Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (6)

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik PLACET GROUP OÜ esitas 07.08.2013. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Txxxxx Rxxxxxxxx laenulepingust tuleneva võla saamiseks. Kohus tegi 05.09.2013. a võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses vastuväite esitamisega otsustas Pärnu Maakohus 15.10.2013. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda asi üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 23.10.2013. a esitas PLACET GROUP OÜ Tartu Maakohtule nõude Txxxxx Rxxxxxx vastu hagiavalduse vormis. Kohus võttis hagi menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat kirjalikult vastama. 06.01.2014. a määras kohus, et asja menetletakse kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele võimaluse esitada enda lõplikud seisukohad kirjalikult. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 01.03.2013. a hagejaga laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 100 eurot. Vastavalt lepingu tingimustele pidi kostja tagastama laenu hiljemalt 30.05.2013. a. Laenu saamise ajal kehtis hageja reklaamikampaania, mille kohaselt laenu nõuetekohase tagastamise korral ei pidanud tasuma laenuintressi. Kui laenusaaja ei tagastanud kampaanialaenu tähtaegselt, tuli tasuda intressi vastavalt lepingu üldtingimustele 26 eurot. Kostja ei tagastanud hagejale laenu kokkulepitud tähtajaks. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista laenu põhiosa summas 100 eurot, intress summas 26 eurot, sularaha väljastamisega seotud kulu summas 5,60 eurot, lepingutasu summas 2 eurot, võla sissenõudmise kulu summas 49 eurot ja 23.10.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 3,34 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt tema kasuks välja mõista alates 24.10.2013. a sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras kuni põhinõude täitmiseni. 16.12.2013. a esitas hageja seisukoha kostja vastuväidetele ja nõude täpsustuse. Hageja vähendas 16.12.2013. a menetlusdokumendis esialgselt esitatud nõuet. Hageja teatel märkis ta ekslikult kostjaga sõlmitud lepingusse, et kostja peab tagastama laenu koos intressiga, kuigi kampaania tingimuste kohaselt ei pidanud kostja laenu õigeaegsel tagastamisel intressi maksma. Ekslikult oli lepingus märgitud kostja poolt tagastatav summa koos intressiga, kokku 126 eurot, kuigi õigeaegsel tasumisel pidi kostja tagastama hagejale laenusumma 100 eurot ilma intressita. Arvestades eksimust, loobus hageja intressi-, lepingutasu- ja sularaha väljastamisega seotud kulude nõuetest. Muus osas jäi hageja esitatud nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista laenu põhiosa 100 eurot ja võla sissenõudmise kulud summas 49 eurot. Hageja on saatnud kostjale korduvaid meeldetuletusi võla tasumiseks ning kandnud seoses sellega kulusid: nelja SMS-i saatmise kulu kokku summas 6 eurot, kolme meeldetuletuskirja saatmise kulu kokku summas 36 eurot ja Krediidiinfo tasuline kiri summas 7 eurot. Lisaks nõudis hageja kostjalt laenu põhiosa tasumisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras 23.10.2013.a seisuga summas 3,34 eurot ja alates 24.10.2013.a protsendina põhivõlalt kuni selle täitmiseni.

2 (6)

Kostja seisukoht ja vastuväited Kostja vaidles 08.11.2013. a kirjalikus vastuses hagile vastu. Kostja teatel on hageja käitunud tema suhtes ebaõiglaselt. Läbirääkimiste käigus lubati anda kostjale laenu 100 eurot ilma intressita. Kui kostja sai kätte laenulepingu, selgus, et hageja nõuab ka intressi, sest lepingu tingimustes märgitud osamaksete liitmisel on summa 100 eurot suurem. Kosta viitas ka vastuolule lepingu tingimuste ja hageja poolt 01.03.2013.a esitatud arve vahel: lepingu kohaselt pidi kostja tagastama hagejale 31.03.2013. a 40 eurot, kuid arve kohaselt 42 eurot. Kostja leidis, et selline käitumine hageja poolt on ebaõige ning kostja ei ole hageja nõudega nõus, kuna hageja nõuab liiga suuri lisakulusid ja intresse. 20.01.2014. a täiendavas vastuses tunnistas kostja hageja nõuet laenu põhiosa 100 euro ulatuses. Ülejäänud osas vaidles kostja hageja nõudele vastu. Kostja leidis, et kuna hageja nõudis temalt algselt ebaõigesti laenu tasumist koos intressiga, siis ei ole hagejal nüüd õigust nõuda lisaks laenusummale viivist ja võla sissenõudmise kulusid. Kohtu seisukoht Kohus, vaadanud läbi asja materjalid, poolte seisukohad ja hinnanud tõendeid, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et hageja ja kostja sõlmisid 01.03.2013. a laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 100 eurot. Kostja kohustus laenusumma tagasi maksma igakuiste osamaksetena hiljemalt 30.05.2013. a. Poolte vahel sõlmitud laenuleping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja teatel kehtis kostjaga lepingu sõlmimise ajal reklaamikampaania, mille kohaselt ei pidanud kostja laenu nõuetekohase tagastamise korral tasuma laenult intressi. Olenemata reklaamikampaaniast nägi laenulepingu lisaks olev maksegraafik ette laenu tagastamise kohustuse koos intressiga. Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 31.03.2013. a 40 eurot, 30.04.2013. a 42 eurot ja 30.05.2013. a 42 eurot, kokku 124 eurot, millest 100 eurot laenu põhiosa ja 24 eurot intress. Hageja väitel oli maksegraafikus märgitud intressimaksmise kohustus ekslikult. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt algselt laenusummalt intressi 26 eurot, kuid loobus sellest nõudest menetluse käigus. Seega ei käsitle kohus intressinõude põhjendatust. Hageja nõuab kostjalt laenu põhiosa ja selle tasumisega viivitamise eest viivist. Kohus leiab, et põhjendatud on laenu põhiosa nõue. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole hagejale laenu põhiosa tagastanud. Seega on kostja lepingut rikkunud. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostja rikkumine ei ole vabandatav. 3 (6)

VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et esines vääramatu jõud, mille tõttu ta ei saanud raha maksmise kohustust hageja ees täita. Raha maksmise kohustuse rikkumise puhul saaks vääramatu jõuna käsitleda selliseid erakorralisi asjaolusid nagu näiteks sõja puhkemine, pangaülekannete keelustamine vms. Isegi, kui oleksid sellise vääramatu jõu asjaolud esinenud, oleks selle tagajärjeks üksnes viivisenõude välistatus. Kostja vastuväidete põhjal ei täitnud ta lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tagastanud hagejale laenu põhiosa seetõttu, et hageja nõudis ebaõigesti temalt lisaks ka intressi, mida läbirääkimiste tingimuste kohaselt ette ei olnud nähtud. Nimetatud asjaolu ei vabanda kostja rikkumist põhivõla tasumise osas. Kostjal oli võimalik täita maksekohustust vaidlustamata osas ja tagastada hagejale laenu põhiosa ilma intressita. Seda aga kostja ei ole teinud. Seega saab lugeda, et kostja rikkus lepingut ja rikkumine ei ole vabandatav. Kuna kostja rikkumine ei ole vabandatav, siis on põhjendatud hageja nõue õiguskaitsevahendina viivise saamiseks. Puudub vaidlus selles, et kostja on olnud hagejale laenu põhiosa tagastamisega viivituses. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja võlgniku poolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Hageja on arvestanud 23.10.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viiviste suuruseks 3,34 eurot. Hageja taotleb viivise väljamõistmist alates 24.10.2013. a kuni põhinõude täieliku täitmiseni protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohus arvestas kohtuotsuse tegemise aja seisuga, s.o perioodi 24.10.2013. a – 12.02.2014. a eest viiviste suuruseks kokku 2,57 eurot (100 eurot x 0,023 % x 112 päeva), mis tuleb samuti kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks laenu põhiosale ja viivisele nõuab hageja kostjalt võla sissenõudmise kulu kokku summas 49 eurot. Kohtu hinnangul on ka nimetatud nõue põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist. Kuna kostja ei tasunud hagejale laenu nõuetekohaselt (antud juhul ei ole tehtud ühtegi makset), siis saatis hageja kostjale meeldetuletusi kohustuse täitmiseks SMS-idega ja e-posti teel. Hageja on saatnud kostjale neli SMS-i hinnaga 1,50 eurot, kokku 6 eurot ja kolm meeldetuletuskirja, millest ühe kuluks on 12 eurot, kokku 36 eurot. Lisaks on hageja saatnud kostjale Krediidiinfo tasulise kirja, mille kulu on 7 eurot. Kohus leiab, et hageja märgitud võla sissenõudmise kulud on mõistlikud ja põhjendatud ning tuleb taotletud ulatuses kostjalt hageja kasuks välja mõista.

4 (6)

Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 154,91 eurot, milles moodustab 100 eurot tagastamata laenu põhiosa, 5,91 eurot 12.02.2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 49 eurot võla sissenõudmise kulud. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise pärast otsuse tegemist alates 13.02.2014. a VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras täitmata põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus kohtul TsMS § 162 lg 4 alusel jätta poolte menetluskulud nende endi kanda Kostja väitel on ta vaene ja tema sissetulek ei võimalda hageja menetluskulusid hüvitada. Kostja teatel on tema sissetulek 215 eurot kuus, mis kulub enamjaolt eluliselt vajalike ravimite ja arstlike abivahendite ostmiseks. TsMS § 162 lg 4 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-63-11 märkinud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtu hinnangul ei ole kostja välja toonud selliseid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et temalt hageja menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Kostja ei ole oma kohustusi hageja ees vabatahtlikult täitnud isegi osas, milles ta teadis endal kohutuse olevat (põhivõlg), mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole ning on sellega seoses kandnud kulusid. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi võib kohus lihtmenetluses muu hulgas määrata kindlaks menetluskulude suuruse juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on esitanud enda menetluskulude nimekirja. Hageja on märkinud enda menetluskuluks nõude esitamisel tasutud riigilõivu kokku summas 60 eurot ja õigusabi kulud summas 15 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud aegselt kohtule hagi 185.94 euro saamiseks, millele pidi lisanduma jooksev viivis- seega oli hagi hinnaks 194.34 eurot, millelt tuli tasuda ka riigilõivu. Kohus rahuldas hagi summas 154.91 eurot, millele lisandub jooksev viivis kuni põhinõude täitmiseni, milleks hagi hinna ulatuses arvestab kohus lähtudes TsMS 133 lg 2 8.40 eurot. Seega rahuldas kohus hagi 84% ulatuses. Nimetatud ulatuses tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses nõude esitamisel riigilõivu summas 45 eurot ja hagi esitamisel täiendavat riigilõivu summas 15 eurot, kokku 60 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu saab TsMS § 144 p 7 alusel lugeda kohtumenetluse kuluks. Kohus leiab, et nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses ettenähtud määras ning hageja menetluskulu summas 60 eurot on põhjendatud.

5 (6)

Kohtu hinnangul on põhjendatud ka hageja lepingulise esindaja tasu osutatud õigusabi eest summas 15 eurot. Taotletav summa on mõistlik ning ei ületa Vabariigi Valitsuse 04.09.2008. a määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja kulude piirmäära. Lähtudes menetluskulude jagamise proportsioonist mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 63 eurot. Ülejäänud osas, 12 eurot, jäävad menetluskulud hageja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.