2-13-35670/18 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja nõuab kostjalt 04.07.2013 sõlmitud käenduslepingu nr 2013-07 (tl 35-37, 56-58) alusel põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kuna põhivõlgnik jättis müügilepingust tulenevad arved (tl 3334) tähtaegselt nõuetekohaselt tasumata, nõuab hageja kostjalt põhivõlgniku kohustuse rikkumise tõttu viivise väljamõistmist summas 44,56 eurot VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 esimese ja teise lause alusel. Kostja käendajana ei ole VÕS § 149 lg 1 alusel vastu vaielnud põhivõlgniku poolsele kohustuse rikkumisele ega viivise arvestusele (tl 45). Kostja vastuväidete kohaselt sõlmiti käendusleping vaid põhivõlgniku põhinõude täitmise tagamiseks, mistõttu ei saa hageja nõuda kostjalt kõrvalkohustuse täitmist. Pealegi ületab viivisenõue lepingus fikseeritud kostja vastutuse maksimumsummat. Kohus nõustub kostjaga selles, et vaidlusalune käendusleping sõlmituna 04.07.2013 on tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses, kuna käendajaks on füüsiline isik. Vastav seaduse muudatus jõustus 05.04.2011. Enne muudatust oli tarbijakäenduslepinguks käendusleping, kus käendajaks oli tarbija ja siis oli asjakohane hinnata, kas äriühingu juhatuse liige sõlmis käenduslepingu äriühingu kohustuse tagamiseks huvist ühingu majandustegevuse vastu või mitte. Tarbijakäenduslepingu puhul peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (VÕS § 143 lg 2). Kostja on kohtumenetluses leidnud, et pooled on leppinud kokku käendaja vastutuse maksimumsummas 3338,60 eurot. Kohus nõustub kostja sellekohase väitega, seega ei ole antud tarbijakäendusleping tühine (VÕS § 143 lg 2 ja § 144 lg 2). Kohus ei nõustu aga kostja väitega selles, et käendusleping sõlmiti üksnes põhivõlgniku põhinõude täitmise tagamiseks. Käenduslepingu p 1.1.1 kohaselt on käendaja juhul, kui põhivõlgnik ei täida juba tekkinud nõudeid summas 3338,60 eurot tähtaegselt ja nõuetekohaselt, kohustatud täitma nõuded oma vara ja/või vahendite arvelt lepingu p-s 3.2 kokkulepitud tähtaja jooksul täies ulatuses, tasudes võlausaldajale tekkinud nõuded, intressid, viivised, kahju ja sissenõudmisega seotud kulutused. Lepingu p 3.2 kohaselt kohustub käendaja täitma põhivõlgniku kohustused seitsme kalendripäeva jooksul arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et lepingupooled on leppinud kokku selles, et käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest summas 3338,60 eurot, kusjuures võlausaldaja nõueteks võivad olla nii põhinõue, intressid, viivised, kahju kui ka sissenõudmisega seotud kulutused. Selline käenduslepingu p 1.1.1 tõlgendus on kooskõlas ka VÕS § 142 lg-s 1 sätestatud käenduse mõistega ja VÕS § 145 lg-s 2 sätestatud käendaja vastutuse ulatusega. Eeltoodust järeldub, et hageja saab nõuda kostjalt kõrvalkohustuse täitmist. Kuivõrd põhivõlgnik ise tasus hagejale 07.08.2013 põhinõude summas 3338,60 eurot (täitis müügilepingust tuleneva asja ostuhinna tasumise kohustuse), ei ületa hageja viivisenõue lepingus fikseeritud käendaja vastutuse maksimumsummat (kostja füüsilise isikuna ei ole hagejale käenduslepingu alusel midagi maksnud). 3(4)