Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

teenusepakkujate arvetest ja kehtivast arvestusmetoodikast. Tingimuste p. 7.2 järgi on üürnik kohustatud tasuma üüri ja kõrvalkulud igakuiselt üürileandja pangaarvele 10 päeva jooksul jooksva kuu 20. kuupäevast arvates. Kokkuleppel hagejaga esindas teda aadressil XXXXXXX XX/X asuvas elamus üürilepingute sõlmimisel, täitmisel ja lõpetamisel OÜ Minu Vara. Muu hulgas pidi OÜ Minu Vara esitama üürnikele üüriarveid haldus- ja kommunaalteenuste eest OÜ Loopealse Elamu nimel ning üürilepingute rikkumisel pöörduma Tallinna Üürikomisjoni või Harju Maakohtusse. AS ISS Eesti (kui ühendav ühing) ja OÜ Minu Vara (kui ühendatav ühing) on ühinenud 23.04.2009 sõlmitud ühinemislepingu alusel. Ühinemisotsused on vastu võetud 29.05.2009 ja ühinemiskanne tehtud äriregistris 15.07.2009. Kostja on arvete tasumisega alates 2011 jaanuarist viivitanud. Alates 2011 detsembrist on kostja võlg pidevalt suurenenud. Sellega seoses tehti kostjale 15.02.2012 kirjalik hoiatus, kuid sellele kostja ei reageerinud. 05.03.2012 edastas hageja kostjale üürilepingu ülesütlemisavalduse, mille kostja sai kätte 14.03.2012. Kostja ei ole senini hagejale üüritud eluruumi (ja selle võtmeid) tagastanud ning jätkab eluruumi kasutamist. Seetõttu nõuab hageja kostjalt alates 14.04.2012 üüritud eluruumi tagastamisega viivitamise eest kahjuhüvitist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 335. Hageja ei ole majutanud üüritud eluruumi kolmandaid isikuid. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja sõlmis hagejaga üürilepingu Tallinnas aadressil XXXXXXX XX/X-XX asuva eluruumi kasutamiseks 25.08.2011. Eluruumi sai kostja enda kasutusse 26.08.2011. Juba ööl vastu 04.09.2011 kostja vahistati ning ta kandis reaalset karistust vangistusena kuni 28.02.2013. Seega kasutas kostja üüritud eluruumi vähem kui seitse ööpäeva. Alates vahistamisest puudus kostjal reaalne võim üüritud asja üle, ta ei kasutanud eluruumi ega sellega kaasnevaid hüvesid, ei tekitanud sellega kaasnevaid kõrvalkulusid. Seaduse kohaselt on eluruumi omanik ja üürileandja kohustatud üles näitama piisavat hoolsust oma vara kasutamise suhtes. Tallinna linn on sõlminud lepingu üüritud eluruumi haldamiseks AS-iga ISS. Viimane oli teadlik hageja vahistamisest ning vangistuses viibimisest, samuti asjaolust, et eluruumi kasutavad kolmandad isikud selleks õiguslikku alust omamata ja kasutatud teenuse eest tasumata. Üürikomisjonile esitatud arvetest nähtub, et eluruumi kasutamisest tingituna tekkisid sellel perioodil kõrvalkulud. Kostja ei nõustu temale esitatud arvetega teenuste eest, mida ta ei ole kasutanud. Kostja ei ole kunagi volitanud või avaldanud üürileandjale, et ilma temata võiks või peaks keegi üüritud eluruumi kasutama ning kostja selle eest tasuma. Kostja ei ole andnud eluruumi allüürile. Kostja käitumine oli vabandatav lähtuvalt VÕS §-st 103. Kostjalt ei saanud üürilepingu sõlmimisel oodata, et ta arvestaks tema vahistamise ja vangistusega, mis ei võimaldanud tal eluruumi kasutada, selle üle võimu teostada ja sellest tulenevaid kohustusi täita. Põhjendamatu on nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate nõuete osas. Vangistuse ajal kostja eluruumi ei kasutanud ning hageja üüriarveid kättesaadaval viisil ei edastanud. Viivisenõue on põhjendamatu seoses kohustuse rikkumise vabandatavusega. Viivis on ka ülemääraselt suur ning ebaõiglane. Juhul kui kohus leiab, et kohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav, siis palus kostja VÕS §-le 140 tuginedes kohtul vähendada kahjuhüvitist, kuna kostja on pärast vanglast vabanemist töötu ning saab Tallinna linnalt sotsiaaltoetust, mis ei kata isegi linna enda poolt esitatavat

üüriarvet. Tallinna linn peaks tegelema hageja sotsiaalsete probleemide lahendamisega teisiti kui seni. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt ning kohustas kostjat tagastama hagejale Tallinnas aadressil XXXXXXX XX/X-XX asuv eluruum, andes nimetatud eluruumi koos selle oluliste osadega hageja valdusesse. Eluruumi tagastama jätmise korral, tõsta kostja ning temale kuuluvad asjad eluruumist välja. Kohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks 13.04.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud üürivõla ja kõrvalkulude võla kokku 676,30 eurot, 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud kahjuhüvitis üüritud asja tagastamisega viivitamise eest 399,22 eurot ja alates 01.08.2012 igakuiselt hüvitis 66,52 eurot kuni eluruumi tagastamiseni. Muus osas jäi hageja esitatud hüvitisnõue rahuldamata. Kohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks otsuse tegemise hetke seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 208,91 eurot. Hageja taotlus viivise väljamõistmiseks kostjalt otsuse tegemisele järgneva perioodi eest jäi rahuldamata Menetluskulud jäid 95% ulatuses kostja ja 5% ulatuses hageja kanda. . Hageja nõue üüri ja kõrvalkulude tasumiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg. 1 alusel koosmõjus üürilepingu üldtingimuste punktidega 6.1 ja 6.2. Samuti peab üürnik VÕS § 271 järgi maksma asja kasutamise eest üürileandjale tasu (üüri) ning kandma VÕS § 292 lg. 1 kohaselt ka muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud), kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on VÕS § 292 lõikes 1 sisalduva määratluse kohaselt tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 82 lg. 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS §-st 294 lähtub, et kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi, tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kui üüri ei arvestata ajavahemike järgi, peab üürnik maksma üüri ja kõrvalkulud lepingu lõppemisel. Vastavalt üürilepingu punktile 9 oli üüri suuruseks 66,52 eurot kuus. Üürilepingu üldtingimuste p. 7.2 järgi on üürnik kohustatud tasuma üüri ja kõrvalkulud igakuiselt üürilepingus märgitud pangaarvele 10 päeva jooksul jooksva kuu 20. kuupäevast arvates. Järelikult muutus üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustus sissenõutavaks iga kuu lõpus. Hageja nõuab üüri ja kõrvalkulude tasumist kogusummas 676,30 eurot. Lähtudes hageja poolt esitatud arvestusest on võlgnevus tekkinud alates 2011 oktoobrist ning moodustas lepingu väidetavalt lõppemise hetkel (13.04.2012 seisuga) 676,30 eurot. Üürikomisjoni asja materjalide hulgas on ka arvestuses märgitud arved (mis on jäänud kostja poolt osaliselt või täies ulatuses tasumata). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud hageja poolt väidetust suuremas ulatuses. Asjas puuduvad ka sellekohased tõendid. Nõustuda ei saa kostja väitega, et tema vangistuses viibimise tõttu oli kõnealuste kohustuste rikkumine vabandatav. VÕS § 103 lg. 1 kohaselt välistab kohustuse rikkumise vabandatavus võlgniku vastutuse kohustuse rikkumise eest. Samast lõikest tulenevalt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg. 2 järgi vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei

saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Isiku kinnipidamine politsei poolt või viibimine kinnipidamisasutuses ei takista Eesti tingimustes iseenesest objektiivselt vaidlusaluste rahaliste kohustuste täitmist. Seega ei saa kostja märgitud asjaolusid käsitleda vääramatu jõuna kõnealuste rahaliste kohustuste täitmisel. Kostjal kui võlgnikul tulnuks hagejat VÕS § 102 järgi väidetavast kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast takistavast asjaolust teadasaamist teavitada. Teavitada tulnuks sõltumata sellest, kas taoliste asjaoludega kaasnes kohustuse rikkumise vabandatavus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejat enda politsei poolt kinnipidamisest või viibimisest kinnipidamisasutuses kooskõlas VÕS §-s 102 sätestatuga informeerinud. Tähtsust ei oma, et kostja üüritud eluruumi pärast enda vahistamist ise vahetult kasutada ei saanud. VÕS §-s 296 sätestatut arvestades tuleb üüri üldjuhul tasuda sõltumata sellest, kas üürnik lepingu esemeks olevaid ruume kasutab või mitte. Ajas ei ole tõendamist leidnud kostja väide, nagu oleks hageja majutanud kostja äraolekul üürilepingu esemeks olevasse eluruumi kolmandaid isikuid. Seda ei kinnita ka tunnistaja LM ütlused. Tunnistaja ütlustest ilmneb pigem, et kostja ise andis üüritud eluruumi VÕS § 288 lg. 1 mõttes allkasutusse. VÕS § 288 lõikest 5 tuleneb, et kui üürnik annab kasutuse üle allkasutajale, vastutab ta allkasutaja tegevuse eest nagu enda tegevuse eest. Sarnaselt lasub kõrvalkulude tasumise kohustus nii sõlmitud üürilepingu kui VÕS § 292 lg. 1 järgi lepingu kehtivuse ajal üürnikul, mitte isikutel, kes eluruumi reaalselt kasutavad. Tunnistaja LM ütluste põhjal tuvastatu kontekstis ei oma asjas iseseisvat õiguslikku tähtsust asjaolu, kas kostja on koostanud ja allkirjastanud 15.01.2012 asja materjalide hulgas oleva volikirja, millega volitab üüritud eluruumi kasutama oma elukaaslast. Kostja on taolise volikirja kirjutamist kohtumenetlusest iseenesest eitanud. Kostja võinuks vastuväidetes märgitud asjaoludel taotleda hagejalt üürilepingu kokkuleppel lõpetamist. Ilmselt saaks üürniku pikemaajalist vangistust pidada ka VÕS § 313 lg. 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks tähtajalise üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks üürniku poolt. Samas ei ole kostja tuvastatud asjaoludel avaldanud soovi üürilepingut üles öelda või muul viisil üürisuhet hagejaga lõpetada. Eluruumi üürileping sõlmiti tähtajaga kuni 26.11.2013. Hageja väidete kohaselt on üürileping erakorralise ülesütlemise tõttu alates 14.04.2012 lõppenud. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja hageja 05.03.2012 kuupäevaga üürilepingu ülesütlemisavalduse kätte 14.03.2012. Kostja ülesütlemisavalduse kättesaamist ei eitanud. Ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 325 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Ülesütlemisavalduses on muu hulgas märgitud, et leping öeldakse üles 30 päeva pärast ülesütlemisavalduse kättetoimetamisest. Seega on ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud. Üürilepingu ülesütlemisavalduses on viidatud üürilepingu üldtingimuste punktidele 21.5 ja 21.6 ning märgitud ülesütlemise põhjusena asjaolu, et 04.03.2012 seisuga on kostjal üüri ja kõrvalkulude võlg koos viivistega kokku 508,80 eurot, millega üürnik on kolmel kuul järjest olnud viivituses tasumisele kuuluva üüri või kõrvalkulude või nende olulise osa tasumisega. Üürilepingu üldtingimuste p. 21.5 järgi on üürileandjal õigus üürileping erakorraliselt üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Punktist 21.6 tuleneb ülesütlemise õigus juhul, kui üürniku üürivõlgnevus ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa. Sisuliselt kattub nendest punktidest tulenev VÕS § 316 lg. 1 punktides 1 ja 2 sätestatud üürilepingu erakorralise ülesütlemise alustega.

Nagu eelpoolt märgitud, oli lepingu järgi igakuiselt tasumisele kuuluva üüri suuruseks 66,52 eurot. Samuti on AS ISS Eesti õiguseellane kostja nimel kooskõlas lepinguga üürnikule arveid esitanud. Hageja esitatud arvestusest ja hoiatuskirjast nähtuvalt on arvest nr. 11112210720 tasumata 87,09 eurot, ülejäänud arved on täies ulatuses tasumata. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud arveid hageja poolt märgitust suuremas ulatuses. Üüriarvetel nr. 1111-2210720, 1112-2210720, 1201-2210720 ja 1202-2210720 märgitud nõuded olid ülesütlemisavalduse tegemise ajaks (s.o 05.03.2012) sissenõutavaks muutnud (VÕS § 82 lõiked 1 ja 7) ning kostja oli viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri tasumisega, samuti ületas võlgnetava üüri summa sellel hetkel kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa. 15.02.2012 AS ISS Eesti poolt hageja nimel kostjale saadetud hoiatuskirja võib käsitleda VÕS § 196 lg. 2 kohase täiendava tähtaja andmisena üüriarvete nr. 1111-2210720, 1112-2210720 ja 1201-2210720 tasumiseks. Kirjas on palutud nende arvete osas võlgnevus tasuda hiljemalt 29.02.2012 ning märgitud, et antud tähtaja tulemusteta lõppemisel on kostja sunnitud algatama lepingu ülesütlemise menetluse. Seega on ka VÕS § 196 lõikest 2 lähtuv ülesütlemise eeldus täidetud. Hageja andis kostjale mõistliku tähtaja kohustuste rikkumise lõpetamiseks. Kostja üüriarveid hageja antud täiendava tähtaja jooksul ei tasunud, samuti ei tasunud kostja neid arveid üürilepingu ülesütlemise hetkeks. Eeltoodu põhjal on üürileping 05.03.2012 avalduse alusel kehtivalt üles öeldud alates 14.04.2012 ning kostjal puudub kohtu tuvastatu põhjal õiguslik alus üüritud eluruumi vallata ja kasutada. Üürilepingu üldtingimuste p. 22.1 ja VÕS § 334 lg. 1 järgi peab kostja seega üüritud eluruumi oma varast vabastama ning tagastama selle üürileandjale seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Asjas tuvastatu põhjal ei ole kostja neid kohustusi seni täitnud. Hageja poolt taotletud kohtuotsuse täitmise kord on mõistlik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Hageja käsitleb kahjuna üürilepingus kokkulepitud saamata üüri (igakuiseid üürimakseid) ning hageja poolt kantud üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud). Hageja esitas üürivaidluskomisjonis 15.03.2012, 16.04.2012 ja 15.05.2012 kuupäeva kandvad üüriarved. VÕS §-st 335 tuleneb, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Kostja ei ole üürilepingu lõppemisele vaatamata üüritud eluruumi hagejale tagastanud. Kostja ei ole väitnud, et ta peaks üüritud asja kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks eluruumi kasutamise eest ajavahemikus 14.04.2012 - 31.07.2012 hagejale midagi tasunud. Asjas puuduvad ka tasumist kinnitavad tõendid. Seega kuulub hüvitisnõue eluruumi tagastamisega viivitamise eest ajavahemikus 14.04.2012 31.07.2012 kogusummas 399,22 eurot rahuldamisele. Üüritud asjaga seotud kuluste osas saab nõude rahuldada VÕS § 115 lg. 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele). VÕS § 127 lg. 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kostja oleks üüritud asja üürilepingu lõppedes tagastanud

või korraldanud selle tagastamise, oleks hageja saanud üüritud eluruumi eelduslikult uuesti välja üürida ning ei peaks üüritud asjaga seotud kulusid omavahenditest kandma. Sellise kahju tekkimine oli kostjale üürilepingu sõlmimisel ka ettenähtav (VÕS § 127 lg. 3). Kuivõrd kostja ei ole üüritud eluruumi senini tagastanud ega ilmutanud ka menetluse käigus tahet seda teha, saab kostjalt VÕS § 355 ja TsMS § 369 alusel välja mõista üürilepingus kokku lepitud üüri 66,52 eurot kuus alates 01.08.2012 kuni üüritud eluruumi otsese valduse tagastamiseni. Hüvitist ei saa välja mõista vastavalt (kostjale) igakuuliselt esitatavatele arvetele. Üüritud eluruumiga seotud tulevikus tekkivate kõrvalkulude suurus ei ole piisavalt määratletav. Hüvitise väljamõistmisel vastavalt igakuuliselt esitatavatele arvetele, ei pruugi otsuse resolutsioon vastata nõuetele. Üürilepingu üldtingimuste p. 7.3 kohaselt on lepingupooled kokku leppinud viivisemääras 0,15% tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Üürikomisjoni menetluses on hageja nõudnud 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise väljamõistmist 197,68 eurot. TÜK 03.09.2012 otsusega on see nõue rahuldatud 88,91 euro ulatuses. ÜVLS § 22 lõikes 2 sätestatut arvestades on TÜK otsus viivisenõude osalist rahuldamata jätmist puudutavas osas jõustunud ning kohus asja lahendamisel sellega seotud. 31.07.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas on hageja nõue 88,91 euro ulatuses ka õiguslikult põhjendatud. Viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 lg. 1 järgi annab aluse eeskätt kostja vangistuses viibimine perioodil 04.09.2011 - 27.02.2013 ning vabanemise järgsed raskused oma igapäevaelu korraldamisel, sh töökoha leidmisel. Kostja väitel ei ole ta seni tööd leidnud (mis olevat ka peamiseks takistuseks üürilepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustuste täitmisel). Vastupidist ei ole tuvastatud. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et hageja on praegusel juhul omavalitsusüksus, mille üheks ülesandeks on vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõikele 2 korraldada Tallinna linnas sotsiaalabi ja -teenuste osutamist. Eeltoodust lähtuvalt on mõistlik vähendada ajavahemiku 01.08.2012 - 10.02.2014 eest nõutavat viivist 120 euroni ning jätta rahuldamata hageja taotlus viivise väljamõistmiseks otsuse tegemisele järgneva perioodi eest. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kostja sõlmis üürilepingu vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks 25.08.2011 ja asus seda kasutama 26.08.2011. 04.09.2011 ta vahistati ja ta kandis reaalset karistust vanglas kuni 28.02.2013. Alates 04.09.2011 puudus tal reaalne võim asja üle, ta ei kasutanud eluruumi ega sellega kaasnevaid hüvesid, ega tekitanud sellega kaasnevaid kõrvalkulutusi. Ta ei andnud eluruumi kellegi allkasutusse. Tallinna linn ei näidanud üles piisavat hoolsust oma vara kasutamise suhtes. Eluruumi lepingulise haldaja AS ISS esindaja oli teadlik, et eluruumi kasutasid kolmandad isikud ilma õigusliku aluseta ja selle kasutamise ja teenuste eest tasumata. Kuna hageja lepinguline haldaja võimaldas eluruumi kasutada kolmandatel isikutel, peaks ta esitama rahalised nõuded faktiliselt asja kasutanud isikute vastu või siis haldaja vastu, kelle õigusvastase käitumise tõttu rahaline nõue tekkis.

Vanglas viibides puudus kostjal sissetulek. Kostja käitumine oli vabandatav, lepingu sõlmimisel ei arvestanud ta asjaoluga, et teda vahistatakse ja ta jääb ilma sissetulekuta. Üürikomisjonile oli teada, et ta ei saa eluruumi kasutada ja talle ei edastatud vastavalt arveid. Samuti ei võimaldanud üürikomisjon esitada tal oma seisukohti esitatud avaldusele. Kostja vaidlustas 05.04.2012 üürilepingu ülesütlemise (tsiviilasi nr. 2-12-13772). Kuna kostjal puuduvad õigusteadmised, siis ei osanud ta seda teha päris nõuetekohaselt. Ka ei saanud kostja vanglas kätte puuduste kõrvaldamise määrust ja kohus jättis 23.05.2012 määrusega selle menetlusse võtmata. Seega ei saanud kostja temast mitteolenevatel põhjustel oma õigusi kaitsta. Kostja on töötu ja sissetulekuks on sotsiaaltoetus. Seega on talt väljamõistetud kahjuhüvitis ning viivis ülejõukäiv. Kostja on Tallinna linna elanik ning tal puudub muu elamispind ning vahendid selle hankimiseks omal jõul. Seega vajab ta ikkagi kohaliku omavalitsuse abi elamispinna hankimiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Seoses kohtunik Reet Allikvere puhkusel viibimisega asendab teda vastavalt ringkonnakohtu kodukorrale kohtukoosseisus kohtunik Margo Klaar. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Apellant ei ole kaebuses märkinud, milles seisneb tema arvates maakohtu otsuse ebaõigsus, s.o. seda, millist materiaalõigusnormi kohus ebaõigesti kohaldas ja/või millist menetlusõigusnormi maakohus asja menetlemisel rikkus. Apellatsioonkaebuses toodud väiteid on maakohus oma otsuses juba käsitanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus on otsust põhjendades õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning järginud TsMS §-de 438 lg. 1 ja 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. TsMS § 190 lg. 7 alusel jätab ringkonnakohus apellandi riigipoolse menetlusabi korras võimaldatud riigilõivu vabastuse riigi kasuks välja mõistmata, s.o. vabastab ta menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.