Kohtulahend

2(8)

Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja kohustas Osaühingut E lõpetama OÜ Advokaadibüroo Red Legal kasutatava sõiduki BMW X5 (registreerimisnumbriga XXX XXX) valduse rikkumine ja andma nimetatud sõiduk üle hagejale. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Hageja selgituste kohaselt on algselt esitatud nõude eesmärk sõiduauto valduse taastamine. Sellise nõude õiguslik alus on AÕS § 44 lg 1, mis sätestab, et valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist, aga samuti AÕS § 45 lg 1, mille kohaselt on valduse äravõtmisel valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. Hageja selgituste kohaselt ei ole käesolevas asjas AÕS § 44 lg-s 1 teisena nimetatud kaitsevahend suunatud hilisemate rikkumiste ärahoidmisele, vaid üksnes samal alusel võimaliku rikkumise jätkumise vältimisele. TsMS § 5 lg 1 näeb ette, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seetõttu on hageja nõuete sisuliseks lahendamiseks piisav lahendada valduse rikkumise kõrvaldamiseks ja sõiduauto tagastamiseks (valduse taastamise) kohustamise nõue. Edasisest rikkumisest hoidumine on hageja märgitud ulatuses ja asjaoludel hõlmatud sõiduauto tagastamisega. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja on sõiduauto vastutav kasutaja LS § 2 p 93 tähenduses, otsene valdaja AÕS § 33 lg 2 tähenduses ja seaduslik valdaja AÕS § 34 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole vaidlusalune, et kostja lukustas ja seejärel teisaldas hageja valduses olnud sõiduauto sel viisil, et hagejal ei olnud enam võimalik teostada selle üle tegelikku võimu, s.t rikkus valdust AÕS § 40 lg 3 tähenduses. Sellises olukorras on kostjal võimalik vastavalt AÕS §-le 46 esile tuua ja tõendada, et valduse rikkumine ei olnud omavoliline või tal oli õigus valdust rikkuda. Kostja leiab, et tema käitumine oli õiguspärane tulenevalt parkimistingimuste p-dest 10 ja 11, samuti VÕS §-st 307. Parkimistingimuste p 10 reguleerib pargitud sõiduki teisaldamist ja näeb muu hulgas ette, et kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi, siis võib sõiduki sõidukijuhi vastutusel ja kulul teisaldada. Seaduses reguleerivad sõiduki teisaldamist seoses parkimisega LS § 92 (eelkõige selle lõige 2) ja § 186 lg 2, millest viimane näeb ette, et liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki võib parkimist korraldav teeomanik või teehoiu eest vastutav isik lasta ümber paigutada valvega hoiukohta sama seaduse §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. LS § 92 lg 6 piirab oluliselt sõiduki teisaldamise võimalusi, sätestades, et lg-s 2 nimetatud sõidukit võib teisaldada ainult siis, kui sõiduki juures ei ole juhti või sõiduki omanikku, valdajat või tema esindajat või sõidukis ei viibi sõitjat või kui asjaosalised ei ole võimelised või keelduvad valesti pargitud sõidukiga tekitatud takistuse või ohu kõrvaldamisest. Parkimistingimuste p 10 selliseid lisatingimusi ei sisalda, mistõttu kaldub see kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Kostja ei ole käesolevas asjas ka väitnud, et sõiduauto teisaldamise oleksid konkreetsel juhul tinginud LS § 186 lg-s 2 nimetatud asjaolud või sõidukijuht oleks keeldunud sõidukit parklast eemaldamast. Sisuliselt nähtub kostja tegevusest ja selgitustest, et parkimistingimuste p 10 eesmärk koosmõjus p-ga 11 on tagatise saamine oma nõudele sõidukijuhi vastu ning parklas olevatelt parkimiskohtadelt võimalikult suure tulu teenimine. Neil eesmärkidel rakendatav abinõu – teisaldamine – kaldub eeltoodud kaalutlustel kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, mistõttu parkimistingimuste p 10 on tühine tüüptingimus. Parkimistingimuste p 11 reguleerib sõiduki kinnipidamise õigust ja näeb sisuliselt ette, et kostjal on õigus pargitud sõidukit kinni pidada kuni parkimistasu, leppetrahvi, muude sarnaste tasude, aga ka sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni. Parkimistingimustel sõlmitud leping kostja ja sõidukijuhi vahel oli tarbijaleping, s.t leping, mille teiseks pooleks oli tarbija VÕS § 34 tähenduses. VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt on tarbijalepingus ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Kohus tõlgendas parkimistingimuste p-te 10 ja 11 koosmõjus kostja selgitustega käesolevas asjas selliselt, et nende

3(8)

tingimuste eesmärk on anda kostjale kui parkla operaatorile tagatis parkimistasu või leppetrahvi maksmiseks. TsMS § 231 lg 1 alusel on üldtuntud asjaolu, et sõiduki väärtus ületab üldjuhul oluliselt parkimistingimuste p 11 järgi tagatavaid nõudeid, mistõttu p 11 annab kostjale kui parkla operaatorile õiguse nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seega on parkimistingimuste p 11 samuti tühine tüüptingimus. Samasugune oleks tulemus ka juhul, kui parkimisleping ei kvalifitseeru tarbijalepinguks, sest VÕS § 44 järgset eeldust kõnealuse tingimuse ebamõistlikult kahjustava sisu osas ei ole kostja ümber lükanud. Kostja teine vastuväide lähtub VÕS §-st 307, mis reguleerib üürileandja kinnipidamisõigust. Riigikohtu praktika ja VÕS § 305 lg 1 kohaselt on üürileandja pandiõiguse ulatuse määramisel oluline, kas üüritud ruumis asuvad vallasasjad kuuluvad üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde. Ruumi kasutuse juurde kuuluvad vallasasjad on Riigikohtu arvates esmajoones sellised vallasasjad, mis võimaldavad ruumi sihipärast kasutamist või teenivad seda. Kui tegemist on kaupluse- või kaubalaoruumidega, kuuluvad ruumide sihtotstarvet arvestades ruumide kasutamise juurde ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad (tsiviilasi nr 3-2-1-8-08, p 11). Sellest järeldub, et üürileandja pandiõigus on suunatud neile asjadele, mida üürnik kasutab koos üüritud asjaga teatava tulemuse saavutamiseks. Kui laoruumi üürile andmise puhul on ladustatud kaubad asjad, millele ulatub üürileandja pandiõigus, siis on parkimiskoha üürile andmise puhul pargitav sõiduk samuti selline asi, millele ulatub üürileandja pandiõigus. Siiski ei anna eeltoodu alust käesoleval juhul jaatada kostja kinnipidamisõigust. VÕS § 307 lg 1 sätestab, et üürileandja võib asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Pargitud sõiduki väärtus ületab üldjuhul oluliselt kostja kui parkla operaatori nõuet. Kuigi kostjal ei ole käesoleval ja sellega sarnastel juhtudel võimalik eraldada üüritud parklakohal olevast asjast mingit osa, siis ei tulene sellest, et ta võiks teostada kinnipidamisõigust VÕS § 307 lg-s 1 ette nähtud piire oluliselt ületavas osas. Samuti ei tulene kostja vastavat õigust tõsiasjast, et kostjal puudub võimalus saada sõiduki omaniku ja vastutavate kasutajate andmeid Maanteeametilt. Seetõttu ei olnud kostjal õigust sõiduautot kinni pidada VÕS § 307 lg 1 alusel. Kokkuvõtvalt puudus kostjal lepingust või seadusest tulenev õigus sõiduautot kinni pidada või teisaldada. Seega rikkus kostja hageja valdust õigusvastaselt. Valduse rikkumise lõpetamiseks ja asja tagastamiseks kohustamise nõue tuleb rahuldada. Hageja algsete nõuete lahendamisel tuvastas kohus, et kostja teostas kinnipidamisõigust õigusvastaselt. Kuna hageja esitas õigusvastasuse tuvastamise nõude alternatiivsena, siis ei pea kohus seda TsMS § 442 lg 8 järgi enam eraldi käsitlema ega vastava asjaolu tuvastamist resolutsioonis märkima. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täielikult ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtu seisukoht parkimistingimuste p 11 tühisusega seonduvas on põhjendamata ja arusaamatu. Kohus on asunud hindama, kas sõiduki kinnipidamine võiks olla ebamõistlikult suure tagatise nõudmine VÕS § 42 lg 3 p 22 mõistes, kuid on sisuliselt jätnud hindamise teostamata. Otsusest ei nähtu mistahes viiteid sellele, et kohus oleks tagatise mõistlikkuse/ebamõistlikkuse hindamisel arvestanud vastava valdkonna spetsiifikat, võtnud arvesse parkimissuhetes väljakujunenud käitumisreegleid, võtnud arvesse, millised muud võimalused on parkimisoperaatoritel oma õiguste maksmapanekuks, millistel põhjustel on kinnipidamine aset leidnud ning millised on isikute võimalused kinnipidamise lõpetamiseks. Parkimissuhete puhul on üldtunnustatud ja tavapärane

4(8)

praktika see, et parkimisoperaatoril on õigus sõidukit kuni parkimisega seonduvate tasude maksmiseni kinni pidada. Selline praktika on ka rahvusvaheliselt tavapärane. Lisaks on vastavat praktikat tunnustatud ka seadusandluses, täpsemalt LS kohases teisaldatud sõidukite tagastamise regulatsioonis. Samuti on sõidukite parklas kinnipidamist kuni tasude tasumiseni aktsepteeritud kohtupraktikas (Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-2383). Nimetatud kohtuasjas vaieldi peamiselt küsimuse üle, kas parkimisoperaatorid peaksid saama liiklusregistrist andmeid, et panna enda nõudeid parkimiskorda rikkuvate isikute vastu maksma kohtu kaudu (s.t saada kohtusse pöördumiseks teada kostja andmed). Tallinna Ringkonnakohus leidis, et parkimisoperaatoritel ei ole tarvidust saada liiklusregistrist vastavaid andmeid muuhulgas seetõttu, et nad saavad enda tasunõudeid panna maksma teostades sõidukite suhtes kinnipidamisõigust. Kostja on ka märkinud, et ta ei hoidnud sõidukit kinni mitte selleks, et kostja tasuks temale vastavad summad, vaid kostja oli nõus tagastama sõiduki kohe, kui avaldatakse isiku andmed, kes sõiduki parklasse parkis. Sõiduki hagejale välja andmine seega ei eeldanud isegi rahaliste maksete tegemist ning sõiduki kinnipidamine ei olnud tagatise nõudmine tavamõistes. Kui ka sellist tegevust käsitleda üldse tagatise nõudmisena, siis tegemist ei olnud ebamõistliku tagatise nõudmisega, kuna dokumentide näitamise nõue ei saa hagejat üleliia koormata. Samuti ei ole sõiduki kinnipidamise mõistlikkuse/ebamõistlikkuse hindamisel vähetähtis ka see, et oli alust arvata, et kui sõidukit kinni ei peeta, lahkutakse parklast tasu maksmata taas. Kogu situatsioon sai alguse hageja pahatahtlikust ja kostja arvel alusetult rikastumist taotlevast käitumisest. Kohus on alusetult ja ebaõigesti leidnud, et pandiõigust ei saanud teostada, kuna peeti kinni liiga väärtuslikku asja. Kohus leidis, et kuna kinnipeetud sõiduk oli väärtuslikum, kui oli kostja nõuete summa, teostas kostja kinnipidamisõigust VÕS § 307 lg 1 piire ületades. Hageja ei ole aga sellesisulist vastuväidet kunagi esitanud ja kohus ei ole menetluse kestel viidanud, et VÕS § 307 lg 1 kohaste piiride küsimus võiks omada asjas tähtsust. Seetõttu on otsus üürileandja pandiõiguse küsimuses kostja jaoks üllatav. VÕS § 307 lg 1 puhul ei ole kohus võtnud arvesse konkreetse võlasuhte spetsiifikat. Parkimissuhetes on lubatud pandiõigust teostada sõiduki suhtes ka siis kui sõiduki väärtus matemaatiliselt ületab oluliselt sellega tagatavate nõuete summat. Ka seadusandja on pidanud õiguspäraseks pidada sõidukit oluliselt vähemväärtuslike nõuete tasumise tagamiseks kinni. Hageja nõude eesmärgiks antud asjas oli lõpetada sõiduki valduse väidetav rikkumine nii konkreetsel juhul kui ka tulevikus. Seega omavad käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust vaid küsimused, mis seonduvad sõiduki kinnipidamisega. Sõiduki suhtes algas kinnipidamisõiguse teostamine parklas rattaluku paigaldamisega ning see jätkus kuni hetkeni, mil sõiduk hagi tagamise määruse alusel anti kostja valdusesse. Seejuures kogu vastava aja kestel teostas kostja kinnipidamisõigust parkimistingimuste p 11 ja VÕS § 307 alusel. Teisaldamine, mis toimus peale seda, kui kostja juba teostas kinnipidamisõigust, oli vaid tehniline toiming, millega kostja enda sisemiselt korraldas kinnipidamisega seonduvat ning mis iseseisvalt hageja õigusi kuidagi ei riivanud. Antud vaidluses ei ole seega tähtis, kas sõiduk teisaldati või kas kostjal oli õigus sõiduk teisaldada ning seega ei saanud kohus vastavas küsimuses ka seisukohta võtta. Kohtu väide, et kohus hindas parkimistingimuste p-ga 10 seonduvat, kuna kostja pidas sõidukit kinni ka peale teisaldamist ning seega teostas ka parkimistingimuste punktist 10 tulenevat õigust, jääb arusaamatuks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud antud vaidluses asjakohane hinnata parkimistingimuste punkti 10 õiguspärasusega seonduvat.

5(8)

Lisaks on otsus parkimistingimuste punkti 10 tühisust puudutavas olulises osas põhjendamata ja arusaamatu. Kohus on ilma selgitusi lisamata asunud seisukohale, et LS tehniline regulatsioon sõidukite teisaldamise kohta on käsitletav seaduse olulise põhimõttena, mistõttu teisaldamise tingimusi ei ole lubatud lepingupoolte vahel teisiti kokku leppida. Samas jääb selgusetuks, millisele analüüsile või argumentatsioonile tuginevalt kohus leiab, et eelnimetatud LS sätted moodustavad niivõrd olulise seaduse põhimõtte, millega vastuollu minek on kategooriliselt keelatud, sh ka poolte vaba tahte alusel sõlmitavas kokkuleppes. See, et parkimistingimuste p 10 ei kattu üks-ühele LS kohase teisaldamise regulatsiooniga, ei tähenda, et sellised kokkulepped oleks keelatud. LS regulatsiooni mõtteks kindlasti ei ole piiritleda teisaldamisega seonduvas erikokkulepete sõlmimist. Ei eksisteeri mingit olulist avalikku huvi, mille pärast peaks teisaldamine olema piiratud vaid LS-s sätestatuga. Kohus on alusetult lähtunud seaduse olulise põhimõtte sisustamisel kogu LS § 92 regulatsioonist. Kui seaduse olulist põhimõtet üldse LS-st otsida, oleks kohus pidanud lähtuma LS § 92 lg-s 2 sätestatust, mille punkti 7 kohaselt on teisaldamine lubatud juhul, kui sõiduk on pargitud teisaldamist tähistava liiklusmärgiga märgistatud alale õigusvastaselt. Vaidlust ei ole antud juhul selles, et ka kõnealusel juhul oli parklas teisaldust tähistav liiklusmärk ning hageja parkis parklas parkimistingimusi rikkudes ehk õigusvastaselt. Seega peab järeldama, et hageja sõiduki teisaldamine oleks olnud võimalik lisaks parkimistingimuste p-le 10 ka LS § 92 lg 2 p 2 alusel ning parkimistingimuste p 10 olemuslikult ei erine LS teisaldamise regulatsioonist. Arvestades regulatsioonide sarnasust, ei ole võimalik väita, et parkimistingimuste p 11 on tulenevalt vastuolu tõttu LS § 92 lg-ga 2 tühine tüüptingimus. Kohus jättis ebaõigesti lahendamata hageja nõude edasisest rikkumisest hoidumiseks, millise hageja esitas hagiavalduses. Kohus ei saa valida, milliseid hageja poolt esitatud nõudeid ta menetleb, lähtuvalt sellest, milliseid selgitusi hageja kohtule hilisemalt esitab. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Eeltoodut arvestades vastab kolleegium järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja kasutuses olev sõiduauto parkis kostja parklas ilma selle eest tasumata ja 28.02.2013 lukustas kostja töötaja auto rattad ning teisaldas sõiduki. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja oli õigustatud hageja auto kinni pidama (rattad lukustama) ja teisaldama põhjusel, et hageja oli jätnud kostja parklas tasumata parkimistasu ja leppetrahvi. Kostja väidetel olid pooled

6(8)

parkimislepingu p-des 10 ja 11 kokku leppinud, millistel asjaoludel on kostjal õigus autot kinni pidada ja teisaldada. Samuti tugines kostja oma tegevuses VÕS § 307 lg-le 1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et pooltevaheline leping parkimiseks (parkimiskoha üürimiseks) oli tarbijaleping ja sõlmitud tüüptingimuste kasutamisega. Kostja tüüptingimuste p 10 osas leidis maakohus, et see on tühine tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohtul puudus alus hinnata p 10 kehtivust, kuna sõiduki teisaldamine on apellandi arvates tehniline toiming, mis järgneb p-s 11 sätestatud sõiduki kinnipidamisele. Teisaldamine on iseseisev toiming, mis riivab sõiduki valdaja huvisid enam, kui ratta lukustamine ja see peab vastama LS-s sätestatud regulatsioonile. Ebaõige on kaebuse käsitlus, mille kohaselt võib eraõiguslikes suhetes LS-s sätestatust kõrvale kalduda. Kolleegiumi arvates reguleerib LS selles käsitletud suhteid olenemata sellest, kas on tegemist avalike või erasuhetega. Maakohus on õigesti hinnanud kostja tüüptingimuste p 10 vastavust LS §-ga 92 ja §-ga 186. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostja tüüptingimuste p 10 on vastavuses LS § 92 lg 2 p-ga 7, mille kohaselt võib sõiduki teisaldada valvega hoiukohta ka siis, kui sõiduk on pargitud teisaldamist tähistava liiklusmärgiga märgistatud alale õigusvastaselt. Kolleegiumi arvates ei tähenda aga eeltoodu seda, et ei tuleks jälgida LS- s toodud teisaldamise tingimusi, mida lepingu p-s 10 ei ole toodud. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostja tüüptingimuste p 10 eesmärgiks koosmõjus p-ga 11 on saada kostja nõudele tagatis, mistõttu on see ebamõistlikult kahjustav ka VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi, kuna sellega on tingimuse kasutajale antud õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Ka eeltoodu tõttu on parkimislepingu tüüptingimuste p 10 tühine. Kolleegium nõustub maakohtuga ka kostja tüüptingimuste p 11 tühisuse osas. Maakohus tuvastas, et kuna p-ga 11 antakse kostjale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist, siis on p 11 tühine tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p-st 22. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et parkimissuhetes on sõiduki kinnipidamine tavaline tegevus ja see toimub näiteks tõkkepuu abil. Apellant kasutab kinnipidamiseks meetodit, kus ta lukustab sõiduki rattad ja vajadusel teisaldab sõiduki. Kolleegium leiab, et tõkkepuu abil sõiduki, mille parkimise eest pole tasutud, parklast väljasõidu takistamine ei ole samastatav sõiduki rataste lukustamisega ja teisaldamisega. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et sõiduki rataste lukustamine ja teisaldamine on jõu kasutamine lepingut rikkunud isiku vara suhtes, mida saab kohaldada ainult erandlikel asjaoludel. Tõkkepuuga parklas on parkimise korraldaja ülesandeks parkimise alguses lubada parkija tõkkepuud avades parkimisalale ja pärast parkimise eest tasumist lubada tal samal viisil lahkuda. Juhul, kui parkija ei ole tasunud parkimise eest, keeldub parkimise korraldaja oma kohustuse täitmisest kuni parkija poolt tasu maksmise kohustuse täitmiseni. Samuti ei tulene õigus kinni pidada sõidukit, mille parkimise eest pole tasu makstud, LS § 92 lg-st 9. Apellandi poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nr 3-11-2383 ei tulene, et kohus on leidnud, et kostjal on õigus ilma igasuguste mööndusteta parkimise eest tasumata isiku sõidukit kinni pidada. Apellant selgitas, et tema poolt sõiduki kinnipidamise eesmärgiks on tegelikkuses teha kindlaks isik, kes jättis parkimise eest tasumata. Kolleegiumi arvates ei tulene eeltoodu kostja parkimistingimuste p 11 sõnastusest, mille kohaselt on kinnipidamisõigus seotud ainult rahaliste nõuete täitmise tagamisega. Eeltoodu tõttu ei ole kohtul alust kaaluda, kas isiku kindlakstegemiseks on sõiduki kinnipidamine proportsionaalne. Samuti ei ole tüüptingimuse kehtivuse hindamisel oluline apellandi väide, et hageja on jätnud mitmel korral parkimistasu maksmata. Tüüptingimuse kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda selle sõnastusest ja p 11 järgi on õigus kostjal sõiduk kinni pidada juba siis, kui parkinud isik on jätnud kas või ühe tasumisele kuuluva summa maksmata. VÕS § 41 järgi kohaldatakse tüüptingimuse kehtetuse korral seadust. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas apellandil oli õigus pidada hageja sõiduk kinni üürileandja pandiõiguse järgi, milleks tuleneb alus VÕS § 307 lg-st 1. VÕS § 307 lg 1 sätestab, et kui üürnik tahab ära kolida või ruumides

7(8)

leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja võib oma pandiõiguse teostamiseks kasutada omaabi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sõiduki kinnipidamine parkimistasu maksmise tagatisena ületab olulises määras kostja parkimistasu nõude, mistõttu ei ole kostjal õigust VÕS § 307 lg 1 järgi hageja autot kinni pidada. Kolleegium leiab, et maakohtust erineva järelduse tegemiseks ei anna alust ka parkimissuhete eripära, kus pargitud sõidukist ei ole võimalik eraldada osa, mille väärtus oleks vastavuses kostja parkimistasu nõudega. Üüritasu nõuet tagav tagatis ei tohi olla võlgnikule liigselt koormav ja ebamõistlik, mida 30 euro suuruse nõude tagamiseks on auto kinnipidamine. Kostjal kui parkimisäris tegutseval isikul tuleb leida võimalus saavutada oma eesmärk viisil, mis ei kahjustaks ülemääraselt võlgnikku. Nii näiteks võib kostja paigaldada parkimisalale piirde ja tõkkepuud. Apellandi väide, et selliste ümberkorralduste tegemine oleks talle ülemäära koormav, on jäänud paljasõnaliseks. Kolleegium märgib, et teised samas äris tegutsevad isikud ei ole pidanud sellist investeeringut liigseks ja ebaefektiivseks. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et üürileandja parkimisõigust puudutavas osas on maakohtu otsus üllatav ja kohus on ületanud nõude piire, kuna hageja ei olnud maakohtu menetluses tuginenud sellele, et kinnipeetud auto väärtus oli suurem kui kostja nõue. Hageja on maakohtu menetluses mitmel korral (lk 77, 124) rõhutanud, et sõiduki väärtust arvestades ei olnud VÕS § 307 lg 1 alusel pandiõiguse kasutamine põhjendatud. Järelikult on apellandi väide eksitav. Apellant väitis, et maakohus ei ole teinud otsust kõigi hageja nõuete suhtes, kuna hageja nõudeks oli ka edasisest rikkumisest hoidumise nõue. Hagiavalduses on hageja palunud kohustada kostjat lõpetama sõiduki valduse rikkumine, hoiduma edasisest rikkumisest ja andma sõiduk üle hagejale. Hageja nõude aluseks oli AÕS § 44 lg 1. Hageja selgitas 16.09.2013 menetlusdokumendis, et nõue kohustada kostjat edasisest rikkumisest hoidumiseks ei ole suunatud abstraktsele rikkumisest hoidumisele, vaid ainult valduse rikkumise lõpetamisele ja sõiduki tagastamisele ja kohustus hoiduda rikkumisest ei hõlma sama auto edaspidist kinnipidamist ning tegemist on kestva rikkumisega. Seega on maakohtu tõlgendus õige, et nõue edaspidise rikkumise ärahoidmiseks on suunatud sõiduki kinnipidamisest tuleneva kestva rikkumise lõpetamiseks. Maakohtu poolt nõude sellisel viisil tõlgendamine ei riku kostja õigusi. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Maakohtus kantud menetluskulud on õigesti jäetud seoses hagi rahuldamisega kostja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Fred Fisker

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.