Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. veebruar 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-26149
Tsiviilasi
Swedbank AS väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4176,51 eurot
hagi
Annika
Kiisk
vastu
võla
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. jaanuar 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Indrek Kumm Vastustaja (kostja): Annika Kiisk (endine perekonnanimi Kraav, ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsus ja saata Swedbank AS-i hagi Annika Kiisk vastu võla 4176,51 euro väljamõistmiseks maakohtule menetluse jätkamiseks.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS esitas 24.05.2013 maakohtule Annika Kraavi vastu hagi 4176,51 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Laenuexpress (laenusaaja) 07.04.2009 laenulepingu nr 09-027201-JI, mille alusel andis hageja laenusaajale laenu 50 533,28 eurot laenu tagastamise lõpptähtajaga 07.04.2016. Hageja ja kostja sõlmisid 07.04.2009 käenduslepingu nr 09-027201-KÄ2, mille järgi vastutab kostja laenulepingust nr 09-027201-JI ja lepingu lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga 52 222,21 euro (817 100 krooni) ulatuses. Laenusaaja jäi maksetega võlgnevusse alates 07.12.2009. 08.02.2010 saatis hageja laenusaajale teatise, mis sisaldas võlgnevuse tasumise meeldetuletust, leppetrahvi nõuet ning ülesütlemise tahteavaldust. Hageja hoiatas, et kui laenusaaja jätab võlgnevuse täiendavalt antud tähtajaks tasumata, loeb hageja laenulepingu ennetähtaegselt ülesöelduks. Kostjale saatis hageja 08.02.2010 nõude täita käenduskohustus. Kuivõrd võlgnevust ei tasutud, ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles alates 04.03.2010. 05.03.2010 teavitas hageja kostjat asjaolust, et laenuleping on alates 04.03.2010 üles öeldud ja kogu nõue on muutunud sissenõutavaks. Kuna laenulepingu tagatiseks pandud kinnistute müügist laekunud vahendid ei katnud laenujääki, esitas hageja hagiavalduse käendaja vastu. Hageja märkis, et hagejal ja kostjal oli tahe lahendada käenduslepingust tulenevad nõuded kohtuväliselt ning läbirääkimised võimaliku kompromissi ja nõude asjaolude üle kestsid 129 päeva, alates 13.11.2012 kuni 21.03.2013.
2.Kostja palus teha asjas vaheotsus aegumise kohta ja lugeda hageja nõue aegunuks. Kostja leidis, et laenulepingu lõppemise päevaks on 23.02.2010. Seega muutus laenulepingust tulenev võlgnevus sissenõutavaks 23.02.2010. Hagi käenduse maksmapanekuks esitati peale kolme aasta möödumist, 24.05.3013, mistõttu on nõue aegunud. Hageja pöördus kostja poole käendusnõudega alles kolm päeva enne käenduskohustuse aegumist, 20.02.2013 e-kirjaga. Pooled arutasid käenduskohustuse võimalikku täitmist kokkuleppe teel 20.02.2013 ja 22.02.2013 e-kirjades, s.o kahel päeval. Nende päevade osas aegumise peatumine ei oma mõju nõude aegumisele, kuna hagi esitati üle kolme kuu hiljem läbirääkimiste nurjumisest.
3.Hageja leidis, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna laenuleping on üles öeldud alates 04.03.2010 ja poolte e-kirjavahetust aluseks võttes on põhjendatud seisukoht, et alates 13.11.2012 kuni 21.03.2013 oli hagi aegumine peatunud kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg-ga 1. Kostja on 13.11.2012 hagejale vastanud, et ootab lisaks nõude arvestusele hageja ettepanekut võimaliku kompromissi osas. Järelikult andis kostja viidatud kirjas üheselt mõista, et ta ei keeldu nõude üle läbirääkimistest, vaid pigem ootab asja lahenemist kohtuvälise kompromissiga. Mõned päevad hiljem täpsustasid pooled, millisele aadressile võib hageja vastava informatsiooni saata. Hageja teavitas kostjat nõude suurusest ja 20.02.2013 teatas kostja, et soovib kohtuvälist kompromissi,
mille kohaselt tasub ta kahe aasta jooksul hagejale 1300 eurot. Seejärel täpsustasid pooled kompromissi summat, milleks kujunes 1639,20 eurot, ning arutasid intressi lisandumise küsimust. 28.02.2013 teatas kostja, et tal on võimalus allkirjastada kokkulepe digitaalselt. Seejärel täpsustasid pooled kontaktaadresse ja kostja sissetulekute suurust. 05.03.2013 teatas kostja hagejale, et soovib enne kokkuleppe sõlmimist siiski veenduda, milles seisneb kostja võlgnevus. 06.–07.03.2013 selgitasid pooled veelkord arusaamu nõude kujunemisest ning 12.03.2013 ütles kostja, et tutvub hageja esitatud andmetega ja annab lähipäevil oma vastuse. 19.03.2013 tuletas hageja kostjale meelde, et viimane oli lubanud lähipäevil vastata, mille peale laekus kostja vastus, millest võis välja lugeda kostja keeldumise edasistest läbirääkimistest.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 27. juuni 2014 otsusega Annika Kraavi taotluse kohaldada Swedbank AS hagile aegumist ning jättis Swedbank AS hagi Annika Kraavi vastu võla 4176,51 eurot väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu käenduslepingust, mille järgi vastutab kostja laenulepingust nr 09-027201-JI ja lepingu kõigist lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Hageja väidab, et laenuleping lõppes temapoolse ülesütlemise tagajärjel 04.03.2010. Hageja poolt kostjale 08.02.2010 saadetud lepingu ülesütlemise avalduse (tl 18) sisust saab üheselt aru, et kui kostja võlgnevust hiljemalt 23.02.2010 ei tasu, loeb hageja lepingu ülesöelduks. Seda kinnitab muuhulgas ka see, et hageja lubab juhul, kui kostja oma kohustust ei täida, hakata rakendama meetmeid oma nõuete rahuldamiseks. Kohus oli seisukohal, et leping tuleb lugeda ülesöelduks alates 24.02.2010. TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel on põhjendatud asuda seisukohale, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 24.02.2010. Hageja väidab, et poolte läbirääkimised kestsid alates 13.11.2012 kuni 21.03.2013, kokku 129 päeva. Kohus oli seisukohal, et läbirääkimised said kõige varem alata 20.02.2013 ja kestsid kuni 21.03.2013, seega kokku 30 päeva (tl 87–97). Riigikohus on leidnud (3-2-1-162-13, p 32), et läbirääkimised peatavad aegumise TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes juhul, kui need ka sisuliselt toimuvad. Aegumistähtaeg peatub eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. 13.11.2012 kuni 19.02.2013 toimunut (tl 98–101) ei saa lugeda läbirääkimiste pidamiseks TsÜS § 167 lg 1 tähenduses. 13.–19.11.2012 kirjavahetus puudutas nõude aluseks olevate dokumentide kostjale kättetoimetamiseks vajalike andmete vahetamist. Sisulisi läbirääkimisi poolte vahel ei toimunud, kuna kirjavahetusest nähtub, et kostjal puudus teadmine ja ülevaade nõude suurusest ning selle aluseks olevatest asjaoludest. See, et kostja märkis 13.11.2012 vastuses hagejale (tl 100), et ootab lisaks dokumentidele ka hageja ettepanekut võimaliku kompromissi osas, ei tähenda koheselt läbirääkimiste pidamist TsÜS § 167 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt algas hageja nõude aegumine 24.02.2010. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, seega oleks nõue olukorras, kus läbirääkimisi poleks peetud, aegunud 24.02.2013. Kuna läbirääkimised algasid 20.02.2013 (nõude aegumiseni jäi neli päeva) ja kestsid kuni 21.03.2013 (kokku 30 päeva), tuleb arvestada ka TsÜS § 168 lg-s 2 sätestatuga. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Seega aegus hageja nõue kaks kuud pärast läbirääkimiste lõppemist ehk 22.05.2013. Järelikult oli nõue hagi esitamise ajaks 24.05.2013 aegunud, mistõttu tegi kohus TsMS § 449 lg 3 alusel lõppotsuse ja jättis hagi rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. juuni 2014 otsuse tühistamist ja asja saatmist samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub apellant panna vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on laenuleping üles öeldud alates 04.03.2010, mitte 24.02.2010. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 2 sätestab, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Hageja teavitas laenusaajat ja käendajat (kostjat) võlgnevusest 08.02.2010 ning andis täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Hageja hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmisel on hagejal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda. Ülesütlemisõiguse kasutamine on kahjustatud lepingupoole õiguskaitsevahend ehk otsustusõigus võlgniku kohustuse rikkumise korral. Tulenevalt VÕS § 196 lg-st 3 võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Hageja sai 23.02.2010 teada, et lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud ja tal on õigus mõistliku aja jooksul leping üles öelda. Lepingu ülesütlemisega kaasnevad võlgniku jaoks karmid tagajärjed. Seetõttu ei saa lepingu ülesütlemine olla kergekäeline otsus. Võlausaldajal on õigus otsustada, mis ajast ta loeb lepingu ülesöelduks, ning antud juhul on ülesütlemine toimunud igati mõistliku aja jooksul, 10 päeva pärast täiendavalt antud tähtaega; 2) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et läbirääkimised toimusid TsÜS § 167 lg 1 mõttes vaid 20.02.–21.03.2013. Kohtu vastava siseveendumuse kujunemine jääb arusaamatuks. Kostja palus 13.11.2012 e-kirjas hagejal esitada nõude aluseks olevad dokumendid ja hageja nägemus kompromissist. Seega andis kostja viidatud kirjas üheselt mõista, et ta ei keeldu nõude üle läbirääkimistest, vaid pigem ootab asja lahenemist kohtuvälise kompromissiga. Erialakirjanduses on TsÜS § 167 lg-t 1 kommenteeritud järgmiselt: „Läbirääkimisteks piisab igast arvamuste vahetamisest nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui üks pool kohe teise poolega arutamisest ei keeldu. [...] Arvamuste vahetamisest peab nähtuma, et põhimõtteliselt võib olla võimalik veel mingi kokkuleppelise lahenduse saavutamine. [...] Aegumise peatumine lõpeb tahte väljendamisega läbirääkimisi mitte jätkata – see peab olema selge käitumine.“ (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ lk 525 p 3.1). Ka Riigikohus on öelnud, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (3-2-1-10-11, p 10). Maakohtu järeldus on vastuolus nii erialakirjanduse kui ka Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on maakohtu viidatud otsustes (3-2-1-162-13; 3-2-1-25-13) leidnud, et nõude aegumise peatumiseks peetavate läbirääkimiste sisuks on ka see, kui pooled selgitavad välja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja dokumente. Samuti tuleb läbirääkimisteks lugeda seda, kui pooled ilmselgelt soovivad nende käigus leida lahendust kokkuleppe alusel. Praegusel juhul on tõendatud, et kostja soovis nõude aluseks olevaid dokumente ning lahendada asja kompromissiga. Kompromissi sõlmimise tahe ja tingimused kajastuvad poolte e-kirjavahetuses alates 13.11.2012 kuni 21.03.2013. Kuni 21.03.2013 võis hageja mõistlikult eeldada, et kostjal on soov lahendada asi kohtuväliselt, st sõlmida hagejaga nõude tasumise kokkulepe. Alles 21.03.2013 muutus kostja positsioon ning tema vastuskirjast võis aru saada, et ta ei soovi enam läbirääkimisi nõude üle pidada. Olukorras, kus kostja soovis asja lahendada kohtuvälise kompromissiga, oleks olnud äärmiselt pahatahtlik kostjat samal ajal hageda. Seega hagi esitati
alles siis, kui läbirääkimiste nurjumine oli lõplikult selge. Läbirääkimisteks kulunud ajavahemiku 13.11.2012 kuni 21.03.2013 võrra pikenes hagi aegumise tähtaeg ning hagejal oli õigus hagi esitada 129 päeva võrra hiljem, s.o kuni 10.07.2013; 3) palub hageja lisada asja juurde täiendavalt tõendi, millest nähtub, et kostja esitas hagejale 21.11.2012 e-kirjas järjekordse pakkumise kompromissiks, soovides tasuda hagejale 1000 eurot. Nimetatu tõendab üheselt, et poolte vahel algasid kompromissläbirääkimised 13.11.2012 ja 21.11.2012 tegi kostja hagejale esimese konkreetse kompromisspakkumise, mille tingimuste üle peeti läbirääkimisi. Hageja ei saanud täiendavat tõendit esitada seoses kohtu menetlusnormide rikkumisega. Kohus ei selgitanud eelmenetluses hagejale täiendavate tõendite esitamise vajadust, rikkudes selgitamiskohustust ning jättes täitmata eelmenetluse ülesanded (Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-11-36880).
6.Annika Kiisk (end Kraav) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ütles hageja laenulepingu üles 08.02.2010 teatisega, millega anti täiendav tähtaeg laenu tasumiseks ja selle mittemaksmisel loeti leping lõppenuks 23.02.2010. Seega on laenulepingu lõppenud alates 24.02.2010 ning hageja pidanuks kolmeaastase aegumistähtaja sees püsimiseks esitama hagiavalduse hiljemalt 24.02.2013. Hageja esitas hagi 24.05.2013, st kolm kuud peale aegumistähtaega. Hageja seisukoht, et laenuleping lõppes alates 04.03.2010, on ebaõige ja kohtupraktikas läbi vaieldud teema (näit 3-2-1-5-10). Hageja 08.02.2010 teatise näol on tegemist tingimusliku lepingu ülesütlemise avaldusega, mille kohaselt nähakse juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Kuna 08.02.2010 avaldus oli ülesütlemisavaldus, tõi see avalduses märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kuna ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega (3-2-1-190-13). Tartu Ringkonnakohus leidis 17.04.2014 (jõustunud) otsuses tsiviilasjas nr 2-13-10596, et sama laenulepingu lõpetamise 08.02.2010 teade oli piisavalt selge ning sellest nähtus üheselt panga tahe lugeda leping pärast kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumist üles öelduks. Kuna 23.02.2010 kuupäevale järgnes riigipüha, siis hakkas aegumistähtaeg kulgema 25.02.2010; 2) leidis kohus õigesti, et 13.–19.11.2012 kirjavahetus puudutas nõude aluseks olevate dokumentide kostjale kättetoimetamiseks vajalike andmete vahetamist. Sisulisi läbirääkimisi poolte vahel ei toimunud, kuna kirjavahetusest nähtub, et kostjal puudus teadmine ja ülevaade nõude suurusest ning selle aluseks olevatest asjaoludest. 13. ja 16.11.2012 e-kirjad viitavad vaid sellele, et pooled kooskõlastavad, kuhu hageja saadab OÜ Laenuexpress laenu ja tagatiste müügiga seotud dokumendid. Mingeid läbirääkimisi nendest meilidest tuvastada võimalik ei ole. Uuesti võttis hageja kostjaga ühendust alles 20.02.2013 e-kirjas, s.o 4 päeva enne käenduskohustuse aegumist. Kostja ei ole nõus kohtu arvestusega läbirääkimiste perioodi kohta 20.02.–21.03.2013 (kokku 30 päeva). Kostja arvates kestsid sisulised läbirääkimised vaid 20.02.2013 ja 22.02.2013. Seejärel on kostja oma 05.03.2013 kirjas avaldanud, et „pean tunnistama, et mul on raske, kui mitte võimatu, alustada teiega läbirääkimisi konkreetsete summade tasumiseks ja teiega võimalike laenulepingute sõlmimiseks. Käesoleva võla katteks on tegelikkuses realiseeritud kogu minu kinnisvara ning väidetavalt olen ma endiselt võlgu.“ Sellele vastuseks on hageja 06.03.2013 e-kirjas nentinud, et „hetkel kahjuks mulle tundub, et kuna Te ei soovi jätkuvalt minu küsimustele vastata, mistõttu ei jää meil vist muud üle, kui läbirääkimised Teiega katkestada ja esitada ka Teie vastu kohtusse avaldus kogu
solidaarvõlgnevuse väljamõistmiseks.“ Edasistes e-kirjades (07., 08. ja 21.03.2013) on pooled pidanud sisuliselt õiguslikku vaidlust. Nendest kirjadest ja eriti 21.03.2013 e-kirjast tuleneb teadmine, et kostja ei ole nõus kokkuleppeid sõlmima ning kostja on avaldanud korduvalt, et tagatiste realiseerimisega sai hageja oma nõude rahuldatud. Eeltoodust on tuvastatav, et pooled pidasid läbirääkimisi vaid kahel päeval – 20.02.2013 ja 22.02.2013, ning hageja on kinnitanud läbirääkimiste nurjumist 05.03.2013 e-kirjas. Samas ei ole lõpplahendi osas tähendust, kas läbirääkimised kestsid 2 päeva või 30 päeva, sest kui ka lugeda läbirääkimised lõppenuks 21.03.2013, aegus nõue TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ikkagi 22.05.2013; 3) ei ole apellant uue tõendi esitamist vastavalt TsMS § 633 lg-le 5 põhistanud. Kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kohus selgitab menetluses nõude materiaalõiguslikke aluseid, laseb vajadusel nõuet jmt õiguslikke asjaolusid täpsustada, mitte ei võta initsiatiivi tõendite kogumisel. Vastustaja ei näe apellatsioonkaebuse juures viidatud uut tõendit, seda ei ole ka e-toimikus, seega ei ole vastustajal võimalik selle sisu osas midagi öelda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega saadab Swedbank AS-i hagi A. Kiiski vastu võla 4176,51 euro väljamõistmiseks maakohtule menetluse jätkamiseks. Swedbank AS-i apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Maakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu on aegunud ning sellest tulenevalt jättis lõppotsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Nimetatud sätte kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas ja millal pidasid pooled läbirääkimisi. Hagiavaldusest nähtuvalt oli hageja seisukohal, et pooltevahelised läbirääkimised võimaliku kompromissi ning nõude asjaolude üle kestsid kokku 129 päeva, s.o 13.11.2012-21.03.2013. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ajavahemikul 13.11.2012-19.02.2013 toimunut ei saa lugeda läbirääkimiste pidamiseks TsÜS § 167 lg 1 tähenduses, kuna ajavahemikul 13.11.201219.11.2012 toimunud kirjavahetus puudutas nõude aluseks olevate dokumentide kostjale kättetoimetamiseks vajalike andmete vahetamist. Poolte vahel toimunud kirjavahetusest ajavahemikul 13.11.2012-19.11.2012 (t.l 98-101) nähtuvalt saatis hageja kostjale 13.11.2012 e-kirja, milles selgitas, et täiendava kohtumenetluse vältimise eesmärgil võiksid pooled arutada käenduskohustuse täitmisega seonduvat. Samal päeval, s.o 13.11.2012, saatis kostja hagejale e-kirja teel vastuse, milles soovis teada võlgnevuse hetkeseisu ning hagejapoolset seisukohta võimaliku kompromissi osas. 15.11.2012 küsis hageja kostjalt, millisele postiaadressile on võimalik nõutud info edastada ning 16.11.2012 teatas kostja, millisele e-posti aadressile tuleks materjalid saata. 19.11.2012 edastas hageja kostjale 16.11.2012 nõudekirja koopia (t.l 85), mille hageja oli eelnevalt saatnud kostja postiaadressile XXX, Tartu ning mis sisaldas informatsiooni laenusaaja kohustuste, täitemenetluse ning võimaliku kompromissi kohta. Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11 asunud seisukohale, et läbirääkimisteks TsÜS § 167 lg 1 tähenduses saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude
või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Poolte vahel ajavahemikul 13.11.2012-19.11.2012 toimunud kirjavahetus tõendab, et mõlemad pooled pidasid vaidluse kokkuleppelist lahendamist võimalikuks ning kirjavahetus toimuski sellel eesmärgil. Maakohtu seisukoht, et kirjavahetus ajavahemikul 13.11.2012-19.11.2012 toimus üksnes nõude aluseks olevate dokumentide kostjale kättetoimetamiseks vajalike andmete vahetamise eesmärgil, ei ole kooskõlas kirjavahetuses väljendatud poolte seisukohtadega. Seega on maakohus hinnanud poolte vahel toimunud kirjavahetust ajavahemikul 13.11.2012-19.11.2012 ebaõigesti ning sellest tulenevalt jätnud nimetatud ajavahemiku osas TsÜS § 167 lg 1 kohaldamata. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemik 13.11.2012-19.11.2012 tuleb lugeda läbirääkimiste pidamiseks poolte vahel ning seetõttu on hageja nõude aegumine peatunud kokku 37 päeva (lisaks ajavahemikule 13.11.201219.11.2012, s.o 7 päeva, ka maakohtu poolt tuvastatud läbirääkimiste pidamise ajavahemik 20.02.2012-21.03.2013, s.o 30 päeva). Ringkonnakohus nõustub siinjuures maakohtu põhjendustega, et poolte vahel toimusid läbirääkimised ajavahemikul 20.02.2013-21.03.2013. Maakohtu nimetatud seisukoht on kooskõlas poolte vahel toimunud kirjavahetusega (t.l 87-97) ning ebaõige on kostja seisukoht, mille kohaselt toimusid sisulised läbirääkimised poolte vahel vaid 20.02.2013 ja 22.02.2013. Hageja väide, et ajavahemikul 20.11.2012-19.02.2013 pidasid pooled suulisi läbirääkimisi, on tõendamata. Kuigi asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks avaldanud tahet pärast 19.11.2012 läbirääkimised lõpetada, ei ole ringkonnakohtu arvates hea usu põhimõttega kooskõlas arvata läbirääkimiste aja hulka ajavahemikku 20.11.2012-19.02.2013, mil sisulisi läbirääkimisi ei toimunud. TsÜS § 167 lg 1 ei välista võimalust, et aegumise peatumine võib olla korduv erinevatel ajavahemikel toimunud läbirääkimiste tõttu. Hageja nõude aegumine algas 24.02.2010 (vt käesoleva otsuse p 9) ning kui läbirääkimisi poleks peetud, oleks hageja nõue aegunud 24.02.2013. Kuna läbirääkimised kestsid kokku 37 päeva, siis arvestades nõude peatumise aega alates 20.02.2013, oli aegumine peatunud kuni 28.03.2013. Arvestades TsÜS § 168 lg-s 2 sätestatut, oleks hageja nõue aegunud kahe kuu möödudes pärast läbirääkimiste lõppemist ehk 29.05.2013. Kuna hagi esitati 24.05.2013, siis ei ole hageja nõue aegunud ning maakohtul puudus alus aegumise kohaldamiseks. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja Swedbank AS-i hagi A. Kiiski vastu võla väljamõistmiseks saata maakohtule menetluse jätkamiseks.
9.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et laenuleping tuleb lugeda üles öelduks alates 24.02.2010. Asja materjalidest nähtuvalt tuleneb hageja nõue kostja vastu käenduslepingust, mille järgi vastutab kostja laenulepingust nr 09-027201-JI ja lepingu kõigist lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Hageja poolt laenusaajale 08.02.2010 saadetud lepingu ülesütlemise avalduses (t.l 18) on märgitud, et hageja palub avalduses märgitud võlgnevused koos lisanduvate maksetega ja viivistega tasuda hiljemalt 23.02.2010. Lisaks on avalduses märgitud, et nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on hageja sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks laenusaajaga sõlmitud lepingud ja paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 08.02.2010 laenulepingu ülesütlemise avaldus oli piisavalt selge ning sellest nähtus üheselt hageja tahe lugeda leping pärast kohustuse täitmiseks antud tähtaja möödumist üles öelduks. Maakohtu see seisukoht on kooskõlas Riigikohtu
praktikaga (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-190-13) ja õige ei ole hageja seisukoht, et laenuleping lõppes temapoolse ülesütlemise tagajärjel alles 04.03.2010.
10.Menetluskulude jaotuse otsustab kohus lõppotsuses (TsMS § 173 lg 5).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.