Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid P. G. O. ) ja S. S. ) sõlmisid 25.06.2012 internetikeskkonnas www.smsmoney.ee SMS kiirlaenulepingu, mille alusel kandis hageja kostja arvelduskontole laenu summas 200 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu 200 eurot ning tasuma intressi 180 eurot ja lepingutasu 4 eurot osamaksetena maksegraafikus ettenähtud tähtpäevadeks. Laenusumma ettenähtud tähtajaks tagastamata jätmisel kohustus kostja tasuma hagejale viivist ja hüvitama hagejale võla menetlemisega seotud sissenõudekulud vastavalt kehtestatud teenustasude hinnakirjale. Kostja on tasunud õigeaegselt ainult esimese osamakse 28 eurot koos lepingutasuga 4 eurot s.o kokku summas 32 eurot. Kuna kostja ei ole täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, nõuab hageja kostjalt 412,14 euro väljamõistmist, millest 191 eurot on põhivõlgnevus, 161 eurot intressid, 55 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 5,14 eurot viivis seisuga 16.10.2013. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.10.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja oma 11.11.2013 kirjalikus vastuses (tl 50) pole esitanud hagile sisulisi vastuväiteid. Kostja on üksnes märkinud, et ei oma töösuhet ja piisavat sissetulekut ning elab vanemate ülalpidamisel. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et antud asja saab lahendada lihtmenetluses tulenevalt TsMS §-st 405, kuna tegemist on varalise nõudega ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja ega kostja pole enda ärakuulamist soovinud. Hageja väitel, mida sisuliselt pole eitanud ka kostja ning tõendavad hagile lisatud laenutaotlus, isikusamasuse tuvastamise ankeet, laenulepingu üldtingimused koos teenuste hinnakirjaga, maksekorraldus kostjale laenu ülekandmise kohta, et pooled sõlmisid 25.06.2012 laenulepingu. mille alusel andis hageja kostjale 200 eurot laenu. Nii tõendab isikusamasuse tuvastamise ankeet (tl 25), et kostja käis 25.06.2012 AS Eesti Post xxxxx postkontoris enda isikut tuvastamas. Laenutaotlus (tl 27) tõendab, et 25.06.2012 esitas kostja hagejale laenutaotluse 200 euro laenu saamiseks tagastamise lõpptähtajaga 20.06.2013 ja intressiga 180 eurot. Maksekorraldus (tl 24) tõendab, et hageja kandis 25.06.2012 kostja arveldusarvele AS-is SEB Pank laenu summas 200 eurot. Laenulepingu üldtingimused (tl 19-21) ja laenu tagastamise maksegraafik (tl 22) tõendavad, et kostja pidi laenulepingu nr 310098590 alusel tagastama hagejale laenu summas 200 eurot, maksma intressi 180 eurot ja lepingutasu 4 eurot igakuiste osamaksetena alates 25.07.2012 kuni 20.06.2013 summas 32 eurot, välja arvatud esimene osamakse, mille suurus oli 28 eurot. Üldtingimuste p-s 9 on pooled kokku leppinud, et kui laenusaaja ei täida varalisi kohustusi lepingus ettenähtud tähtajaks, on ta kohustatud tasuma laenuandjale viivist vastavalt lepingus kokkulepitud viivisemäärale ja võla menetlemisega seotud sissenõudekulusid vastavalt teenustasude hinnakirjale. Laenu tagastamise graafikust nähtuvalt on pooled viivisemäärana kokku leppinud 0,66 eurot päevas. Teenuste hinnakirja kohaselt on ette nähtud tasud meeldetuletuskirjade saatmise eest

2 (6)

Hageja väitel, mida sisuliselt pole eitanud ka kostja ning kinnitab väljatrükk maksete laekumise süsteemist (tl 23), tasus kostja tähtaegselt so 25.07.2012 ainult lepingutasu 4 eurot ja esimese osamakse summas 28 eurot so kokku 32 eurot. Seega on tasumata laen 191 euro ja intress 161 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS §-st 396 lg 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus-või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja ei ole tagastanud hagejale laenu ega tasunud intressi lepingus kokkulepitud tähtajaks, on kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Seoses kostja vastuväitega, et kohustuste täitmist on takistanud töösuhte ning piisavate sissetulekute puudumine, märgib kohus järgmist. Laenusumma tagastamine ja intressi maksmine on rahaline kohustus, mille rikkumine on vabandatav ainult väga erakorraliste asjaolude korral. VÕS § 103 lg 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohtu arvates kostja poolt esile toodud asjaolud ei vabanda tema poolt kohustuse täitmata jätmist. Laenu võtmisel peab laenuvõtja arvestama riskiga, et ta võib laenu tagastamise tähtaja jooksul töökoha ja sissetuleku kaotada. Töökoha kaotus pole vääramatu jõud, mis vabandaks laenu tagastamise kohustuse rikkumist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS §-de 396 lg 1, 397 lg 1, 76 lg 1, 108 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel tagastamata laenu katteks 191 eurot ja intressi katteks 161 eurot välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuigi pooled on laenulepingus kokku leppinud suuremas viivisemääras, nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist ajavahemiku eest 21.06.2013 kuni 16.10.2013 5,14 eurot ( so 0,023 % päevas). Ametlikes Teadaannetes 31.12.2012 avaldatud Eesti Panga intressimäära avaldamise teate kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2013 oli 0,75%. Ametlikes Teadaannetes 01.07.2013 avaldatud Eesti Panga intressimäära avaldamise teate kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2013 oli 0,5%. Arvestades kuni 30.06.2013 kehtinud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele 3 (6)

kohaldatavat viimast intressimäära 0,75 % oli seega VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane viivisemäär kuni 30.06.2013 8,75 % aastas so 0,024 % päevas. Alates 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane viivisemäär 8,5 % aastas so 0,023 % päevas. Seega nõuab hageja ajavahemiku 21.06.2013 kuni 30.06.2013 eest viivist seadusjärgsest määrast isegi veidi väiksemas ulatuses. Nagu kohus eespool leidis, on kostja laenu hagejale jätnud tähtajaks tagastamata. Seega on hagejal õigus kostjalt viivist nõuda. Hageja on viivist nõudnud alates viimase osamakse tähtaja möödumisest 21.06.2013 kuni hagi esitamiseni 16.10.2013 summas 5,14 eurot (191 x 0,023% x 117). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 teise lause alusel viivise katteks seisuga 16.10.2013 välja 5,14 eurot. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on nõudnud viivise väljamõistmist põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.10.2013 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Vältimaks ebamõistlikult suure viivise kujunemist peab kohus põhjendatuks lisanduva viivise välja mõista arvestusega, et see juba kindla summana väljamõistetud viivisega ei ületaks põhinõuet. Seega tuleb TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (käesoleval ajal 191 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.10.2013, kuid mitte rohkem kui põhinõude suuruseni, s.o mitte rohkem kui summas 185,86 eurot (191 - 5,14). Hageja on nõudnud kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude 55 euro hüvitamist. Võla sissenõudmise kulude hüvitamise nõue on lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue, mille esitamise õigus tuleneb VÕS §-dest 101 lg 1 p 3 ja VÕS § 115 lg 1. Nii võib VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS §-s 115 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hageja 01.01.2012 kinnitatud lisateenuste hinnakirja (tl 29) järgi tuleb tarbimislaenu korral tasuda esimese, teise ja kolmanda meeldetuletuskirja eest 12 eurot, kirja eest, mis sisaldab infot seoses võlgnevuse edastamisega maksehäireregistrisse, 7 eurot ja SMSi või interneti teel väljastatava kiirlaenu meeldetuletuskirja eest 1,50 eurot. Hagiavalduse lisatud meeldetuletustest (tl 30-35) nähtub, et hageja on kostjale saatnud meeldetuletuse 11.09.2012, 30.09.2012, 11.10.2012 ja 23.10.2012, I meeldetuletuse 14.09.2012 ja II meeldetuletuse 24.10.2012. Osamaksete tasumise väljavõttest (tl 37) nähtub, et hageja on nõudnud kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist järgnevalt: 1,50 eurot 08.09.2012 saadetud SMS-i eest, 1,50 eurot 11.09.2012 saadetud meili eest, 12 eurot 14.09.2012 saadetud I meeldetuletuse eest, 1,50 eurot 18.09.2012 saadetud SMS-i eest, 1,50 eurot 30.09.2012 saadetud meili eest, 1,50 eurot 03.10.2012 saadetud SMS-i eest, 1,50 eurot 11.10.2012 saadetud meili eest, 1,50 eurot 18.10.2012 saadetud SMS-i eest, 1,50 eurot 23.10.2012 saadetud meili eest, 12 eurot 24.10.2012 saadetud II meeldetuletuse eest, 12 eurot 08.11.2012 saadetud III meeldetuletuse eest ja 7 eurot 008.11.2012 saadetud Krediidiinfo tasulise kirja eest. Mõningaid osamaksete tasumise väljavõttes nimetatud meeldetuletusi pole hageja eraldi kohtule esitanud. Samas pole kostja pole esitanud ühtegi vastuväidet meeldetuletuste saatmise osas. Seetõttu kohus leiab, et puudub alus kahelda hageja väites, et kõik osamaksete tasumise väljavõttes nimetatud meeldetuletused on kostjale

4 (6)

saadetud. Seega võlgneb kostja hagejale meeldetuletuste saatmise eest kokku 55 eurot (1,50 + 1,50 + 12 + 1,50 + 1,50 + 1,50 + 1,50 + 1,50 + 1,50 +12 + 12 + 7). Kuna kostja ei tasunud osamakseid maksegraafikus märgitud tähtaegadel ja hageja saatis kostjale osamaksete maksegraafikus ettenähtud tähtajaks tasumata jätmise tõttu meeldetuletusi, tuleb kostjalt VÕS §-de 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 alusel välja mõista võla sissenõudmise kulude katteks 55 eurot. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib hagi menetlemisel lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad kõik menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja on 15.11.2013 esitanud oma menetluskulude nimekirja (tl 54), mille kohaselt on hageja menetluskuludeks hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 75 eurot ning lepingulise esindaja kulu 35 eurot. Kostja pole omapoolset menetluskulude nimekirja kohtu poolt antud tähtajaks esitanud. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on üheks kohtukuluks riigilõiv. Maksekorraldustest nähtuvalt (tl 39,40) nähtuvalt on hageja tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 45 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt riigilõivu 30 eurot. Seega kokku on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu 75 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuluna riigilõivu katteks välja mõista kogu antud menetluses tasutud riigilõiv so 75 eurot, kuna see vastab hagi esitamisel veebilehe www.e-toimik kaudu ettenähtud riigilõivu täismäärast madalamale riigilõivumäärale. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat on antud menetluses esindanud lepingulise esindajana A. T. ITM Inkasso OÜ-st. I. T. M. I. O. .10.2013 arve (tl 56) tõendab, et hageja peab tasuma hagiavalduse koostamise eest antud asjas käibemaksuta 35 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 (alates 01.01.2011 kehtivas redaktsioonis) on kinnitatud „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Nimetatud määruse § 1 lg 1 kohaselt tsiviilasja hinna kuni 640 eurot puhul on maksimaalselt sissenõutav kulu 320 eurot. Antud tsiviilasja hind TsMS §-st 133 lg 1 ja 2 tulenevalt on 428,38 eurot. Seega jääb hageja nõutav lepingulise esindaja kulu lubatud piirmäära sisse. Kostja mingeid vastuväiteid hageja lepingulise esindaja kulude kohta

5 (6)

pole esitanud. Kohus leiab, et hageja nõutav lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik. Kohus mõistab kostjalt hageja lepingulise esindaja kulu katteks välja 35 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 75 + 35 so 110 eurot. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Antud hagi hind on TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt 428,38 eurot (191 + 161+ 55 + 5,14 + 16,24). TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus käesoleva otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus juhib poolte tähelepanu, et antud otsuse resolutsioonis vastavalt TsMS §-le 442 lg 6 märgitud edasikaebe tähtaeg ja kord ei ole kohtu luba edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 mõttes. Seega apellatsioonkaebuse esitamisel võetakse see menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on selgelt ebaõigesti kohaldatud materaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit ( TsMS § 637 lg 2-1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.