Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Liili Lauri
Otsuse tegemise aeg ja koht
09. aprill 2014.a. Kentmanni 13, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-29626
Tsiviilasi
XXXhagi OÜ XXX vastu nõude tunnustamiseks XXXAS (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja esindaja vandeadvokaat Tarmo [email protected] Kostja: OÜ XXX (registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja esindaja advokaat Magnus Braun, [email protected]
esindajad
Istungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
Repp,
e-post:
13.03.2014.a. Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp, kostja lepinguline esindaja Magnus Braun
Resolutsioon. XXXhagi OÜ XXX vastu nõude tunnustamiseks XXXAS (pankrotis) pankrotimenetluses, jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus. Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.
Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 13.02.2012 kohtumäärusega välja XXXAS pankrot. 28.06.2012 nõuete kaitsmise koosolekul vaidles hageja nõudele summas 72 167,86 eurot vastu kostja OÜ XXX. Hageja leiab, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud ja hageja nõuet tuleb tunnustada II järgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p-i 2 kohaselt. Hageja on PankrS § 94 lg 1 kohaselt esitanud korrektse nõudeavalduse ning selle lisatud tõenditega ära tõendanud, seetõttu kostja on nõudele alusetult vastu vaielnud. Hageja nõue tuleneb hageja ja võlgniku vahel 12.02.2007 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja võlgnikule osaliste maksetena laenu ajavahemikus 12.02.2007 kuni 17.12.2009. Sel perioodil on võlgnik põhiosamakseid osaliselt ka tagastanud. Nimetatud rahaliste vahendite liikumisi eesti kroonides kajastab konto väljavõte. Nimetatud laenu põhiosa jääk on 54 714,07 eurot. Lepingu kohaselt oli võlgnik kohustatud tasuma tähtaegselt tasumata summadelt viivist 0,1% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja ettevõttest töölt lahkumisega 1.04.2011 esitati nõue võlgnevuse tasumiseks, mida pole täidetud. Alates 1.04.2011 kuni 13.02.2012 (võlgniku pankroti väljakuulutamine) on viiviseid arvestatud (319 päeva eest) kokku summas 17 453,79 eurot. Võlgniku võlgnevuseks hageja ees on kokku 72 167,86 eurot. Hageja palub tunnustada XXXnõuet XXXAS (pankrotis) pankrotimenetluses summas 72 167,86 eurot, määrata XXXnõude rahuldamisjärk PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel ning menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas. Hageja leiab, et kostja on esitanud tõendeid lünklikult ning nendest tehtud järeldused on ebaõiged. Ühtlasi ei ole kostja enam võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajaks, sest kostja võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõue on rahuldatud. Arvestades, et võlgniku pankrotimenetluses on hageja nõudele vastuväite esitanud üksnes kostja ning see vastuväide on muutunud kehtetuks, kuulub PankrS § 103 lg 8 kohaselt hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele ja hagi rahuldamisele. Kostja vastuväited. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu (tlk 38). Hageja 12.02.2007 laenulepingut koos nõudeavaldusega ega hilisemalt esitanud ei ole. Hageja on nõudeavaldusele lisanud üksnes väidetava XXXAS raamatupidamiskonto väljavõtte, mis ei tõenda ei laenu andmist ega selle osalist tagastamist. Hageja esitatud väidetavas XXXAS raamatupidamiskonto väljavõttes esitatud andmed kajastavad vääralt rahaliste vahendite liikumist. Vastavalt XXXAS pangakonto väljavõttele on XXXandnud XXXAS-le laenu summas 62 620,63 eurot ning saanud tagasi 84 554,92 eurot. Seega on hageja saanud laenu tagasimaksetena XXXAS-lt tagasi 21 934,29 eurot
rohkem, kui ise laenu andnud. Isegi kui eeldada hageja esitatud andmete õigsust, siis on hageja väidetavat XXXAS raamatupidamiskonto väljavõtet manipuleerinud nii, et väljavõtte kohaselt on laenu jääk 54 714,07 eurot (856 089,21 krooni), kuigi tegelik saldo on 33 303,67 eurot. Seega on hageja esitanud valeandmeid ja/või andmeid võltsinud. Kostjale teadaolevalt on XXX, kui endise XXXAS nõukogu liikme ja teise endise nõukogu liikme XXXnõudeavaldused esitanud XXXAS juhatuse liige XXX. Käesolevas menetluses on hagiavalduse koostanud XXX. Hageja, XXX ning XXXesitatud nõuete ning nende poolt esitatud XXXAS tegevusega seotud väidete ning andmete ebausaldusväärsust kinnitab muuhulgas XXXAS pankrotihalduri poolt esitatud kuriteokaebus, mille alusel on alustatud kriminaalmenetlust. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Käesolev hagi on esitatud tähtaegselt 30.07.2012. PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3 kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Harju Maakohtu 13.02.2012.a. määrusega kuulutati välja XXXAS-i pankrot (tlk 5). Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 13.04.2012.a. nõude XXXAS-i pankrotimenetluses, milles palus tunnustada oma nõuet XXXAS-i vastu summas 72 167,86 eurot PankrS § 153 lõikes 1 punktis 2 nimetatud rahuldamisjärgus (tlk 6-7). Kostja esitas võlausaldajate II üldkoosolekul hageja nõudele vastuväited (tlk 12-15), mistõttu jäeti hageja nõue XXXAS-i pankrot (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja. VÕS § 78 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik, ning võlgnik s.o XXXAS (pankrotis) on pankrotihalduri näol kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisel vastu vaielnud, keeldunud kostja täitmise vastuvõtmisest ning tagastanud XXX tema poolt kostja arveldusarvele kantud rahasumma. Arvestades, et võlgnik on kolmanda isiku poolt kohustuse täitmisele vastu
vaielnud ja kostja XXX tema poolt tasutu tagastatud, on kostja XXXAS (pankrotis) pankrotimenetluses endiselt võlausaldaja (IIkd, tlk 161, 162, 164). 16.04.2013 teavitas kostja esindaja kohut, et OÜ XXX on loobunud oma 918,70 euro nõude tunnustamise hagist tulenevalt asjaolust, et nõue on rahuldatud. Samas on OÜ XXX AS-ilt LHV Pank omandanud 50 560 euro nõude XXXAS (pankrotis) vastu, olles seega endiselt XXXAS (pankrotis) võlausaldaja (IIIkd, tlk 107, 108). Seega hindab kohus hagi aluseks olevaid asjaolusid, lähtudes sellest, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses, kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Nõuete kaitsmise koosolekul esitati nõue summas 72 167.86 eurot (tlk 6,7) tuginedes hageja ja võlgniku vahelisele laenusuhtele. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Hageja nõue tuleneb hagi asjaolude kohaselt hageja ja võlgniku vahel 12.02.2007 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja võlgnikule osaliste maksetena laenu ajavahemikus 12.02.2007 kuni 17.12.2009. VÕS § 396 lg 1 sätestatu kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 vastavalt tuleb majandus või kutsetegevuses antud laenult maksta kokkulepitud intressi. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt VÕS § 396 lg 1 tuleb tuvastada esmalt laenusuhte olemasolu, seejärel reaalne laenusumma üleandmine laenu saajale ning teha kindlaks üleantud laenu tagastamine tähtpäevaks. Laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat raha kokkulepitud aja jooksul kasutada. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid, kirjalikku laenulepingut vms laenusuhte tingimusi tõendavaid dokumente, ei ole kohtu hinnangul tõendatud laenusuhte olemasolu hageja ja võlgniku vahel. Tõendamata on nimetatud lepingulise suhte olulised tingimused, kokkulepitud laenusumma ning tagastamise tähtaeg. Kostja on põhjendatult esile toonud, et XXXAS (pankrotis) pangakonto väljavõte ei ole usaldusväärne ega piisav tõend tõendamaks hageja laenusuhet pankrotistunud äriühinguga. Sellest nähtuvalt on hageja XXXning võlgniku vahel toimunud mitmed pangaülekanded märkega ``laen``(IIkd, tlk 124-126), kuid kohtu arvates ei kinnita ainuüksi need toimingud laenulepingust tulenevat suhet. Hagis toodu kohaselt andis hageja laenu perioodil 12.02.2007 kuni 17.12.2009, osaliselt tagastas võlgnik laenu ning põhiosa jääk on 54 714.07 eurot. Hageja esitatud väljavõtte kohaselt on laenu andmist kajastava summa lõppsaldo 54 714.07 eurot, väljavõttes märgituna 856 089.21 krooni. Samas nähtub, et perioodil 12.02.2007 kuni 17.12.2009 on tagastatud summas 87 555.89 eurot ehk märgituna 1 369 952.90 krooni. Laenulepingut ei lisanud hageja nõudeavaldusele ega hagiavaldusele, märkides vaid, et on valmis selle vajadusel esitama. Kohtule ei ole laenulepingut dokumentaalse tõendina esitatud, samuti ei kajasta laenu olemasolu võlgniku raamatupidamisdokumendid. Nõudeavaldusele lisas hageja laenu andmist kinnitava tõendina konto väljavõtte (tlk 8). Nimetatud tõendite põhjal ei ole võimalik teha ühest järeldust laenusuhte olemasolust, ükski dokument ei kinnita kokkulepitud laenusummat ning väljavõte on perioodiline ega kajasta, mis toimus hiljem. Võlgniku raamatupidamise dokumente ei ole nende puudumise tõttu esitatud (IIkd, tlk 132), muid asjakohaseid TsMS § 229 sätestatud tõendeid (väidetava lepingu poolte seletused), ei ole hageja esitanud. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad
tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosalisel on õigus tõendeid esitada (TsMS § 199) ja samas kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). 12.12.2012 määras kohus hagejale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (IIkd, tlk 13) hagis märgitud asjaolude tõendamiseks. Hageja esitas taotluse tõendite kogumise korras kohustada pankrotihaldurit tõendeid esitama. Kohus rahuldas taotluse ning kohustas endist juhatuse liiget XXXit esitama tõendeid (IIkd, tlk 49,51), kelle väitel on dokumendid üle antud haldurile (II kd, tlk 90). Tõendite kogumise menetluses on kohus teinud haldurile ettepaneku esitada laenusuhet puudutavad dokumendid, nende puudumise tõttu võimaldas haldur omakorda XXXüle antud dokumentide hulgast asjakohased tõendid esile tuua (III kd, tlk 98). Kohtule esitatud e-kirjast (IIkd, tlk 100) nähtuvalt oli XXXjuhatuse liikme volitused kuni 01.04.2011. Tõendite kogumise käigus ei õnnestunud kohtul täiendavaid tõendeid välja nõuda (IIIkd, tlk 110-112) ning laenulepingut kohtule ei esitatud. Seega puuduvad tõendid väidetava laenusuhte kohta. TsMS § 238 lg 3 p 2 alusel võib kohus keelduda tõendite kogumisest, kui tõend ei ole kättesaadav. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seoses põhinõude rahuldamata jätmisega on alusetu viivise nõue. Kohus juhib tähelepanu, et hageja on esitanud viivise nõude arvestuse (tlk 10) ja väitnud, et 01.04.2011 esitati nõue võlgnevuse tasumiseks, kuid väidetava nõude maksetähtpäeva ei kinnita ükski tõend. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulu jätta hageja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.