Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
04.märts 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu Credit Plus OÜ hagi S.F.’i vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1141,12 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Credit Plus OÜ (registrikood 12041300, asukoht Tammsaare tee 47, Tallinn 11316); seaduslik esindaja Priit Pööbo (e-post: [email protected]) Kostja: S.F. (isikukood x, elukoht hagiavalduses: x) Kostja lepinguline esindaja Juhan Raudsepp (Õiguskaitse Büroo OÜ; e-post: [email protected])
Menetlusviis
TsMS § 403 lg 1 ja § 405 lg 1 p 7 alusel kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Kohaldada aegumist ja jätta Credit Plus OÜ hagi S.F.’i vastu võlgnevuse 468,32 €, intressi 204,48 € ja viivise 468,32 € väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Menetluskulud jäävad hageja Credit Plus OÜ kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole apellatsioonkaebuse esitamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
11.01.2013 saabus kohtule Credit Plus OÜ hagi S.F.i vastu põhivõla 673 € ja viivise 673 € väljamõistmiseks. Hageja 31.12.2013 täpsustas oma nõuet, arvutas uuesti viivised, lahutades enne põhivõlast intressid, ning sellega seoses vähendas nõuet. Hageja lõplikuks nõudeks on põhivõlg 468,32 €, intress 204,48 € ning viivis 468,32 €. Hagiavalduse ja 31.12.2013 hagi täpsustuse kohaselt OÜ Aare Autod ja S.F. sõlmisid 25.04.2007 liisingulepingu pealkirjaga „Järelmaksuleping nr X“, mille alusel kostja ostis esialgselt võlausaldajalt sõiduauto X hinnaga 32 000 krooni (2045,17 €). Kostja tasus sissemaksena 0 krooni (0 €) ning kohustus kogu ostuhinna tasuma osamaksetena 36 kuu jooksul, 1316 krooni (84,11 €) kuus alates 20.05.2007 kuni 20.04.2010. Kohustuse täitmisega viivitamisel kohustus kostja lepingu punkti 5 kohaselt tasuma viivist 10% võlgnetavalt summalt päevas. Kostja rikkus kohustusi ja jättis 9 lepingujärgset makset summas 10 530,15 krooni (673 €) tasumata. Esialgne võlausaldaja, OÜ Aare Autod, loovutas lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega 04.10.2012 Finants Inkasso OÜ-le, kes omakorda loovutas nõude 07.12.2012 hagejale ja teavitas sellest ka kostjat. Hageja lähtus viivise arvutamisel mõistlikkuse ja hea usu printsiibist, vähendas viivisemäära 0,2 protsendini päevas ning vähendas viivist põhinõude suuruseni. Hageja palub hagi rahuldada, jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võimalikud kulutused õigusabile. 15.05.2013 kirjalikus seisukohas hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et leping lõpetati poolte kokkuleppel 2007.a detsembris, sest lepingu punkti 18.1 kohaselt tuli kõik lepingu muudatused vormistada kirjalikult ja poolte poolt allkirjastada. Hageja leidis, et leping jätkuvalt kehtiv, kuna lepingu punkti 16.1 järgi leping lõpeb täitmisega ning lepingut ei ole erakorraliselt üles öeldud ega sellest taganetud. Hageja leiab, et kohaldada tuleb 10-aastast aegumistähtaega, sest kostja on olnud teadlikult heade kommete vastaselt tegevusetu: lepingus näidatud kostja aadress on olnud ebaõige ja kosta ei ole tahtlikult teatanud õiget aadressi, esialgne võlausaldaja ja hageja on esitanud nõude kostja näidatud aadressile, kui see ei ole vastanud tegelikkusele. 31.12.2013 ja 03.02.2014 täiendavates seisukohtades hageja möönab, et võib tekkida olukord, et kohus võib lugeda nõude osaliselt aegunud. Hageja nõustub kohtu selgitustega, et leping lõppes hiljemalt selles näidatud tähtpäeval 20.04.2010, kuid lepingu lõppemine ei lõpeta automaatselt võlasuhet ega võta hagejalt õigust nõuda kostjalt lepingu alusel tekkinud võlgnevuse tasumist. Isegi kui ilmneb, et kostja on lepingu ennetähtaegselt üles öelnud, siis võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kostja ei ole esitanud ühtegi sellekohast tõendit. Maanteeameti andmetest nähtuvalt sõiduk oli kasutuskõlbmatu ja utiliseeriti, seega on tõenäoline, et sõidukil puudus väärtus. Sõiduki utiliseerimine tähendas lisakulu esialgsele võlausaldajale. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja valduses olev sõiduk oli muudetud kostja poolt kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks (sh kostja vabanes utiliseerimise kuludest), on tal kohustus tasuda lepingust tulenev kohustus. Vastavalt lepingu punktile 8.12. sõiduki kasutatavuse osaline või täielik äralangemine ei vabasta kostjat osamaksete tasumisest. Alternatiivina võib lepinguliste maksete sissenõudmist vaadelda kui kahju hüvitist hagejale, kuivõrd sõiduki seisundit arvestades (utiliseeriti) on hageja kandnud kahju sõiduki väärtuse osas ja lisakuludena utiliseerimisel (vähemalt katavad maksed hageja kahju).
KOSTJA VASTUS
18.03.2013 kirjalikus vastuses hagile kostja hagi ei tunnista. Kostja väidab, et S.F.i ja OÜ Aare Autod vahel 25.04.2007 sõlmitud liisinguleping lõpetatu poolte kokkuleppel juba 2007.a detsembris, kuna ostetud sõiduauto osutus tehniliselt mitte korras olevaks. OÜ Aare Autod ei esitanud kostja vastu ühtegi nõuet ning kuni 2013.a märtsis hagiavalduse saamiseni ei olnud kostja teadlik, et OÜ-l Aare Autod on tema vastu nõudeid.
Isegi juhul, kui OÜ-l Aare Autod saab olla S. F. vastu mingeid nõudeid, on need aegunud. Võttes arvesse, et kostja tagastas sõiduki 2010.a detsembris, aegusid nõuded hiljemalt 01.01.2010. Hagi on esitatud alles 2013. Kostja palub kohaldada aegumise ja jätta hagi rahuldamata, sest hageja ei esitanud oma nõudeid tähtaegselt. Hagile lisatud dokumendist „Viiviste tabel“ selgub, et üheksast tabelis toodud osamaksest viie maksetähtaeg oli aastatel 2008 – 2009, mille tõttu nimetatud nõuded on aegunud aastatel 2011 – 2012. Hagi esitatud 2013. Kosja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 1 alusel kohus menetleb asja lihtsustatud korras ja p 7 alusel lahendab selle kirjalikus menetluses, asja kohtuistungil arutamata. Ka pooled ise on taotlenud asja lahendamist kirjalikus menetluses. Menetlusse võtmise määruses kohus selgitas pooltele võimalust taotleda enda ärakuulamist. Kumbki pooltest enda ärakuulamist ei taotlenud. 11.12.2013 määrusega kohus küsis pooltelt selgitusi ja täiendavaid tõendeid, TsMS § 405 lg 1 p 8 alusel kohus tegi vaidlusaluse sõiduki kohta päringu Maanteeametile ning 29.01.2014 määrusega kohus määras pooltele tähtaja lõplike seisukohtade ning menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja esitas kohtu määratud tähtaja jooksul oma täiendavad selgitused ja lõplikud seisukohad, kostja 18.03.2013 kirjalikule vastusele lisaks täiendavalt midagi esitanud ei ole.
2.Hagiavalduse kohaselt hageja on nõude kostja vastu omandanud esialgselt võlausaldajalt, OÜlt Aare Autod, nõude loovutamiste teel. Hagiavaldusele lisatud teatiste (lk 14 – 15) kohaselt Osaühing Aare Auto loovutanud 04.10.2012 OÜ-le Finants Inkasso järelmaksulepingust nr X tuleneva nõude kostja vastu põhisummas 673 € koos kõrvalnõuete nõudmise õigusega. 07.12.2012 on Osaühing Finants Inkasso sama nõude edasi loovutanud hagejale, OÜ-le Credit Plus. Kostja väidetel ei olnud ta nõude loovutamistest teadlik ning hageja ei ole tõendanud, et teatised on kostjale edastatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). VÕS § 170 sätestab, et loovutamine loetakse võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Kuna asjas ei ole küsimust, et kostja oleks pärast nõude loovutamist kohustust täitnud esialgsele võlausaldajale, siis ei oma asjas tähtsust, millal kostja loovutamisest teada sai. Praeguses asjas on kostja saanud nõude loovutamisest teada hiljemalt kostjale kätte toimetatud hagiavalduse lisadest. Seega loetakse loovutus kostja suhtes toimunuks ning hagejal on õigus esitada kostja vastu lepingust tulenevaid nõudeid.
3.Hageja esitas kostja vastu liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudena. Kohus 11.12.2013 määruses selgitas pooltele, et kostja ja OÜ Aare Autod vahel 25.04.2007 sõlmitud „Järelmaksu leping nr X“ (edaspidi leping) ei ole käsitatav liisingulepinguna. Lepingust nähtuvalt oli sõiduk lepingu sõlmimise ajal juba Aare Autod OÜ omandis. Samuti kinnitab Maanteeameti esitatud müügileping (lk 182), et OÜ Aare Autod oli sõiduki omandanud juba 06.01.2007. VÕS §-is 361 kohaselt on liisingulepinguga tegemist, kui tehingu finantseerija (liisinguandja) liisinguvõtja soovil omandab kolmandalt isikult liisinguvõtja poolt väljavalitud liisingueseme. Praeguses asjas ei ole tõendeid selle kohta, et OÜ Aare Autod oleks sõiduki omandanud kostja huvides ja soovil. Lepingu pooltena nimetatakse selles müüjat ja ostjat. Lepingu punkti 5.1. kohaselt jäi sõiduki omand lepingule allakirjutamisel müüjale. Lepingu punktis 7.1 järgi kuulub sõiduk müüjale omandiõiguse alusel ja ostja saab käesoleva lepingu alusel sõiduki omanikuks alles pärast lepingu tingimuste tähtaegset ja tingimusteta täitmist. Eeltoodu alusel kohus leiab, et Aare Autod OÜ ja kostja vahel sõlmitud leping on omandireservatsiooniga müügileping, mis müügihinna tasumise ajatamise osas vastab VÕS § 401 lg 2 ja § 402 alusel ka tarbijakrediidilepingu tunnustele.
4.Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Hageja on seisukohal, et nõue vähemalt osaliselt aegunud ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seadusest sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuste täitmisest. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest mil nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2). TsÜS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks.
5.Aegumistähtaja algusaja määramiseks tuleb selgeks teha, millest nõue koosneb ja millal see muutus sissenõutavaks. Hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentide (viivisearvestus lk 5, järelmaksuleping lk 6 – 15) kohaselt oli ühe kuu osamakse kokku 1316 krooni (84,10 €), millest 400 krooni (25,56 €) on intress ja 916 krooni (58,54 €) väljaostumakse, seega 9 kuu võlgnevus kokku 756,90 €. Hageja on nii hagiavalduses kui 15.05.2013 vastuses kostja vastusele märkinud, et 9 kuu osamaksete võlg on kokku 673 €. 31.12.2013 nõude täpsustuses põhjendab hageja 673 € nõudmist aga sellega, et talle ei ole teada, milliste kohustuste katteks esialgne võlausaldaja kostja laekumisi arvestas ning, vältimaks edaspidi vaidlusi intressi ja põhinõude kinnikatmise konkurentsi üle, vähendab hageja nõuet selliselt, et nõuab kostjalt osamakse ja intressi tasumist ühe kuu ulatuses vähem. Sisuliselt muutis hageja 31.12.2013 avalduses esialgse hagiga võrreldes aga üksnes viivisesummat, sest hagile lisatud viivisearvestuses on viivist vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatuga arvestatud osamakselt, mis sisaldas ka intressi.
6.Lepingus kokkulepitud järelmaksuperiood lõppes 20.04.2010, seega sõlmiti leping tähtajalisena. Hageja 31.12.2013 nõude täpsustuses nõustus kohtu 11.12.2013 määruses esitatud põhjenduste ja järeldusega, et leping ei saanud pärast tähtaja saabumist kehtima jääda, vaid lõppes hiljemalt viimase osamakse tasumiseks kokkulepitud tähtpäeval 20.04.2010. Kohtulahendi vormistamise käigus hageja esitatud kirjalike tõendite põhjalikumal uurimisel ja analüüsimisel selgus, et õige ei ole hageja 15.05.2013 menetlusdokumendi punktis 4.1. avaldatud seisukoht, et lepingut ei ole üles öeldud. Hageja on 15.05.2013 esitanud kohtule tõendid, millest nähtuvalt OÜ Aare Autod ütles lepingu erakorraliselt üles alates 05.08.2008 (lk 56). Esitatud tõenditest (lk 57 – 62) nähtub, et kostjal tekkis järelmaksulepingust võlgnevusi ja OÜ Aare Autod nõudis võla tasumist alates 03.07.2007, seisuga 05.08.2008 võlgnes kostja OÜ-le Aare Autod 8 osamakset summas 10 528 krooni (672,86 € ehk ümardatult 673 €, s.o sama summa, mida hageja põhinõudena hagis nõuab), mistõttu OÜ Aare Autod palus sõiduki tagastada hiljemalt 20.08.2008 ja võlgnevuse tasuda 28.augustiks 2008. Selle järel OÜ Aare Autod 23.09.2008 kostjale adresseeritud maksenõudest (lk 56) järeldub, et OÜ Aare Autod on seisuga 05.08.2008 lepingu võlgnevuse tõttu lõpetanud ning kuna kostja sõidukit tagastanud ei ole, on ta kohustatud hüvitama lepingu rikkumisega seotud kahju (sh otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu) kokku 62 376 krooni (millest järelmaksuvõlg 10 528 krooni, viivise 10 000 krooni, leppetrahvi 5000 krooni ja kahjusumma 36 848 krooni) hiljemalt 07.10.2008. Kuna kostja ei ole hageja esitatud tõendite kohta vastuväiteid esitanud, vaid on ka oma vastuses sõiduki tagastamist kinnitanud, tuleb asuda seisukohale, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 05.08.2008. Sõiduki OÜ-le Aare Autod tagastamist tõendab ka liiklusregistri esitatud tõenditest nähtuv asjaolu, et OÜ Aare Autod seaduslik esindaja Aare Ermus on sõiduki utiliseerinud ja taotlenud 2009.a sõiduki registrist kustutamist.
7.Kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et leping lõppes juba 2007.a detsembris ja poolte kokkuleppel kostja poolt sõiduki tagastamisega OÜ-le Aare Autod. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja 15.05.2013 avalduse ega tõendite kohta. Juhul, kui sõiduk oleks tagastatud 2007.a detsembris, ei oleks OÜ-l Aare Autod olnud vajadust 2008.a augustis ja septembris nõuda sõiduki tagastamist. Kohtul puudub alus kahelda esitatud tõendite õigsuses, samuti selles, et need kirjad on ka tegelikult kostjale välja saadetud. Kõik kirjad on varustatud A. Ermuse allkirja ja OÜ Aare Autod pitseriga, kirjad on saadetud lepingus näidatud kostja aadressile x, üks kiri (31.03.2008) ka aadressile x. OÜ Aare Autod on ülesütlemisele eelnevalt teavitanud kostjat võlgnevusest ja nõudnud tasumist 03.07.2007, 06.08.2007, 31.03.2008 ja 30.04.2008 (vt nõudekirjad lk 58 – 62). Seejuures 2007.a juuni ja juulikuus oli tähtaegselt tasumata ühe kuu osamakse, seejärel võlgnevust ei olnud ja 31.03.2008 nõudekirjas on võlg 4 kuu osamaksete summa. Seega kostja tasus 2007 juulis ja augustis võlgnevuse ning jätkas osamaksete tasumist kuni 2007.a detsembrini, millest järeldub, et poolte vahel oli kontakt, OÜ Aare Autod oli kostja tegelikust asukohast teadlik, kostja sai OÜ Aare Autod nõudekirjad kätte ja reageeris neile võlgnevuse tasumisega.
8.Kostja väited sõiduki tagastamisest 2007.a detsembris on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Üksnes maksete tasumata jätmine 2007.a detsembrist ei tõenda, et kostja just sel ajal sõiduki tagastas. Lisaks kostja väidab, et tagastas sõiduki seetõttu, et ilmnesid järjest uued tehnilised rikked, mille tõttu sõiduk ei olnud sihtotstarbeliselt kasutatav. Kostja väited sõiduki tehniliselt mitte korrasoleku kohta lükkab ümber ARK-ist muude tõendite hulgas kohtule saadetud vaidlusaluse X registreerimistunnistusel (lk 98) olev märge 2008.a märtsis tehnilise ülevaatuse läbimise kohta. Eelkirjeldatud asjaolude ja tõendite alusel on kohtu hinnangul tõenäoline, et kostja tagastas sõiduki OÜ-le Aare Autod 2008.a detsembris (mitte 2007, nagu kostja väidab). Kostja ei ole tõendanud poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks. Kuna kohtule on esitatud kirjalikud tõendid selle kohta, et OÜ Aare Autod ütles lepingu võlgnevuse tõttu erakorraliselt üles ja nõudis sõiduki tagastamist, ei saa üksnes sõiduki kostja poolt tagastamisest järeldada pooltevahelist kokkulepet lepingu lõpetamiseks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates kohus asub seisukohale, et sõiduki tagastamine kinnitab üksnes seda, et kostja oli ülesütlemisteate kätte saanud ja nõustus lepingu ülesütlemisega.
9.VÕS § 195 lg 2 kohaselt vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Hagiavalduses ei ole hageja nõutava võlgnevuse tekkimise aega välja toonud, kuid hagile lisatud viivisearvestuses on hageja arvestanud viivist osamaksetelt, mille tasumise tähtpäevad olid 20.08.2008 ja perioodil 20.09.2009 – 20.04.2010. Kostjal nende osamaksete tasumise kohustuse olemasolu hageja enda esitatud tõendid ei kinnita. VÕS § 195 lg-st 2 tulenevalt ei saanud lepingu alates 05.08.2008 ülesütlemise, sõiduki OÜ-le Aare Autod tagastamise, tema poolt utiliseerimise ja 2009.a detsembris registrist kustutamise tõttu OÜ-l Aare Autod olla 20.08.2008 ja alates 20.09.2009 kuni lepingu tähtaja lõpuni tasumisele kuulunud osamaksete tasumise nõuet kostja vastu, mida 2012.a detsembris loovutada OÜ-le Finants Inkasso ja mida viimane oleks saanud edasi loovutada hagejale. Seega hagiavalduses esile toodud asjaoludel hagejal kostja vastu nõuet ei ole ning hagi tuleks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.
10.Hagiavalduses on nimetatud võlgnevuse perioodiks 9 kuud, kuid nõutav osamaksete võlgnevuse summa 10 530,15 € vastab 8 kuu osamaksete summale. Menetluse käigus on hageja põhjendanud, et edasiste vaidluste vältimiseks vähendas ta nõuet 1 kuu osamakse võrra. Hageja põhjendustest ei selgu, mil viisil võlgnevuse väidetavalt lühema perioodi eest nõudmine
võimaldab vältida vaidlusi selle üle, milliste kohustuste katteks on esialgne võlausaldaja varem kostja tasutud summasid arvestanud. Kohus leiab, et hageja põhjendus on otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Samas kattub hagiavalduses nõutud osamaksete summa OÜ Aare Autod 05.08.2008 lepingu ülesütlemise kohta esitatud maksenõudes ja 23.09.2008 täiendavas maksenõudes esitatud, enne lepingu ülesütlemist tekkinud 8 kuu (detsember 2007 – juuli 2008) osamaksete võlgnevuse summaga. Nõude loovutamise teatistest ega muudest kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hagejale loovutatud nõue koosneb 2008.a augustikuus ja alates 2009.a septembrist kuni lepingus sätestatud tähtpäevani 20.04.2010 tasuda tulnud osamaksetest. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja nõue koosneb enne vaidlusaluse järelmaksulepingu 05.08.2008 ülesütlemist tekkinud osamaksete (sh väljaostumakse ja intress) võlgnevuse summast 673 €. See nõue muutus aga sissenõutavaks hiljemalt OÜ Aare Autod poolt kostjale võlgnevuse tasumiseks määratud täiendava tähtpäeva saabumisega 28.08.2008. Seega TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise üldine 3-aastane tähtaeg möödus 28.08.2011 kell 24:00. Hagi on esitatud 11.01.2013, s.o rohkem kui aasta pärast nõude aegumistähtaja lõppemist. Pärast aegumistähtaja lõppemist esitatud nõude suhtes kohaldab kohus kostja taotlusel aegumist ja jätab hagi rahuldamata.
11.Nõue oleks aegunud ka siis, kui lähtuda hageja 03.02.2014 menetlusdokumendis esitatud uuest paljasõnalisest põhjendusest, et kuivõrd kostja valduses oleva sõiduk oli muudetud kostja poolt kasutuskõlbmatuks ja väärtusetuks (sh kostja vabanes utiliseerimise kuludest), on tal lepingu punkti 8.12. kohaselt kohustus tasuda lepingust tulenev kohustus. Kostja vastu nõude olemasolu pidi sellisel juhul olema hageja õiguseellasele teada hiljemalt sõiduki utiliseerimise ajal. Sõiduki registrist kustutamise taotluses (lk 95-96) A. Ermus 07.12.2009 omakäeliselt kinnitab, et sõiduk juba on utiliseeritud ja seda ei ole olemas. Seega 3-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 08.12.2009 kell 00:00 ning lõppes 08.12.2012 kell 24:00. Lisaks kohus leiab, et lepingu punkt 8.12 ei ole kohaldatav olukorras, kus müüja ise on lepingu erakorraliselt üles öelnud, samuti on paljasõnalised hageja väited, et kostja poolt tagastatud sõiduk oli väärtusetu ning selle utiliseerimisega kaasnesid hageja õiguseellasel kulud.
12.Kohus jätab tähelepanuta hageja esitatud väited selle kohta, et pärast sõiduki omaniku poolt utiliseerimist kuni lepingu tähtaja lõpuni arvestatud osamaksete tasumise nõuet võib alternatiivselt vaadelda kahju hüvitamise nõudena, sest sõiduki utiliseerimisega on hageja kandnud kahju sõiduki väärtuse osas ja lisakuludena utiliseerimisel (vähemalt katavad maksed hageja kahjud). Hageja esitas alternatiivse nõude pärast eelmenetluse lõppu TsMS § 330 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes lõppseisukohtades. Hageja ei ole põhistanud, et tal ei olnud mõjuval põhjusel alternatiivset nõuet võimalik esitada. Nõude alternatiivne alus on lisaks esitatud ühelauselisena, kahjunõude olemasolu on asjaoludega põhistamata ja täielikult tõendamata, mistõttu nõude menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise. Esitatud paljasõnalised väited (tagastatud sõiduki väärtusetus ja utiliseerimise lisakulud) ei anna alust sellise nõude olemasolu ka eeldada. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 330 lg-st 3 ja § 331 lg-st 1 kohus hageja alternatiivset nõuet ei menetle.
13.Põhjendatud ei ole hageja on seisukoht, et praeguses asjas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 4 alusel 10-aastast aegumistähtaega. Hageja leiab, et lepingus näidatud kostja aadress ei olnud õige ja et kostja tahtlikult ei ole teatanud kehtivat aadressi. Sellist kostja käitumist tõlgendab hageja kostja tahtliku aktiivse (vale aadressi esitamine) ja passiivse (esitamata on jäetud õige tegelik aadress) heade kommete vastase käitumisena, mis annab aluse kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud pikemat aegumistähtaega. Kohustuste tahtliku rikkumise tõttu pikema aegumistähtaja kohaldamise aluseid ja tõendamiskoormist selgitas kohus hagejale 11.12.2013 määruses järgmiselt. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel.
Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5: see on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pikema aegumistähtaja kohaldamiseks peab hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt lepinguliste kohustuste tahtlikku rikkumist VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Kohus jääb selle seisukoha juurde, et aegumise regulatsioon kaotaks tähenduse, kui lugeda hageja nimetatud asjaolusid (aadressi teatamata jätmist) automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada seetõttu pikendatud aegumistähtaega. Aadressi teatamise kohustus ei ole järelmaksuga ostu-müügilepingus ostja põhikohustuseks ega saa mõjutada raha maksmise kohustuse täitmise nõude aegumist. Lisaks nähtub kohtule esitatud tõenditest, et lepingusse märgitud kostja aadress x oli vähemalt 2008.a sügiseni kehtiv, sest kostja tegevus (võlgnetavate osamaksete tasumine, sõiduki tagastamine) kinnitab, et ta sai sellel aadressil saadetud teated kätte. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja väidetavalt kostja asukohta ei teadnud, ei takistanud hagejal oma nõuet maksma panna ja aegumistähtaja jooksul kohtule hagi esitada. Tsiviilkohtumenetluse seadustik võimaldab isikule juhul, kui isikul puudub registrisse kantud aadress või ta seal ei ela ning tema asukoht ei ole teada, toimetada kohtudokumente kätte ka avalikult ja lahendada hagi tagaselja.
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kohus 31.12.2013 määruses teatas pooltele, et määrab TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel kohtulahendis koos kulude jaotusega kindlaks ka hüvitatavate kulude suuruse, ja andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohtu määratud tähtpäevaks kostja oma menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Sellest kohus järeldab, et kostjal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille hüvitamist hagejalt nõuda, ning kohus hüvitatavate kulude suurust otsuses ei märgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes analoogia korras TsMS § 1741 lg-st 4, ei või kostja enam nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lõigetes 1-3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui käesolev kohtuotsus tühistatakse.
15.TsMS § 442 lg 1 p 51 kohaselt kohus märgib otsuses tsiviilasja hinna. Hagiavalduses hageja näitas hagihinnaks 1346 €, lähtudes ekslikult arvutatud viivisesummast, hageja näidatud hagihinnast lähtus ka kohus hagi menetlusse võtmisel. Menetluse käigus selgus, et hageja on viivist arvutanud valesti, hageja täpsustas nõuet ja arvutas viivised VÕS § 113 lg 6 kohaselt põhinõudest, mille tagajärjel hageja lõplikuks nõudeks jäi põhivõlg 468,32 €, intressivõlg 204,48 € ja sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlaga samas summas 468,32 €. Seega oli asjas juba hagi esitamisel õigeks hagihinnaks 1141,12 €. TsMS § 136 lg 1 alusel kohus muudab hagiavalduses määratud tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinna muutmine hagi esitamisel nõutava riigilõivu suurust ei mõjuta. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.