Kohtulahend

Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjat andma hagejale üle mootorpaadi Finmaster Grandezza 26CA registreerimisnumbriga VLE-907 (varustusega GPS plotter Raymarine A 70, 6,4''; 220 liitrine kütusepaak; pilsspump; tulekustuti; avatav kaaneluuk; fenderi hoidik; fenderid 4 tk; valge korpuse värv; soojapuhur; kahe aku süsteem; tulekustutussüsteem; tuuleklaasipuhastajad (kojamehed) 2 tk; roostevabast terasest piirded; keraamiline pliit/soojendus, diisel; kompass; trimmilabad; 49 liitrine külmkapp; 50 liitrine septiline paak; 55 liitrine veemahuti; veega WC; külgkardinad; vööritrasteri toru; korpuse aknad 2 tk; paadi tagumise (väli)osa liistpõrand; salongi laud; RST kraanikauss; helisignaal; sõidutuled ning alljärgneva lisavarustusega: Raadio + CD mängija + 2 kõlarit; vööritraster, QL2 Kw; kaldalt tulev elektrisüsteem CTEK) valdus. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude 60 000 euro väljamõistmiseks, kahju 447 eurot hüvitamiseks ja sellelt arvutatava viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda. AÕS § 80 lg. 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Pooltel ei ole vaidlust hageja omandi ja kostja valduse üle. Kostja väidab, et ta võib mootorpaati kinni pidada, sest hagejal on kostjale tasumata 8292,97 eurot. Nimetatud summast 1061,66 euro (16 611,60 krooni) tasumist nõudis kostja hagejalt juba 2010.a. juunis, esitades selle kohta 16.06.2010 arve nr. 2100319. Samal arvel oli kajastatud muid teenuseid, mille eest hageja tasus arve saamisel. Tasumata osasumma kohta koostas kostja 16.10.2010 kreeditarve nr. 2110023 ja uue arve nr. 2110024, millele lisas ka tasu perioodi eest kuni 30.10.2010. Vindikatsiooninõude puhul võib AÕS § 83 lõikega 1 lubatud vastuväide teatavatel asjaoludel tuleneda VÕS § 110 lg. 1 esimeses lauses sätestatud võlgniku õigusest keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Sellise vastuväite edukuseks peab kostja siiski tõendama, et tal on viidatud sätte tingimustele vastav nõue hageja vastu ja see nõue on muutunud sissenõutavaks. Arved ei tõenda kostja nõuet hageja vastu (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-16-98). Hageja kohustus kostjale midagi tasuda võib tuleneda lepingust või seadusest (VÕS § 3), mitte aga analoogiast kostja ja tema teiste klientide vaheliste õigussuhetega. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nad sõlmisid käsunduslepingu paadi müümiseks. Tõendeid hoiustamislepingu sõlmimise kohta kostja esitanud ei ole. Paatide müügi ja hooldusega tegeleva ettevõtja kaudu mootorpaadi müümiseks vahendus- ehk käsunduslepingut sõlmiv isik ei pea mõistlikult eeldama, et ta peab selle aja eest, mil müügilepingu ese on ettevõtja valduses, tasuma hoiutasu. Hageja vande all antud ütlustest ja mootorpaadi müügikuulutusest nähtub, et kostjale pidi jääma paadi müügihinna ja hagejale tasutava summa vahe. Sellest järeldab kohus, et pooled sõlmisid käsunduslepingu mootorpaadi müümiseks, samuti leppisid kokku kostja kui käsundisaaja tasus, mis tuli maksta müügihinna arvel käsundi täitmisel. Pooled ei vaidle selle üle, et käsund jäi täitmata. Hageja ütles käsunduslepingu üles, nõudes mootorpaadi endale tagastamist, selline õigus oli tähtajatu käsunduslepingu puhul VÕS § 630 lg. 1 järgi mõlemal poolel. Seadusest ei tulene lepingu ülesütlemiseks vorminõudeid ja paadi tagastamise nõue on eeltoodud lepingutõlgendust arvesse võttes piisavalt selge, et lugeda see ka lepingu ülesütlemise avalduseks VÕS § 195 lg. 1 tähenduses. Kostja keeldumise alust tuleb hinnata selle aja seisuga, millal kostjal mootorpaadi tagastamise kohustus tekkis, s.t. 11.06.2010 seisuga. Kostja on möönnud, et alates sellest ajast nõudis hageja mootorpaadi tagastamist ja hageja ei ole tõendanud varasemat tagastamise nõude

esitamist. Ka tunnistaja X X ütlustest nähtub, et hageja nõudis paati tagasi 2010.a. suvel. Vaatamata sellele, et tunnistaja ei mäletanud täpselt kohta ja poe nime, kus nad hagejaga käisid mootorpaati nõudmas, on tunnistaja kirjeldatud asjaolud piisavalt sarnased poolte väidetega mootorpaadiga seotud vaidluse käigu kohta. Pärast kestvuslepingu ülesütlemist pooltel lepingust enam õigusi ja kohustusi ei teki (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-52-13). Kostja esialgse arve nr. 2100319 ja kreeditarve nr. 2110023 järgi moodustasid mootorpaadiga seonduvad kulud 16.06.2010 seisuga 10 530 krooni (672,99 eurot). Neist andmetest lähtudes oli 11.06.2010 seisuga kostja võimalik nõue viie päeva hoiutasu 175 krooni (11,19 euro) võrra väiksem (= 2100 / 30 × 50% × 5) ehk 661,80 eurot. Eeltoodud lepingutõlgendust arvesse võttes olid mootorpaadi hoiustamise kulud sellised, mis tekivad paadi müüjal tavaliselt. Eelnevast tuleneb, et hagejal võis olla üksnes osalise tasu maksmise kohustus, mida aga kostja oma kinnipidamisõiguse alusena ei ole esile toonud. Põhimõtteliselt on siiski võimalik, et VÕS § 628 lg. 2 teisest lausest ja § 629 lõikest 1 järeldub nende koosmõjus, et käsundisaaja võib käenduslepingu korralise ülesütlemise puhul osalise tasu asemel nõuda teatavate kulutuste hüvitamist, kui need pidanuksid sisalduma tasus. VÕS § 110 lõikele 1 tuginemiseks peab kostja tõendama, et vastav kohustus oli muutunud sissenõutavaks enne hageja nõude täitmise tähtaja saabumist. Kuna tuvastatud ei ole, et hagejal oli kostjale hoiutasu maksmise kohustust enne käsunduslepingu ülesütlemist, siis ei ole VÕS § 110 lg. 1 kohaldamise eeldused täidetud, sest poolte kohustused muutusid sissenõutavaks korraga. Sellises olukorras on kostja kohustuse keeldumise võimalik alus VÕS § 111 lg. 1, mille kohaselt juhul, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Käsunduslepingu ülesütlemise tulemusel täidetavad vastastikused kohustused vastavad neile tingimustele. VÕS § 111 lg. 3 eesmärk on tagada poolte vastastikuste kohustuste olemasolu korral kaitse sellele võlasuhte poolele, kelle kasuks täidetava kohustuste väärtus on oluliselt suurem võrreldes sellega, mille täitmist temalt võib nõuda (Riigikohtu otsus nr. 3-21-80-08). Kui kostjal oli 11.06.2010 hageja vastu nõue mootorpaadi tagastamiseks, mille hind 2008.a. oli 96 850 eurot, 2011.a. oli 73 220 eurot ja nüüd 52 000 eurot, aga hagejal kostja vastu võis olla üksnes 661,80 euro suurune nõue, siis ei ole mootorpaadi üleandmisest keeldumine asjaolusid arvestades mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks nähtub poolte kirjavahetusest, et poolte vahel olid pikemaajalised suhted ja hageja oli kostjale teadaolev klient. Samuti pidi kostjale olema hageja kohesest osalisest tasumisest olema arusaadav, et hageja ei keeldu kostja põhjendatud arvete tasumisest. Neil kaalutlustel puudub kostjal õigus keelduda mootorpaati hagejale üle andmast. Kui hagejal on võimalik kostjalt välja nõuda talle kuuluv asi, siis saab ta nõuda asja asemel kahju hüvitamist selle väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones tuleb hagejal nõuda asja väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hageja on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi asja tagastamise vastu (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-8-08). Hageja ei ole toonud esile oma huvi kaotust mootorpaadi tagastamise vastu. Hagiavalduse kohaselt tekkis kahju seeläbi, et hageja soovis viia mootorpaati Soome ja tellis selleks spetsiaalse paatide transpordiks ettenähtud järelhaagise, mis 11.06.2010 pidi mootorpaadi toimetama Soome, aga kui hageja koos tellitud transpordiga kostja asukohta läks, siis keeldus kostja paati hagejale üle andmast. Transpordi kulud olid hageja väitel

447 eurot. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju tekkimise ja suuruse, s.t. oma olukorra muutumise ulatuse, peab tõendama hageja. Vaatamata kohtu ettepanekule hageja vastavat tõendit esitanud ei ole ning seetõttu jäi kahju hüvitamise nõue rahuldamata Kuna hageja rahaline põhinõue jäi rahuldamata, jäi rahuldamata ka sellelt arvutatud viivise nõue. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt sarnases ulatuses hageja kompromissettepanekuga, millega kostja ei nõustunud, siis jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg. 2 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagi ning jäeti menetluskulud tervikuna kostja kanda ning teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti lugenud tuvastatuks, et hageja andis mootorpaadi kostja valdusesse selle müügi korraldamise eesmärgil. Kostja on korduvalt menetluse vältel selgitanud, et hageja palus vahendada kostjal vaidlusaluse paadi müüki ning hoiustas paadi kostja poolt üüritaval pinnal. Kostja on korduvalt rõhutanud, et hageja oli teadlik paadi hoiustamisega kaasnevatest kuludest ning asjaolust, et paadi hoiu- ja säilitamisteenused on kostja poolt pakutavad tasulised teenused. Poolte vahel oli kaks eraldiseisvat õigussuhet, mida maakohus on ebaõigesti käsitlenud ühe õigussuhtena. Hageja ei esitanud paadi säilitamiskulude eest arve saamisel mistahes vastuväiteid ning esmakordselt hakkas hageja väitma, justkui ei oleks tal üleüldse kohustust säilitamiskulude arvet tasuda, alles 12.04.2011. Maakohus ei ole vastavat asjaolu asja lahendamisel arvesse võtnud. Hageja käitumine on selgelt vastuoluline ja pahatahtlik, kuna hageja lasi kostjal pikema aja vältel uskuda, et hageja kavatseb kostja poolt esitatud arve tasuda ning vastupidisele seisukohale asus hageja alles rohkem kui 10 kuud pärast arve esitamist. Maakohtu otsus on vastuoluline, kuna suulise käsunduslepingu sõlmimist on kohus aktsepteerinud, samas suulise hoiulepingu sõlmimist maakohus võimalikuks ei ole pidanud. Sealjuures on kohus jätnud täielikult hindamata kostja selgituse, et kostja tasunõude aluseks on VÕS § 884 lg. 2, mis sõnaselgelt sätestab võimaluse hoiutasus suuliselt ja vaikimisi kokku leppida. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja poolt majandustegevuse raames pakutavad teenused hõlmavad endas muuhulgas paatide hoiu- ja säilitamisteenuseid, mistõttu oleks kostjal õigus nõuda hagejalt hoiutasu isegi siis, kui hageja väited, justkui ei olnud ta paadi hoiustamisega kaasnevatest kuludest teadlik, vastaksid tõele. Juhul, kui hageja oleks soovinud üksnes paadi müügi vahendamisteenuse osutamist kostja poolt, siis ei oleks hageja mõistlikult paati kostja valdusesse andnud (piisanud oleks üksnes paadi kohta informatsiooni ja piltide edastamisest). Juhul, kui hageja oleks paadi enda valdusesse jätnud, oleksid ka hagejale paadi hoiustamise kulud kaasnenud, mistõttu on selgelt pahatahtlik hageja väide, justkui oleksid hoiustamise kaasnenud kulud olnud tema jaoks üllatuslikud.

Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kostja poolt esitatud hinnakirjast ei nähtu kuutasu paadi hoiustamiseks. Hinnakirjast tuleneb selgelt paadi hoiustamise tasu ööpäevas, millest omakorda saab tuletada kuutasu. Seega on kohus hinnanud ebaõigesti asjas esitatud tõendit. Täielikult meelevaldne ning asjas esitatud tõenditel mittepõhinev on kohtu järeldus, justkui oleksid pooled leppinud muuhulgas kokku kostja tasus, mida tuli maksta müügihinna arvel käsundi täitmisel. Nimetatud paljasõnalise väite esitas hageja ning kostja vaidles nimetatud väitele vastu. Arusaamatuks jääb ka kohtu järeldus, justkui oleks hageja käsunduslepingu üles öelnud ning seda selliselt, et kostjal oli paadi tagastamise kohustus 11.06.2010 seisuga. Kohtu vastavad järeldused on täielikult meelevaldsed ega tulene asjas esitatud tõenditest. Hageja ei ole mitte kordagi väitnud, justkui oleks ta käsunduslepingu üles öelnud, veelgi vähem 11.06.2010 seisuga. Kohus ei ole selgitanud, millist konkreetset hageja tahteavaldust on ta lepingu ülesütlemisavaldusena käsitlenud, mis oleks kohtu hinnangul muuhulgas piisavalt selge, et lugeda see ülesütlemisavalduseks VÕS § 195 lg. 1 tähenduses. Asjaolu, et pooled 21.06.2010 seisuga arutlesid, millal kohtuda, et hageja paatidega seonduvaid küsimusi arutada, ei tähenda seda, et hageja 21.06.2010 või varem oleks teinud sellise tahteavalduse, millest saaks järeldada tema soovi käsunduslepingu ülesütlemiseks. Kuigi hageja ei ole ise väitnud, et oleks käsunduslepingu üles öelnud (mistõttu jääb arusaamatuks kohtu vastav üllatuslik käsitlus kohtuotsuses), ei avaldanud hageja sellist tahteavaldust ühelgi juhul varem kui 06.04.2011 kirjas. Vale on ka kohtu seisukoht, nagu oleks kostja möönnud, et alates 11.06.2010 nõudis hageja paadi tagastamist. Kostja on möönnud, et paadi tagastamisest oli 2010 suvel juttu, kuid kordagi ei ole kostja möönnud, et hageja oleks esitanud paadi tagastamise nõude 11.06.2010. Veelgi enam, kostja on hageja vastavale väitele selgelt vastu vaielnud. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole VÕS § 110 lg. 1 kohaldamise eeldused täidetud, kuna poolte kohustused muutusid sissenõutavaks korraga. Kohtu vastavast seisukohast tuleneb siiski, et kohus aktsepteerib kostja tasunõuet hageja vastu vähemalt osaliselt. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli hoiutasu arvestus igakuine ja tasu maksmise kohustus tekkis hagejal alates paadi valduse üleandmise hetkest kostjale. Kummastav on kohtu seisukoht, et hoiutasu maksmise kohustus tekkis hagejal alles käsunduslepingu (väidetaval) ülesütlemisel ning kohtu vastav seisukoht on täielikult motiveerimata. Kuna hagejal tekkis hoiutasu maksmise kohustus alates paadi valduse üleandmisest, siis oli kostjal õigus keelduda paadi tagastamisest VÕS § 110 lg. 1 alusel. Kostja on põhjalikult käsitlenud asjaolusid, millest tulenevalt puudub mõistlikult kahtlus, et hageja väljanõudeõigus ja kostja tasunõue on ilmselgelt omavahel seotud VÕS § 110 lg. 1 tähenduses, kuna hageja nõude esemeks on vaidlusalune paat, mille hoiustamiskulude tasumist kostja nõuab. Hageja on kinnitanud, et hiljemalt 16.06.2010 oli ta kostja tasunõudest teadlik, samas ei ole hageja tõendanud oma ebaõiget väidet justkui oleks ta paadi osas väljanõude esitanud enne arve saamist. Seega ei esine asjaolusid, mis välistaksid VÕS § 110 lg. 1 kohaldamise, kuna hageja oli kostja tasunõuded kätte saanud juba oluliselt enne, kui hageja esmakordselt paati kostjalt tagasi nõudis, kusjuures hageja esitas esmakordse selge nõude paadi tagastamiseks alles aprillis 2011. Paadi kinnipidamine ei ole ka ebaproportsionaalne õiguskaitsevahend, kuna hageja elab valdavalt Soomes ning mistahes võlgnevuste sissenõudmine talt on äärmiselt komplitseeritud.

Asjaolu, et hageja ühe arve kostjale tasus, ei välista mistahes viisil mõistagi VÕS § 110 lõikest 1 tuleneva õiguse kasutamist kostja poolt. Kohtu järeldus, et arvete valikulisest tasumisest pidi kostja järeldama, et hageja ei keeldu kostja põhjendatud arvete tasumisest, on jällegi arusaamatu ja meelevaldne. Seda enam, et hageja ei tasunud ka seda osa arvest, millele kohus tugineb, viivitamatult, vaid olulise viivitusega (arve sai tasutud alles mitu kuud pärast selle esmakordset esitamist). Maakohus kuulas hageja vande all üle omal algatusel TsMS § 2681 alusel pooltevahelise õigussuhte tekkimist ja tingimusi puudutavate asjaolude kohta. Kostja esitas kohtu tegevuse kohta vastuväite, kuna juhul, kui kohus pidas vajalikuks omal algatusel hageja vande all ülekuulamist, oleks kohus pidanud üle kuulama ka kostja seadusliku esindaja, kuna asjaolud, mille tuvastamiseks kohus hageja vande all üle kuulas, olid lahutamatult mõlema lepinguosalisega seotud ning üksnes ühe lepinguosalise ütluste alusel ei saa täielikult ja objektiivselt vastavaid asjaolusid välja selgitada. Maakohus on ebaõigesti määranud kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus tegi 09.09.2013 istungil ettepaneku jätkata kompromissläbirääkimisi lähtudes summast 1500 eurot, millega hageja 09.09.2013 istungil nõustus. Kostja aktsepteeris kohtu poolt esitatud ettepaneku pärast istungi toimumist ja saatis vastavasisulise e-kirja hagejale 26.09.2013. Seejärel asus hageja esindaja üllatuslikule seisukohale, et peab kompromissi sõlmimise sellistel tingimustel siiski kliendiga veelkord kooskõlastama ning saatis seejärel täiendava e-kirja, millega kompromissi sõlmimisest keeldus. Kohtu poolt pakutud kompromissiga nõustumisest teavitas kostja ka kohut. Kohus on seega menetluskulude jaotuse määramisel jätnud seega tähelepanuta menetluskulude jaotuse seisukohast tähtsust omava asjaolu, et hageja ei nõustunud kohtu poolt pakutud kompromissiga. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 163 lg. 2. Arvestades hagiavalduse rahuldamise ulatust oleks kohus pidanud menetluskulude jaotamisel poolte vahel lähtuma TsMS § 163 lõikest 1, mis sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohtus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta, kuid otsus lõppjäreldusena jätta muutmata ja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. TsMS § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise nõude. Maakohus on tuvastanud, et pooled sõlmisid 2008.a. suvel suusõnalise kokkuleppe vaidlusaluse hagejale kuuluva paadi müügi vahendamiseks ja sellel eesmärgil andis hageja kostjale üle paadi valduse.

Selles, et poolte vahel oli sõlmitud leping, mille kohaselt kostja kohustus tegelema hagejale kuuluva paadi müügiga, s.o. müügi vahendamisega, poolte vahel vaidlust ei ole. Kostja väidab, et pooltel oli sõlmitud ka leping müügile toodud paadi hoidmiseks ja tal on hoidjana õigus vaidlusalust paati kinni pidada, kuni hageja ei ole tasunud talle hoiutasu vastavalt kostja hinnakirjale ning hüvitanud talle hoiulepinguga seotud kulutused. Seega on kostja rahalise nõude aluseks VÕS § 884, mille kohaselt on hoidjal õigus saada tasu üksnes juhul, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib eeldada tasu maksmist. Hoiutasu loetakse vaikimisi kokkulepituks, kui asjaolude kohaselt saab eeldada hoidmist üksnes tasu eest. VÕS § 888 lg. 1 kohaselt peab hoiuleandja hüvitama hoidjale hoidmise tõttu tehtud kulud, mida hoidja asjaolude kohaselt võis pidada vajalikeks. Kulude hüvitamise ja tasunõude tagamiseks on hoidjal pandiõigus hoiuleantud asja suhtes. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kostja ei ole pandiõigust teostanud ega väitnud, et ta hoiab paati kinni hoidja pandiõiguse alusel, siis võib järeldada, et ta ei ole ise kindel oma väidetes, mille kohaselt pooltel oli lisaks maaklerilepingule sõlmitud ka leping paadi tasu eest hoidmise kohta. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud lisaks maaklerilepingule ka eraldi hoiulepingu sõlmimist. Kohus märgib õigesti, et hoiulepingu sõlmimise kohta ei ole kostja mingeid tõendeid esitanud. Hageja vande all antud seletustest nähtub vastupidi, et paadi müügiks kostjale üleandmisel mingist hoiutasust juttu ei olnud, ja nagu maakohus õigesti märkis, esitas kostja hagejale kulutuste ja hoiutasu maksmise nõude alles pärast hageja poolt maaklerilepingu ülesütlemist, mis kinnitab kaudselt järeldust, et poolte vahel ei olnud sõlmitud eraldi hoiulepingut müügiks üleantud paadi hoidmiseks. Maakohus on ka õigesti leidnud, et paatide müügi ja hooldusega tegeleva ettevõtja kaudu paadi müügiks vahenduslepingut sõlmiv isik ei pea mõistlikult eeldama, et ta peab selle aja eest, mil müügilepingu ese on ettevõtja valduses, tasuma hoiutasu. Hoiu puhul on asja üleandmise eesmärgiks asja hoidmine ja sama asja hilisem tagastamine. Kui aga poolte vahel on sõlmitud maaklerileping, siis ei saa asja üleandmisega vahendajale eeldada asja hilisema tagastamise eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul on maaklerilepingu puhul asja üleandmine hoidmiseks kõrvalkohustus, millise suhtes tuleb kohaldada põhilepingu regulatsiooni. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel ei olnud sõlmitud eraldi hoiulepingut ja et ei ole tuvastatud kostjale hoiutasu maksmise ja kulutuste hüvitamise kohustuse olemasolu enne lepingu ülesütlemist 11.06.2010. Selles mõttes on arusaamatu, alusetu ja ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt 11.06.2010 seisuga oli kostjal õigus hoiutasule 661,80 euro ulatuses. Seetõttu on asjakohatu ja alusetu ka maakohtu hinnang, mille kohaselt paadi üleandmisest keeldumine oli ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, võrreldes paadi maksumust võlgnetava hoiutasuga. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelist õigussuhet kui tavalist käsunduslepingut. Mõlemad pooled on nendevahelist paadi müügi vahendamise lepingut hinnanud maaklerilepinguna ja ka ringkonnaohus leiab, et maakohtu poolt tuvastatud asjaolud annavad alust poolevahelise lepingue kvalifitseerimiseks maaklerilepinguna, kuna kokkulepitu vastab VÕS §-is 658 lg. 1 märgitud maaklerilepingu tunnustele. Sama paragrahvi lg. 2 sätestab, et maaklerilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui

käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Siit tuleneb, et maaklerileping on käsunduslepingu üks alaliik. Maaklerilepingu lõppemise ja lõpetamise suhtes kohaldatakse VÕS § 630 lg. 1 sätteid, mille kohaselt tähtajatu käsunduslepingu võib kumbki lepingupool kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Maakleritasu maksmise kohustuse suhtes tuleb aga lähtuda VÕS §-st 664 lg. 1, mille kohaselt maakleril on õigus maakleritasule alates tema vahendamise tulemusena lepingu sõlmimisest; maakleri kulutuste hüvitamise osas kuulub kohaldamisele VÕS § 667, mille kohaselt maakler võib lisaks maakleritasule nõuda maaklerilepingu täitmisel tekkinud kulutuste hüvitamist vaid juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud; kui maakleri vahendamisel lepingut ei sõlmita, võib maakler siiski nõuda maaklerilepingu täitmisel tekkinud kulude hüvitamist, kui selles on eraldi kokku lepitud. Kui käsundiandja nõuab käsundisaajalt (maaklerilt) tagasi maaklerilepingu täitmiseks üleantud paati, siis on see TsÜS § 68 lg. 3 järgi konkludentne tahteavaldus maaklerilepingu ülesütlemiseks. Poolte käitumisele hinnangu andmine on poolte õigussuhte kvalifitseerimise küsimus, mida tehes ei ole kohus seotud poolte avaldustega. Seetõttu on asjakohatu apellandi väide, mille kohaselt ei ole hageja lepingu ülesütlemise väidet esitanud. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et hageja nõudis paadi tagastamist ja ütles sellega lepingu üles hiljemalt 11.06.2010. Maakohus on siinjuures tuginenud asjaolule, et kostja ei ole oma vastustes sõnaselgelt vastu vaielnud hageja väitele, et ta käis sellel kuupäeval paati tagasi nõudmas, ning tunnistaja X X ütlustele, mille kohaselt käis too koos hagejaga 2010.a. suvel Eestis kostja asukohas paati kätte saamas ja Soome toimetamas, kuid kostja töötaja keeldus paadi üleandmisest. Ringkonnakohus märgib, et kostja kohustus paadi tagastamiseks ei sõltu sellest, millal täpselt hageja kostjaga maaklerilepingu lõpetas, s.o. isegi kui alles hagiavalduse esitamist lugeda lepingu ülesütlemise tahteavalduseks, siis ei too see kaasa kostjale õigust nõuda kuni selle ajani hoiutasu ja/või hoiuga seotud kulutuste hüvitamist, kui kulutuste hüvitamises ei olnud eraldi kokku lepitud. Kuivõrd kostja ei ole paadi kinnihoidmisel tuginenud väitele, et tal on õigus saada maakleritasu, ja kuivõrd müügileping jäi sõlmimata, siis on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole tõendatud hageja väide selle kohta, et maakleritasu oli kokku lepitud. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 665 sätestab, et kui maakleritasu suurust ei ole kokku lepitud, letakse selleks kohalikku tavalist maakleritasu sellise lepingu vahendamise eest, se..e puudumisel aga mõistlikku tasu. Kuna maakleri vahendusel müügilepingut ei olnud sõlmitud ja puudus pooltevaheline eraldi kokkulepe maaklerile maaklerilepingu täitmisega seoses kantud kulutuste hüvitamiseks ja kostjal puudub õigus nii VÕS § 110 lg. 1 kui ka § 111 lg. 1 järgi paadi tagastamise kohustusest keelduda, siis on maakohtu otsus kostja kohustamises paadi tagastamiseks (paadi valduse üleandmiseks) vastavuses nii VÕS §-dega 189 lg. 1 ja 195 lg. 5 kui ka AÕS §-ga 80 lg. 1. Seega on maakohtu poolt hageja nõue paadi valduse üleandmise kohustamiseks lõppkokkuvõttes õigesti rahuldatud.

Maakohus on hageja vande all üle kuulanud vastavuses TsMS §-ga 268 (1) sätetega. Nimetatud paragrahv ei pane kohtule kohustust kuulata samaaegselt üle ka vastaspoole seaduslikku esindajat. Kostja oma seadusliku esindaja vande all ülekuulamist ei taotlenud. Seetõttu on ebaõige apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt maakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Maakohus on otsuses menetluskulude jaotuse määramisel ebaõigesti tuginenud TsMS §-le 163 lg. 2. Samas aga hageja nõuded rahuldati 99,20% ulatuses, s.o hagihinnaga võrreldes praktiliselt terves ulatuses, siis on õige jätta poolte menetluskulud maakohtus menetluskulude TsMS § 163 lg. 1 alusel kostja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ka poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi (kostja) kanda.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.