Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-34536
Tsiviilasi
AS-i SEB Liising hagi M M vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6 046.02 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.08.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M M apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja M M (isikukood xxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Armand Reinmaa Vastustaja/hageja AS-i SEB Liising (registrikood 10281767, asukoht Tornimäe 2, 15010 Tallinn), lepinguline esindaja Margit Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.08.2013 otsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
3.Mõista M Mlt välja riigituludesse riigilõiv 375 eurot, mille tasumisest oli ta 22.10.2013 kohtumäärusega apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.
4.
Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi kontole nr EE891010220034796011 SEB-s või nr EE932200221023778606 Swedbank-is või nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis, viitenumber 2900078512.
5.Riigilõivu tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS SEB Liising esitas 31.08.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikelt M Mlt ja Eesti Teede Grupp OÜ-lt liisingu- ja käenduslepingute alusel võlgnevuse väljamõistmiseks. 11.01.2013 määrusega andis kohtunikuabi asja menetluse jätkamiseks üle Harju Maakohtule. 04.03.2013 esitas hageja ettenähtud vormis hagiavalduse M M (kostja) vastu.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 21.11.2007 hageja liisinguandjana ja MHG Baltic OÜ (hilisem ärinimi Eesti Teede Grupp OÜ) liisinguvõtjana liisingulepingu nr L07114095, mille esemeks oli sõiduk Toyota Hilux. Liisingulepingu üldtingimustest tulenevalt kohustus hageja andma vara liisinguvõtja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest tasu vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Hageja ja kostja sõlmisid liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu, mille kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 27 801.57 eurot.
3.Liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes tasumata graafikujärgsed maksed summas 1 897.01 eurot, mistõttu ütles hageja lepingu 08.07.2009 ennetähtaegselt üles. Liisingueseme jääkväärtus lepingu ülesütlemise seisuga oli 16 524.01 eurot (käibemaksuta). Kuna liisinguvõtja vara viivitamatult ei tagastanud, sai hageja vara valduse tagasi OÜ Reeborn tagastusteenuse abil 23.10.2009. Liisinguvara võõrandati 18.12.2009 hinnaga 206 666.67 krooni (13 208.41 eurot; käibemaksuta). Hageja esitas nõude tasumata liisingumaksete võlgnevuse 1 897.01 eurot, liisingueseme müügikahju 3315.60 eurot (jääkväärtuse ja müügihinna vahe) ning lisakulude 833.41 eurot (ülesütlemise teatise tasu 7.67 eurot, tagastusteenuse eest 191.73 eurot, müügiteenuse eest 634.01 eurot) väljamõistmiseks käendajalt, sest liisinguvõtja osas kuulutati 23.09.2009 välja pankrot.
4.Tasumata liisingumaksete nõude aegumistähtaeg algas vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 154 2009. aasta lõppemisest ja nõue aegus seega 01.01.2013. Müügikahju aegumistähtaeg algas alates liisingueseme võõrandamisest ning hakkas kulgema alates 18.12.2012. Lisakulude hüvitamise nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks lepingu ülesütlemisest, kuna vastavad arved esitati liisinguvõtjale hiljem. Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 184 lõikest 5 ei saa käenduslepingust tulenevaid kohustusi lugeda kompromissi sõlmimisest pankrotimenetluses lõppenuks. Liisingueseme võõrandamise hind oli optimaalne ja adekvaatne ning vastas liisingueseme väärtusele selle tagastamise hetkel. Liisingueseme turuväärtus määrati Toyota müügiesinduse Mustakivi Auto AS-i spetsialistiga kooskõlastatult ning müügihind oli üksnes 0,26% esialgu määratust väiksem. Liisingueseme väärtuse vähenemine ostmise ajaga võrreldes oli tingitud majandusliku keskkonna muutusest ja eseme võõrandamise aegsest majanduslangusest. Kostja vastuväited
5.Nõue on aegunud. Aegumine algas 08.07.2009 lepingu ülesütlemise hetkest ning oli hagi esitamise hetkeks 04.03.2013 TsÜS § 146 lõike 1 alusel aegunud.
6.Juhul, kui hagi aegunud ei ole, on hageja nõue lõppenud tulenevalt asjaolust, et hageja sõlmis liisinguvõtja pankrotimenetluses kompromissi, mis on täidetud ning mille tõttu on kostja käendus tulenevalt võlaõigusseadusest (VÕS) § 207 lõikest 1 võlasuhte lõppemise tõttu VÕS § 187 lõike 1 alusel lõppenud.
7.Lisaks võõrandati liisinguese alla turuhinna. Sõiduki hinna langus võrreldes liisingulepingu sõlmimise ajaga (kahe aastaga l23 605.39 eurolt 13 208.41 euroni) on ebareaalne. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja kokku 6046.02 eurot. Menetluskulud jättis kostja kanda.
9.Hageja ja kostja vahel ei ole vaidlust liisingu- ega käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada sõlmitud liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmise, kehtivuse üle ega selle üle, et liisinguvõtjal tekkis graafikujärgsete maksete tasumisel võlgnevus ning et hageja ütles lepingu üles ja leping on lõppenud. Lepingu ülesütlemise teatega 08.07.2009 nr T1-2-9/09/4225 on tõendatud, et hageja ütles liisingulepingu üles 08.07.2013. Vara üleandmise aktiga nr L07114095 23.10.2009 on tõendatud, et valduse sai hageja OÜ Reeborn vahendusel 23.10.2009, pärast mida suunati sõiduk müüki ja realiseeriti 18.12.2009.
10.TsÜS § 143 järgi kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Lähtudes TsÜS § 147 lõigetest 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, see tähendab ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 135 lõike 1 järgi tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või
sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama sätte lõike 2 kohaselt tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lõike 2 järgi kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 142 lõike 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks, et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule aegumistähtaja jooksul. Nõuded käendajate vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.
11.Liisingumaksete tasumise tähtajad olid määratud liisingulepingu juurde kuuluva maksegraafikuga. Lisaks esitas hageja iga makse kohta liisinguvõtjale arve. Tasumata arved olid esitatud veebruarist kuni juulini 2009. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.1.1 kuuluvad liisingumaksed tasumisele vastavalt arvetele. Seega aegumistähtaeg liisingumaksete tasumise nõude osas algas 01.01.2010 kell 00.00 ning nõue oleks aegunud 31.12.2012 kell 24.00. Kuivõrd tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lõike 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, ning maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule 31.08.2012, ei ole hageja nõue liisingumaksete tasumiseks aegunud ning hagejal on õigus nõuda selle täitmist.
12.VÕS § 367 lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 76 lõikele 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lõike 1 järgi on kostja kohustatud täitma kohustused kindlaksmääratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punkti 6 ja § 108 lõike 1 kohaselt võib hageja kostjalt nõuda rahalise kohustuse täitmist ning selle kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
13.Kohtule esitatud arvetega ja liisinguvõtja laekumiste väljavõttega on tõendatud, et liisinguvõtjal tekkis võlgnevus alates arvest nr A09067960 tasumise tähtajaga 10.03.2009. Tasumata on ka järgnevad arved nr A09105225, A09140821, A09177286 ja A09221630. Kokku on tasumata liisingumakseid 1897.01 eurot, mis kuuluvad hageja kasuks väljamõistmisele.
14.VÕS § 367 lõige 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama sätte lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on seisukohal, et hageja poolt nõutava müügikahju ja lisakulude hüvitamise nõude näol on tegemist krediteerimiseks tehtud kulutustega VÕS § 367 lõigete 1ja 4 mõttes. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab § 147 lõikes 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82
lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lõige 3).
15.Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lõike 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lõike 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2009 otsuses nr 3-2-1-33-09 leidnud, et liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast.
16.Kohtu hinnangul ei oma nõude sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamisel tähtsust vara müügihind, olenemata sellest, kas see on vara tegelikuks väärtuseks. Nõude sissenõutavaks muutumisel on kohtu hinnangul oluline määrata mõistlik aeg, mille jooksul oli hageja kohustatud tegema kooskõlas VÕS § 367 lõigetega 1 ja 3 kindlaks krediteerimiseks tehtud kulutuste suuruse ja esitama vastava nõude kostjatele. Seega ei muutunud hageja nõue sissenõutavaks mitte lepingu ülesütlemisest ega liisinguvara võõrandamisest, vaid pärast mõistliku aja möödumist lepingu ülesütlemisest, mille jooksul oli hageja kohustatud tegema kindlaks krediteerimiseks tehtud kulutuste suuruse ja esitama vastava nõude kohustatud isikule. Hagejal ei olnud liisinguvarale valduse puudumise tõttu võimalik määrata kindlaks krediteerimiseks tehtud kulutuste suurust enne liisinguvara tagastamist.
17.Vastavalt hageja poolt esitatud e-kirjavahetusele Toyota müügiesinduse Mustakivi Auto AS spetsialistiga, on hageja määranud liisinguvara hinna umbes nädal pärast liisinguvara tagastamist 29.10.2009, mida võib pidada mõistlikuks ajaks krediteerimiseks tehtud kulutuste suuruse kindlaksmääramiseks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks pärast lepingu ülesütlemist VÕS § 82 lõike 7 lause 3 järgi ei olnud möödunud enne 29.10.2009, ning nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kõigi liisingulepingu eseme soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus sissenõutavaks 30.10.2009 kell 00.00.
18.Kui arvestada, et nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kõigi liisingulepingu eseme soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus sissenõutavaks 30.10.2009 kell 00:00, hakkas hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 147 lõike 1 ja § 135 lõike 1 alusel kulgema 31.10.2009 ja lõppes 30.10.2012 kell
24.00.Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtule 31.08.2012, ei ole hageja nõue müügikahju esitamiseks aegunud ning hagejal on õigus nõuda selle täitmist.
19.VÕS § 367 lõike 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Riigikohus on otsustes (nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08 ja nr 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lõikele 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning, et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise
ajal. Seejuures on Riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% turuväärtusest on Riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud.
20.E-kirjavahetusega on tõendatud, et hageja ja Toyota müügiesinduse Mustakivi Auto AS-i spetsialisti vahel kooskõlastati 29.10.2009 liisingueseme müügihind ehk tagastamise aegne turuväärtus, milleks oli 259 000 krooni ehk 16 553 eurot (käibemaksuta 13 242 eurot). 18.12.2009 müüdi liisinguese hinnaga 248 000 krooni. Müügihinnaks käibemaksuta oli seega 13 208.41 eurot, mis on 0,26% väiksem kui tagastamise hetkel määratud turuhind. Kohus peab sõiduki müügihinda kohtupraktikale tuginedes lubatavaks ja mõistlikuks, mistõttu kuulub nõue müügikahju 3315.60 eurot osas rahuldamisele.
21.Kohus on seisukohal, et kostja esitatud tõendi järgi ei saa määrata vaidlusaluse sõiduki väärtust liisinguandjale tagastamise ajal, kuna tõend ei kajasta müügipakkumisi 2009. aasta lõpust. Tõendist ei nähtu ka, missugused lisad või muud turuhinda tõstvad või langetavad omadused võrdluseks esitatud sõidukitel esinesid. Kuna VÕS § 367 lõike 3 kohaselt tuleb sama sätte lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, siis saaks kohus sõidukite hindade võrdlemisel võtta aluseks üksnes 2009. aasta IV kvartali hinnapakkumised.
22.VÕS § 367 lõige 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna hageja lisakulud, mida ta kandis seoses tagastusteenuse tellimise ja tagastatud liisinguvara müügiga ning mille hüvitamist ta kostjalt taotleb, on tekkinud vastavalt hagejale esitatud tagastusteenuse arvele nr A10-83 23.10.2009 ja vahendustasu arvele nr 523 23.12.2009, siis ei ole need hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 ja § 147 lõike 3 järgi aegunud. TsÜS § 147 lõike 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 kell 00.00 ning vastav nõue oleks aegunud 31.12.2012 kell 24.00.
23.Liisingulepingu ülesütlemise põhjustas liisinguvõtja, kes jättis tasumata liisingulepinguga tasumisele kuulunud maksed. Hagi kohaselt kandis ta liisingulepingu ülesütlemisest tulenevalt järgmisi lisakulusid: ülesütlemisteatise saatmine, tagastus- ja müügiteenus, kõik kokku summas 833.41 eurot.
24.08.07.2009 teatisega lepingute ülesütlemise kohta on tõendatud, et hageja tegi liisinguvõtjale ettepaneku tagastada vara koheselt Autolink OÜ-le asukohaga Mäepealse 21a Tallinnas. Vara üleandmise aktist ja OÜ Reeborn arvest nähtuvalt tagastati vara 23.10.2009 OÜ Reeborn vahendusel. Järelikult ei tagastanud liisinguvõtja vara viivitamatult ega vabatahtlikult, mistõttu tagastusteenuse kasutamine oli põhjendatud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-06 punktist 11 tulenevalt võib tagastustasu olla lisakulu
VÕS § 367 lõike 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Auto24.ee müügikuulutusega on tõendatud, et liisinguvara müüs Mustakivi Auto AS. Mustakivi Auto AS arvega nr 523 23.12.2009 ja hageja arvega nr A09421949 31.12.2010 liisinguvõtjale on tõendatud müügi vahendustasu suurus 634.01 eurot. Lepingu ülesütlemise tasu 7.67 euro kohta esitas hageja kostjale arve 08.07.2009 maksetähtajaga 16.07.2009. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt maksab liisinguvõtja liisinguandjale liisingumakseid ja teisi tasusid vastavalt liisingulepingule ja hinnakirjale. Hinnakirja kohaselt on lepingu rikkumise ja ülesütlemise teatise saatmise teenustasu 100 krooni, millele lisandub käibemaks, seega kokku 7.67 eurot. Tagastusteenuse kulu 191.73 eurot, lepingu ülesütlemise teatise tasu 7.67 eurot ja müügiteenuse kulu 634.01 eurot, on esitatud mõistlikus ulatuses ega ole kohtu hinnangul ülemäära suured, mistõttu tuleb need hageja kasuks välja mõista täies ulatuses.
25.VÕS § 142 lõike 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lõike 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, ning lõike 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 153 lõike 1 punkti 1 alusel lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega.
26.Pankrotiseaduse (PankrS) § 184 lõike 5 kohaselt ei vabasta kompromiss võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal võlgniku suhtes tagasinõudeõigus üksnes ulatuseni, milles võlgnik vastutaks kohustuse täitmise eest kompromissi järgi.
27.VÕS § 142 lõike 1, § 145 lõigete 1 ja 2 ning pooltevahelisest liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks sõlmitud käenduslepingu alusel ja kooskõlas PankrS § 184 lõikega 5 vastutab kostja liisingulepingust nr L07114095 tulenevate liisinguvõtja kohustuste eest maksimumsumma 27 801.57 euro ulatuses. Apellatsioonkaebus
28.Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, sest viitas üksnes PankrS § 184 lõike 5 kohaldumisele ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja seisukohtadega, et kostja kohustused solidaarvõlgnikuna lõppesid VÕS § 187 lõike 1 alusel koos põhivõlgniku kohustuste lõppemisega kompromissi sõlmimisel. Maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS §184 lõiget 5, kuna põhivõlgniku kohustused on lõppenud ning seega ei saa käendajal olla mingeid kohustusi võlausaldaja ees VÕS § 153 lõike 1 punkti 1 alusel. Kompromissi sõlmimisega pankrotimenetluses lõppesid nii põhivõlgniku kui käendaja kohustused, sest kompromiss on kompromissileping VÕS-i tähenduses, millega omandatakse uusi õigusi ja kohustusi. Seega ei saa võlausaldajal olla käendaja vastu nõudeid, sest kompromissieelsed õigused ja kohustused on lõppenud. Ka määrati ebaõigesti liisingueseme tagastamise aegne turuväärtus ega arvestatud apellandi tõenditega.
Vastustaja seisukoht
29.Vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohus ei rikkunud tsiviilasja menetlemisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning otsuse tühistamiseks või muutmiseks alused puuduvad. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõike 6 alusel oma otsust põhjendama ei pea. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
31.Vastuseks apellandile selgitab ringkonnakohus, et maakohus käsitles oma põhjendustes asjakohaselt ja piisavas ulatuses PankrS § 184 lõike 5 alusel, miks ei lõpe solidaarselt vastutava isiku kohustused pankrotimenetluses kompromissi kinnitamisega. Selline kompromiss on VÕS § 207 kompromissilepingu eriliik PankrS-st tulenevate erisustega. Kui üldjuhul lõpeb käendamiskohustus põhivõlgniku ja võlausaldaja võlasuhte lõppemisega (VÕS § 153 lõige 1 punkt 1), siis pankrotimenetluses kompromissi puhul kohaldub erinormina PankrS § 184 lõige 5. Vastupidise tõlgenduse korral kaotaks viidatud PankrS-i säte oma mõtte ja kohaldamisala.
32.Sõiduki turuväärtuse tõendamisel kehtib TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud klassikaline tõendamiskoormus – kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja esitas oma väite tõendamiseks dokumentaalse tõendi (Mustakivi Auto AS-iga peetud kirjavahetuse). Kostja esitas oma väite (et väärtus pidi olema oluliselt kõrgem) tõendamiseks väljatrüki auto24.ee sama marki autode müügipakkumiste kohta. Maakohus hindas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 ja leidis oma siseveendumuse kohaselt, et hageja väide on tõendatud. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, kusjuures pool määrab ise, milliste tõenditega ta oma väiteid tõendab. Sama oli selgitatud ka kostjale väljastatud kirjaliku vastuse nõudes (t I kd lk 102-103). Kui kostja pidas vajalikuks sõiduki tagastamisaegse turuväärtuse määramist eriteadmistega isiku poolt, oli tal õigus vastav arvamus ise tellida (TsMS § 272 lõige 2) või taotleda kohtult ekspertiisi määramist (TsMS § 293 lõige 1). Kostja vastavat menetlusõigust ei kasutanud.
33.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Kuna apellant oli kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest (määrus t II kd lk 1-3), tuleb tasumata riigilõiv temalt riigituludesse välja mõista TsMS § 190 lõike 4 alusel.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.