Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hooldekodu ja kostja lepingu. Selle lepinguga kohustus hooldekodu müüma hooldekodu hinnakirja kohaselt sotsiaalteenuseid hooldusalusele, kes on Tartu linna elanik, lähtudes hooldusaluse soovist ja vajadustest. Kostja kohustus tasuma hooldekodule hooldusaluse hooldamise kulud sotsiaalteenuse paketi kalkulatsiooni järgi jooksva kuu kümnendaks kuupäevaks. Hooldekodu on esitanud kostjale igal kuul arved teenuse eest tasumiseks, kuid kostja on jätnud need 2010. aasta märtsist tasumata. 14. detsembril 2009 esitas kostja hooldekodule lepingu lõpetamise avalduse, kuid korduvatest teavitustest hoolimata pole kostja oma vanaema hooldekodust ära viinud. Hageja tõlgendab kostja tegevusetust kui soovi jätkata lepingulist suhet, kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-st 2 tulenevalt oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu lõpetada leping kostja soovitud ajal. Hooldusalune ei ole võimeline omal käel hakkama saama ega omal käel hooldekodust lahkuma.

tingimustele ning ei saa tugineda ülesütlemise tühisusele. Kostja edastas hagejale lepingu ülesütlemise teatise ettenähtud aja jooksul ja vastavas vormis. Hagejal oli õigus lepingu ülesütlemine vaidlustada või esitada nõue, et kostja viiks lepingu lõpetamisel hooldusaluse hooldekodust ära, kuid seda ei tehtud. Tekkinud olukorras oli hagejal võimalik sõlmida leping hooldusalusega, kes oli lepingu ülesütlemise ajal teovõimeline isik. Hooldusalusele määrati eestkoste Tartu Maakohtu

oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingust tulenevalt oli hooldekodu kohustuseks hooldusalust hooldada ning M. Nikitini (endine perekonnanimi R.) kohustuseks hooldekodule hooldusaluse hooldamise kulud tasuda, st pooltel olid vastastikused lepingulised kohustused. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hooldusalust hooldekodust ära viinud, hooldekodu on jätkanud hooldusalusele hooldusteenuse osutamist ning hageja nõuab kostjalt hooldusaluse hooldamise kulude hüvitamist ajavahemiku eest, mil leping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hooldusalune ei ole võimeline ise vanusest ja tervislikust seisundist tulenevalt hooldekodust lahkuma (ta on sündinud 1930. aastal ning on pärast insulti kõnevõimetu). VÕS § 195 lg 2 kohaselt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ning lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg 5 järgi peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba üleantu ning tagastamisele kohaldatakse VÕS §-des 189–191 sätestatut. Nendest sätetest tulenevalt on ülesütlemise tagajärjeks vabastada üldjuhul lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest ehk enamasti ei muutu leping erinevalt taganemisest tagasitäitmise võlasuhteks. Vaidlusaluse lepingu puhul olid poolte kohustused vastastikused ning kuna kostja vaatamata lepingu ülesütlemisele hooldusalust hooldekodust ära ei viinud ning hageja jätkas hooldusalusele hooldusteenuse osutamist, peab kostja kandma hageja kantud hooldusaluse hooldamise kulud. Kuigi VÕS § 188 lg-s 3 sätestatu (taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist) ei ole sõnaselgelt VÕS §-s 195 sätestatud, tuleneb kostja kohustus hüvitada hooldusaluse hooldamise kulud pärast lepingu ülesütlemist VÕS § 195 lg-st 5. Hooldusaluse hooldekodusse jätmine oli tingitud kostjast ning ei saa pidada õiglaseks olukorda, kus kostja on enda kohustust rikkunud ning hageja ei saaks kantud kulutuste eest hüvitist nõuda. Selline olukord oleks vastuolus ka VÕS § 111 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Ekslik on maakohtu seisukoht, et lepingu ülesütlemise tõttu ei ole kostjal kohustust hüvitada hageja kantud hooldusaluse hoolduskulud. Pooltevahelise lepingu p 3.2 järgi tasub teenuse ostja (kostja) hooldekodule hooldamise kulud sotsiaalteenuste paketi kalkulatsiooni järgi. Nähtuvalt poolte seisukohtadest ning hageja esitatud arvetest oli kostja kohustuseks tasuda hooldamise kulud ulatuses, millest oli maha arvatud kliendi osalus. 3. märtsi 2010. a kuni 11. jaanuari 2011. a arvete järgi kohustus kostja tasuma 2410 eurot 30 senti ning 8. veebruari 2011. a kuni 1. septembri 2011. a arvete järgi kohustus kostja tasuma 1766 eurot 96 senti, kokku 4177 eurot 26 senti. Kuna kostja on jätnud need arved tasumata, siis tuleb 4177 eurot 26 senti kostjalt välja mõista. Vastuseks kostja seisukohale temalt juba väljamõistetud hoolduskulude teist korda väljamõistmise

kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja maksekäsus kohustati kostjat tasuma hagejale hooldusaluse hoolduskulud ajavahemiku eest 2008. aasta detsember kuni 2010. aasta veebruar. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis esitati võlgnevuse väljamõistmiseks ajavahemiku 2010. aasta veebruar kuni 2010. aasta august eest, menetlemine lõpetati 19. jaanuari 2011. a otsusega kostja vastuväite esitamise tõttu. Seega oli hageja õigustatud nõudma hagis kostjalt hoolduskulude väljamõistmist alates 2010. aasta veebruarist ning kostja väide, et hageja nõue sisaldab juba varasema kohtulahendiga väljamõistetud summat, on ekslik. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna leping lõppes ülesütlemisega, siis tuleb hageja nõue leping lõpetada jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt määrati Tartu Maakohtu 13. aprilli 2012. a määrusega hooldusaluse eestkostjaks Tartu linn ning seetõttu ei saa kohustada kostjat hooldusalust hooldekodust ära viima.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

määratud eestkoste või mitte. Selle sätte kohaselt ei ole isiku elukohajärgsel valla- või linnavalitsusel õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Olukorda, kus hooldust vajav isik viibib väljaspool oma elukohta, reguleerib SHS § 9 lg 2, mille järgi korraldab väljaspool oma elukohta viibivale isikule sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha vallavõi linnavalitsusega. SHS § 10 p 6 järgi on hooldamine hoolekandeasutuses sotsiaalteenus. Seega tuleb praegusel juhul kahel omavalitsusel (Tartu linn ja Mäksa vald) kooskõlastatult otsustada hooldusalusele hooldusteenuse korraldamist. Kuivõrd hooldusalusele on määratud eestkostjaks Tartu linn, tuleb eeskostjal omakorda täita PKS §st 206 tulenevat kohustust hoolitseda selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Samas võib olla õige kassatsioonkaebuse väide, et hooldusalust on kohustatud ülal pidama tema alanejad sugulased (PKS § 96 ja § 105). Kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamiskohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.