Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja ja kostja sõlmisid 2010 aasta veebruaris suulise müügilepingu sõiduauto Audi A6 registrinumbriga XXXXX müümiseks hinnaga 80 000 krooni (5113,16 eurot). Hageja kohustus müügihinna osadena tasuma 2010 aasta aprilli lõpuks. Perioodil veebruar-aprill tasus hageja kostjale sularahas 31 000 krooni (1981,35 eurot). Edasise osamaksete tegemisel tekkisid hagejal makseraskused, kuivõrd hageja ei saanud kätte töötasu. Seejärel algatati kostja avalduse alusel kriminaalasi hageja suhtes asja omandamise tunnustel. Kriminaalmenetlus lõpetati, kuna hagejal puudus auto omastamise tahtlus ning hageja kavatses sõiduki eest maksmist jätkata. Hageja kasutas sõidukit heaperemehelikult. Kriminaalmenetluse käigus tagastati sõiduk kostjale. Pärast kriminaalmenetluse lõppemist ei olnud kostja enam sõiduki müümisest huvitatud. Hageja leidis, et kostja on konkludentselt müügilepingust taganenud ning loeb taganemise ajaks 30.06.2010, millal lõpetati kriminaalmenetlus, mis ajaks kostja oli auto oma valdusesse juba tagasi saanud ning mil oli selge, et kostja ei ole ilmselt enam lepingu täitmisest huvitatud. Kuigi kostja ei ole hagejale lepingust taganemise avaldust teinud ei kirjalikult ega suuliselt, nähtub siiski lepingust taganemine konkludentselt kostja tegevusest. Kostja poolt lepingust kehtiva taganemisega muutus poolte vahelisest müügilepingust tulenev lepingu täitmise võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks. Hageja on kostjale sõiduki tagastanud, kostja aga ei ole tagastanud hagejale lepingu alusel üleantud 1981,35 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista 1981,35 eurot, intressid 62,58 eurot ja viivised 459,1 eurot ning alates hagi esitamisest 27.05.2013 seaduses ettenähtud viivis. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja tasus ostu-müügilepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks käsiraha 31 000 krooni (1981,35 eurot) ning ülejäänud ostusumma 48 000 krooni pidi ostja tasuma 2 kuu jooksul, hiljemalt aprillis 2010. Hageja oma lepingujärgset kohustust ei täitnud. Kuna hageja oli mõnda aega kadunud, siis sai kostjale selgeks, et hageja ei kavatsegi oma lepingulist kohustust täita ning kostja oli sunnitud pöörduma politsei poole. Kui auto leiti, oli see juba võlgade katteks kolmandale isikule hageja poolt üle antud. Politsei tagastas auto kostjale. Käsirahaga tagatud sõiduauto ostu-müügileping jäi täitmata käsiraha andnud lepingu poole, so hageja süü tõttu, mitte kostja taganemise tõttu lepingust, nagu hageja väidab. Samuti on hageja nõue aegunud. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Kostja taganes lepingust hiljemalt 12.05.2010, hagi on esitatud 31.05.2010, mis on rohkem kui 3 aastat. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 1981,35 eurot, intressi 3,46 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 513,94 eurot ning alates 11.12.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Poolte menetluskulud jättis kohus kostja kanda 93 % ulatuses ja hageja kanda 7 % ulatuses. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaidlus puudus selles, et poolte vahel oli sõlmitud 2010 veebruaris sõiduki müügileping, ostuhinnaga 80 000 krooni, mille lõplikuks tasumise tähtajaks oli kokkulepitud aprill 2010. Pooled vaidlesid selle üle, kas kokkuleppe kohaselt hageja poolt kostjale tasutud 31 000 krooni oli käsiraha või osamakse.

2(5)

VÕS § 156 lg 1 kohaselt on käsirahaks ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Kohtuistungil poolte vande all antud seletused olid vasturääkivad ning antud seletustega ei olnud võimalik välja selgitada poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi 5 lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Kui poolte soov oleks olnud käsiraha regulatsiooni kasutamises, siis oleks olnud mõistlik see fikseerida kirjalikult, et vaidluse puhul kasutada seda tõendina. Ka poolte käitumine viitab sellele, et hageja poolt tasutud 31 000 krooni ei olnud käsiraha. Kostja andis sõiduki hageja valdusesse pärast 6000 krooni maksmist ning 25 000 krooni maksti mõned kuud hiljem. Kui 31 000 krooni tasumist oleks kostja käsitlenud käsirahana, siis ei oleks kostja mõistliku isikuna sõidukit varem hageja valdusse andnud. Ka ei ole kostja Põhja Prefektuuri poole pöördumisel käsitlenud 31 000 krooni käsirahana. Põhja Prefektuuri määruses on viidatud ostuhinna tasumisest osade kaupa. Samuti on küsitav, kas mõistlik isik oleks sõlminud lepingu tingimusel, et käsirahaks on rohkem kui 38% ostuhinnast, olukorras kus ta ei olnud kindel, et suudab lepingut kohaselt täita ning lepingust taganemisel jääb käsiraha müüjale. Seega arvestades sõlmitud müügilepingu olemust ja eesmärki, saab seda tõlgendada selliselt, et pooled leppisid kokku ostuhinna tasumises osade kaupa, mille kostja oli kohustatud tasuma hiljemalt 2010 aprilli lõpuks. Hageja lepingulisi kohustusi kohaselt ei täitnud, jättes müüjale tasumata osa ostuhinnast. Ostuhinna tasumise tähtpäev oli 2010 aprilli lõpp. Kuna kostja hagejat aprilli lõpus enam kätte ei saanud, taganes ta lepingust, saates väidetavalt sellekohase avalduse telefoni teel hagejale. Hageja selgituste kohaselt ei ole ta kostjalt lepingust taganemise avaldust saanud ning teda ei olnudki võimalik aprilli lõpust varem kasutusel olnud telefoninumbrilt kätte saada, sest töölt lahkudes aprilli lõpus tuli tal töötelefon välja vahetada. Riigikohus on kohtulahendis 3-2-1-32-09 leidnud, et kui aga kaudne tahteavaldus väljendub mingis muus tegevuses, hakkab see kehtima ajast, mil tahteavalduse adressaat saab teost teada. Sellest, et kostja ei ole huvitatud lepingu täitmisest ning on lepingust taganenud pidi hageja aru saama tema ülekuulamise ajal 15.06.2010 Põhja Prefektuuris (VÕS § 188 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 2). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja on esitanud hagi kohtusse 31.05.2013, mis tähendab, et kostja taotlusel kohaldada hageja nõude osas aegumist, ei ole põhjendatud. Tuginedes VÕS § 189 lg-le 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kostja on lepingu alusel üleantud sõiduki saanud tagasi juunis 2010, millest tulenevalt on ka hagejal õigus nõuda lepingu alusel kostjale üleantud 31 000 krooni, ehk 1981,35 euro tagastamist. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Alates tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue VÕS § 113 järgse viivisenõudega. Hageja on intressi arvestanud alates rahasumma üleandmisest kuni hagi esitamiseni. Tuginedes VÕS § 189 lg-le 1 on põhjendatud intress välja mõista kuni tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumiseni, so 01.07.2010. Seega on tagastamisele kuuluv intress 3,46 eurot. Viiviseid VÕS §-s 113 ettenähtud määras alates 01.07.2010 kuni kohtuotsuse

3(5)

tegemise päevani moodustavad kokku 513,94 eurot. Tuginedes TsMS §-le 367 arvestas kohus viiviseid kuni kohtuotsuse tegemiseni ning sealt edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja poolt tasutud 31 000 krooni oli käsiraha. Kostja käitus mõistliku isikuna, kui pärast käsiraha rahasumma kokkuleppimist ja osa käsiraha 6000 krooni kättesaamist andis sõiduauto hageja kasutusse, mitte aga vastupidi nagu tõlgendab kohus kaevatavas otsuses. Õige ei ole kohtu järeldus, et kostja ei ole Põhja Prefektuuri poole pöördumisel käsitlenud 31 000 krooni käsirahana. Kohtule ei ole tõendina esitatud kostja avaldust Põhja Prefektuurile. Hageja on kohtule esitanud Põhja Prefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, milles kirjeldatakse ostumüügitehingu üldasjaolusid ning tuvastatakse, et hageja tegevuses puudub kuriteo kooseis ning menetlus tema suhte tuleb lõpetada ning selgitakse, et müügilepingu täitmisega seoses tekkinud vaidlused ei ole lahendatavad kriminaalmenetluses ning kokkuleppe mittesaavutamisel sõiduki ostuhinna tasumise/tasumata jätmise üle tuleb pöörduda vastava nõudega tsiviilkohtusse. Kostja on seisukohal, et hageja sai kostja telefoni teel aprilli lõpus ja mai 2010 alguses edestatud lepingust taganemise tahteavaldused kätte ning sai aru, et kostja on lepingust taganenud. Nii selgitas ka hageja kohtuistungil, et saatis aprilli lõpus kostjale sõnumi, et ta ei taha veel lepingut lõpetada. Hageja on oma õigusi kuritarvitanud, käitunud vastuoluliselt ja tekitanud kostjale kahju. Kohus ei ole aga kaevatavas kohtuotsuses hageja hea usu põhimõtete vastast käitumist üldse arvestanud. Samuti ei ole kohus kaevatavas otsuses arvestanud asjaolu, et sõiduauto Audi A 6 müügi puhul oli kokkulepitud, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon) ning et omandireservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. Põhja Prefektuur algatas 13.05.2010 menetluse sõiduauto tagasi saamiseks T P ilt I B il 13.05.2010 avalduse alusel, millest tulenevalt oli selleks ajaks Põhja Prefektuurile selge, et müüja I B oli lepingust taganenud. Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei teinud järeldust käsiraha kokkuleppe kohta üksnes selle põhjal, et kostja andis pärast 6000 kr saamist auto hageja kasutusse. Kuna poolte vande all antud seletused olid vasturääkivad, siis nendega kohus arvestada ei saanud. Muid otseseid tõendeid asjas käsiraha kokkuleppe puudumise või olemasolu kohta ei olnud. Seetõttu kujundas kohus põhjendatult oma siseveendumuse poolte kokkuleppe osas selle põhjal, mida väitis kostja politseile avaldust esitades ja mõistliku isiku seisukohalt. Maakohus leidis põhjendatult, et mõistlik isik oleks sõlminud lepingu tingimusel, et käsirahaks on rohkem kui 38% ostuhinnast, olukorras kus ta ei olnud kindel lepingu täitmise suutlikkuses, mistõttu käsiraha võib jääda müüjale.

4(5)

Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et T.P poolt istungil antud ütlustest tuleneb, et kostja taganes lepingust aprilli lõpus või mai alguses 2010. Sõnum „ma ei taha veel lepingut lõpetada“ viitab pooltevahelistele läbirääkimistele lepingu täitmise üle, kuid sellest ei saa järeldada kostjapoolset lepingust taganemist ja üleantu tagasinõudmist. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja asjaolule, et ütles aprilli lõpus mai alguses müügilepingu hagejale üles. Nimetatu on vastuolus kostja 01.07.2013 menetlusdokumendis väidetuga (tl 30), mille kohaselt hoopis hageja taganes lepingust ning kostja oli sunnitud auto tagasisaamiseks tegema avalduse 13.05.2010 politseile. Hageja on tuginenud asjaolule, et tal tekkisid makseraskused ja ta ei suutnud lepingut täita. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid hageja kavatsusele sõlmida leping tahtega seda tegelikult mitte täita ja samaaegselt autot mitte tagastada. Apellatsioonkaebuses ei konkretiseeri apellant, mida ta peab kostja poolseks hea usu vastaseks või vastuoluliseks käitumiseks, mistõttu pole võimalik apellandi sellekohaseid väiteid kontrollida. Kostja ei ole esile toonud, et tal on tasaarvestatav rahaline nõue hageja vastu § 189 lg 1 alusel ja põhistanud, milles see seisneb. Seetõttu ei ole võimalik arvestada kostja väidetega, et talle on tekkinud kahju. Maakohus leidis, et müüja taganes lepingust ja nõudis auto tagasi. Seadus ei keela neid tahteavaldusi korraga teha (VÕS § 233 lg 2). Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et maakohus ei arvestanud sellega, et auto müüdi omandireservatsiooniga ja asja väljanõudmise võimalikkusega alles päras müüja lepingust taganemisega. Eelpooltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.