vabastamiseks ning üürivõla, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks 2194 eurot ja 65 senti
Tsiviilasja hind Menetlusosalised
ja
nende Hageja: Tallinna Linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu;
esindajad
aadress: Vabaduse väljak 7, Tallinn 15199) Hageja tehinguline esindaja: Marge XXX(e-post: [email protected]) Kostja: XXX(isikukood XXX, XXX) Kostja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Imbi Seimar (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise aeg
31. jaanuar 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Kohustada kostjat XXX tagastama hagejale (Tallinna linn) Tallinnas aadressil XXX asuv eluruum, andes nimetatud eluruumi koos selle oluliste osadega hageja valdusesse. Eluruumi tagastama jätmise korral, tõsta kostja ning temale kuuluvad asjad eluruumist välja.
3.Välja mõista kostjalt XXX hageja Tallinna linn kasuks 13. aprilli 2012 seisuga sissenõutavaks muutnud üürivõlg ja kõrvalkulude võlg, kokku summas 676,30 eurot (kuussada seitsekümmend kuus eurot ja 30 senti).
4.Välja mõista kostjalt hageja kasuks 31. juuli 2012 seisuga sissenõutavaks
muutnud kahjuhüvitis üüritud asja tagastamisega viivitamise eest summas 399,22 eurot (kolmsada üheksakümmend üheksa eurot ja 22 senti) ning alates 1. augustist 2012 igakuiselt hüvitis summas 66,52 eurot (kuuskümmend kuus eurot ja 52 senti) kuni otsuse resolutsiooni 2. punktis nimetatud eluruumi tagastamiseni. Muus osas jätta hageja esitatud hüvitisnõue rahuldamata.
5.Välja mõista kostjalt hageja kasuks otsuse resolutsiooni punktides 3 ja 4 märgitud nõuetelt arvestatud käesoleva otsuse tegemise hetke (s.o 10. veebruar 2014) seisuga sissenõutavaks muutnud viivis 208,91 euro ulatuses. Jätta rahuldamata hageja taotlus viivise väljamõistmiseks kostjalt käesoleva otsuse tegemisele järgneva perioodi eest.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja XXX kanda ja 5% ulatuses hageja Tallinna linn kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 10. veebruaril 2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.07.06.2012 pöördus Tallinna linn (hageja) Tallinna Üürikomisjoni (edaspidi ka TÜK) poole avaldusega, milles palus kohustada üürnikku XXX(kostja) tagastama hagejale Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi ja sellest keeldumisel määrata otsuse täitmise viisiks tõsta kostja koos temale kuuluva varaga eelnimetatud eluruumist välja. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja üüri- ja kõrvalkulude võla 676,30 eurot ja kahjuhüvitise eluruumi tagastamisega viivitamise eest ajavahemikus 14.04.20122
31.07.2012 summas 399,22 eurot ning edasi vastavalt igakuuliselt esitatavatele arvetele kuni eluruumi tagastamiseni, 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 197,68 eurot ja viivise alates 01.08.2012 määras 0,15% tasumata põhivõlast päevas iga viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni.
2.Tallinna Üürikomisjoni 03.09.2012 otsusega üürivaidlusasjas nr 11-1/70/12 rahuldati hageja avaldus osaliselt. Otsusega kohustati kostjat tagastama hagejale üüritud asi, Tallinnas aadressil XXX asuv eluruum, vabatahtlikust tagastamisest keeldumisel määrati TÜK otsuse täitmise viisiks tõsta kostja koos temale kuuluva varaga eelnimetatud eluruumist välja. Samuti mõisteti TÜK otsusega kostjalt hageja kasuks välja üüri- ja kõrvalkulude võlg 676,30 eurot, kahjuhüvitis 399,22 eurot ning alates 01.08.2012 vastavalt igakuuliselt esitatavatele arvetele kuni eluruumi tagastamiseni. Otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ka viivis 88,91 eurot ja alates 01.08.2012 viivis määras 0,15% tasumata võlast päevas iga viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni.
3.Kostja pöördus 14.09.2012 kooskõlas üürivaidluse lahendamise seaduse (ÜVLS) § 21 lg-ga 4 Harju Maakohtu poole taotlusega vaadata üürikomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina.
4.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 25.08.2011 hagejaga üürilepingu Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi (edaspidi üüritud eluruum) kasutamiseks tähtajaga kuni 26.11.2013. Kostja on üürilepingu allkirjastamisega kinnitanud, et teab, et üürilepingu tingimustena kehtivad üürilepingule lisatud "Eluruumi üürilepingu tingimused" (edaspidi üürilepingu üldtingimused), et ta on nendega tutvunud, mõistnud nende sisu ning nõustub üürilepingu sõlmimisega nendel tingimustel. Üürilepingu üldtingimuste p-de 6.1-6.3 ja 7.1-7.7 kohaselt on üürnik kohustatud tasuma üüri ja kõrvalkulude eest. Vastavalt üürilepingu üldtingimuste punktile 6.1 maksab üürnik üürileandjale üüri üürilepingu p-s 9 märgitud summas igas kalendrikuus. Üürilepingu punktis 9 on hageja ja kostja vahel lepitud kokku üüris 1,76 eurot ühe ruutmeetri eest ehk kokku 66,52 eurot kuus. Üürilepingu üldtingimuste punkti 6.2 järgi on üürnik kohustatud kõrvalkuludena tasuma üürileandja maamaksukulud ulatuses, mis vastab üürniku maakastutusele ja hoonekindlustuse eluruumile vastava osa. Kõrvalkulude suuruse määrab üürileandja, lähtudes mõõturite näitudest, teenusepakkujate arvetest ja kehtivast arvestusmetoodikast. Üürilepingu üldtingimuste punkti 7.2 järgi on üürnik kohustatud tasuma üüri ja kõrvalkulud igakuiselt üürileandja pangaarvele 10 päeva jooksul jooksva kuu 20. kuupäevast arvates. Kokkuleppel hagejaga esindas teda aadressil XXX asuvas elamus üürilepingute sõlmimisel, täitmisel ja lõpetamisel OÜ XXX. Muu hulgas pidi OÜ XXX esitama üürnikele üüriarveid haldus- ja kommunaalteenuste eest OÜ XXX nimel ning üürilepingute rikkumisel pöörduma Tallinna Üürikomisjoni või Harju Maakohtusse. AS XXX(kui ühendav ühing) ja OÜ XXX (kui ühendatav ühing) on ühinenud 23.04.2009 sõlmitud ühinemislepingu alusel. Ühinemisotsused on vastu võetud 29.05.2009 ja ühinemiskanne tehtud äriregistris 15.07.2009. Kostja on arvete tasumisega alates 2011.a jaanuarist viivitanud. Alates 2011. detsembrist on kostja võlg pidevalt suurenenud. Sellega seoses tehti kostjale 15.02.2012 kirjalik hoiatus, kuid sellele kostja ei reageerinud. 05.03.2012 edastas hageja kostjale üürilepingu ülesütlemisavalduse, mille kostja sai kätte 14.03.2012. Kostja ei ole senini hagejale üüritud eluruumi (ja selle võtmeid) tagastanud ning jätkab eluruumi kasutamist. Seetõttu nõuab hageja kostjalt alates 14.04.2012 üüritud eluruumi
tagastamisega viivitamise eest kahjuhüvitist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le
335.Hageja ei ole majutanud üüritud eluruumi kolmandaid isikuid.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja hagi ei tunnista.
6.Kostja kirjalike vastuväidete kohaselt sõlmis ta hagejaga üürilepingu Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi kasutamiseks 25.08.2011. Eluruumi sai kostja enda kasutusse 26.08.2011. Juba ööl vastu 04.09.2011 kostja vahistati ning ta kandis reaalset karistust vangistusena kuni 28.02.2013. Seega kasutas kostja üüritud eluruumi vähem kui seitse ööpäeva. Alates vahistamisest puudus kostjal reaalne võim üüritud asja üle, ta ei kasutanud eluruumi ega sellega kaasnevaid hüvesid, ei tekitanud sellega kaasnevaid kõrvalkulusid. Seaduse kohaselt on eluruumi omanik ja üürileandja kohustatud üles näitama piisavat hoolsust oma vara kasutamise suhtes. Tallinna linn on sõlminud lepingu üüritud eluruumi haldamiseks AS-iga XXX. Viimane oli teadlik hageja vahistamisest ning vangistuses viibimisest, samuti asjaolust, et eluruumi kasutavad kolmandad isikud selleks õiguslikku alust omamata ja kasutatud teenuse eest tasumata. Üürikomisjonile esitatud arvetest nähtub, et eluruumi kasutamisest tingituna tekkisid sellel perioodil kõrvalkulud. Kostja ei nõustu temale esitatud arvetega teenuste eest, mida ta ei ole kasutanud. Kostja ei ole kunagi volitanud või avaldanud üürileandjale, et ilma temata võiks või peaks keegi üüritud eluruumi kasutama ning kostja selle eest tasuma. Kostja ei ole andnud eluruumi allüürile. Kostja leiab, et tema käitumine oli vabandatav lähtuvalt VÕS §-st 103. Kostjalt ei saanud üürilepingu sõlmimisel oodata, et ta arvestaks tema vahistamise ja vangistusega, mis ei võimaldanud tal eluruumi kasutada, selle üle võimu teostada ja sellest tulenevaid kohustusi täita. Samuti leiab kostja, et põhjendamatu on nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuete osas. Vangistuse ajal kostja eluruumi ei kasutanud ning hageja üüriarveid kättesaadaval viisil ei edastanud. Viivisenõue on põhjendamatu seoses kohustuse rikkumise vabandatavusega. Viivis on ka ülemääraselt suur ning ebaõiglane. Juhul kui kohus leiab, et kohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav, siis palub kostja VÕS §-le 140 tuginedes kohtul vähendada kahjuhüvitist, kuna kostja on pärast vanglast vabanemist töötu ning saab Tallinna linnalt sotsiaaltoetust, mis ei kata isegi linna enda poolt esitatavat üüriarvet. Tallinna linn peaks tegelema hageja sotsiaalsete probleemide lahendamisega teisiti kui seni.
MENETLUSE KÄIK
7.Kohus on kooskõlas ÜVLS § 21 lg-ga 7 nõudnud üürkomisjonist välja asja lahendamise materjalid (edaspidi TÜK toimik) ja võtnud need tsiviilasja toimiku juurde.
8.Kohus kuulas 11.12.2013 toimunud istungil tunnistajana üle XXX.
9.Kohus lõpetas 11.12.2013 istungil tehtud protokolliliste määrustega asjas eelmenetluse ning otsustas poolte nõusolekul jätkata asja menetlemist vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 10.01.2014 täiendavate kirjalike seisukohtade ja avalduste esitamiseks ning teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks kohtu kantselei kaudu 31.01.2014. Kostja on esitanud 10.01.2014 täiendavalt kohtule kirjaliku seisukoha. 31.01.2014 määrusega on kohus otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud (vt tl 181).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
11.Vastavalt TsMS § 4 lg-le 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Käesoleval juhul ei ole üürikomisjoni otsusega nõustunud kostja ning on esitanud kooskõlas ÜVLS § 21 lg-ga 4 kohtule taotluse komisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Hageja samas üürivaidluses kohtu poole pöördunud ei ole. ÜVLS § 22 lg 2 kohaselt jõustub üürikomisjoni otsus selle osalisel vaidlustamisel osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud komisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Lähtudes eeltoodust saab lugeda üürikomisjoni otsust jõustunuks osas, millega hageja avaldus jäeti rahuldamata.
12.Pooled ei vaidle vähemalt järgmiste õiguslikku tähtust omavate asjaolude üle. Kostja sõlmis 25.08.2011 hagejaga üürilepingu Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi kasutamiseks tähtajaga kuni 26.11.2013. Sõlmitud üürilepingule laienevad ülalviidatud üürilepingu üldtingimused. Hageja andis üüritud asja kostjale üle 26.08.2011. Kostja nõustumine nende hageja poolt esitatud faktiliste asjaoludega nähtub kostja 30.10.2013 istungil esitatud kirjalikust seisukohast (vt tl 167) ja 10.01.2014 esitatud kirjalikust seisukohast (vt tl 179), samuti kostja esindaja avaldustest 30.10.2013 eelistungil (vt tl 163-164).
13.Hageja on esitanud kostja vastu nõude üüri ja kõrvalkulude võla väljamõistmiseks, nõude üüritud eluruumi otsese valduse tagastamiseks, nõude kahjuhüvitise väljamõistmiseks eluruumi tagastamisega viivitamise eest ning viivisenõude. Kohus käsitleb loetletud nelja nõuet järgnevalt eraldiseisvalt (I-IV). Samuti tuleb kohtul teha vajalikud menetluslikud otsustused (V). I.
14.Hageja nõue üüri ja kõrvalkulude tasumiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus eelpool viidatud üürilepingu üldtingimuste (vt TÜK toimik, lk 14-26) punktidega 6.1 ja 6.2. Samuti peab üürnik VÕS § 271 järgi maksma asja kasutamise eest üürileandjale tasu (üüri) ning kandma VÕS § 292 lg 1 kohaselt ka muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud), kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on VÕS § 292 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
15.VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS §-st 294 lähtub, et kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi, tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kui üüri ei arvestata ajavahemike järgi, peab üürnik maksma üüri ja kõrvalkulud lepingu lõppemisel. Vastavalt üürilepingu (vt TÜK toimik, lk 7-8) punktile 9 oli üüri suuruseks 66,52 eurot kuus. Üürilepingu üldtingimuste punkti 7.2 järgi on üürnik kohustatud tasuma üüri ja kõrvalkulud
igakuiselt üürilepingus märgitud pangaarvele 10 päeva jooksul jooksva kuu 20. kuupäevast arvates. Järelikult muutus üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustus sissenõutavaks iga kuu lõpus. Hageja nõuab üüri ja kõrvalkulude tasumist kogusummas 676,30 eurot. Lähtudes hageja poolt esitatud arvestusest on võlgnevus tekkinud alates 2011.a oktoobrist ning moodustas lepingu väidetavalt lõppemise hetkel (s.o 13.04.2012 seisuga) 676,30 eurot (vt TÜK toimik, lk 30-34). Üürikomisjoni asja materjalide hulgas on ka arvestuses märgitud arved (mis on jäänud kostja poolt osaliselt või täies ulatuses tasumata) (vt TÜK toimik, lk 35-40). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud hageja poolt väidetust suuremas ulatuses. Asjas puuduvad ka sellekohased tõendid.
16.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et käsitletav nõue on õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
17.Kohus ei nõustu kostja väitega, et tema vangistuses viibimise tõttu oli kõnealuste kohustuste rikkumine vabandatav. VÕS § 103 lg 1 kohaselt välistab kohustuse rikkumise vabandatavus võlgniku vastutuse kohustuse rikkumise eest. Samast lõikest tulenevalt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leiab, et isiku kinnipidamine politsei poolt või viibimine kinnipidamisasutuses ei takista Eesti tingimustes iseenesest objektiivselt vaidlusaluste rahaliste kohustuste täitmist. Seega ei saa kostja poolt märgitud asjaolusid käsitleda vääramatu jõuna kõnealuste rahaliste kohustuste täitmisel. Kohus märgib täiendavalt, et kostjal kui võlgnikul tulnuks hagejat VÕS § 102 järgi väidetavast kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast takistavast asjaolust teadasaamist teavitada. Teavitada tulnuks sõltumata sellest, kas taoliste asjaoludega kaasnes kohustuse rikkumise vabandatavus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejat enda politsei poolt kinnipidamisest või viibimisest kinnipidamisasutuses kooskõlas VÕS §-s 102 sätestatuga informeerinud.
18.Kohtu hinnangul ei oma praegusel juhul tähtsust see, et kostja üüritud eluruumi pärast enda vahistamist ise vahetult kasutada ei saanud. VÕS §-s 296 sätestatut arvestades tuleb üüri üldjuhul tasuda sõltumata sellest, kas üürnik lepingu esemeks olevaid ruume kasutab või mitte. VÕS § 296 lg 3 järgi peab üürnik üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvestada üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Ajas ei ole tõendamist leidnud kostja väide, nagu oleks hageja majutanud kostja äraolekul üürilepingu esemeks olevasse eluruumi kolmandaid isikuid. Seda ei kinnita kohtu arvates ka tunnistaja XXX poolt antud ütlused (vt tl 174). Osundatud tunnistaja ütlustest ilmneb pigem, et kostja ise on andnud üüritud eluruumi VÕS § 288 lg 1 mõttes allkasutusse. VÕS § 288 lg-st 5 tuleneb, et kui üürnik annab kasutuse üle allkasutajale, vastutab ta allkasutaja tegevuse eest nagu enda tegevuse eest. Sarnaselt lasub kõrvalkulude tasumise kohustus nii sõlmitud üürilepingu kui VÕS § 292 lg 1 järgi lepingu kehtivuse ajal üürnikul, mitte isikutel, kes eluruumi reaalselt kasutavad. Tunnistaja XXX ütluste põhjal tuvastatu kontekstis ei oma asjas iseseisvat õiguslikku tähtsust asjaolu, kas kostja on koostanud ja allkirjastanud 15.01.2012 asja materjalide hulgas oleva volikirja, millega volitab üüritud eluruumi kasutama oma elukaaslast (vt tl 135). Kostja on taolise volikirja kirjutamist kohtumenetlusest iseenesest eitanud.
19.Kohus lisab, et kostja võinuks enda vastuväidetes märgitud asjaoludel taotleda hagejalt üürilepingu kokkuleppel lõpetamist. Ilmselt saaks üürniku pikemaajalist vangistust pidada ka VÕS § 313 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks tähtajalise üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks üürniku poolt. Samas ei ole kostja tuvastatud asjaoludel avaldanud soovi üürilepingut üles öelda või muul viisil üürisuhet hagejaga lõpetada. II.
20.Hageja on palunud kohustada kostjat tagastama hagejale üüritud eluruum ja sellest keeldumisel määrata otsuse täitmise viisiks tõsta kostja koos temale kuuluva varaga eelnimetatud eluruumist välja. Üürilepingu üldtingimuste punkti 22.1 järgi on üürnik kohustatud hiljemalt lepingu lõppemise päeval eluruumi oma varast vabastama ning andma eluruumi täielikult üle üürileandja valdusesse. Üürnik peab eluruumi tagastama seisundis, mis vastab selle lepingujärgsele kasutamisele. Ka VÕS 334 lg 1 esimese lause järgi peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele.
21.Eeltoodust johtuvalt on üüritud asja tagastamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks üürilepingu lõppemine. Eluruumi üürileping oli praegusel juhul vaidlusvälistel asjaoludel sõlmitud tähtajaga kuni 26.11.2013. Hageja väidete kohaselt on üürileping erakorralise ülesütlemise tõttu alates 14.04.2012 lõppenud. Lepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus (VÕS § 195 lg 1, § 196 lg 3) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st ülesütlemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (VÕS § 196 lg 2). Hageja kui üürileandja ülesütlemisavaldus peab praegusel juhul olema VÕS § 325 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ka kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning selles peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: üüritud asi; lepingu lõppemise päev; ülesütlemise alus ning ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Nendele nõuetele mittevastav ülesütlemisavaldus on VÕS § 325 lg 5 järgi tühine.
22.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja hageja 05.03.2012 kuupäevaga üürilepingu ülesütlemisavalduse kätte saanud 14.03.2012 (vt TÜK toimik, lk 28 ja 29). Kostja ei ole menetluses ülesütlemisavalduse kättesaamist ka eitanud. Ülesütlemisavaldus vastab kohtu hinnangul VÕS § 325 lg-s 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Ülesütlemisavalduses on muu hulgas märgitud, et leping öeldakse üles 30 päeva pärast ülesütlemisavalduse kättetoimetamisest. Seega on ülesütlemise formaalsed eeldused kohtu hinnangul täidetud. Kohus märgib, et ülesütlemisavalduses sisaldub ekslik viide (ebaõigele) üürilepingu sõlmimise kuupäevale ja lepingu numbrile. Samas on üüritud asi avalduses õigesti tähistatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja pole menetluses väitnud, et ta lepingu ebaõige tähistus takistas tal üürileandja tahet mõistmast.
23.Edasi tuleb kontrollida, kas on täidetud ülesütlemise materiaalsed eeldused. Vaidlusaluses üürilepingu ülesütlemisavalduses on viidatud üürilepingu üldtingimuste punktidele 21.5 ja 21.6 ning märgitud ülesütlemise põhjusena asjaolu, et 04.03.2012 seisuga on kostjal üüri ja kõrvalkulude võlg koos viivistega kokku 508,80 eurot, millega üürnik on kolmel kuul järjest olnud viivituses tasumisele kuuluva üüri või kõrvalkulude või nende olulise osa tasumisega. Üürilepingu üldtingimuste punkti 21.5 järgi on üürileandjal õigus üürileping erakorraliselt üles öelda, kui üürnik on viivituses
kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Punktist 21.6 tuleneb ülesütlemise õigus juhul, kui üürniku üürivõlgnevus ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa. Sisuliselt kattub nendest punktidest tulenev VÕS § 316 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud üürilepingu erakorralise ülesütlemise alustega.
24.Nagu eelpoolt märgitud, oli lepingu järgi igakuiselt tasumisele kuuluva üüri suuruseks 66,52 eurot. Samuti on AS XXX õiguseellane asja materjalidest nähtuvalt kostja nimel kooskõlas lepinguga üürnikule arveid esitanud. Kostjale oli esitatud 16.11.2011 üüriarve nr 1111-2210720 summas 125,67 eurot (sh üür 66,53 eurot) tasumise tähtajaga 30.11.2011, 15.12.2011 üüriarve nr 1112-2210720 summas 122,67 eurot (sh üür 66,53 eurot) tasumise tähtajaga 31.12.2011, 17.01.2012 üüriarve nr 1201-2210720 summas 145,29 eurot (sh üür 66,53 eurot) tasumise tähtajaga 31.01.2012 ning 15.02.2012 üüriarve nr 1202-2210720 summas 146,50 eurot (sh üür 66,53 eurot) tasumise tähtajaga 29.02.2012 (vt TÜK toimik, lk 35, 36, 37 ja 38). Hageja esitatud arvestusest (TÜK toimik, lk 30-34) ja hoiatuskirjast (TÜK toimik, lk 27) nähtuvalt on arvest 1111-2210720 tasumata 87,09 eurot, ülejäänud eelnimetatud arved on täies ulatuses tasumata. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud arveid hageja poolt märgitust suuremas ulatuses.
25.Osundatud üüriarvetel nr 1111-2210720, nr 1112-2210720, nr 1201-2210720 ja nr 1202-2210720 märgitud nõuded olid ülesütlemisavalduse tegemise ajaks (s.o 05.03.2012) seega sissenõutavaks muutnud (VÕS § 82 lg-d 1 ja 7) ning kostja oli viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri tasumisega, samuti ületas võlgnetava üüri summa sellel hetkel kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa.
26.Kohus märgib, et nimetatud arved on eelduslikult saadetud küll üksnes kostja üürilepingus märgitud aadressil XXX, Tallinn, mitte kostja viibimiskohta kinnipidamisasutuses. Samas ei oma see asjaolu käsitletava nõude lahendamise seisukohast kohtu arvates tähtsust, kuna hageja ega tema üürilepingust tulenevaid õigusi teostanud isikud ei olnud tuvastatud asjaoludel sel ajal teadlikud kostja tegelikust elu- või viibimiskohast. Üürilepingu üldtingimuste p 7.1 kohaselt loetakse üüriarve kätteantuks, kui see on toimetatud eluruumi või üürniku elamus asuvasse postkasti. Tallinnas XXX asuva elamu halduri XXX poolt kohtule antud ütlustest ilmneb, et tõenäoliselt millalgi 2011.a sügisel sai ta teada kostja viibimisest vangistuses, siiski ei õnnestunud halduril tuvastada, millises vanglas kostja viibib (vt tl 174). Kostja ei ole menetluses ka väitnud, et ta oleks arved tasunud, kui ta oleks need õigeaegselt kätte saanud. Pigem võib kostja positsioonist järeldada, et ta poleks suutnud arveid tasuda nende kättesaamisest sõltumata.
27.VÕS § 196 lg-st 2 tuleneb, et kui ülesütlemise mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Täiendava tähtaja andmine on vajalik ka VÕS § 316 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemisel. Kui üürnik kõrvaldab rikkumise määratud tähtaja jooksul, siis tulenevalt VÕS § 316 lg-st 3, mille kohaselt üürileandjal ei ole sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesütlemisõigust, kui üürnik täidab oma kohustuse enne ülesütlemist, ei ole üürileandjal õigust üürilepingut üles öelda (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p-d 21 ja 22). Hageja pole väitnud, et tegu oli olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 2, 3 või 4 mõttes ning tähtaja määramine ei
olnud seetõttu VÕS § 196 lg 2 teisest lausest lähtuvalt vajalik. Nimetatud olulise lepingurikkumise asjaolusid ei ole kohus menetluses ka tuvastanud.
28.Kohus leiab, et 15.02.2012 AS XXX poolt hageja nimel kostjale saadetud hoiatuskirja (vt TÜK toimik, lk 27) võib käsitleda VÕS § 196 lg 2 kohase täiendava tähtaja andmisena üüriarvete nr 1111-2210720, nr 1112-2210720 ja nr 1201-2210720 tasumiseks. Kirjas on palutud nende arvete osas võlgnevus tasuda hiljemalt 29.02.2012 ning märgitud, et antud tähtaja tulemusteta lõppemisel on kostja sunnitud algatama lepingu ülesütlemise menetluse. Seega on ka VÕS § 196 lg-st 2 lähtuv ülesütlemise eeldus kohtu hinnangul praegusel juhul täidetud. Hageja on andnud kostjale mõistliku tähtaja kohustuste rikkumise lõpetamiseks. Kostja ei ole üüriarveid nr 1111-2210720, nr 1112-2210720 ja nr 1201-2210720 hageja antud täiendava tähtaja jooksul tasunud, samuti ei tasunud kostja neid arveid üürilepingu ülesütlemise hetkeks.
29.Kohus lisab, et ka 15.02.2012 hoiatuskiri on saadetud üksnes kostja üürilepingus märgitud aadressil XXX, Tallinn, mitte kostja viibimiskohta kinnipidamisasutuses. TsÜS §-st 70 tuleneb, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kuivõrd kostja tegelik elu- ja viibimiskoht oli nii hagejale kui AS-ile XXX tuvastatud asjaoludel 15.02.2012 seisuga teadmata ning hageja polnud üüritud eluruumi teisi isikuid majutanud, oli kohtu arvates mõistlik hoiatuskirja edastamine aadressil XXX, Tallinn. Hoiatuskiri tuleb seega lugeda TsÜS § 70 alusel kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud (s.o eelduslikult hiljemalt 20.02.2012). Seda isegi juhul, kui kostja hoiatuskirja sisuga tegelikult ei tutvunud. Kohus märgib samuti, et eelpool 15.02.2012 hoiatuskirjaga ei ole antud kostjale täiendavat mõistlikku tähtaega veebruarikuu eest esitatud arve (summas 146,50 eurot) tasumiseks. Lähtudes üürilepingu üldtingimuste punktist 7.2 pidigi kostja selle arve tasuma alles 29.02.2012 (st nõue ei olnud enne seda sissenõutav). Nimetatud aspektil ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul asja lahendamise seisukohast siiski määravat õiguslikku tähtsust.
30.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et üürileping on 05.03.2012 avalduse alusel kehtivalt üles öeldud alates 14.04.2012 ning kostjal puudub kohtu tuvastatu põhjal õiguslik alus üüritud eluruumi vallata ja kasutada. Üürilepingu üldtingimuste punkti 22.1 ja VÕS § 334 lg 1 järgi peab kostja seega üüritud eluruumi oma varast vabastama ning tagastama selle üürileandjale seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Asjas tuvastatu põhjal ei ole kostja neid kohustusi seni täitnud. TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Hageja on palunud kohustada kostjat tagastama hagejale üüritud eluruumi ja sellest keeldumisel määrata otsuse täitmise viisiks tõsta kostja koos temale kuuluva varaga eelnimetatud eluruumist välja. Kohus leiab, et hageja poolt taotletud kohtuotsuse täitmise kord on mõistlik ja põhjendatud ning kõnesolev taotlus kuulub rahuldamisele. III.
31.Edasi käsitleb kohus hageja nõuet kahjuhüvitise väljamõistmiseks eluruumi tagastamisega viivitamise eest. Hageja nõuab kahjuhüvitist eluruumi tagastamisega
viivitamise eest ajavahemikus 14.04.2012-31.07.2012 summas 399,22 eurot ning edasi vastavalt igakuuliselt esitatavatele arvetele kuni eluruumi otsese valduse tagastamiseni. Hageja käsitleb enda kahjuna üürilepingus kokkulepitud saamata üüri (igakuiseid üürimakseid) ning hageja poolt kantud üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) (vt TÜK toimik, lk 30-34 ja 59). Hageja on üürivaidluskomisjonis esitanud ka 15.03.2012, 16.04.2012 ja 15.05.2012 kuupäeva kandvad üüriarved (vt TÜK toimik, lk 39, 40 ja 41). VÕS §-st 335 tuleneb, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kostja üürilepingu lõppemisele vaatamata üüritud eluruumi hagejale tagastanud. Kostja ei ole väitnud, et ta peaks üüritud asja kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks eluruumi kasutamise eest ajavahemikus 14.04.2012-31.07.2012 hagejale midagi tasunud. Asjas puuduvad ka tasumist kinnitavad tõendid.
32.Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hüvitisnõude eluruumi tagastamisega viivitamise eest ajavahemikus 14.04.2012-31.07.2012 kogusummas 399,22 eurot. Kokkulepitud üüri nõudmiseks annab aluse ülalviidatud VÕS § 335. Üüritud asjaga seotud kuluste osas saab nõude rahuldada VÕS § 115 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele). VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kostja oleks üüritud asja üürilepingu lõppedes tagastanud või korraldanud selle tagastamise, oleks hageja saanud üüritud eluruumi eelduslikult uuesti välja üürida ning ei peaks üüritud asjaga seotud kulusid omavahenditest kandma. Kohtu hinnangul oli sellise kahju tekkimine kostjale üürilepingu sõlmimisel ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).
33.TsMS § 369 esimese lause järgi võib esitada tulevase nõude täitmise hagi juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sama paragrahvi teisest lausest tulenevalt saab sel alusel nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Kuivõrd kostja ei ole üüritud eluruumi senini tagastanud ega ilmutanud ka menetluse käigus tahet seda teha, saab kostjalt VÕS § 355 ja TsMS § 369 alusel välja mõista üürilepingus kokku lepitud üüri 66,52 eurot kuus alates 01.08.2012 kuni üüritud eluruumi otsese valduse tagastamiseni.
34.Kohtu hinnangul ei saa hüvitist aga välja mõista vastavalt (kostjale) igakuuliselt esitatavatele arvetele. Selles osas jätab kohus hageja nõude rahuldamata. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 teisele lausele peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Üüritud eluruumiga seotud tulevikus tekkivate kõrvalkulude suurus ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul piisavalt määratletav. Hüvitise väljamõistmisel vastavalt igakuuliselt esitatavatele arvetele, ei pruugi otsuse resolutsioon vastata ülalosundatud nõuetele.
35.Kohus märgib seoses käsitletava hüvitisnõudega täiendavalt, et üürilepingu üldtingimuste punkt 22.5 annab hagejale õiguse nõuda üürnikult kahjuhüvitist suuremas ulatuses võrreldes VÕS §-s 335 sätestatuga. Taoline eluruumi üürilepingus sisalduv kokkulepe on kohtu hinnangul VÕS §-st 275 lähtudes tühine. Samuti tuleb
lisada, et kostja vastuväidetes esile toodud asjaolud ei anna alust kahjuhüvitise vähendamiseks vastavalt VÕS § 140 lg-le 1. Kostja saanuks ise kahju tekkimist vältida, tagastades eluruumi pärast lepingu lõppemist põhjendamatute viivitusteta. IV.
36.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kostja üürilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest, samuti viivise alates 01.08.2012 määras 0,15% tasumata summalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Üürilepingu üldtingimuste punkti 7.3 kohaselt on lepingupooled kokku leppinud viivisemääras 0,15% tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kohus märgib, et üürilepingu üldtingimused on lepingu sõlmimise asjaoludest lähtuvalt käsitletavad hageja tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes. Seega tuleneb ka viivisemäär preagusel juhul hageja tüüptingimustest. Samas ei ole üürilepingu üldtingimuste punkt 7.3 kohtu arvates kostjat kui üürniku ebamõistlikult kahjustav ega seetõttu VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.
37.Üürikomisjoni menetluses on hageja nõudnud 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise väljamõistmist summas 197,68 eurot (vt TÜK toimik, lk 30-34 ja 59). TÜK 03.09.2012 otsusega on see nõue rahuldatud 88,91 euro ulatuses. ÜVLS § 22 lg-s 2 sätestatut arvestades on TÜK otsus viivisenõude osalist rahuldamata jätmist puudutavas osas jõustunud ning kohus asja lahendamisel sellega seotud. Kohus leiab, et 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas on hageja nõue 88,91 euro ulatuses ka õiguslikult põhjendatud.
38.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud praegusel juhul välja mõista viivise alates 01.08.2012 määras 0,15% tasumata põhivõlast päevas iga viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni. Hageja loeb menetluses esitatud avalduste ja arvestuste põhjal enda põhinõudeks (põhivõlaks) tasumata üüri ja kõrvalkulude ning kahjuhüvitise summat, kokku 1075,52 eurot (s.o 676,30 + 399,22). Eeltoodut arvestades võib kohtu hinnangul lugeda iseenesest õiguslikult põhjendatuks hageja nõuet viivise väljamõistmiseks määras 0,15% tasumata põhinõudest (s.o 1075,52 eurot) alates 01.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleva otsuse tegemise hetkeks (s.o 10.02.2014) moodustaks alates 01.08.2012 arvestatud viivise nõue 900,21 eurot (s.o 1075,52*0,15%*558 p).
39.Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb viivist kostja taotluse alusel vähendada. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et viivise vähendamiseks annab aluse eeskätt kostja vangistuses viibimine perioodil 04.09.2011-27.02.2013 (vt tl 4) ning vabanemise järgsed raskused oma igapäevaelu korraldamisel, sh töökoha leidmisel. Kostja väitel ei ole ta seni tööd (töökohta) leidnud (mis olevat ka peamiseks takistuseks üürilepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustuste täitmisel). Kohus ei ole menetluses
tuvastanud vastupidist. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et hageja on praegusel juhul omavalitsusüksus, mille üheks ülesandeks on vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-le 2 korraldada Tallinna linnas sotsiaalabi ja -teenuste osutamist. Kohus peab eeltoodust lähtuvalt mõistlikuks vähendada ajavahemiku 01.08.2012-10.02.2014 eest nõutavat viivist 120 euroni ning jätta rahuldamata hageja taotlus viivise väljamõistmiseks otsuse tegemisele järgneva perioodi eest.
40.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivise kogusummas 208,91 eurot (s.o 88,91 + 120). Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse viivise väljamõistmiseks otsuse tegemisele järgneva perioodi eest. V.
41.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus kohustab kostjat tagastama hagejale Tallinnas aadressil XXX asuva eluruumi, s.o andma nimetatud eluruumi koos selle oluliste osadega hageja valdusesse. Eluruumi tagastama jätmise korral tuleb tõsta kostja ning temale kuuluvad asjad eluruumist välja. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 13.04.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud üürivõla ja kõrvalkulude võlgnevuse, kokku summas 676,30 eurot ning 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud kahjuhüvitise üüritud asja tagastamisega viivitamise eest summas 399,22 eurot ja alates 01.08.2012 igakuiselt hüvitise summas 66,52 eurot kuni eluruumi tagastamiseni. Muus osas jätab kohus hageja esitatud hüvitisnõude rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja eelnimetatud nõuetelt arvestatud käesoleva otsuse tegemise hetke seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 208,91 euro ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse viivise väljamõistmiseks kostjalt käesoleva otsuse tegemisele järgneva perioodi eest.
42.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Hageja nõuete rahuldamise ulatusest lähtudes peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ning 5% ulatuses hageja kanda. Kohus märgib, et kostjale on antud 16.10.2012 kohtumäärusega menetlusabi: kostja on vabastatud täielikult riigilõivu tasumisest summas 250 eurot, samuti on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (vt tl 5256). TsMS § 190 lg 1 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
43.ÜVLS § 21 lg 5 kohaselt tuleb sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud avalduselt tasuda riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Kohus on vabastanud eelpool osundatud 16.10.2012 määrusega kostja täielikult 250 euro suuruse
riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 5 teisest lausest tuleneb, et menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud või mida kostja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga. Võttes aluseks ülalesitatud menetluskulude jaotuse, tuleks eelnimetatud menetluskulu (mille tasumisest kostja oli vabastatud) seega hagejalt 5% ulatuses riigituludesse välja mõista. Kuivõrd aga hageja ei ole üürikomisjoni otsust vaidlustanud ning käesoleva otsusega rahuldatakse hageja nõuded komisjoni otsuses märgituga sarnases ulatuses, peab kohus põhjendatuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel kõnesoleva menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.