Kohtulahend

muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus 22.05.2014 edasikaebamata. 16.06.2014 esitas hageja avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, mille kohaselt on hageja õigusabikulud summas 13 002,14 eurot 76,2 tunni eest (Anton Sigal 8 tunni eest tunnihinnaga 193,75 eurot brutotöötasu, ja Chirag Mody 68,2 tunni eest tunnihinnaga 167,92 eurot brutotöötasu). Nimetatud kuludele lisandub ka sotsiaalmaks, mida hageja ei nõua. Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 “Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. Seega vähendas hageja nõuet õigusabikulude osas 12 800 euroni. Lisaks nõudis hageja kostjalt riigilõivu 350 eurot hüvitamist (250 eurot riigilõiv hagiavalduse eest, 50 eurot hagi tagamise eest ja 50 eurot hagi tagamise eest enne hagi esitamist) ning 129,56 eurot täituri tasu ja täitemenetluse alustamise tasu koos käibemaksuga. Kokku nõudis hageja kostjalt 13 279,56 euro hüvitamist ( 12 800 + 350 + 129,56). Hageja kinnitas, et kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Hageja nõudis lepingulise esindaja kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Samuti palus hageja mõista menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Avalduse kohaselt sõlmis hageja 28.02.2013 enda juhatuse liikmega Anton Sigal ja töötajaga Chirag Mody käsunduslepingu, mille kohaselt kohustusid käsundisaajad täitma hageja juhistest lähtuvalt käsundi ning osutama hagejale õigusteenuseid seoses käesoleva asjaga. Hageja leidis, et seadusliku esindaja (juhatuse liige) kulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud. Hageja lepinguline esindaja Chirag Mody on hageja töötaja ning ta on käesolevas vaidluses osalenud käsunduslepingu alusel töösuhtest sõltumatu lepingulise esindajana, kelle õigusabiteenuse kulud on vajalikud lepingulise esindaja kohtuvälised kulud, mis tuleb vastaspoolelt välja mõista. Hageja leidis, et olukorras, kus hagejat esindas vandeadvokaadist seaduslik esindaja, ei võtnud hagejalt õigust kasutada lepingulise esindajana teise vandeadvokaadi abi. Seega kuuluvad mõlema esindaja kulud hüvitamisele. 29.07.2014 esitatud täiendavas seisukohas leidis hageja, et TsMS § 175 lg 2 võib olla põhiseadusega vastuolus ulatuses, milles see välistab töötaja menetluskulude hüvitamise, kui töötaja on tööandjale osutanud õigusteenuseid käsunduslepingu alusel väljaspool tööaega. Kõnealune taotlus on esitatud puhuks, kui kohus peaks jätma Chirag Mody osutatud õigusabi eest hüvitise välja mõistmata sama sätte alusel. Hageja suurendas taotletavat õigusabikulude hüvitist summani 17 292,84 eurot, st 4492,84 euro võrra (17 292,84-12 800) ja vähendas senist riigilõivu hüvitamise nõuet 50 euro võrra ning täituritasu hüvitamise nõuet 21,59 euro võrra. Menetluskulude hüvitise nõude suurendamist põhjendas hageja sellega, et Riigikohtu üldkogu tunnistas 26.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-21-153-13 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks Vabariigi Valitsuse 04. 09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad”. Kokkuvõtvalt palus hageja mõista kostjalt välja õigusabikulu summas 17 292,84 eurot, riigilõivu 300 eurot ja kohtutäituri tasu 107,97 eurot ning kohustada kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kostja vastuväited hageja menetluskuludele Kostja esitas vastuväited hageja menetluskuludele, milles leidis, et hageja avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks õigusabikulude osas tuleb jätta täielikult või alternatiivselt osaliselt rahuldamata ning kohtutäituri tasu summas 129,56 euro osas jätta rahuldamata. Anton Sigal on esindanud hagejat kui seaduslik esindaja, mitte kui lepinguline ja seega ei ole tal õigust lepingulise esindaja kulude hüvitamisele. Anton Sigal on viidanud apellatsioonmenetluses endale kui

lepingulisele esindajale. Chirag Mody esindusõigust ei nähtu mitte ühestki hageja menetlusdokumendist. Kohtule ei ole esitatud ühtegi esindusõigust tõendavat dokumenti ja lepinguline esindaja ei ole ühtegi menetlusdokumenti allkirjastanud. Lepinguline esindaja on vaid osalenud Tallinna Ringkonnakohtu istungil. Hageja juhatuse liige ja töötaja ei saa oma positsioonist lähtuvalt osutada hagejale õigusabiteenuseid käsunduslepingu alusel. Selliseid õigusabikulusid ei ole võimalik kostjalt välja mõista, kuna tegemist on olnud sisuliselt hageja töötaja poolt hageja esindamisega, mispuhul hüvitatakse vaid sõidukulud. Äriühing ei saa enda juhatuse liikmelt tellida käsunduslepingu alusel õigusabiteenust, kuna juhatuse liikmel lasub seadusest tulenev kohustus esindada äriühingut seadusliku esindajana. Kostja hinnangul ei tuleks aktsepteerida olukorda, kus isik sisuliselt nõustab iseennast ning nõuab sellise nõustamise eest hüvitist. Hageja väidetavad õigusabikulud olid põhjendamatud ja ebavajalikud, kuna hagejal oli võimalik kasutada kohtumenetluses enda töötajaid ja juhatuse liikmeid. Hageja poolt väidetavalt ostetud õigusteenuse tunnihind on ebamõistlikult kõrge. Hageja on põhjendamatult kasutanud menetluses kahte esindajat ning õigusabikulude aluseks olev ajakulu on ebamõistlikult suur ja osa toiminguid on teostatud põhjendamatult. Hageja on ebaõigesti väitnud, et õigusabikulude hüvitamise piirmäär antud asjas on 12 800 eurot. Käesoleval juhul oli tegemist tavapärase varalise nõudega, mille puhul oli hagihinnaks 3500 eurot ja sel juhul on lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäär 3200 eurot. Kostja leidis, et kohtutäituri tasu väljamõistmine kostjalt on põhjendamatu. Vastava kulu tekitamine hageja poolt oli ebavajalik, kuna kostja oleks 05.03.2013 hagi tagamise määrust täitnud ka ilma kohtutäituri poole pöördumiseta. Järgmise päeva hommikul pöördus hageja kohtumääruse täitmiseks kohtutäituri poole, selgitamata eelnevalt välja, kas kostja täidab kohtumäärust vabatahtlikult. Kostja täitis määruse 06.03.2014 päeval vabatahtlikult otse hagejale. Kostja leidis, et hageja poolt kohtutäiturile tasutud summade raames tasutud käibemaksu väljanõudmiseks puudub alus. Esimese astme kohtu määrus 31.07.2014 määrusega võttis kohus vastu hageja 29.07.2014 loobumise 16.06.2014 avaldusest menetluskulude kindlaksmääramiseks riigilõivu 50 eurot ja kohtutäituri tasu 21,59 euro saamiseks. Kohus keeldus menetlusse võtmast hageja 29.07.2014 täiendavat avaldust menetluskulude 4492,84 euro kindlaksmääramiseks ja kostjalt väljamõistmiseks. Maakohus rahuldas hageja 16.06.2014 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning määras kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1080 eurot (riigilõiv hagiavalduselt 250 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 50 eurot ja põhjendatud esindaja tasu 780 eurot). Samuti kohustas kohus kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta eelkõige need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-107-13, p 13). Kohus leidis, et hageja esialgne taotlus vastab TsMS § 174 lg 1 ja 3 sätestatud nõuetele. Kohus märkis, et hageja on menetluskulude kindlaksmääramise menetluse jooksul on oma taotlust hüvitatava riigilõivu ja täituritasu osas vähendanud. Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega VÕS järgi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-09 p 18 ja Riigikohtu lahend nr 3-21-107-13 p 15 neljas lõik). Sellest järeldas kohus, et menetluskulude väljamõistmist taotlev pool saab oma taotlust vähendada või sellest loobuda samadel alustel nagu hageja võib nõudest loobuda või seda vähendada TsMS § 4 lg 3 ja § 206 lg 1 alusel. Kohus märkis, et menetluskulude taotluse vähendamisele või sellest loobumisele ei tähelda kohus mingeid ajalisi piiranguid ning seega saab kohus lahendada hageja vähendatud taotlust riigilõivu ja kohtutäituri tasu hüvitise osas. Menetluse ja lahendi selguse huvides märkis kohus loobumisest vastuvõtmise määruse resolutsioonis. Samuti märkis kohus, et erinevalt menetluskulude hüvitamise taotluse vähendamisest seab TsMS § 174 lg 1

selle suurendamisele siiski ajalise piiri. Viidatud säte kaotaks oma mõtte, kui kulude hüvitamist taotlev pool saaks oma taotlust menetluse kestel ilma ajalise piiranguta suurendada. Seetõttu asus kohus seisukohale, et hageja 29.07.2014 avaldus on taotluse suurendamise osas esitatud hilinemisega. Riigikohtu vahepealne lahend määruse nr 137 kehtetuks tunnistamise kohta ei ole kohtu hinnangul mõjuv põhjus hilinemiseks ega tähtaja ennistamiseks. Seega tuleb hageja 29.07.2014 avalduse menetlemisest taotluse suurendamist puudutavas osas keelduda. Kohus tugines määruses TsMS § 175 lg-le 1 ning märkis, et õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (Riigikohtu lahendi nr 32-1-63-10 p 12, ja lahendi nr 3-2-1-80-11 p 23). Riigikohus on leidnud, et juhatuse liige ei pea täitma kohtumenetluses tasuta lepingulise esindaja ülesandeid, sh osutama juriidilisele isikule tasuta õigusabiteenust. TsMS § 217 lg 2 järgi saab menetlusosaline osaleda menetluses isiklikult ka siis, kui tal on lepinguline esindaja. Sellest tulenevalt ei saa pidada menetlusosalise lepingulise esindaja kulusid põhjendamatuks üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-14, p 14). Tulenevalt Riigikohtu seisukohast on kohtul võimalik hageja seaduslikule esindajale Anton Sigal tasu välja mõista lepingulise esindaja regulatsiooni kohaselt. Kohus ei nõustunud kostjaga, et advokaadibüroo puhul ei võiks advokaat osutada õigusabi samale advokaadibüroole käsunduslepingu alusel. Hageja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et hagejal oli kaks esindajat (Anton Sigal ja Chirag Mody), kuid tsiviilasja toimikust ei nähtu, et Chirag Mody oleks osalenud kohtumenetluses hageja lepingulise esindaja või töötajana. Chirag Mody on osalenud vaid Tallinna Ringkonnakohtu istungil ning selle toimingu eest oleks võimalik tasu saada. Kuivõrd Chirag Mody istungil osalemise eest hageja menetluskulu hüvitist kostjalt ei nõua, siis ei mõistnud kohus nimetatud toimingu eest tasu. Kui kohtuasja materjalidest ei nähtu esindaja osalemist kohtumenetluses, siis ei ole üldjuhul põhjendatud temaga seonduvate kulude väljamõistmine vastaspoolelt TsMS § 175 alusel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vastaspoolele hüvitatavad menetluskulud peavad olema poolele menetluses ettenähtavad (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-87-09 p 15 esimene lõik ja lahendi nr 3-2-1-143-11 p 14 kolmas lõik). Kulude ettenähtavuse põhimõte eeldab ka seda, et pool teab menetluse kestel, kes vastaspoolt esindab, sh mitme ja millise kvalifikatsiooniga esindaja kulude hüvitamise kohustus võib talle menetlusest tekkida. TsMS § 394 lg 3 esimesele lausele viidates leidis kohus, et sarnane kohustus on hagejal tulenevalt TsMS § 363 lg-st 3. Järelikult võib pool hagimenetluses mõistlikult eeldada, et kõik vastaspoole esindajad on talle menetluse kestel teada. Neil kaalutlustel leidis kohus, et Chirag Mody toimingute eest tasu väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud. Kuna kohus jättis Chirag Mody toimingute osas taotluse eeltoodud põhjendustel rahuldamata, siis ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida hageja väidet TsMS § 175 lg 2 vastuolu kohta põhiseadusega. Kohus hindas hageja esindaja Anton Sigal osutatud õigusabi kulu vajalikkust ja põhjendatust. Riigikohtu üldkogu tunnistas 26.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel kehtestatud määruse nr 137. Tulenevalt sellest jättis kohus hageja seisukohad ja kostja vastuväited seoses lepingulise esindaja piirmääradega tähelepanuta. Kohus märkis, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (lahend nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (lahend nr 3-2-1-93-13). Kohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu hind (193,75 eurot bruto) on ebamõistlikult kõrge. Kohus pidas põhjendatuks mõista vastaspoolelt hageja õigusabi kulude katteks välja hüvitis tunnihinnaga 120 eurot, mis sisaldab juba kõiki makse (sh sotsiaalmakse) peale käibemaksu. Tutvudes hageja avaldusega ja hageja poolt menetluse käigus

esitatud dokumentidega ning võttes arvesse asja keerukust ja mahukust, pidas kohus hageja esindaja Anton Sigal toiminguid põhjendatuks 6 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kohus leidis, et avalduses märgitud 30.09.2013 töö hageja seisukohaga, seisukoha esitamine kohtule (45 min) on põhjendatud 5 minuti ulatuses, märkides, et avaldusest ei selgu, missuguse tööga on tegemist ning kas see on vajalik toiming. 26.03.2014 ettevalmistust ringkonnakohtu istungiks ja osavõttu istungist (2h 30min) pidas kohus põhjendatuks 2 tunni ulatuses, leides, et ringkonnakohtu istung kestis veidi üle tunni ja ettevalmistuseks on piisav aeg alla tunni. Ringkonnakohtu otsusega tutvumise ajakulu 30 min osas leidis kohus, et kuivõrd ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja otsuse põhjendav osa on ca 2 lk, siis on ajakulu toimingu eest põhjendatud 15 minuti ulatuses. Ülejäänud toiminguid ja nende ajakulu pidas kohus põhjendatuks. TsMS § 144 p 5 järgi kuulub menetluskulude hulka kohtuvälise kuluna ka kohtutäituri tasu hagi tagamise eest. Kohus leidis, et täituritasu summas 107,97 eurot ei ole käesolevas asjas siiski vajalik kulu. Kostjat asja üleandmiseks kohustava hagi tagamise määruse täitmiseks ei olnud hagejal vaja pöörduda koheselt kohtutäituri poole, kuna kostja täitis määruse selle saamisele järgneval tööpäeval. Kohus jättis hageja taotluse selles osas rahuldamata. Hageja nõuab riigilõivu hüvitamist summas 300 eurot, sh 250 eurot hagiavalduselt, 50 eurot hagi tagamise avalduselt tasutud lõiv. Kohus leidis, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga ning selles osas on hageja taotlus põhjendatud. Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal kokku 1080 eurot (riigilõiv hagiavalduselt 250 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 50 eurot ja põhjendatud lepingulise esindaja tasu summas 780 eurot 6 tunni ja 30 minuti eest hinnaga 120 eurot). Hageja taotluse 12 127,97 euro saamiseks (17 700,81-4492,84-1080) jättis kohus rahuldamata. TsMS § 177 lg-le 2 viidates rahuldas maakohus hageja taotluse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. Hageja määruskaebus 15.08.2014 esitas hageja määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.07.2014 määruse ulatuses, milles kohus ei rahuldanud hageja avaldust ja teha uue määruse või saata asja maakohtusse tagasi asja uueks arutamiseks. Hageja palub mõista kostjalt välja õigusabikulud 16 512,84 eurot (17 292,84-780) ja kohtutäituri tasu 107,97 eurot. Vajadusel palub hageja tunnistada põhiseaduse vastaseks TsMS § 175 lg 2 ulatuses, milles menetlusosalist esindava töötajaga seotud kulusid ei hüvitata ka juhul, kui töötaja tegutseb käsunduslepingu alusel väljaspool tööaega ega täida töölepingust tulenevaid ülesandeid. Kohus jättis ebaõigesti menetlusse võtmata 29.07.2014 avalduse taotletavate lepingulise esindajate kulude suurendamise kohta. Hageja nõustub kohtuga selles, et juhul, kui käsitleda 29.07.2014 avaldust uue taotlusena, on see esitatud hilinemisega, ent hageja hinnangul ei ole tegemist uue taotlusega. Tegemist oli 16.06.2014 taotluse täpsustusega, mis oli pealegi tingitud objektiivsest asjaolust (asjassepuutuva õigusakti kehtetuks tunnistamine). See täpsustus ei laiendanud taotluse aluseid: hageja tugines jätkuvalt samadele töötundidele ja samale tunnitasule, mis algses taotluses. Analoogselt TsMS § 376 lg-ga 4 ei olnud ka käesoleval juhul vajalik 29.07.2014 avalduse eraldi menetlusse võtmine. Samuti jättis kohus ebaõigesti kindlaks määramata kulud seoses C.Mody tehtud tööga. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tsiviilasja toimikust ei nähtu, et C.Mody oleks osalenud kohtumenetluses hageja lepingulise esindaja või töötajana, mistõttu ei olnud tema tööga seotud kulud kostjale ettenähtavad. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-14-14 p-s 1067 leidnud, et esindajatasu tuleb hüvitada olenemata sellest, kas õigusabi toimingu teostanud advokaadi või juristi nimi on teada. Riigikohus põhjendas enda otsust sellega, et esindaja olemasolul ei ole alust arvata, et

õigusabi jäetakse esindaja poolt osutamata. TsMS § 174 lg 3 ja 5 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmise avaldusele esitada üksnes kulude koosseisu nimekiri ja teatud juhtudel menetluskulusid tõendavad dokumendid, millest Riigikohtu praktika kohaselt peavad nähtuma esindajakulu kandmine ja teostatud tööde sisu, mitte aga õigusabi toimingud teostanud isikud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-98-13, p 13). Asjaolu, et seadus ei kohusta õigusabi toimingu tegija isiku tõendamist, kinnitab, et esindajatasu väljamõistmisel ei oma see tähtsust. Selline kord on ka loogiline, kuna kohtul ei ole tihti võimalik õigusabi toimingu tegelikku tegijat tuvastada (nt kas vandeadvokaat otsis ise andmebaasidest kohtupraktikat või koostas selle kohta ülevaate tema kolleeg või assistent). Vastupidine seisukoht ei oleks ka menetluskulude hüvitaja huvides, kuna õigusabi osutamist ei oleks võimalik efektiivset korraldada ja kulusid kokku hoida (nt peaks vandeadvokaat käima ise kohtus materjalidest koopiaid tegemas, selle asemel et lasta seda abipersonalil teha). Seega tuleb esindajatasu hüvitada ka siis, kui vastaspoolele teadaolev esindaja kõiki õigusabi toiminguid ise teinud ei ole. Lisaks märgib hageja, et kui nõustuda kohtuga selles, et kostjale tuli üllatuseks asjaolu, et suurem osa tööst oli tehtud C. Mody poolt, pidi olema tegemist positiivse üllatusega. Nimelt oli A. Sigali tunnitasu kõrgem kui C. Mody oma. Seega pidi kostja eeldama, et kogu töö tehakse ära A. Sigali poolt ja kõrgema tunnitasuga. Menetluskulusid võib jätta välja mõistmata vaid olukorras, kus need on suuremad, kui vastaspool võis heas usus eeldada. Kohus kohaldas põhjendamatult madalat tunnitasumäära, tuginedes Riigikohtu praktikale (lahendid nr 3-2-1-92-13 ja 3-2-193-13), pidades hageja esindaja A. Sigali tunnitasu 193,75 eurot (sh kõik maksud) ebamõistlikult kõrgeks ja lugedes põhjendatuks tunnitasu suurusega 144 eurot (koos käibemaksuga). Viidatud lahendites ei asu aga Riigikohus seisukohale, et välja ei või mõista suuremat tunnitasu kui 144 eurot, vaid et alusetu on vastaspoole seisukoht, mille kohaselt 144 eurot ei ole põhjendatud tunnitasu. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et tööühiku suuruse põhjendatus ja vajalikkus sõltub konkreetsetest asjaoludest (lahend nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja hinnangul oli A. Sigali poolt õigusabi osutamine tunnitasuga 193,75 eurot põhjendatud, kuna tegemist oli õiguslikult huvitava ja tehniliselt keerulise vaidlusega (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-21-112-09, p 17). Hageja hinnangul ei ole põhjendatud kunstliku ülempiiri seadmine lepingulise esindaja tunnitasule. Kui kohus leiab, et esindatava ja esindaja vahel kokku lepitud tunnitasu on ebamõistlik, tuleks seda ka objektiivselt põhjendada, tuginedes nt õigusabi turuhinnale, konkreetse esindaja kvalifikatsioonile, töö kvaliteedile jne. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole võimalik kirjelduse „töö hageja seisukohaga” alusel hinnata, kas hageja seisukohaga tehtud töö on põhjendatud. Hageja hinnangul saab kohus ise hinnata, kui palju aega pidi sellise dokumendi koostamiseks kuluma. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohus, kes on leidnud, et isegi kui õigusabi on kirjeldatud üldsõnaliselt „õigusabi osutamise eest“, ei ole kohtul õigus jätta menetluskulusid välja mõistmata, kuna see ei anna alust kahelda, et tegelikult õigusabi ei osutatud (Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-14-14, p-d 10671068). Seega isegi kui kohus ei saa kontrollida õigusabi põhjendatust menetlusosalise poolt esitatud selgituste põhjal, ei tohi jätta menetluskulusid välja mõistmata, vaid nende põhjendatust tuleb kontrollida muude asjaolude pinnalt (nt analüüsides menetlusdokumendi sisu). Kuna hageja 30.09.2013 seisukoht oli 5 lehekülge pikk, ei saa olla mõistlikku vaidlust, et sellele 45 minutit ka kulus. Samuti on põhjendamatu kohtu seisukoht, et 26.03.2014 toimunud ringkonnakohtu istungi ettevalmistamiseks oleks pidanud kuluma alla tunni. Hageja hinnangul oli 1,5 tunnine ajakulu põhjendatud, kuna selleks ajaks oli menetluses esitatud 9 sisulist menetlusdokumenti (v.a hagi tagamine), maakohtu istungist oli möödunud 5 kuud, viimasest hageja seisukohast möödunud 3 kuud ja hageja pidi valmistuma ka kostja poolt vahetult enne istungit (17.03.2014) esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks (6 lk). Seega ei saa ka siin olla mõistlikku vaidlust, et 1,5 tundi oli minimaalne aeg, mis võis hagejal istungi ettevalmistamiseks kuluda. Kolmandaks on põhjendamatu ka kohtu seisukoht, et ringkonnakohtu otsusega tutvumine pidi aega võtma 30-minuti asemel 15

minutit. Hageja hinnangul oli 30-minutiline tutvumisaeg põhjendatud, kuna tegemist oli esmakordse ringkonnakohtu otsusega eraparklate õiguse kohta pidada sõidukeid kinni ja neid teisaldada. Ringkonnakohtu pretsedendi analüüs on võrreldes tavapäraste otsustega aeganõudvam. Hageja hinnangul on kohus põhjendamatult jätnud välja mõistmata kohtutäituri tasu 107,97 eurot hagi tagamise eest, kuna kostja täitis määruse sellele järgneval päeval. Hageja kinnitab, et kostja seaduslik esindaja KK teatas hageja esindajale GK-le sõnaselgelt, et teda ei huvita hagi tagamise määrus ja ta ei anna autot välja. Hageja teeb kostjale ettepaneku nimetatud asjaolu heas usus omaks võtta. Kostja määruskaebus 19.08.2014 esitas kostja määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.07.2014 määruse ulatuses, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud summas 780 eurot. Kostja leiab, et kohus on ebaõigesti mõistnud kostjalt välja hageja poolt Anton Sigalile tasutud esindajatasu, sh on kohus jätnud tähelepanuta, et kostjale ei olnud vastava kulu tekkimine ettenähtav, mistõttu oleks kohus pidanud jätma õigusabikulusid puudutavas avalduse täielikult rahuldamata. Kostjale ei olnud käesoleva põhimenetluse kestel mitte kuidagi arusaadav, et Anton Sigal osaleb menetluses lepingulise esindajana ja mitte juhatuse liikmena. Enamikust hageja menetlusdokumentidest ning kõigist kohtu poolt koostatud dokumentidest nähtus, et Anton Sigal tegutses menetluses juhatuse liikmena. Olukorras, kus hageja pole kohut ega kostjat teavitanud, et Anton Sigal tegutseb lepingulise esindajana, oli kohtul ja kostjal ainuvõimalik lähtuda hageja esindaja õigusliku positsiooni määratlemisel hageja enda menetlusdokumentides sätestatust, kuna muud infot polnud. Seejuures kostjale ega ka kohtule ei jäänud vastava info põhjalt Anton Sigali positsioon segaseks, vaid teda peeti üheseltmõistetavana juhatuse liikmena tegutsevaks, mistõttu puudus kohtul ja kostjal vajadus küsida selle asjaolu kohta lisaselgitusi. Kostja leiab jätkuvalt, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole võimalik mõista Anton Sigalile tasutud summasid välja ka seetõttu, et Anton Sigal oli hageja juhatuse liige. Sarnast olukorda on käsitletud Tartu Maakohtu 01.03.2012 määruses tsiviilasjas nr 2-10-44541, milles kohus leidis, et äriühing ei saa enda juhatuse liikmelt tellida käsunduslepingu alusel õigusabiteenust, kuna juhatuse liikmel lasub seadusest tulenev kohustus esindada seadusliku esindajana äriühingut. Samale seisukohale on jõutud Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2008 määruses tsiviilasjas nr 2-07-593 ja 30.12.2008 määruses tsiviilasjas nr 2-08-1481, kus kohtud on leidnud, et seaduslik esindaja ei saa esindada äriühingut kohtumenetluses volitatud esindajana, ajades asja endale võetud lepingulise kohustusena. Kostja peab viidatud kohtute seisukohti mõistlikuks ja õiglaseks, kuna absurdne oleks aktsepteerida olukorda, kus isik sisuliselt nõustab iseennast ning nõuab sellise nõustamise eest hüvitist. Juhul, kui eeldada, et Anton Sigal juhatuse liikmena sai hagejat esindada ka käsunduslepingu alusel, oleks hageja pidanud kohtule esitama Anton Sigali kui eraisikuna hagejat esindava isiku volikirja, kuna advokaadina mittetegutsevad lepingulised esindajad peavad oma volitusi kohtule tõendama ning Anton Sigal antud juhul enda väitel ei tegutsenud advokaadina (advokaat osutab õigusteenuseid advokatuuriseaduse § 49 lg 1 kohaselt vaid advokaadibüroo kaudu), vaid eraisikuna. Et vastavat volikirja ei esitatud, tõendab, et hageja ka ise pidas Anton Sigalit juhatuse liikmena tegutsevaks isikuks. Kostja on seisukohal, et TsMS § 175 lg 1 teise lause, mille kohaselt kohus kontrollib kulude põhjendatust ja vajalikkust, mõtteks on mitte üksnes see, et kohus hindab lepingulise esindaja tunnihinna põhjendatust jne, vaid et kohus hindab ka seda, kas välise õigusabi tellimine ja seega vastavate kulude kandmine tervikuna oli vajalik. Arvestades, et hageja näol on tegemist

advokaadibürooga ning hageja juhatuse liikmel oli piisavalt aega, et vastava kohtuasjaga tegeleda, oleks hageja pidanud kohtuasjaga tegelema oma jõududega (mida tegelikult ka tehti) ning välise õigusabi kasutamine polnud vajalik ega põhjendatud. Vastused määruskaebustele Hageja palub jätta kostja määruskaebuse rahuldamata, paludes määruskaebuse lahendamisel võtta arvesse hage ja määruskaebuses esitatud taotluseid. Kostja palub jätta hageja määruskaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 31.07.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti keeldunud menetlusse võtmast hageja 29.07.2014 avaldust taotletavate lepinguliste esindajate kulude suurendamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti keeldunud hageja 29.07.2014 avalduse menetlusse võtmisest ning seejuures ei oma tähendust hageja poolt kaebuses esiletoodud vahetegu selles, kas käsitleda nimetatud avaldust uue avaldusena või varasemalt esitatud avalduse täpsustusena. Põhjendatuks ei saa pidada taotletud menetluskulude suurendamist pärast selleks ettenähtud avalduse esitamise tähtaja möödumist. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kuivõrd tsiviilasja toimikust ei nähtu, et Chirag Mody oleks osalenud kohtumenetluses hageja lepingulise esindaja või töötajana, tuleb avaldus selles osas jätta rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab vastuseks hageja määruskaebuse vastavatele väidetele, et kuigi hagejat menetluses esindanud Anton Sigal võis toimingute tegemisel kasutada Chirag Mody abi, ei anna vastav õigus siiski alust käsitleda menetluses mittenähtavat isikut TsMS § 175 lg 1 tähenduses menetlusosalise esindajana ega õigust nõuda vastavate kulude vastaspoolelt väljamõistmist. Menetlusosalise lepinguline esindaja peab olema menetluses nähtav (osalema menetluses ja tegutsema esindatava nimel). Kohtule esitatud hageja menetlusdokumentidest, mille on allkirjastanud Anton Sigal, ei ole võimalik tuvastada, et hagejat oleks menetluses esindanud ja tema nimel tegutsenud Chirag Mody. Vastuseks ülejäänud hageja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa ning määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu ning jõudnud, arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, tehtud toimingute ajakulu ja õigusabi tunnihinna osas õigetele järeldustele. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud hagejat esindanud Anton Sigali kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse vastavate põhjendustega, ei pea kohus vajalikuks hageja määruskaebuse sellekohaseid vastuväiteid täiendavalt käsitleda.

Vastuseks kostja määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole kostja seisukoht, mille kohaselt tuleb hageja lepingulise esindaja Anton Sigali õigusabikulud jätta välja mõistmata põhjendusel, et kostjale ei olnud vastava kulu tekkimine ettenähtav ning Anton Sigal oli hageja juhatuse liige. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostjale vastavate kulude tekkimine olema ettenähtav sõltumata sellest, et kostja väidetel pidas ta Anton Sigalit hageja juhatuse liikmena tegutsevaks. Seda põhjusel, et kõik kohtule esitatud hageja menetlusdokumendid on allkirjastanud Anton Sigal ning lisaks puudus kostjal mõistlik põhjus eeldada, et hagejale osutatakse õigusteenuseid ilma tasu nõudmata. Vastavate kulude kostjalt väljamõistmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning juhib tähelepanu maakohtu poolt viidatud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt juhatuse liige ei pea täitma kohtumenetluses tasuta lepingulise esindaja ülesandeid, sh osutama juriidilisele isikule tasuta õigusabiteenust. TsMS § 217 lg 2 järgi saab menetlusosaline osaleda menetluses isiklikult ka siis, kui tal on lepinguline esindaja. Sellest tulenevalt ei saa pidada menetlusosalise lepingulise esindaja kulusid põhjendamatuks üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-14, p 14). Vastupidisele seisukohale ei võimalda jõuda ka kostja väited Anton Sigali volikirja esitamata jätmisest ega sellest, kas hageja esindaja oli menetlusdokumentides nimetatud kui seaduslik esindaja või lepinguline esindaja. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.