Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. aprill 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-10596
Tsiviilasi
Swedbank AS-i väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2359,20 eurot
hagi
R.T
vastu
2359,20
euro
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. juuli 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Swedbank AS (registrikood: 10060701; asukoht: Tallinn Liivalaia 8), esindaja Elis Vija Vastustaja (kostja): R.T (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX)
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 5. juuli 2013 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud jätta Swedbank AS kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank AS esitas 03.03.2013. a hagi R.T vastu 2359,20 euro väljamõistmiseks.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja Laenuexpress OÜ 07.04.2009 laenulepingu nr 09-027201-JI, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 50 533,28 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks oli lepingu p-i 2.4 kohaselt 07.04.2016. R.T ja hageja sõlmisid 07.04.2009 käenduslepingu nr 09-027201-KÄ1, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine kuni 817 100 krooni (52 222,21 euro) ulatuses. Laenusaaja jäi võlgnevusse alates 07.12.2009. Hageja ütles laenulepingu laenusaaja võlgnevuse tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt üles 05.03.2010. Hageja saatis 08.02.2010 kostjale teatise, milles palus lepingust tulenev võlgnevus tasuda hiljemalt 23.02.2010 ja hoiatas kostjat, et nimetatud tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmisel on hagejal õigus nõuda leppetrahvi ja ta on sunnitud võlgnevuse sissenõudmiseks pöörduma kohtusse. 05.03.2010 esitas hageja kostjale korduva teatise ennetähtaegselt üles öeldud lepingust tulenevate võlgnevuste kohta. Viimase teatise võlgnevuste kohta saatis hageja kostjale 16.11.2012. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 2359,20 eurot, mis koosneb järgmistest summadest: põhivõlg 1179,60 eurot, intressivõlg 464,09 eurot ja viivisvõlg 715,51 eurot.
2.Kostja leidis, et hagi on aegunud (tl 40,41). Käenduslepingu punkt 4 ütleb, et käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on lepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Käendaja kohustus algas 07.12.2009, millest alates Laenuexpress OÜ ei ole suutnud täita endale võetud kohustusi. Hagi on aegunud alates 08.12.2012.
3.Hageja esitas arvamuse kostja vastusele (tl 66-69). Alles 04.03.2010 ütles hageja võlgnevuse tõttu lepingu ennetähtaegselt üles ning kogu nõue muutus sissenõutavaks. Kostja poolt viidatud 07.12.2009 põhiosa makse võlgnevus, samuti 07.01.2010 ja 07.02.2010 põhiosa maksete võlgnevused said kaetud 25.05.2010 laekumise arvelt, mistõttu ei sisalda hagiavalduses märgitud põhisumma võlgnevus enam kostja viidatud nõudeid. Leping on üles öeldud alates 04.03.2010, mis tähendab, et alates nimetatud kuupäevast oli hagejal õigus nõuda kogu laenulepingu järgi võlgnetava summa tasumist. Kolmeaastane nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema alates 05.03.2010 ja saabus 05.03.2013. Hagi on esitatud 28.02.2013, seega ei ole hageja nõue aegunud.
4.Kostja esitas 01.06.2013 taotluse vaheotsuse tegemiseks (tl 135-138). Kostja selgitas, et 08.02.2010 hageja poolt edastatud teatisest nähtub, et hageja on põhivõlgnikule ja kostjale andnud täiendava tähtaja võla tasumiseks ning märkinud, et tähtajaks võla tasumata jätmisel on hageja sunnitud ennetähtaegselt lugema lepingud lõppenuks. Laenuvõtja ega käendaja teatises nimetatud tähtpäevaks võlgnevusi ei kustutanud, seega muutusid põhivõlgniku OÜ Laenuexpress laenukohustused sissenõutavaks alates 24.02.2010, mil algasid ühtlasi käenduslepingutest tulenevad 3-aastased aegumistähtajad. Praegusel juhul on võlausaldaja väljendanud, et lepingute lõpetamine on fikseeritud 04.03.2010 seisuga, kuid see ei saa omada mingit õiguslikku tähendust. Kuna pank ei esitanud käendaja vastu hagi hiljemalt 24.02.2013, siis on panga nõuded käendaja vastu aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 05.07.2013. a otsusega Swedbank AS-i hagi R.T vastu 2359,20 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et R.T on hagejaga sõlminud 07.04.2009 käenduslepingu hageja ja Laenuexpress OÜ vahel 07.04.2009 sõlmitud laenulepingust nr 09-027201-JI tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks (tl 14-21). R.T on kohtule esitanud aegumise vastuväite (tl 135-138). Kohus leidis, et esitatud vastuväide on põhjendatud. Hageja on saatnud kostjatele 08.02.2010 teatise laenu võlgnevusest (tl 28). Viidatud teatises on hageja andnud kostjatele võlgnevuse tasumiseks tähtaja - hiljemalt 23.02.2010 ning märkinud, et nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks laenusaajaga sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele. Juhul kui laenusaaja ei ole nimetatud tähtajaks täitnud eelpool nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi ja tasunud kõiki täitmata kohustusi katvat summat (tasumise päeva seisuga), siis on Swedbank AS sunnitud asuma rakendama kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma nõuete rahuldamiseks sh täite- ja/või kohtumenetluse kaudu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-5-10 punktis 11 asunud seisukohale, et tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. VÕS § 196 lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Antud juhul on hageja andnud 08.02.2010 teatises kostjale VÕS § 114 alusel mõistliku tähtaja lepingu täitmiseks, mille möödudes on hageja lugenud lepingud ülesöelduks, s.o hageja ongi laenulepingud üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai teada lepingust tulenevate kohustuste rikkumisest. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega omab TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 tulenevalt aegumise alguskuupäeva kindlakstegemisel tähtsust asjaolu, millal muutusid laenulepingute ülesütlemisest tulenevad nõuded sissenõutavaks.
VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingu ülesütlemisel muutub sissenõutavaks kogu laenu tagastamise nõue. Lähtudes eeltoodust algas antud juhul aegumistähtaeg 25.02.2010 (TsÜS § 136 lg 8). Kohus ei nõustunud hagejaga, justkui peaks aegumise algusajaks lugema 05.03.2010, kuivõrd hageja on lepingu üles öelnud 04.03.2010. Hageja on 08.02.2010 teatises andnud täitmiseks täiendava tähtaja ning samas teatises ka ette näinud, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. 05.03.2010 teatise sõnastusest saab järeldada, et leping on juba üles öeldud ning hageja on hea tahte märgina andnud kostjale täiendavalt aega võlgnevuse likvideerimiseks enne täite- või kohtumenetluse algatamist. Viimatinimetatud teade ei tee ühtegi viidet lepingu lõpetamisele. Seetõttu oli kohus seisukohal, et pooltevaheline leping on lõppenud alates 25.02.2010. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, siis aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Antud juhul on aga hageja ja põhivõlgnik laenulepingus kokku leppinud aegumistähtaja pikendamises viie aastani (tl 19, p 15.2.), käenduslepingus vastav kokkulepe puudub. Seetõttu kohaldub käenduslepingule TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aastane aegumistähtaeg. Hageja on märkinud, et esitas hagi 28.02.2013. Kohus nimetatuga ei nõustunud. Toimikumaterjalidest nähtub, et hagi on esmalt esitatud 03.03.2013 ning allkirjastatult 04.03.2013. Kuna kostjaga sõlmitud käenduslepingule kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg ning nimetatud tähtaeg hakkas kulgema 25.02.2010 ja lõppes 25.02.2013, on nõue aegunud ja seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, sest hageja nõue kostja vastu on aegunud, ei pidanud kohus põhjendatuks analüüsida nõude suuruse kujunemist. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Swedbank AS esitas 03.09.2013. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kohus kohelnud pooli ebavõrdselt läkitades apellandi kirjaliku arvamuse vastustajale tutvumiseks ja omapoolsete seisukohtade esitamiseks, kuid vastustaja parandatud käsitlust aegumise kohta ei ole kohus apellandile edastanud. Sellega võeti apellandilt võimalus vastustajale vastu vaielda. Eeltoodust tulenevalt olid kohtuotsuses toodud põhjendused hagi aegumise kohta apellandile üllatuslikud, kuna apellandile teadaolevalt oli vastustaja omapoolset aegumise vastuväidet põhjendanud üksnes sellega, et nõude aegumine hakkas kulgema esmakordsest lepingu rikkumisest, millele apellant vastu vaidles. Lepingu ülesütlemise tahteavaldust sisaldanud kirjas märgitud kuupäeva osas ei olnud apellandil aegumise kontekstis võimalust arvamust avaldada; 2) ei ole kohus otsust tehes hinnanud tõendeid kogumis ega põhjendanud, miks ta üht tõendit teisele eelistab, rikkudes sellega TsMS § 232 lg 1 ja 2, § 442 lg 8, § 436 lg 1;
3) ei ole kohus otsuses selgitanud, mis põhjusel ei oma 05.03.2010 kiri, millega anti vastustajale täiendav tähtaeg sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmiseks, aegumise kontekstis mingit tähendust; 4) ei ole otsus hagi aegumise osas materiaalõiguslikult põhjendatud. TsÜS § 167 lg 2 sätestab, et õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. TsÜS § 168 lg 1 järgi ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Apellant on seisukohal, et isegi kui arvestada, et nõue muutus sissenõutavaks 24.02.2010 ning nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 25.02.2010, siis peatus nõude aegumistähtaeg alates 05.03.2010 kuni 20.03.2010 kooskõlas TsÜS § 167 lg-ga 2, s.o kümneks kalendripäevaks. Sellisel juhul saabus hagi aegumistähtaeg mitte 25.02.2013, vaid 06.03.2013. Arvestades, et hagiavaldus on esitatud enne nimetatud kuupäeva, siis ei olnud apellandi nõue hagi esitamise hetkeks veel aegunud; 5) oli lepingu ülesütlemine 04.03.2010 põhjendatud ja kooskõlas seadusega. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10 tuleneb, et VÕS § 116 lõike 5 mõte on võimaldada võlausaldajal lugeda leping ülesöelduks ilma täiendava tähtaja möödumisel eraldi ülesütlemisavaldust saatmata. Nimetatud sättest ega ka Riigikohtu lahendist aga ei tulene, et lepingu lõppenuks lugemine peab toimuma koheselt täiendava tähtaja möödumisel. Kuna apellant andis 08.02.2010 saadetud teatises laenusaajale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, tekkis apellandil ülesütlemise õigus alles 24.02.2010. Apellant teostas oma õigust 9 kalendripäeva hiljem, mis on apellandi hinnangul igati mõistlik. Pealegi on apellant 05.03.2010 täiendava kirjaga teavitanud vastustajat lepingu ülesütlemise kuupäevast.
7.R.T vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Ringkonnakohus käsitleb kooskõlas TsMS § 652 lg 3 p-ga 2 apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema 25.02.2010. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja saatis kostjale 8.02.2010 koostatud teatise, mille pealkiri oli „käendusnõude esitamine“. Selles teavitati käendajat ja tagatise omanikku, et laenusaaja ei ole kohaselt kohustusi täitnud, nimetati täitmata kohustuste suurus ja määrati tähtaeg võlgnevuse koos lisanduvate maksete ja viivistega tasumiseks hiljemalt 23.02.2010. Teates oli märgitud, et „nimetatud tähtajaks kohustuse täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks laenusaajaga sõlmitud lepingud“. Teate kohaselt, kui laenuandja ei ole nimetatud tähtajaks täitnud eelpool nimetatud lepingutest tulenevaid kohustusi, siis on Swedbank sunnitud asuma rakendama kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma nõuete rahuldamiseks sh täite- ja/või kohtumenetluse kaudu. Toimikus oleva postiteatise kohaselt on 08.02.2010 koostatud tähtkiri 01.03.2010 hoiutähtaja möödumisel saatjale tagastatud (lk 29). Kostja kinnitas maakohtu menetluses, et tema sai selle kirja kätte ja sai sellest aru, et pärast täiendava tähtaja möödumist on leping üles öeldud. Maakohtu menetluses ei täpsustatud, mis kuupäeval hakkas hageja 08.02.2010 edastatud tahteavaldus kehtima, kuid kostja selgitusest võib järeldada, et see toimus, enne täiendava tähtaja möödumist. Kuna kostja poolt tahteavalduse kättesaamise kohta dokumentaalsed
tõendid puuduvad ja toimingust on möödunud mitu aastat, samuti arvestades, et kostja huvides on kinnitada tahteavalduse kättesaamist enne 23.02.2010, siis lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kostja sai hageja tahteavalduse kätte enne selles määratud tähtaja lõppemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 08.02.2010 teade oli piisavalt selge ning sellest nähtus üheselt panga tahe lugeda leping pärast kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumist üles öelduks. Kuna 23.02.2010 kuupäevale järgnes riigipüha, siis hakkas aegumise tähtaeg kulgema 25.02.2010.
11.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega, et hageja poolt kostjale 5.03.2010 ja 16.11.2012 saadetud teatised muutsid nõude aegumise alguse aega. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 196 alusel ülesütlemisavalduse tegemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne tahteavaldus, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 järgi kehtivaks kättesaamisega. Kostja on kinnitanud, et sai 08.02.2010 saadetud tahteavalduse kätte. Pärast ülesütlemise kehtivaks muutumist ei saa võlausaldaja enam oma tahteavaldust tagasi võtta ja öelda lepingut teistkordselt üles. Ringkonnakohus märgib, et üksnes eeldusel, et 8.02.2010 tehtud ülesütlemise teade ei oleks kehtiv või selles ei oleks lepingu lõpetamiseks sõnaselgelt tahet väljendanud, oleks alus lugeda ülesütlemine toimunuks 05.03.2010 tahteavaldusega.
12.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et pärast 25.02.2010 kostjale saadetud teated täiendavate tähtaegade määramiste kohta peatasid TsÜS § 167 lg 2 alusel hageja nõude aegumise. Aegumine peatub TsÜS § 167 lg 2 järgi, kui võlausaldaja annab võlgnikule kohustuse täitmiseks VÕS § 114 järgi täiendava tähtaja. VÕS 114 alusel saab anda täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine on üldine eeldus kohustuse rikkumise tõttu täitmise asemel kahju hüvitamise nõude esitamiseks, lepingust taganemiseks või lepingu ülesütlemiseks. Hageja andis kostjale VÕS 114 lg 1 alusel tähtaja 8.02.2010, kui määras täitmise tähtajaks 23.03.2010. Ringkonnakohus leiab, et pärast kehtivalt lepingu ülesütlemist määratud täiendavad tähtajad ei mõjuta nõude aegumist ega peata seda TsÜS § 167 lg 2 alusel.
13.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.