tekib kulutusi teinud isiku alusetu rikastumise nõue alates ajahetkest, mil isik, kellele ese kuulub, saab selle väärtuse suurenemist reaalselt kasutama hakata, s.o eelkõige alates ajahetkest, mil isikul õnnestub eseme väärtuse
suurenemine majanduslikult kasulikult realiseerida, nt ese teise isiku poolt tehtud kulutuste tagajärjel suurenenud hinnaga võõrandada. Käesoleval juhul võõrandas kostja temale kuulunud kinnisasja mõttelise osa (2765/10 000) G.J. ile 25. jaanuaril 2007.a. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel ei ole alust arvata, et kostjal õnnestus realiseerida kinnistu mõtteline osa kõrgema väärtusega tulenevalt hageja poolt tehtud kulutustest (25.01.2007.a lepinguga võõrandas kostja kinnistuosa G. J. hinnaga 500 000 krooni, samal ajal kui hageja väitel oli kinnistuosa tegelik turuväärtus 530 000 krooni). Sellest olenemata oleks VÕS § 1042 lg 1 teise lause ja TsÜS § 151 lg 1 koostoimes aegunud ka see hageja nõue. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et hageja pidi oma õigust rikkumisest teada saama hiljemalt maa erastamisel ja kinnistusraamatusse kannete tegemisel 2006.a.
15.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kõik apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
16.Käesolevas asjas andis ringkonnakohus oma 16. mai 2013.a määrusega apellandile menetlusabi, vabastades ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 550 eurot. Apellandil tuli tasuda riigilõiv summas 300 eurot viie osamaksena, mis on ringkonnakohtu andmetel kohtu selleks ettenähtud kontole laekunud. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seoses eeltooduga mõistab ringkonnakohus apellandilt Eesti Vabariigi kasuks välja täiendava riigilõivu summas 550 eurot. Kuna menetluse käigus on ringkonnakohus kontrollinud A.R. varalist seisundit ja leidnud, et esines alus apellandile menetlusabi andmiseks, peab ringkonnakohus võimalikuks kohustada A.R. t tasuma riigilõivu osamaksete kaupa, s.o viie (5) võrdse osamaksena summas à 110 eurot. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt maakohtu 25.03.2013.a otsusele on apellant kohustatud tasuma riigituludesse ka hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu summas 1 450 eurot.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.