Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-13-14915 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada kaja Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kaja kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hageja nõuded ja põhjendused Põlva kohtumajale esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid MCB Finance Estonia OÜ (hageja) ja P. L. (kostja) 16.05.2012 laenulepingu, mille alusel väljastati kostjale laen summas 100 eurot. 06.06.2012 sõlmisid hageja ja kostja selle laenu refinantseerimiseks uue laenulepingu, mille muudeti laenuperioodi senise 1 kuu asemel 3 kuu peale ning hageja kandis kostjale kontole 369 eurot. Uue laenulepingu järgi oli laenu põhisumma 485,53 eurot ning sellele lisandus lepingu sõlmimise tasu 9,71 eurot ja intress 224,01 eurot. Kostja kohustus hagejale tagastama laenu ning tasuma intressi ja lepingu sõlmimise tasu kolme kuu jooksul maksegraafikus märgitud tähtpäevadel ja viimase osamakse tasumise tähtajaks oli 07.09.2012. Osamaksete ettenähtud tähtpäevaks tasumata jätmisel kohustus kostja tasuma viivist 0,5% ettenähtud tähtajaks tasumata laenusummalt iga laenusumma tasumisega viivitatud päeva eest. Kuna kostja ei tasunud laenulepingust tulenevaid nõudeid tähtaegselt, saatis hageja kostjale teatised 21.08.2012 ja 28.08.2012. Lähtudes sellest, et kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi kohaselt, nõuab hageja kostjalt 549,35 euro väljamõistmist, millest 345,85 eurot on põhivõlgnevus, 56,87 eurot intress, 37 eurot meeldetuletuskirjade tasu, 94,33 eurot võlahaldustasu ja 15,30 eurot viivis seisuga 02.04.2013, mis on arvutatud seadusjärgses määras. Peale selle nõuab hageja kostjalt menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu - 45 euro ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu – 55 euro, s.o kokku 100 euro väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostjale on hagiavaldus koos lisadega kätte toimetatud 19.03.2014 (tl 65-67), kuid ta ei ole kohtule määratud tähtajaks, s.o hiljemalt 28 päeva jooksul hagimaterjalide kättesaamisest saatnud kirjalikku vastust. Kohus on kostjat hoiatanud, et tähtajaks kirjaliku vastuse mittesaatmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega (tl 46).

Kohtu põhjendused

2-13-14915 TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 2 järgi eeldatakse hageja nõusolekut tagaseljaotsuse tegemiseks, kui ta ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Kohus on hagiavalduse ja selle lisad saatnud kostjale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. a määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil ja kaubandusasjades alusel Soome Vabariigi kohtu vahendusel ning dokumentide kättetoimetamise teatisest (tl 65-67) nähtuvalt on nimetatud menetlusdokumendid üle antud kostjale isiklikult 19.03.2014. Seega saab kohus lugeda menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks TsMS § 3161 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. a määruse nr 1393/2007 artikli 7 lõike 1 alusel. Kohus leiab, et hagi tuleb hageja taotlusel rahuldada tagaseljaotsusega TsMS §-de 392 lg 5 ja 407 lg 1 alusel, sest kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt (s.o

2-13-14915 tagastama ja tasuma intressi, kohaldub laenulepingule laenuvõtja hariliku viibimiskoha riigi õigus. Tekib küsimus, kas kostja kui laenuvõtja harilik viibimiskoht tuleb määrata lepingu sõlmimise või hagi esitamise aja seisuga. Kostja kui laenuvõtja hariliku viibimiskoha määramise ajast sõltub, kas kostja kui laenuvõtja harilik viibimiskoht on Eestis või Soomes, sest lepingu sõlmimise ajal oli kostja harilik viibimiskoht Eestis, kuid hagi esitamise ajal oli kostja harilik viibimiskoht juba Soomes. Rooma I määruse artikli 19 lg 3 järgi lähtutakse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel lepingu sõlmimise ajast. Rooma I määruse artikli 19 kaks esimest lõiget reguleerivad hariliku viibimiskoha määramist ainult juriidiliste isikute puhul, kuid kuna Rooma I määruse artiklis 19 lõikes 3 pole öeldud, et see säte reguleerib hariliku viibimiskoha määramise aega ainult juriidiliste isikute puhul, võib Rooma I määruse artiklit 19 lõige 3 kohaldada ka füüsiliste isikute suhtes. Seega tuleb kostja harilik viibimiskoht kindlaks määrata lepingu sõlmimise aja seisuga. Kuna kostja harilikuks viibimiskohaks lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Vabariik, kohaldub Rooma I määruse artikkel 4 lg 2 alusel laenulepingule Eesti Vabariigi õigus. Rooma I määruse artikkel 4 on aga üldsäte, mille kohaldamise võib välistada mõni järgnev erisäte. Antud juhul võiks kõne alla tulla Rooma I määruse artikkel 6 lõige 1, mis sätestab, et ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus – või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning leping jääb nende tegevuste raamesse. Kuna kostja on võtnud laenu eraisikuna väljaspool majandus- ja kutsetegevust hagejalt, kelle majandus- ja kutsetegevuseks on laenu andmine, ning hageja tegutseb ka kostja hariliku viibimiskoha riigis, tuleb laenulepingule kohaldada Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 alusel kostja kui tarbija hariliku viibimiskoha riigi õigust. Nagu eespool tuvastatud, tuleb harilik viibimiskoht Rooma I määruse artikli 19 lõike 3 järgi määrata lepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingu sõlmimise aja seisuga oli kostja harilik viibimiskoht Eesti Vabariik. Seega tuleb Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 alusel kohaldada laenulepingule kohaldatava õiguse valiku kokkuleppe puudumisel Eesti Vabariigi õigust ning sellest tulenevalt tuleb Rooma I määruse artikli 10 lõike 1 alusel kontrollida kohaldatava õiguse kokkuleppe kehtivust Eesti Vabariigi õiguse alusel. Kuna kohaldatav õigus on määratud tüüptingimuses, tuleb kontrollida, kas ei esine tüüptingimuse tühisuse aluseid. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 on loetelu tüüptingimustest, mis on tarbijaga sõlmitud lepingu puhul tühised. Kohalduva õiguse määramisega seonduvaid tüüptingimisi selles loetelus ei ole. Tüüptingimus, millega nähakse ette lepingu sõlmimise riigi õiguse kohaldamine, kus tarbija elas lepingu sõlmimise ajal, pole tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna laenulepingule tarbija elukoha riigi õiguse kohaldamine tagab tarbija õiguste kaitse kõige paremini, sest eeldatavasti

2-13-14915 oskab tarbija orienteeruda kõige paremini selle riigi õiguses, kus ta on kõige kauem elanud. Seega on laenulepingu üldtingimuste punkt 16.9, milles on ette nähtud Eesti õiguse kohaldamine, kehtiv. Kuna antud juhul on tegemist tarbijalepinguga, tuleb kohalduva õiguse määramisel arvestada ka Rooma I määruse artikli 6 lõikega 2, mis sätestab, et olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel. Kuna valiku puudumisel oleks antud juhul kohaldunud Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 alusel samuti Eesti õigus, pole vaja kohaldada mõne välisriigi õiguse tarbijat kaitsvaid sätteid. Seega kohaldub laenulepingule Rooma I määruse artikli 3 lõike 1 alusel poolte valitud õigus s.o Eesti õigus. Kui asuda siiski seisukohale, et tüüptingimustes ei saa valida kohalduvat õigust, kohaldub laenulepingule Eesti õigus Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 alusel. Rooma I määruse artikkel 20 sätestab, et käesolevas määruses osutatud riigi õiguse kohaldamine tähendab kõnealuses riigis kehtivate õigusnormide, välja arvatud sealsete rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamist, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Seega pole tulenevalt Rooma I määruse 20 artiklist 20 vaja kohaldada Eesti rahvusvahelise eraõiguse seadust, vaid võib kohe hakata kohaldama Eesti materiaalõigust. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 punkti 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub rahalist kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustrust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

2-13-14915 VÕS § 113 lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Hagi on tõendatud hagiavaldusele lisatud tõenditega (tl 32-43) ja õiguslikult põhjendatud VÕS §-de 396 lg 1, 397 lg 1, 402, 76 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja 6 ning 415 lg 1 ja 113 lg 1 järgi põhinõude, intressi, meeldetuletuskirjade tasu ja viivise osas. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus – 345,85 eurot – VÕS §-de 396 lg 1; 402; 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel, intress – 56,87 eurot - VÕS §-de 397 lg 1; 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel, meeldetuletuskirjade tasu – 37 eurot – VÕS §-de 76 lg 1, 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 alusel ning viivis – 15,30 eurot – VÕS §-de 76 lg 1, 101 lg 1 p 6, 415 lg 1 ja 113 lg 1 teise lause alusel vastavalt hageja nõudele. Hageja nõuab kostjalt ka võlahaldustasu 94,33 euro väljamõistmist. Hageja õigus nõuda kostjalt võlahaldustasu 94,33 euro väljamõistmist tuleneb tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olevast hinnakirjast (tl 43), mille järgi on hagejal õigus nõuda maksetega hilinemisel võlahaldustasu 31,95 eurot + 20% võlgnevuse summast. Kuna hagejal on õigus nõuda kostjalt võlahaldustasu maksmist sõltumata sellest, kas ta on tegelikult teinud kulutusi kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks, on võlahaldustasu nõude sisuliselt kostjalt leppetrahvi nõudmine laenusumma ettenähtud tähtajaks tasumata jätmise eest. Kuna tarbijakrediidi standardinfo teabelehte kasutab hageja ka teiste laenusaajatega sõlmitud lepingute puhul, on tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olevad tingimused tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kuna hageja, kelle majandus- ja kutsetegevuseks on laenude andmine, on andnud laenu kostjale, kes ei kasuta laenu majandus- ja kutsetegevuses, on antud juhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et kui lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seega on tüüptingimus, mille järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma ettenähtud tähtajaks tagastamata jätmisel võlahaldustasu kui leppetrahvi, tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Kui tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olev tingimus, mille järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma ettenähtud tähtajaks tagastamata jätmisel võlahaldustasu maksmist sõltumata sellest, kas ta on teinud kulutusi kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks, pole tüüptingimus, on tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olev tingimus, mille järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma ettenähtud tähtajaks tagastamata jätmisel võlahaldustasu maksmist, tühine VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause järgi. Kuna tarbijakrediidi standardinfo teabelehel olev tingimus, mille järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma ettenähtud tähtajaks tagastamata jätmisel võlahaldustasu maksmist, on tühine VÕS §-de 42 lg 3 p 5 ja 415 lg 1 järgi, tuleb jätta hagejanõude kostjalt võlahaldustasu 94,33 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks välja mõista 455,02 (345,85 + 56,87 + 37 +15,30) eurot. Antud tsiviilasja hagihind TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1, 2 järgi on 549,35 (345,85 + 56,87 + 37 + 94,33 + 15,30 ) eurot. TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse

2-13-14915 korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt 83% ulatuses (455,02 : 549,35), siis tuleb jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega hageja ja kostja kanda, s.o 83% ulatuses kostja kanda ja 17% ulatuses hageja kanda. Vastavalt TsMS §-le 1741 lõikele 3 määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja on juba hagiavalduses nõudnud kostjalt tasutud riigilõivu – 100 euro – väljamõistmist (tl 28). TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 7 järgi on kohtuvälised kulud maksekäsu kiirmenetluse kulud. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 45 eurot riigilõivu (tl 2). Peale selle on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 55 eurot (tl 29). TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Seega on hageja tasunud antud tsiviilasjas kokku 100 eurot riigilõivu. Kuna hagi rahuldatakse 83% ulatuses, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda samuti 83% ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 83 (83% 100-st) eurot. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 võib kostja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lembit Käis kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.