Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

2(8)

Hageja on ebaseaduslikult laenulepingu üles öelnud, alustanud täitemenetlust ja tagatise ära müünud. Kostja 17.03.2009 ja 27.04.2009 teavitas hagejat, et tulenevalt VÕS § 103 lg-test 2 ja 3, laenulepingu nr 2006031771 p-dest 22.1 ja 22.2 ning AS SEB Pank üldtingimuste p-st 9.3 loeb kostja alates 17.03.2009 kõik OÜ Tseptrum ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise peatatuks kuni pooltest sõltumatute vääramatu jõu asjaolude äralangemiseni. Enne laenu- ja käenduslepingu sõlmimist ei osanud kostja ette näha ülemaailmset majanduslangust ja turuvapustust. Kostja toimis heas usus ja parimate kavatsustega, kinnistu ostmisel tegi AS SEB Pank poolt aktsepteeritud hindaja kinnistu väärtuse teadasaamiseks hindamisakti. Seda väärtust aktsepteerisid panga analüütikud (laenukomitee), seega pidi laenukomitee olema veendunud, et antud tagatis kindlustab krediidiasutuse kõigi nõuete rahuldamise. OÜ Tseptrum juhatajal L M il puudub kõrgharidus, ta ei pidanud ette nägema asjaolusid, mida majandusliku kõrgharidusega ja suurte kogemustega panga analüütikud ette ei näinud. Pank on antud asjas tugevam ja pädevam pool. Kui pank ei olnud laenuanalüüsi tehes piisavalt hoolas, ei vabane ta ise vastutusest. Vääramatu jõu tõttu on kostja kohustuse rikkumine vabandatav. 03.06.2010 ja 08.06.2010 e-kirjadega on kostja hagejat teavitanud, et OÜ Tseptrum laenutagatise (Jaama 9 Pärnus asuva kinnistu) omanik OÜ Rampmark on leidnud tagatisvarale ostja hinnaga 2 500 000 krooni. Kostja taotles tagatisvara vabamüüki kohtutäituri järelevalve all. Ostja oli valmis kandma ostusumma enne tehingu sõlmimist notari deposiitkontole. Kostja 08.06.2010 teavitas panka, et ostja soovib tehingu teha enne 18.06.2010. Hageja ei suutnud asjas õigeaegselt otsust teha, alustatud täitemenetluse tõttu ei olnud võimalik kinnistut hageja nõusolekuta müüa ning tehingut ei toimunud. 12.01.2012 müüs kohtutäitur Jaama 9 kinnistu enampakkumisel alghinnaga 25 000 eurot (s.o 391 165 krooni). Kostja oli kinnistu ostnud hinnaga 3 000 000 krooni ning panga poolt aktsepteeritud hindaja oli kinnistu väärtuseks hinnanud 12 940 000 krooni. Tagatisvara 2,5 miljoni krooniga müümise korral oleks kostja saanud ära tasuda kogu hageja nõude. Pank käitus hoolimatult ja pahatahtlikult. Hageja on ise tekitanud olukorra, kus nõue jäi täitmata. AS SEB Pank ei soovinud probleemi lahendada, kostja korduvad pöördumised astuda läbirääkimistesse enda laenuhaldurite ja muude pädevate pangatöötajatega ei andnud tulemusi. Kostjale teadaolevalt keelati hageja töötajatel L M iga igasugune suhtlemine. Hageja on käitunud äärmiselt ebausaldusväärse partnerina, üritades kogu vastutuse veeretada väikeettevõtja kaela. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis OÜ-lt Tseptrum AS SEB Pank kasuks välja 60 243,74 eurot, millest põhiosa võlg on 29 716,87 eurot, intressivõlg 810 eurot ja viivis 29 716,87 eurot. Menetluskulud jättis kohus täies ulatuses OÜ Tseptrum kanda. Asjas puudus vaidlus hagiavalduses esitatud faktiliste asjaolude üle. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja poolt laenukohustuse täitmata jätmine on mingil ajaperioodil vääramatu jõu tõttu vabandatav ning kas seetõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt selle perioodi eest viivist. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kelle kanda peab jääma tagatisvara hinna alanemise risk ning kas ja millises ulatuses hageja vastutab selle eest, et potentsiaalse ostjaga jäi sõlmimata tagatise müügitehing kõiki nõudeid rahuldava müügihinnaga. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda

3(8)

väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. VÕS § 103 lg-st 3 tulenevalt on vääramatu jõu ajutise mõju puhul kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas. Pooltevahelise laenulepingu p-s 22 nähakse samuti ette, et kohustuse rikkumist vabandab vääramatu jõud – mis tahes ettenägematu sündmus, mille üle pooltel kontroll puudub ja mis muudab võimatuks lepingu kohase täitmise. Lepingus antakse lahtine näidisloetelu, mis võivad olla vääramatu jõu asjaoluks. Samas sätestab leping, et lepingu kohast täitmist takistavaid sündmusi ei loeta vääramatu jõu asjaoludeks, kui vastav sündmus raskendab küll lepingu täitmist, kuid ei muuda seda objektiivselt võimatuks. Lisaks tuleneb laenulepingu p-st 22.2, et kohustuse mittetäitmine vääramatu jõu tõttu loetakse vabandatavaks tingimusel, et pooled on rakendanud mõistlikke jõupingutusi sellise olukorra vältimiseks. Pooled peavad oma kohustuste täitmist jätkama niipea, kui vääramatu jõu asjaolu on kõrvaldatud. Kohtu hinnangul kostja laenukohustuse täitmist ei takistanud vääramatu jõuna üleilmne majanduskriis, vaid eelkõige kostja valed otsustused oma äriplaani elluviimisel. Kostja äririski ei saa panna laenuandja kanda. Laenulepingust tulenev kostja põhikohustus on raha maksmise kohustus. Üldteadaolevalt jõudis üleilmse finantskriisi mõjul majanduslangus Eestisse 2008 kevadel. Sama nähtub ka kostja enda vastusele lisatud artiklitest. Sellele vaatamata on kostja tasunud intressi- ja laenumakseid hagejale märtsini 2009 ning kostja väidetel tekkisid üleilmsest majanduslangusest põhjustatud kohustuse täitmist takistavad objektiivsed asjaolud kostja jaoks 01.04.2009, s.o 19 päeva enne laenu tähtpäeva saabumist. Tunnistaja, äriühingu ainuosaniku ja pikaaegse juhatuse liikme L M i üldsõnaliste ütluste kohaselt vääramatu jõud tema jaoks tuleneb seaduses määratust ja kui pank on hinnanud tagatise väärtuse suuremaks, siis kostja ise ei teinud midagi, et tagatise väärtus väheneks. Maailmamajanduse langus ja kinnisvara hindade langus on need asjaolud, mida pooled ei saanud ette näha. Samas ei suutnud tunnistaja ega kostja esindaja välja tuua, kuidas majanduse ja kinnisvarahindade langus konkreetselt kostja tegevust ja maksevõimet mõjutasid. Tunnistaja ütluste kohaselt kostja tegutses kinnisvara alal alates 2004, projektid läksid järjest suuremaks ja kulukamaks, rahastamiseks kasutati ka pangalaenu. 2008 lõpus tekkisid kostjal raskused, tal tekkis palju võlglasi ning kostja pani ühe projekti päästmiseks ise raha juurde. Olukorras, kus kinnisvaraturu languse tingimustes kostja ise on oma olemasolevad likviidsed vahendid otsustanud laenukohustuse täitmise asemel paigutada kinnisvarasse, ei saa kostja mõistlikult tugineda kinnisvara hindade langusele kui vääramatule jõule. Laenu võtmisel teadis kostja võetava kohustuse suurust ja tagastamise tähtaega. Käibekapitali laen on oma olemuselt lühiajaline laen, laenulepingus algselt kokkulepitud laenutähtpäev oli 19.04.2007, mistõttu ei oma tähtsust kostja väited, et laenulepingu sõlmimisel ta ei saanud ette näha (2008 tekkinud) majanduslangust. Kostja soovil pikendati laenulepingu tähtpäeva kahel korral. 21.10.2008 viimase lisakokkuleppe sõlmimise ajal oli Eesti majanduses ja kinnisvarahindades üleilmse finantskriisi laastavat mõju igal juhul juba tunda (kostja esitatud artikli väljatrükis (lk 101) on vaidluse all, kas turuvapustus finantsturgudel toimus kuni 03.06.2008 või alles septembris 2008), majandus oli pööranud langusele ning kostjal kui 2004 kinnisvaraäris tegutseval ettevõttel oli võimalik ette näha ja ta pidi arvestama selle mõjuga oma rahaliste kohustuste täitmise võimele. Kostja üldsõnalised, konkreetsete faktiliste asjaoludega sidumata seletused vääramatu jõu kohta, samuti tunnistaja L M i ütlused ei veennud, et kostjal ei olnud raskuste tekkimisel võimalik astuda samme, et oma tegevus vastavalt muutunud oludele ümber korraldada ja vältida või vähendada majanduslanguse kahjulikke tagajärgi.

4(8)

Tunnistaja L. Malmi ütlustest nähtuvalt seisnes vääramatu jõud tema arvates eelkõige selles, et tagatisvara väärtus vähenes kostjast sõltumatult. Kostja oma kirjalikus vastuses on ette heitnud, et hageja ei teinud vajalikku laenuanalüüsi, samas kostja kinnitab, et temalt nõuti tagatise hindamisakti. Seega on kostja väited laenuanalüüsi tegemata jätmise kohta vastuolulised. Laenuanalüüsis hinnatakse kostja maksevõimelisust ning tagatisvara olemasolu ja piisavust. Tagatisvara olemasolu muutub aktuaalseks juhul, kui lepingulist kohustust rikutakse. Lepingust ei nähtu, et pooled leppisid kokku, et laenukohustuse täitmiseks vajalikud rahalised vahendid saab kostja tagatisvara müügist, mistõttu laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumist ei vabanda asjaolu, et tagatisvara väärtus on pooltest sõltumatutel objektiivsetel asjaoludel oluliselt langenud. Lisaks kostja soovil on hageja laenutähtpäeva ja maksegraafikut mitmel korral muutnud. Kostja ei ole esile toonud, et tagatisvara oleks püütud müüa esimese laenutähtpäeva, 19.04.2007, saabumisel. Samuti ei ole kostja esile toonud, et tagatisvara väärtus oli juba selleks ajaks langenud tasemele, millest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ei oleks piisanud. Kohtule esitatud dokumentidest järelduvalt 21.10.2008 lisakokkuleppe nr 6 sõlmimisel on hageja ja kostja juhatuse liige L M sõlminud kostja kohustuste täiendavaks tagamiseks eraisiku käenduslepingu, s.t mõlemad pooled adusid, et sellel hetkel tagatiskinnisvara väärtus ei pruugi kostja kohustusi piisavalt tagada. Eeltoodu alusel selle konkreetse laenulepingu puhul hageja ei vastuta selle eest, et tagatisvara väärtus lepinguperioodil vähenes. VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda muu hulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Krediidilepingust tulenevaks krediidisaaja põhikohustusteks on maksta raha kasutamise eest tasu ning saadud raha tagasi maksta. VÕS § 113 lg 1 viimane lause võimaldab võlausaldajal nõuda võlgnikult kohustuse rikkumise korral viivist lepingus kokkulepitud määras. Eeltoodu alusel on hageja õigustatud kostjalt nõudma tagastamata krediidisumma põhiosa, tasumata intresse ja viivist. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 29 716,87 eurot, intressivõlga 810 eurot, viivist hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summas 28 714,25 eurot ning alates hagi esitamisest viivist protsendina põhinõudest 19,2% aastas iga viivitatud päeva eest, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude summa. Alates hagi 16.03.2012 esitamisest lisandub viivist 15,75 eurot päevas, kokku otsuse tegemise päeva seisuga on täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis summas 8709,75 eurot. Hageja on piiranud viivisenõuet põhinõude summaga, mistõttu tuleb kostjalt täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivisest välja mõista 1002,62 eurot, s.o summa, mille võrra hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summa on põhinõudest väiksem. Seega hageja lõplik nõue on kokku summas 60 243,74 eurot, millest põhivõlg 29 716,87 eurot, samas summas viivis ja 810 eurot intress. Kostja esitatud tõendid – 31.05.2010 tagatisvara omaniku OÜ Rampmark ja R B vahel lihtkirjalikus vormis sõlmitud kokkulepe kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja käsiraha maksmiseks ning hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus 03.06.2010 ja 08.06.2010 – ei tõenda usaldusväärselt, et 2010 juunis oli olemas reaalne välismaine ostja, kes oleks kinnistu Jaama tn 9 ostnud 2,5 miljoni krooni eest. Esitatud dokumentidest ja kostja selgitustest järelduvalt oli R B Jaama 9 kinnistu ostmisest huvitatud ainult tingimusel, et tehing vormistatakse 18 päeva jooksul alates tehingu tegemise kokkuleppe sõlmimisest. Nimelt kostja väidab, et tehing jäi ära seetõttu, et hageja andis põhimõttelise nõusoleku tagatise müümiseks 08.06.2010, kuid lõplik kindel nõusolek saabus 18.06.2010 pärastlõunal, kui R B juba Eestist lahkumas. Võõras riigis 2,5 miljoni krooni väärtuses

5(8)

kinnisvara ostmine ei ole igapäevane tegevus. Kohtu hinnangul ei saa tõsiseltvõetavaks ostjaks pidada välismaist investorit, kelle äkitselt tekkinud huvi Eestis kinnisvara ostmise vastu lõpeb isiku enda Eestist lahkumisega. Tõsise ostusoovi korral ei oleks ostja lahkumine takistanud tehingu vormistamist, seda oleks olnud võimalik vormistada ka volituse alusel. Seega isegi juhul, kui R B potentsiaalse ostjana reaalselt eksisteeris, oli tehingu ärajäämise põhjuseks eelkõige ostja loobumine, mitte hageja väidetavalt hilinenult antud nõusolek. Samuti on kostja selleaegne juhatuse liige L M 08.06.2010 kell 20:53 hageja esindajale L A le saadetud e-kirjas teatanud, et pakkumine 2,5 miljonit krooni Jaama tn 9 kinnistu eest kehtib veel kuni 18.06.2010, kostja ei teatanud, et hageja peaks oma nõusoleku andma enne selle kuupäeva saabumist või et tähtaeg on ka kellaajaliselt piiratud. Lisaks OÜ Rampmark ja R B i vahelise kokkuleppe p 5.1. kohaselt pooled leppisid kokku, et Jaama tn 9 kinnistu notariaalne ostu-müügi ja asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt 18.06.2010 mõnes Pärnus asuvas notaribüroos. Kostja ei ole kohtu ette toonud, et tehingu tegemiseks oli kindel aeg konkreetse notari juures kokku lepitud, et määratud ajal tehinguosalised olid notari juures kohal ning et tehing jäi ära üksnes kostja kui hüpoteegipidaja ja täitemenetluses sissenõudja nõusoleku puudumise tõttu. Kui notariaega enne hageja nõusolekut ei määratud, ei oleks olnud mõistlikult võimalik tehingut vormistada 18.06.2010 ka siis, kui hageja oleks nõusoleku andnud 17.06.2010, sest notar vajab esitatud dokumentide kontrollimiseks ja tehingudokumentide ettevalmistamiseks aega. 31.05.2010 kokkulepe ei ole kohtu jaoks usaldusväärne tõend ostja olemasolust ka seetõttu, et lepingu inglisekeelsele tekstile (lepingust ei ole aru saada, millises keeles tekst on originaalleping, lepingul on märge selle kahes eksemplaris allkirjastamise kohta, millest kummalegi poolele jääb üks; kohtule on esitatud poolte allkirjadega lepingud nii eesti kui inglise keeles) käsiraha saamise ja tagasimaksmise kohta tehtud käsikirjalised märkused on visuaalselt hinnates allkirjastanud üks ja sama isik, müüja esindaja R T . Kohtu hinnangul on põhjendatud kahtlus, et käsiraha tegelikult ei makstud ning kokkulepe on fiktiivne ja koostatud tagantjärele. Lisaks nähtub, et käsiraha on sularahas tagastatud 19.06.2010. Eeldusel, et käsiraha maksmine ja tagastamine ka tegelikult toimus, pidi R B 19.06.2010 olema veel Eestis ning seega ei saa õige olla kostja väide, et hageja nõusoleku andmise ajaks oli R B juba Eestist lahkumas. Eeltoodu alusel ei ole hageja nõude vähendamiseks alust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt kuni märtsini 2009. 17.03.2009 esitas kostja hagejale teate laenulepingu täitmise peatumise kohta seoses vääramatu jõu asjaolude ilmnemisega. Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et laenukohustuse täitmist ei takistanud vääramatu jõuna üleilmne majanduskriis, vaid eelkõige kostja valed otsused oma äriplaani elluviimisel. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja väited selle kohta, et laenulepingu põhitagatiseks olnud Jaama tn 9 kinnistu väärtus hinnati selle tagatiseks seadmisel 12,5 miljonile kroonile. Hageja nimetatud väitele vastu ei vaielnud. Seega tõendas kostja usutavalt, et käitus nii laenulepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel heas usus ning kindla veendumusega täita laenulepingust tulenevad kohustused kohaselt. Samuti on kostja tõendanud, et 2009 süvenenud majanduskriis oli käsitletav vääramatu jõuna laenulepingu p 22.1 mõistes, mille tõttu oli alus lugeda kostja poolt kohustuse mittetäitmine vabandatavaks laenulepingu p 22.2 mõistes. Seega oli laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumine vabandatav alates 01.04.2009 kuni 31.12.2011.

6(8)

Tulenevalt vääramatu jõu asjaolude ilmnemisest ei ole analoogia korras VÕS §-le 160 tuginedes põhjendatud hageja viiviste nõue eelnimetatud perioodi ulatuses. Ebakohane on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei oma kostja väited ülemaailmsele majanduskriisile kui vääramatule jõule tähendust, kuivõrd laenulepingu alusel anti kostjale käibekapitalilaenu tagastamise tähtajaga 19.04.2007. Eelkõige pidi hageja krediidiasutusena hindama muudetavate tingimuste mõju laenulepingu täitmisele. Lisaks, menetluse kestel ei ole kumbki pooltest tuginenud asjaolule, et lisakokkulepped sõlmiti põhjusel, et kostja ei olnud suuteline laenu tagastama. Samuti ei ole kohane kohtu viide sellele, et olukorras, kus kostja ise on paigutanud oma olemasolevad likviidsed vahendid kinnisvarasse laenukohustuse täitmise asemel, ei saa kostja mõistlikult tugineda kinnisvara hindade langusele. Nimetatud seisukoha kujundamisel on kohus jätnud absoluutselt arvestamata ja tähelepanuta tunnistaja L M i ütlused, mille kohaselt olid kinnisvaratehingud kostja majandustegevuseks ning osaliselt paigutati vahendeid kinnisvarasse ka sellel põhjusel, et saada oma nõuetele tagatised. Seega käitus kostja igati kohusetundlikult ning kaalutletult, hinnates võimaluste piires kõiki oma äririske. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kostja väited selles osas, et hageja ise on süüdi laenulepingust tulenevate kohustuste mittetäitmises. Vaatamata sellele, et kostja esitas hagejale teate vääramatu jõu asjaolude esinemise kohta ning avaldas ka, et tegeleb ise aktiivselt tagatisvaraks oleva Jaama tn 9 kinnistu müügiks pakkumise ja sellele ostjate leidmisega, algatas hageja kinnisvaraturu maksimaalses madalseisus olemise ajal täitemenetluse laenulepingu tagatiseks oleva vara võõrandamiseks. Isegi pärast hageja poolt tagatisvara realiseerimiseks täitemenetluse algatamist tegi kostja omapoolselt edasi jõupingutusi, leidmaks Jaama tn 9 kinnistule ostja nn vabamüügi hinnaga. Hea usu põhimõttele vastavaks ei saa lugeda hageja käitumist, kus viimane teatab, et seisukoha kujundamine võtab veel hetke aega ning seejärel avaldab oma seisukoha alles 10 päeva hiljem, seejuures pakkumise kehtivuse viimasel päeva pärastlõunal, kus ei saa enam ka mõistlikult oodata pakutud tingimustel tehingusse jõudmist. Vastupidiselt kohtu seisukohale on kostja veenvalt tõendanud ostuhuvi ja ostja tõepärasust, kuivõrd kostja e-kirjadest nähtuvalt pidi müügihinna tasumine toimuma notari deposiitkonto vahendusel. Arvestades, et kostja teatas hagejale tagatisvarale väärtusega, milline oleks katnud laenulepingust tulenevad kohustused, ostja leidmisest, kuid hageja viivitas sellises olukorras müügitehingu tingimuste osas seisukoha andmisega (seejuures enam, kui tavapäraselt nt võlgnikule määratav 14 päeva), siis hageja nõue kui formaalne kahjunõue on tekkinud hagejast endast tulenevatel asjaoludel. Siinkohal on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata, et laenulepingu alusel on kostja saanud laenu 140 605,63 eurot ja selle täitmiseks on kostja teinud hagejale makseid kokku summas 138 306,63 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.

7(8)

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule ja maakohus on otsuses neid põhjalikult käsitletud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Kolleegium leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud apellandi väiteid laenulepingu täitmata jätmise vabandatavuse kohta ja leidnud, et perioodil 01.04.2009 kuni 31.12.2011 ei esinenud selliseid asjaolusid, millest järelduks VÕS § 103 lg 2 ja pooltevahelise lepingu p 22 järgi kostja rikkumise vabandatavus. Majanduskriis ei ole asjaoluks, mis muudaks võlgnikul oma kohustuste täitmise võimatuks. Majanduskriiside esinemist on võlgnikul oma äristrateegiat planeerides võimalik ette arvestada ja maandada ennetavalt riske. Majanduskriis võib olla asjaoluks, mis raskendab kohustuse täitmist, kuid ei tee seda objektiivselt võimatuks. Samuti nõustub kolleegium maakohtu otsusega osas, mis käsitles panga poolt laenu andmisel kostja maksevõime ja tagatiseks olnud kinnistu väärtuse hindamist. Kostja tegutses kinnisvaraarenduses ja 2006.a kinnisvarabuumi tingimustes, kui hageja kostjale laenu andis, olidki kinnisvara hinnad kordades kõrgemad kui majanduskriisi ajal aastal 2009. Eeltoodu tõttu ei ole alust väiteks, et hageja on ise endale kahju tekitanud, hinnates ebaõigesti tagatiseks olnud kinnistu väärtust. Laenu tagastamise tähtaja pikendamine toimub tavapäraselt võlgniku soovil ja pangale ei ole alust ette heita, et laenu pikendamisel ei hinnatud kostja maksevõimet väidetavalt piisavalt. Samuti ei anna väited laenu tagatiseks olnud kinnisvara müügi kohta alust maakohtu otsuse järelduse muutmiseks. Tagatiseks olnud kinnisvara müüdi sundtäimise korras ajal, kui kinnisvaraturg oli madalseisus. Eeltoodu tõttu müüdi kinnisvara madalama hinnaga. Apellandi väiteid tagatiseks olnud kinnisvara müügi võimalikkuse kohta kostja poolt leitud ostjale oluliselt kõrgema hinnaga, kui seda saadi täitemenetluses, on maakohus otsuses põhjalikult analüüsinud ja kolleegium nõustub maakohtu järeldustega. Kostja on ise hagejale teatanud, et pakkumine tagatisvara ostmiseks 2,5 miljoni krooni eest kehtib kuni 18.06.2010 ja hageja on 18.06.2010 kostjale oma nõustumusest ka teatanud. Apellant on kaebuses rõhutanud, et ta sai laenu 140 605,63 eurot ja tagastanud on sellest 138 306,63 eurot ja seda asjaolu oleks pidanud maakohus otsuse tegemisel arvestama. Kolleegium märgib, et eeltoodu osas ei olnud poolte vahel vaidlust, kuid apellant on jätnud arvestamata, et osa tema poolt tasutust on arvestatud intressi ja viivise katteks, mistõttu ei ole kostjalt nõutav arvestatud ebaõigesti. Maakohtus ei olnud poolte vahel vaidlust hageja poolt kostjalt nõutud tagastamata laenu, intressi ja viiviste suuruse osas. 29.11.2013 määrusega vabastati apellant apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 850 eurot tasumisest. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 190 lg-s 4 sätestatud põhimõtte järgi tuleb apellandil tasuda riigilõiv, mis tuleb mõista TsMS § 179 lg 1 järgi temalt käesoleva otsusega riigituludesse. Samuti tuleb välja mõista TsMS § 179 lg 9 järgi riigilõivu tasumisega viivitamisel viivis. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda. Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.