lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-112-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 08.11.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-112-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
08.11.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2225
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 367 lg 4Ülesütlemise tagajärjed

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (134)

lahend.ee
2-24-143564/16Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium30.04.20262-23-13496/29Harju Maakohus Tallinna kohtumaja14.10.20252-18-15146/34Harju Maakohus Tallinna kohtumaja13.03.20242-21-8387/45Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.11.20222-21-132082/15Harju Maakohus Tallinna kohtumaja19.04.20222-19-110841/59Harju Maakohus Tallinna kohtumaja04.02.2021

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-112-06 Tartu, 8. november 2006. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa Aktsiaseltsi H hagi P. T vastu 9621 krooni 91 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 205-47 Aktsiaseltsi H kassatsioonkaebus Hageja Aktsiaselts H (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti. Kostja P. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Merike Borunova. 23. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aktsiaseltsile H 5. juulil 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Aktsiaselts H (hageja) esitas 7. jaanuaril 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi P. T (kostja) vastu, milles palus talt välja mõista 9621 krooni 91 senti. Hagiavalduses väidetakse, et hageja ja kostja sõlmisid 6. juunil 2003. a liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Honda Prelude 2.2. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus ettenähtud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja rikkus lepingut, jättes süstemaatiliselt tasumata lepingu alusel tasutavad maksed. Hageja saatis kostjale 18. detsembril 2003. a tähitud kirjaga teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 14 päeva jooksul alates teatise kättesaamisest. Kuna kostja ei kustutanud võlgnevust nõutud ajaks, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Pärast valduse taastamist asus hageja vara lepingu üldtingimustes sätestatud korras realiseerima. Kostja võlgnes hagejale tähtpäevaks tasumata rendimakseid kokku 2048 krooni 38 senti, vara jääkmaksumuse 99 954 krooni 89 senti ja hageja poolt kantud vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega seotud otsesed kulutused 9313 krooni 56 senti. Kuna vara võõrandati 2. märtsil 2004. a OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS 101 694 krooni 92 sendi eest, ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma kostja võlga hagejale ja hageja sai otsest kahju 9621 krooni 91 senti. 19. mail 2004. a saatis hageja kostjale kirja, milles palus tasuda tekkinud kahjusumma 14 päeva jooksul kirja kättesaamisest. Kostja ei ole seda summat tasunud.
2-17-12998/23
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
08.03.2019
2-17-111017/22Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja07.12.2018
2-16-17742/69Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium06.09.2018
2-16-5279/50Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja09.07.2018
2-16-1274/37Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium28.06.2017
2-15-6150/47Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium27.05.2016
2-12-12152/65Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium19.05.2016
2-16-1274/12Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja13.05.2016
2-13-61701/19Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium05.04.2016
2-12-23777/63Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium11.03.2016
2-12-41980/100Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium10.03.2016
2-15-6121/29Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium19.02.2016
2-14-53766/29Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium19.02.2016
2-15-12883/17Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval22.01.2016
2-10-67110/76Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval12.10.2015
2-11-15348/76Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium12.10.2015
2-13-7500/129Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium05.10.2015
2-15-6121/20Viru Maakohus Narva kohtumaja24.09.2015
2-12-3955/23Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja08.06.2015
2-13-7500/76Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja22.05.2015
2-13-4430/39Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas06.04.2015
2-13-45111/32Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja05.03.2015
2-13-49634/28Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval18.02.2015
3-2-1-157-14Riigikohus18.02.2015
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja arvates nähtub hagiavaldusele lisatud müügilepingu ärakirjast, et hageja müüs sõiduauto OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS 120 000 krooni eest, ning seega ei saanud ostja üheaegselt osutada müüjale selle auto müümise müügiteenust. Seega ei pea kostja seda hüvitama. Samuti nähtub sellest müügilepingust, et ostja kinnitab, et ostab eseme müügilepingu sõlmimise hetkel olevas kvaliteedis ning tal ei ole müüjale eseme suhtes mingeid pretensioone. Seega ei esitanud ostja auto keemilise pesemise nõuet. Põhjendamatu on keemilise pesu maksumuse väljamõistmine kostjalt. Hagiavaldusest ei nähtu, mida kujutab endast tagastusteenus, mida ostja hagejale väidetavalt osutas. Samuti ei nähtu dokumentidest, miks selle tagastusteenuse hind on 3000 krooni ning miks peab kostja selle auto ostja osutatud teenuse maksumuse hüvitama.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 6. detsembri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9621 krooni 91 senti ning kohtukulude katteks 700 krooni. Kohtuotsuse kohaselt ei ole põhjendatud kostja väited selle kohta, et auto keemilist pesu polnud vaja. Kuna auto pandi müüki, siis on põhjendatud ka auto puhastamine ja müügiteenuse eest tasumine. Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja ei lähtu hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Asjaolu, et hageja on teenuseid kasutanud, on tõendatud hageja esitatud arvetega. Hageja ja kostja vahelises lepingus on kokku lepitud tingimustes, mida mõlemad pooled peavad täitma. Hageja on kostjat teavitanud liisingulepingu ülesütlemisest kostja aadressile saadetud tähitud kirjaga. Pooled on sõlminud liisingulepingu, mille punkti 21 kohaselt on liisingulepingu osaks ka üldtingimused. Üldtingimuste punkti 7.5.1 kohaselt, kui liisinguvõtja ei täida punktis 7.5 sätestatud kohustust ning liisinguandja kannab liisingueseme valduse ülevõtmise tõttu lisakulutusi, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Üldtingimuste punkti 7.5 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme üle andma liisinguandjale. Liisinguvõtja ei ole seda viivitamata teinud. Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisinguandja ütleb lepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekitatud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (st liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Vaidlusaluses asjas ei ole oluline, millise hinnaga liisinguese müüdi.
4.Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuni 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 308 krooni 26 senti. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) pooled on 6. juunil 2003. a sõlminud liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Honda Prelude 2.2, ja see lõppes, sest hageja ütles lepingu üles; 2) 12. jaanuaril 2004. a sai kostja (peab olema hageja) liisingueseme valduse;

3) hageja võõrandas 2. märtsil 2004. a liisingueseme 101 694 krooni 92 sendi eest (hind käibemaksuta). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei nõustu kostja esitatud hagiga osas, milles hageja nõuab pärast liisingulepingu ülesütlemist müügiteenuse eest tasutud 5084 krooni 75 senti, auto keemilise pesu eest tasutud 1228 krooni 81 senti ja tagastusteenuse eest makstud 3000 krooni. Seega on kostja vaidlustanud hageja nõude summas 9313 krooni 65 senti. Muus osas pole kostja hagile Tallinna Linnakohtus põhjendatud vastuväiteid esitanud. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole selle üle, et ülesütlemise tingis liisinguvõtja, sest ta rikkus liisingulepingut. Seega on kostja kohustatud VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitama hagejale tekkinud lisakulud, mis on põhjuslikus seoses liisingulepingu ülesütlemisega. Pooled on sisulisest selles kokku leppinud ka liisingulepingus, mille üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud ning p 7.3 kohaselt on liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, et eelnimetatud kulusid saab lugeda põhjendatud lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 ning liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja p 7.3 mõistes. Hageja on viidanud tagastusteenuse eest makstud 3000 krooni nõudes ka liisingulepingu üldtingimuste p-dele 7.5 ja 7.5.1. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 7.5 kohustub liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandjale viimase kehtestatud tähtajal ja korras. Juhul, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingueseme üleandmise kohustust ja liisinguandja kannab liisingueseme valduse ülevõtmise tõttu lisakulutusi, siis on liisinguvõtja vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 7.5.1 kohustatud liisinguandjale need lisakulutused hüvitama. Seega tuleb liisingulepingu üldtingimuste p 7.5.1 kohaldamiseks tuvastada, et kostja on rikkunud liisingueseme tagastamise kohustust. Tõendatud ei ole, et kostja oleks liisingueseme viivitamata tagastamise kohustust rikkunud. Hageja on saatnud kostjale teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta 18. detsembril 2003. a. Nimetatud teatises on märgitud, et hageja ütleb kostja võlgnevuse tõttu lepingu üles 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Seega sai hageja lepingu üles öelda mitte varem kui 2. jaanuaril 2004. a. Tallinna Linnakohtu istungi protokollist (tl 86) nähtub, et kostja tagastas liisingueseme hagejale 12. jaanuaril 2004. a. Arvestades liisingulepingu olemust ja liisingulepingu objekti, oli 10 päeva pärast liisingulepingu lõppemist liisingueseme tagastamine hagejale viivitamatu liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 mõistes. Seega ei rikkunud kostja oma vastavat kohustust. Vaidluse seisukohalt ei ole oluline, kas kostja tagastas sõiduauto hagejale isiklikult või oma esindaja/käskjala vahendusel. Tagastusteenust ei saa praegusel juhul pidada lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõistes. Kostja on täitnud liisingueseme tagastamise kohustuse vastavalt lepingule. Tagastusteenuse tasu maksmine hageja poolt OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS ei ole seega seotud kostja käitumisega, vaid hageja vaba

valikuga kasutada omapoolseks kohustuse täitmiseks (liisingulepingu esemeks oleva sõiduauto vastuvõtmiseks kostja käest) teenust OÜ-lt BALTI REALISEERIMISKESKUS. Tõendamata on hageja väited selle kohta, et liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkisid tal kulud, mis olid seotud kostjaga kontakti otsimisega, liisingueseme tehnilise seisukorra ülevaatamisega ja üleandmisvastuvõtmisakti vormistamisega. Samuti ei saa lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõistes lugeda liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto pesu, sest sõiduauto pesu eest makstud tasu ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest. Need kulud võiks liisinguvõtjalt välja mõista juhul, kui oleks tuvastatud, et auto pesu oli põhjustatud sellest, et kostja rikkus VÕS §-s 363 sätestatud kohustust kasutada liisingueset hoolikalt või tagastada liisinguese sellisena, nagu see temale üle anti. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et liisinguese oli tagastamisel määrdunud ja müügikõlbmatu. Hageja ei ole samuti tõendanud, et juhul, kui ta ei oleks liisingueset pesnud, siis ei oleks ta sõiduautot saanud võõrandada või oleks saanud selle võõrandamise eest väiksema ostuhinna. Samuti ei saa lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõistes lugeda liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud 5084 krooni 75 senti. Need kulud ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest, vaid hageja enda otsusest osta teenust OÜ-lt BALTI REALISEERIMISKESKUS oma vara (liisingueseme) müümiseks. Hageja ei ole samuti tõendanud, et juhul, kui liisingueseme müügiteenust ei oleks ostetud, oleks liisinguese jäänud müümata või selle võõrandamise eest oleks saadud väiksem ostuhind.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse Tallinna Linnakohtu otsus ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 367 lg-t 4, kuna on seda liiga kitsalt tõlgendades leidnud, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud summat ei saa lugeda lepingu ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud lisakuluks. Kuna lisakulude mõistet ei ole seaduses avatud, tuleb lisakulude seotus lepingu ülesütlemisega iga kord iseseisvalt sisustada, lähtudes seejuures lepingu lõpetamise asjaoludest. Liisinguandja on üldjuhul finantsvahendusteenust pakkuv äriühing, kelle peamiseks majanduslikuks huviks on liisingu kaudu antava krediidi intresside pealt kasumi teenimine. Seega on majanduslikult tavapärane, et liisingulepingu ülesütlemisel püüab liisinguandja liisingulepingu objektiks olevast varast vabaneda. Järelikult on kõik kulud, mida liisinguandja on sunnitud tegema ja kandma liisingulepingu objektiks oleva sõiduki valduse taastamiseks, müügiks ettevalmistamiseks ning võõrandamiseks, liisinguandjale täiendavateks ja põhitegevusega mitteseotud kulutusteks. Need kulud on seega otseselt tingitud liisingulepingu ülesütlemisest. Hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode müük. Seetõttu on mõistlik ja liisinguvõtjale kokkuvõttes odavam, et see teenus ostetakse sisse.
7.Kostja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadusT (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
9.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud VÕS § 367 lg-t 4 ja 6. juuni 2003. a liisingulepingu osaks olevates üldtingimustes sisalduvaid kokkuleppeid, kui leidis, et sõiduauto müügikulud ei ole hagejale tekkinud lisakulu nimetatud sätte ja kokkulepete tähenduses. Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud ülesütlemise korral hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Kolleegium leiab, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Kassatsioonkaebuses on õigesti esile toodud liisinguandja tegevuse suunatus reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral saaks seda teenust tellida mitmelt erinevalt ettevõtjalt ning hind oleks ettevõtjatel samasisulise teenuse korral erinev, siis tuleks lähtuda madalama hinnaga teenusest ja seega ka madalamatest müügikuludest. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas kostja on kohtumenetluses esitanud väiteid müügikulude ebamõistliku suuruse kohta. Kui selline väide on esitatud, tuleb hinnata, kas müügikulud on mõistlikult põhjendatud.
10.Kolleegiumi arvates on ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena üldtingimuste p 3.7 mõttes. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta tagastas auto alles pärast seda, kui oli selle ise puhastada lasknud, ja ta on esitanud vastuväite puhastusteenuse kulu ebamõistlikkuse kohta, tuleb kohtul hinnata, kas puhastusteenuse kulu on mõistlikult põhjendatud.
11.Ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada

ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Ringkonnakohus on aga lahendis vääralt käsitlenud üldtingimuste p 7.5 ja 7.5.1, leides nende alusel, et kostja ei ole rikkunud sõiduauto viivitamatu tagastamise kohustust. Kuigi hageja on nimetatud punktidele tuginenud, leiab kolleegium, et neid tulnuks analüüsida vaid siis, kui sõiduauto tagastamise tõttu oleksid tekkinud teatud erikulud, mis ei mahtunuks üldtingimuste p-s 3.7 nimetatud kulude (mh liisingueseme valduse ülevõtmine) alla. Selliseid erikulusid ei ole hageja välja toonud. Seega tuleb ka selle kululiigi korral asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas kostja on tuginenud tagastustasu ebamõistlikule suurusele. Kui selline väide on esitatud, tuleb hinnata, kas tagastuskulud on mõistlikult põhjendatud.

12.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et arusaamatuste vältimise ja vaidluste vähendamise huvides on liisingulepingute üldtingimustes soovitav võimalikult täpselt kirjeldada neid kulusid, mis liisinguvõtjat võivad oodata, kui liisinguandja ütleb lepingu üles. Märkida võiks võimalikult täpse kulude koosseisu. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.