Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

esitamise nõudest. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub XXXOÜ-lt, XXX ja XXX solidaarselt välja mõista 56 953,64 eurot ning viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest. Hageja ja XXXOÜ sõlmisid 29.08.2008 laenulepingu nr XXX, millega laenati XXXOÜ-le 36 070,46 eurot. Laenulepingu nr XXX tagamiseks sõlmiti 29.08.2008 XXXkäendusleping nr XXX ja XXXkäendusleping nr XXX , mõlema käenduslepingu rahaline maksimumsumma on 83 992,19 eurot. Käendajad vastutavad solidaarselt laenusaajaga. Hageja ütles laenulepingu üles 08.06.2010 ning andis tähtaja võla tasumiseks. Hageja esitas nõude 08.06.2010 ka käendajatele. Käendajad ega laenusaaja oma kohustusi hageja nõutud tähtajaks 22.06.2010 ei täitnud. 28.05.2013 andis hageja võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 05.06.2013, võlgnevust ei tasutud. Hageja nõue seisneb põhivõlgnevuses 34 466,52 eurot, tasumata intressis 10 371,44 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivises summas 12 115,68 eurot. Hageja palub XXXOÜ-lt ja XXXsolidaarselt välja mõista 42 708,22 eurot ning viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest. Hageja ja XXXOÜ sõlmisid 15.09.2008 laenulepingu nr XXX, millega laenati XXXOÜ-le 26 283,73 eurot. Laenulepingu nr XXX tagamiseks sõlmiti 15.09.2008 XXXkäendusleping nr XXX , käenduslepingu rahaline maksimumsumma on 70 114,49 eurot. Käendaja vastutab solidaarselt laenusaajaga. Hageja ütles laenulepingu üles 08.06.2010 ning andis tähtaja võla tasumiseks. Hageja esitas nõude 08.06.2010 ka käendajale. Käendaja ega laenusaaja oma kohustusi hageja nõutud tähtajaks 22.06.2010 ei täitnud. 28.05.2013 andis hageja võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 05.06.2013, võlgnevust ei tasutud. Hageja nõue seisneb põhivõlgnevuses 25 862,79 eurot, tasumata intressis 7 742,66 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivises summas 9 102,77 eurot. Põhinõuetelt palub hageja välja mõista viivise 0,03% päevas alates hagi esitamisest. Viivise arvestamisel ei ole hageja lähtunud lepingujärgsest viivisemäärast, vaid on viivisemäära alandanud. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastused Kostja XXXväitel on allkiri käenduslepingul võltsitud ning ta ei ole sõlminud hagejaga ühtegi laenu- ega käenduslepingut. Kostjad hagi ei tunnista. Laenulepingu nr XXX punkti 6.1 kohaselt suurendatakse lepingu täitmise tagamiseks laenuandja kasuks XXX asuva kinnistu hüpoteeki 4 066 500 kroonini. Laenulepingu nr XXX punkti 6.1 kohaselt on lepingu ja sellega seotud lepingute täitmise tagamiseks seatud laenuandja kasuks nimetatud kinnistule hüpoteek 3 250 000 krooni. 13.12.2010 toimus mõlema laenulepingu tagamiseks hüpoteekidega koormatud kinnistu enampakkumine, kuid kinnistu enampakkumisel ei saanud hageja rahuldatud laenulepingutest tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu, sest rahuldatud sai vaid XXX sõlmitud laenulepingust tulenev nõue. 13.12.2010 enampakkumise akti alusel omandas hageja laenusaajalt laenude tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnistu. Seega hagejal tekkis laenude tagatise realiseerimisel huvide konflikt – hageja huvi ei olnud hüpoteegi arvelt nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine, vaid tagatiseks oleva vara omandamine nii soodsalt kui võimalik. XXXasemel sai laenusaaja kinnistu omanikuks juba 09.02.2006 ja sellel olnud AS-i Sampo Pank hüpoteek kustutati

09.05.2006. 10.06.2006 kanti sama kinnistu registriossa samale järjekohale uus hüpoteek hageja kasuks. Laenulepingutest ei ilmne, et peamise tagatisena märgitud hüpoteegid tagaksid kolmandate isikute kohustusi laenuandja ees. Käendajatele oli käenduse andmisel nähtav vaid see, et käendatavat laenu oli kokku summas 975 631 krooni ja et laen oli neljakordselt (hüpoteegiga summas 4 066 500 krooni) tagatud. Hüpoteeki nimetatud summani ei suurendatud. Võlausaldaja tegevuse tulemusel lõppesid hagi aluseks olevate laenulepingute tagatiseks olnud hüpoteegid ilma, et hüpoteekide arvelt oleks võlgniku kohustusi vähendatud. Hageja ei ole kostja XXXsuhtes käitunud heas usus. Hageja ei teavitanud XXXlaenusaaja võlgnevustest enne laenulepingu ülesütlemist. Sellega pandi XXXootamatult suure rahalise kohustuse ette, samas kui jooksvalt käendaja teavitamisel laenusaaja võlgnevusest, oleks XXX olnud võimalik täita põhivõlgniku asemel graafikujärgsete maksete tasumise kohustust ja laenulepingu ülesütlemist vältida. XXXei tinginud ega saanud seega vältida viivisevõlgnevuse tekkimist. Ka juhul kui hagi rahuldatakse, siis XXXvõlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kulude hüvitamist nõuda ei saa. Hageja seisukoht kostjate vastuse osas Oleg Ivanov on laenusaaja juhatuse liige ja XXXnõukogu liige ja osanik. Tegu on isikutega, kes juhtisid laenusaaja tegevust. Laenu taotlemise, läbirääkimiste ja lepingute sõlmimise küsimustes suhtles hageja mõlema kostjaga võrdselt. Kostjad olid teadlikud laenusaaja tegevusest, sh laenulepingute ja tagatislepingute sõlmimisest ja täitmisest. Tagatise vähenemine ei ole toimunud. Kinnistule seati hüpoteek hageja kasuks 21.11.2007 ning lepinguga lepiti kokku, et AS Sampo Pank poolt hagejale loovutatud hüpoteegiga on tagatud kõik hageja nõuded laenusaaja ja/või XXXvastu. Kohtutäitur määras kinnisasja hinnaks 3 200 000 krooni ja nimetatud hinda pole vaidlustatud, hageja omandas kinnisasja vara enampakkumisel selle hinnaga. XXXoli laenuleping sõlmitud ja selle alusel nõue tagatud enne laenulepingute sõlmimist laenusaajaga. See oli kostjatele teada. Samuti oli kostjatele teada, mis põhjusel ei saadud suurendada hüpoteeki. Ka hüpoteegi suurendamine ei oleks muutnud sisuliselt midagi, kuna kinnistu tegelik väärtus oli täiteasjas vaid 3 200 000 krooni. Käenduse puhul ei ole seatud tingimuseks asjaolu, et käendus kehtib vaid juhul, kui hüpoteeki suurendatakse. XXXoli kogu aeg teada, et laenusaaja oma laenulepingutejärgseid kohustusi ei täida, seetõttu XXXviivise nõudmine ei ole vastuolus hea usus põhimõttega. Kohtu põhjendused Kohus jättis XXXOÜ suhtes hagi läbi vaatamata, kuivõrd kuulutati välja XXXOÜ pankrot. 11.03.2014 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning selgitas, et hageja soovis hüpoteeki suurendada ning sõlmis ka sellekohase lepingu, kuid hüpoteek oli seatud kolmanda isiku poolt, kes ei andnud nõusolekut hüpoteegi suurendamiseks. Kostja vaidles nõudele vastu. Vaidluse all ei ole asjaolud, et hageja ja XXXOÜ on sõlminud laenulepingud nr XXX (I kd, t lk 1019) ja nr XXX (I kd, t lk 37-46) ning et hageja on XXXsõlminud nimetatud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks vastavalt käenduslepingud nr XXX(I kd, t lk 20-21) ja nr XXX(I kd, t lk 47-48). Vaidlus puudub ka selles, et 08.06.2010 ütles hageja üles mõlemad laenulepingud (I kd, t lk 24-26 ja 49-51) ning esitas ka käendajatele nõuded kirjadega nr 1-10/133 (I kd, t lk 27-28), 1-10/134 (I kd, t lk 29-30) ja 1-10/135 (I kd, t lk 52-53). Laenusaaja ega käendajad hageja poolt antud tähtajaks 22.06.2010 võlgnevusi ei tasunud ning 28.05.2013 andis hageja täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 03.06.2013 (I kd, t lk 31-36 ja 54-57). Pooled ei vaidle

selle üle, et laenulepingute tagamiseks oli seatud hüpoteek laenusaaja omanduses olnud XXXasuvale kinnistule registriosa numbriga XXX (I kd, t lk 125-126), kinnistu müüdi enampakkumisel hagejale hinnaga 3 200 000 krooni (II kd, t lk 13-22) ning et kinnistu müügist saadud summa arvelt ei rahuldatud laenusaajaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi, rahuldatud sai XXXsõlmitud laenulepingust tulenev nõue. Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Kostja XXXväide, et tema pole sõlminud hagejaga laenulepingu XXX tagamiseks käenduslepingut nr XXX(I kd, t lk 22-23) ja et tema allkiri nimetatud lepingul on võltsitud, on ümber lükatud 18.02.2014 ekspertiisiaktiga nr XXX, mille kohaselt käendusleping nr XXX on allkirjastatud XXXpoolt (II kd, t lk 39-44). Hageja ning XXXja hageja ning XXXvahel on sõlmitud käenduslepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostjad on viidanud laenulepingus nr XXX kokkulepitule, et kinnistu hüpoteeki suurendatakse 4 066 500 kroonini, kuid seda ei tehtud. Hageja poolt esitatud tõenditega on aga tõendatud, et hüpoteegi suurendamist sooviti ent hüpoteegi suurendamine sõltus kolmandast isikust, kes selleks nõusolekut ei andnud (II kd, t lk 61-73). Kohtu hinnangul ei oleks hüpoteegi suurendamisega kaasnenud ka teistsugust tagajärge, st kinnistu müüki kallima hinnaga, mis oleks võimaldanud kinnistu müügist saadava summa arvel katta ka laenusaaja kohustused. Lähtudes eelnevast ning arvestades, et hüpoteegi suurendamine ei olnud käenduslepingu kehtivuse eelduseks, ei oma kostjate sellekohane väide käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Väide, et käendajad arvestasid käenduslepingute sõlmimisel hüpoteegi suurusega, ei ole samuti relevantne, kuna käendajad pidid lepingut sõlmides arvestama ka võimalusega, et käendajatel tuleb endil kohustus täita olenemata muude võimalike tagatiste olemasolust. Kostjate peamine vastuväide hagile seisneb selles, et hageja tegevuse tulemusena on vähenenud käendatava nõude tagamiseks antud tagatis ning seetõttu tuleks hagi jätta rahuldamata hüpoteegiga tagatud ulatuses. Kohus käsitleb kostjate väidet alljärgnevalt. Kostjad on seisukohal, et hageja eesmärgiks oli täitemenetluses kinnistu võimalikult madala hinnaga omandamine, mitte võimalikult suures ulatuses nõuete rahuldamine. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et hageja ostis kinnistu summa eest, mille kohtutäitur määras kinnistu arestimise akti järgi kinnistu hinnaks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlgnik oleks kinnistu hinda vaidlustanud või et kinnistu väärtus oli märkimisväärselt suurem. Kuna selliseid asjaolusid välja toodud ei ole, pole kohtul võimalik ka asuda seisukohale, et hageja oleks käitunud kinnistu omandamisel pahatahtlikult. Sissenõudjal ei ole keelatud täitemenetluses võlgniku vara omandada. Kostjad ei pea õigeks, et kinnistu müügist sai rahuldatud vaid XXXsõlmitud laenulepingust tulenev nõue. Kohtule esitatud 21.11.2007 hüpoteegi loovutamise kokkuleppe, hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu (II kd, t lk 10-12) kohaselt on hageja kui hüpoteegipidaja, laenusaaja ning AS Sampo Pank muuhulgas kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded omaniku ja/või XXXvastu. Asjaolu, et laenu- ja käenduslepingus ei ole märgitud, et hüpoteek tagab ka kolmanda isiku laenukohustusi, ei oma antud juhul tähendust kuna käendajate näol on tegu laenusaajaga seotud isikutega. Käendusleping kehtib olenemata hüpoteegi olemasolust, kuna käendusleping ei ole seatud sõltuvusse hüpoteegist. Lisaks võib juriidilise isiku juhtorganite liikmete puhul eeldada, et nad on kursis juriidilise isiku poolt sõlmitud lepingute sisuga. Kolmanda isiku kasuks on hüpoteek seatud enne kui sõlmiti käesoleva hagi aluseks olevad laenu- ja käenduslepingud. Oleg Ivanov laenusaaja juhatuse liikmena ning XXXnõukogu liikme ja

osanikuna pidid olema seega olema teadlikud, et hüpoteek tagab ka kolmanda isiku laenulepingust tulenevaid kohustusi. Sellistel asjaoludel on kostjad käenduse andnud ning peavad enda võetud kohustust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 140 lg 1 järgi võib sissenõudja nõude täitmiseks kinnisasjale pöörata sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Asjaõigusliku lepinguga on laenusaaja nõustunud tagama ka kolmanda isiku võlgnevust ning nimetatud leping on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 järgi. Kolmanda isiku võlga taganud kinnisasja omaniku suhtes täitemenetluse läbiviimine oli käesoleval juhul ainus võimalus kolmanda isiku võla rahuldamiseks tagatise arvelt. Seetõttu on kohtu hinnangul asjassepuutumatu on kostjate väide, et hageja tegevuse tulemusel lõppesid hüpoteegid ilma, et hüpoteekide arvelt oleks laenusaaja kohustusi vähendatud. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 145 lg 5, mis sätestab: kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Antud juhul hüpoteek lõppes, kuid selle põhjuseks oli kolmanda isiku laenu tagamine. Käendajad, kui laenusaaja juhtorganite liikmed, pidid olema sellest kokkuleppest teadlikud, kuid sõlmisid käenduslepingud sellegipoolest. Hageja kasutas oma õigust täitemenetluse kaudu rahuldada nõue kolmanda isiku vastu, millega kaasnes tagatise lõppemine. Kohus leiab, et VÕS § 145 lg 5 eesmärk ei ole välistada käendajate vastutus, kui tagatis lõppeb põhjusel, et selle arvelt rahuldati kolmandate isikute nõudeid. Seega ei kuulu VÕS § 145 lg 5 kohaldamisele. Eeltoodust tulenevalt ei anna kohtu hinnangul kostjate väited alust jätta hagi rahuldamata. Kostja XXXon seisukohal, et hageja ei ole käitunud tema suhtes heas usus, kuna pole teda teavitanud laenusaaja võlgnevusest enne lepingu ülesütlemist. XXXon seisukohal, et ta ei pea tasuma viivist. Kohus ei nõustu XXXseisukohtadega. Seadusest ega lepingust ei tulene võlausaldajale kohustust teatada käendajatele laenusaaja võlgnevusest ning eelduslikult oleks XXXpidanud võlgnevusest ka teadma, arvestades tema seost laenusaajaga. VÕS § 146 lg 1 paneb see-eest võlausaldajale kohustuse anda käendajale viimase nõudmisel teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta – seega on käendajale tagatud õigus nõuda kohustuse täitmisega seonduvat teavet. Kostja väide, et tal oleks enne ülesütlemist võlgnevusest teadmise korral olnud võimalik täita graafikujärgseid laenumakseid laenusaaja asemel on paljasõnaline, kuna kolme aasta jooksul, mis möödus lepingu ülesütlemisest hagi esitamiseni, ei ole kostja kohtule teadaolevalt summat kasvõi osaliselt tasunud ega üritanud hagejaga saavutada kokkulepet võlgnevuse tasumiseks. Eeltoodust tulenevalt ei anna kostjate väited alust jätta hagi rahuldamata. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 sätestab, et „käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.“ VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 esimene lause sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käenduslepingutes on viivisemääraks kokku lepitud 0,5% päevas, hageja on vähendanud

viivisemäära 0,03%-ni päevas. Viivisemäära ega sissenõutavaks muutunud viivise summa osas ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab XXXja XXXsolidaarselt välja käenduslepingutest nr XXXja nr XXXtuleneva võlgnevuse 56 953,64 eurot ning XXXkäenduslepingust nr XXXtuleneva võlgnevuse 42 708,22 eurot. TsMS § 367 alusel mõistab kohus välja ka viivise 0,03% päevas põhivõlgnevustelt kuni põhivõlgnevuste tasumiseni. Kuivõrd käendajate vastutus on piiratud, tuleb sellest lähtudes arvestada ka kuni põhivõla tasumiseni arvestatava viivise maksimumsumma. Käenduslepingutes nr XXXja nr XXXon mõlema käendaja vastutuse piirmääraks 83 992,19 eurot. Kohus mõistab käendajatelt välja 56 953,64 eurot, seega kujuneb mõlema käendaja puhul põhivõla tasumiseni arvestatava viivise maksimumsummaks 27 038,55 eurot. Käenduslepingus nr XXXon käendaja vastutuse piirmääraks 70 114,49 eurot, kohus mõistab välja 42 708,22 eurot, seega kujuneb põhivõla tasumiseni arvestatava viivise maksimumsummaks 27 406,27 eurot. XXXhinnangul ei pea ta tasuma võla sissenõudmisega seotud kulusid. VÕS § 145 lg 2 kolmanda lause kohaselt vastutab võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käesoleval juhul on korduvalt nii laenusaajale kui ka käendajatele antud tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, 28.05.2013 kuupäeva kandvates kirjades on ka hoiatus võla tasumata jätmise korral hagi kohtusse esitamise kohta. Seega ei ole täidetud VÕS § 145 lg 2 eeldused. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud solidaarselt XXXja XXXkanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.