Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Nordea Bank Finland Eesti filiaal esitas 10.04.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. N. vastu 1007,87 euro nõudes.

Kohus tegi 22.04.2013 võlgnikule makseettepaneku. A. N. esitas makseettepanekule 26.04.2013 vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetas Pärnu Maakohus 28.05.2013 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude A. N. i suhtes üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaal ja kostja 22.09.2006 Topeltneto krediitkaardi lepingu, millega Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaal võimaldas kostjale väljastatud Topeltneto krediitkaardiga kasutada lepingus sätestatud krediidilimiidi ulatuses rahalisi vahendeid. Hageja väljastas kostjale krediitkaardi ning andis kostjale kasutamiseks krediiti summas 11 xxx xxx, so 703,03 eurot. Krediitkaardi kasutamist reguleerivad Topeltneto krediitkaardi tingimused ja hinnakiri, milliste kohaldumist poolte õigustele ja kohustustele on kostja aktsepteerinud krediitkaardi taotlusel oma allkirjaga. Üldtingimuste p 4.3 kohaselt maksab krediidilimiidi kasutatud osalt kontoomanik pangale intressi, mida pank arvestab lähtudes iga pangapäeva lõppsaldost kaardikontol. Pank debiteerib arvestatud intressi kaardikontolt iga kuu viimasel päeval. Kohaldatav intressimäär on kehtestatud panga hinnakirjaga 12% aastas. Krediitkaardi tingimuste p 5.2 kohaselt on kontoomanik kohustatud tagama piisava kasutamata krediidilimiidi olemasolu ning tegema vajaduse korral kaardikontole sissemakse, et pangal oleks võimalik tehingute summad, intress ja teenustasu kaardikontolt krediidilimiiti ületamata debiteerida. Kui kaardikontol pole piisavat summat debiteerimiseks, on pangal krediitkaardi tingimuste p 11.4 kohaselt õigus leping üles öelda. Lepingu lõppemine ei mõjuta enne selle lõppemist tekkinud nõuete sissenõutavaks muutumist ega täitmist ning lepingu lõppemisel on kontoomanik kohustatud pangale tasuma lepingu alusel võlgnetava summa, so kaardikonto negatiivsele saldole vastava summa, intressid, teenustasud ja võlgnevuse menetluse tasu (p 5.2, 5.3, 7.2). Kostja ei taganud piisava kasutamata krediidilimiidi olemasolu kaardikontol ning hageja esitas 30.04.2010 lepingu erakorralise ülesütlemise teate ning ütles lepingu üles alates 30.04.2010. Teate esitamise kuupäeva seisuga oli kostjal tasumata krediitkaardiga seotud konto võlgnevus 13 531,18 EEK, so 864,80 eurot. Hageja on arvestanud nõude tasumise tähtajast kuni hagiavalduse esitamiseni 18.06.2013 viiviseid 241, 28 eurot. Neil asjaoludel ja lähtudes VÕS §-dest 3 p 1; 8 lg 2; 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1,4,6; 113; TsMS § 367 palub hageja kostjalt välja mõista 1 106, 08 eurot, millest krediidivõlg 703, 03 eurot; intressid 161, 77 eurot ja viivised 241, 28 eurot ning viivised alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,03% päevas. Hageja on seisukohal, et hageja nõue muutus arvestades TsÜS § 146 lg 1 sätestatut sissenõutavaks alates krediitkaardi lepingu erakorralisest ülesütlemisest, so 30.04.2010. Kostja rikkus krediitkaardi lepingust tulenevat kohustust 31.03.2009, mistõttu edastas hageja kostjale korduvalt võlateatised. Kuna käesoleval juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga, võib VÕS kohaselt tarbijakrediidilepingu üles öelda erakorraliselt juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Lähtudes eeltoodust ja arvestades asjaolu, et kostja rikkus 31.03.2009 krediitkaardilepingust tulenevat kohustust, ei olnud vastavalt VÕS-le hagejal õigust krediitkaardilepingut kostjaga erakorraliselt üles öelda, mistõttu ei saanud alata ka märgitud kuupäevast aegumistähtaeg. Hageja esitas kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse 10.04.2013, seega enne aegumise tähtpäeva saabumist. Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et krediitkaardi lepingust tulenev nõue ei ole aegunud. Samuti on hagejal alust arvata, e kostja teadlikult hoidis eemale hagejale kohustuse täitmisest, vältides kohtuvälist inkasso menetlust Eestis ja Soomes, tehes omalt poolt kõik selleks, et hagejal ei oleks mõistliku aja jooksul võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ( tl 22-26; 82-85).

2 (4)

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et hagi on aegunud tulenevalt TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude puhul aegumistähtaeg kolm aasta. Kostja ei tunnista esitatud hagi ning palub jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hageja on kohtusse pöördumisel viivitanud neli aastat. Hageja oleks võinud kohtusse pöörduda juba 2009. aastal, aga selle asemel pöördus hageja aasta hiljem Julianus Inkasso OÜ poole. Kostja märgib, et ta pole ennast aastaid Soomes varjanud ning, et, rahvastikuregistrile ei ole ta esitanud ühtegi avaldust elukoha muutmiseks. Kostja on kohtule esitanud kostja rahvastikuregistri aadressile edastatud kirja. Kostja leiab, et hageja on esitanud pahatahtlikult kohtule valed andmed ( tl 50-53; 93-98) . KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Hageja taotleb aegumise osas vaheotsuse tegemist. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses sarnane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Pooled ei vaidle selle üle ja kohtule esitatud topeltneto krediitkaardi taotlusest nähtuvalt on poolte vahel 22.09.2006 sõlmitud Topeltneto krediitkaardi kasutamise leping, millega kostja kohustus täitma lepingu lisaks olevaid Topeltneto krediitkaardi tingimusi (tl 29-37). Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kostjal tasumata krediitkaardi lepingust tuleneva kohustuse täitmisega seotud võlgnevus ning, et leping on erakorraliselt üles öeldud 30.04.2010. Hageja väljastas kostjale krediitkaardi ning andis kostjale kasutamiseks krediiti summas 11 00 EEK, so 703,03 eurot. Krediitkaardi lepingu lisaks olevate tingimuste p 5.2 kohaselt oli kostja kohustatud tagama piisava kasutamata krediidilimiidi olemasolu ning tegema vajaduse korral kaardikontole sissemakse, et pangal oleks võimalik tehingute summad, intress ja teenustasu kaardikontolt krediidilimiiti ületamata debiteerida. Kostjal oli kohustus tasuda intressi ning p 4.3 kohaselt pank debiteerib arvestatud intressi kaardikontolt iga kuu viimasel päeval. Hagiavalduse kohaselt ja panga krediitkaardi tingimuste p 11.4 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda, kui kaardikontol pole piisavalt summat debiteerimiseks. Esitatud tõendite kohaselt on selline olukord tekkinud juba 2009 aastal (tl 57-59). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kohtule esitanud hageja poolt 30.03.2010 dateeritud lepingu lõpetamise teate, milles Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ja kostjaga sõlmitud krediitkaardi leping nr 5404165270376553 öeldakse võlgnevuse tõttu üles alates 29.04.2010 (tl 60). Topeltneto krediitkaardi tingimuste p 11.6 kohaselt ei mõjuta lepingu lõppemine enne selle lõppemist tekkinud nõuete sissenõutavaks muutumist ega täitmist. Kohus märgib, et nimetatud tingimus on tüüptingimus, mida VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus leiab, et nimetatud tingimust tuleb tõlgendada viisil, et lepingu ülesütlemine (lepingu lõppemine) ei mõjuta enne lepingu ülesütlemist tekkinud nõuete sissenõutavaks muutumist. Teisiti sõnastades ei ole kohustuse sissenõutavaks muutumise eelduseks lepingu ülesütlemine. Vastupidiselt tõlgendades tekiks olukord, kus võlausaldaja võib oma suva järgi valida aja, millal ta tähtajatu lepingu üles ütleb (lepingu lõpetab).

3 (4)

Kohus leiab, et Topeltneto krediitkaardi lepingus kokkulepitud krediitkaardi kasutamise eest tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega tuleb teha kindlaks, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kostja on kohtule esitanud hageja poolt koostatud 14.05.2009, 10.06.2009 ja 20.07.2009 teated võlgnevusest ( tl 57-59), millega on kostjat teavitanud, et kuu lõpu seisuga on kostja krediidilimiiti ületanud ja palunud kostjal teha sissemakse kaardikontole vähemalt krediidilimiiti ületava summa ulatuses. Kostjale esitatud teatistest nähtuvalt on 14.05.2009 kostja krediidilimiiti ületanud 185,15 krooni ulatuses; 10.06.2009 seisuga on kostja krediidilimiiti oletanud 457,51 krooni ulatuse ja 20.07.2009 seisuga on krediidilimiiti ületanud 726,61 krooni ulatuses. Menetlusosalised ei ole kohtumenetluse käigus esitanud tõendeid, millest nähtuks aeg, millal kostja sai kätte hageja esitatud teatised võlgnevusest. Kuna kostja on kohtule esitanud teatised võlgnevuse kohta, siis käesoleval juhul saab eeldada, et kostja on märgitud teatised ka kättesaanud. Eeltooduga loeb kohus tuvastatuks, et kostja on rikkunud krediitkaardi tingimuste p 5.2 ning sellest tulenevalt on kohustuse täitmise kuupäev määratud kostjale 2009 aastal esitatud teatistes. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist ning kohustuse täitmist on õigus nõuda kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kostja pidi kohustuse täitma hiljemalt esitatud teatise kuu 28. kuupäevaks ning lähtudes VÕS § 82 lg-st 7 muutus kohustus sissenõutavaks tähtaja möödumisel, so 29. kuupäeval. Juhindudes TsÜS §-dest 146 ja 147 lg 1 arvestab kohus aegumist alates viimasest kostjale esitatud võlgnevuse (20.07.2009) teatisest, mille järgi tuli võlgnevus tasuda hiljemalt sama kuu 28. kuupäevaks, so 28.07.2009. Kuna kohustus muutus sissenõutavaks 29.07.2009, aegus hageja nõue 29.07.2012. Lugedes hagiavalduse esitamise kuupäevaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine so 10.04.2013, on hageja nõue aegunud. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega, kuna kohus leiab, et põhikohustusest tulenev nõue on aegunud, ei ole vajadust käsitleda eraldi kõrvalkohustuste (sh intressi, viiviste) aegumist. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-178-10 p 29. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättes hagi rahuldamata, jätab TsMS § 162 lg 1 aluse menetluskulud hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.