Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

S e l g i t u s e d:

Asjaolud ja hageja nõue OÜ Arheograator esitas 29. märtsil 2012. a. Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu lepingujärgse tasu ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 14. juunil 2011. a. lihtsustatud menetlusega riigihanke tulemusena lepingu nr. 11046-E Ruu-Ihasalu maantee nr. 11262 arheoloogiliste väljakaevamiste teostamiseks. Lepingu kohaselt kohustus hageja teostama maantee nr. 11262 arheoloogilised uuringud vastavalt lepingu dokumentidele, milleks olid leping koos lisadega, kostja 16. mai 2011. a. hinnapäring nr. 12-1/048, hageja 24. mai 2011. a. pakkumine ning lepingu muudatused, milles vajaduse korral pidi kokku lepitama pärast lepingule allakirjutamist. Lepingu dokumentide kaudu tuli arheoloogilisi uuringuid teostada rauaaegse asulakoha osas ca 295 m2 alal ja fossiilsete põllujäänuste osas ca 1700 m2 alal. Lepingu p. 3. 1 kohaselt pidi töövõtja tööd lõpetama kolme nädala jooksul peale lepingu sõlmimist. Lepingu p. 4. 1 kohaselt oli lepingu hind kokku 90.108 eurot (s. h. käibemaks). Selliselt oli lepingudokumentidega määratud arheoloogiliste väljakaevamiste teostamine ligikaudsete mahtudega kahel objektil ning selle eest oli lepitud kokku tasu kogumaksumusena. Hageja tegi vajalikud tööd ning hiljemalt 25. juulil 2011. a. vabastati ala teeehitudtööde jätkamiseks. Tööde tegelikuks mahuks kujunes 323 m2 asulakoha osas ning 1750 m2 põllujäänuste osas. Hageja esitas kostjale 1. augustil 2011. a. tööde üleandmisevastuvõtmise akti ning arve nr. 9 kokkulepitud summale vaatamata sellele, et tööde tegelik maht osutus kokkulepitust suuremaks. Maksetähtaeg oli 29. august 2011. a. Kostja ei esitanud hagejale mingeid pretensioone, kuid keeldus akti alla kirjutamast. Arve tasus kostja

kostja tasumisega viivitamise korral maksma viivist 0, 15% tähtaegselt tasumata arve summast iga tasumise tähtaega ületanud päeva eest. Hageja viivisenõue seoses osundatud arvega on seega 14.732, 66 eurot (90.108 x 0, 15% x 109). Lepinguga ettenähtud tööde teostamise käigus selgus, et kavandatava maantee ehituse alal fossiilsete põllujäänuste kihi all paikneb ka kiviaegne asulakoht, mille olemasolu ei olnud varem teada. Et ehitustööde läbiviimine asulakoha arheoloogilisi uuringuid teostamata oli võimatu vastavalt muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 40 lõikele 5, oli vajalik ka kiviaegse asulakoha uurimine. Pooled leppisid 20. juunil 2011. a. välitööde objektil toimunud koosolekul Muinsuskaitseameti esindaja juuresolekul kokku uue avastatud muistise – kiviaja asulakoha (tähistusega Jägala Jõesuu V) – arheoloogilistes uuringutes tee-ehitusvööndis ning selles, et tasumine toimub vastavalt läbikaevatud ala suurusele, kuna selle täpset ulatust ei olnud võimalik määrata. Käsitleti ka maksumuse suurusjärku, mis selliste tööde puhul keskmiselt ruutmeetri hinnaks arvestatakse. Hageja pidas selleks kogemuslikult 217, 30 eurot m2 kohta (käibemaksuta). Hageja tegi 20. juuni 2011. a. lepingu alusel välitööd kokku 292 m2 suurusel alal, mis

76.141 euro võrra suurem kui lepingus kokku lepitu ning 29.228, 35 eurot (käibemaksuga) suurem kui hageja 28. juuli 2011. a. aruandes nimetatud summa. Kostja on seisukohal, et 20. juunil 2011. a. ei sõlminud pooled uut lepingut ega muutnud varem sõlmitud lepingut. Kiviaegse asulakoha väljakaevamistega seonduvad küsimused tuli lahendada olemasoleva lepingu raames, hageja väidetud mahud on tõendamata. Hageja käsitlus tavalisest tasust on alusetu nagu viivisenõuegi. Lepingutasu maksis kostja enne selle kohustuse tekkimist. Viivise väljamõistmise korral tuleb seda vähendada nullini. Kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue 2703, 24 eurot lepingu punktide 6. 7 ja 6. 9 kohaselt tööde teostamisega hilinemisest. Kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama, tuleb hageja nõue tasaarvestada kostja leppetrahvi nõudega hageja vastu. Esimese astme kohtu otsus 18. juuni 2013. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 76.141, 20 eurot, viivise 18.518, 40 eurot ja viivise põhinõudelt (76.141, 20 eurot) VÕS § 113 sätestatud määras alates hagi esitamisest 27. märtsist 2012. a. kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on kohustatud tasuma viiviseid arve nr. 9 hilinemisega tasumise tõttu ning kas kostjal on kohustus tasuda hagejale täiendavalt kiviaegse asula suhtes teostatud arheoloogiliste uuringute eest. Otsuse kohaselt juhindus kohus vaidluse lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõikest 1, § 101 lg. 1 punktidest 1 ja 6, § 108 lõikest 1, § 635 lõikest 1, § 637 lõikest 1 ja §-st 638. Vaidlust ei ole, et kostja soovis teostada maantee nr. 11262 Ruu-Ihasalu remonttöid ning et selleks oli vajalik saada luba Muinsuskaitseametilt. Loa väljastamise eelduseks oli eelnev arheoloogiliste väljakaevamiste teostamine uuringute läbiviimiseks. Vastavalt tellimusele koostas hageja aprillis 2011. a. aruande arheoloogilisest inspektsioonist ja järelevalvest Jägalas ning selle kohaselt saadi kinnitust teetööde alal varem avastatud Jägala Jõesuu IV (rauaaegse) asulakoha ulatuse ja paiknemise kohta ning avastati ulatuslik fossiilsete põllujäänuste kompleks. Aruande kohaselt oli vajalik viia läbi arheoloogilised kaevamised IV asulakoha osas ca 295 m2 suurusel alal ning fossiilsete põllujäänuste osas kokku ca 1700 m2 suurusel alal. Kostja 16. mai 2011. a. hinnapäring kutsus osalema uuringute hinnapakkumises kirjeldatud aladel, mis pidi toimuma hageja poolt aruandes esitatud mahus. 14. juunil 2011. a. sõlmisid pooled lihtsustatud menetlusega riigihanke tulemusena lepingu nr. 11046-E maantee nr. 11262 arheoloogiliste väljakaevamist teostamiseks. Lepingu kohaselt kohustus hageja teostama arheoloogilised uuringud vastavalt lepingu dokumentidele, tööd pidi hageja lõpetama kolme nädala jooksul peale lepingu sõlmimist (p.

tähtsust. Leping nr. 11046-E ei näinud ette kaevamiste täpset mahtu ega ruutmeetrihinda, vaid lepingu dokumentidega oli määratud arheoloogiliste väljakaevamiste teostamine ligikaudsete mahtudega kahel objektil ning selle eest oli kokku lepitud tasu kogumaksumusena. Kostja ei ole oma 16. mai 2011. a. hinnapäringus nr. 12-1/048 ühtlasi nõudnud pakkumise tegemist ühikuhinna äranäitamisega, mistõttu ei saanud kostja keelduda hiljem tööde üleandmisevastuvõtmise akti aktsepteerimast, viidates kaevemahtude erinevustele. Selles, et hageja vastavad arheoloogilised kaevetööd teostas ehk töö valmis, pooled ei vaidle. Kohtule ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks, nagu oleks kostja hagejale tehtud töö osas esitanud pretensioone. Seega oli kostja tehtuga rahul. Eeltoodu kinnituseks on ka asjaolu, et kostja teostas vaidlusalusel territooriumil tee-ehitustöid juba 2011. a. augustikuu algusest. Seega pidi teetööde tegemise eelduseks olev luba Muinsuskaitseametist olemas olema augusti alguseks. Loa väljastamiseks pidi Muinsuskaitseamet vastavalt lepingu punktile 5. 3 arheoloogilised tööd aktsepteerima. Seega hageja töö oli heaks kiidetud. Kostjal puudus alus viivitada lepingust nr. 11046-E tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmisega põhjusel, et hageja oli esitanud lisaks arve nr. 10 täiendavate tööde eest, mille tasumise kohustus oli vaieldav. Lepingu nr. 11046-E p. 4. 1 alusel tuli kostjal tasuda hagejale 75.090 eurot + 20% käibemaks ja maksmise viivitamise korral p. 6. 3 kohaselt on töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist tasumisega viivitamise korral 0, 15% tähtaegselt tasumata arve summast iga tasumise tähtaega ületanud päeva eest. Hageja on arvestanud viivist 109 päeva eest 14.732, 66 eurot. Viivisenõue on põhjendatud ja ei esine VÕS §-s 162 sätestatud aluseid selle vähendamiseks nullini. Puudub vaidlus selles, et lepingu nr. 11046-E objektiks olevate tööde teostamise käigus ilmnes, et kavandatava maantee ehituse alal fossiilsete põllujäänuste kihi all paikneb kiviaegne V asulakoht. Seega on tegemist kultuuripärandi ja rahvusliku rikkusega. Arheoloogi kohustus on tagada arheoloogilise pärandi kaitse, mistõttu hageja kohustuseks oli vastavast asjaolust teavitada Muinsuskaitseametit ja kostjat. 20. juunil 2011. a. toimus vaidlusalusel objektil poolte kokkusaamine, millel osalesid lisaks hageja seaduslikule esindajale, kostja töötajatele (s. h. tunnistaja P P ja kostja direktori asetäitja Aivo Salu) ka Muinsuskaitseameti esindaja ja tunnistaja R R (arheoloog). MuKS § 40 lg. 5 kohaselt tuleb kinnisasjal, kus Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadmata kultuuriväärtusega leid, teha enne tööde alustamist uuringud. Uuringud tehakse loa taotleja kulul. Seega oli maanteeehitustööde läbiviimine ilma asulakoha arheoloogilisi uuringuid teostamata võimatu. VÕS § 6 lg. 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Vaidlust ei ole selles, et 20. juuni 2011. a. koosolekul said hageja töötajad kostjalt nõusoleku vastavate arheoloogiliste uurimistööde läbiviimiseks kiviaegse V asula osas. Seda kinnitavad tunnistajate R R i ja P P ütlused. Ühtlasi on tunnistaja R R kinnitanud, et kostja poolt lubati tööde teostamiseks tasu ning ilma tööde teostamiseks nõusoleku saamiseta ei oleks hageja töötajad kiviaja asulat kaevama hakanud. Kostja pidi teadlik olema, et hagejaga ei ole võimalik uue lepingu sõlmimine eelneva riigihankemenetluse läbiviimiseta. Vastavat asjaolu ei pidanud teadma aga hageja ning see ei takistanud hagejal tööde faktilist teostamist, kuna kostja oli sõnaselgelt soovinud tööde jätkamist. Samuti ei saa pidada kooskõlas olevaks hea usu põhimõttega seda, et kostja andis nõusoleku tööde teostamiseks, kuid tugineb hilisemalt lepingu nr. 11046-E punktile

hilisemalt keeldutakse nende eest tasumast. Kostja on esitanud n. ö. näidis-akti tööde üleandmise-vastuvõtmise kohta lepingule nr. 11046-E „Maanteeameti põhja regiooni täiendava tellimus 20.06.2011“, mille kohaselt on vastavalt Maanteeameti põhjaregiooni poolt

10 summas 76.141, 20 eurot. Töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, kuna kostja keeldumine töö vastuvõtmisest on alusetu ning hageja poolt on põhjendatud tasu nõudmine arve nr. 10 alusel. Kui kostja ei oleks tööd vastu võtnud, siis ei oleks ta tohtinud augusti alguses teostada vaidlusalusel alal ehitustöid. VÕS § 637 lg. 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Arve nr. 10 maksetähtaeg oli 14. august 2011. a., arve on tasumata. Viivisenõue on põhjendatud. Kostja, olles töö vastuvõtmise ja tasu maksmise kohustusega viivituses, pidi olema teadlik viivise maksmise kohustusest. Lepingu nr. 11046-E p. 3. 1 kohaselt pidid tööd olema lõpetatud 5. juulil 2011. a. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööd lõpetati faktiliselt 27. juulil 2011. a. Tööde valmimise tähtaja rikkumine on VÕS § 103 lg. 1 mõistes vabandatav. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Tööde teostamise käigus ilmnes kiviaegne V asulakoht, mis paiknes kavandatava tee-ehituse alal lepingu nr. 11046-E objektiks olnud fossiilsete põllujäänuste all. Vastav asjaolu ei olnud lepingu sõlmimisel ettenähtav ning kostja andis nõusoleku kiviaegse asulakoha osas arheoloogiliste uuringute teostamiseks. Eeltoodut arvestades on põhjendatud esialgselt kavandatud tööde valmimistähtaja viibimine, võttes arvesse sügavusse kaevatavate arheoloogiliste tööde mahukust. Tähtsust ei oma asjaolu, et tööde valmimise tähtaja pikendamises kirjalikku kokkulepet ei sõlmitud, kuivõrd vastavate tööde tegemine otsustati

s. h. lepingus märgitud hinna eest ja tähtaja jooksul, siis pidanuks ta taotlema olemasoleva lepingu muutmist, mitte aga uue lepingu sõlmimist. Ainukene põhjus, miks hageja asus kohtumenetluses tuginema uue lepingu sõlmimisele, oli soov pääseda lepingu p. 6. 2 mõjust, mis nägi ette, et poolte vaheliste läbirääkimiste tulemused, mis puudutavad lepingulist objekti, peavad olema kirjalikus vormis. Maakohus ei ole ülaltoodud küsimuses arvestanud tunnistajate G V ja R R i ütlusi. Muinsuskaitseameti tolleaegne töötaja G V kinnitas kohtuistungil objektil kohalolekut, kui hageja ja kostja arutasid mälestiste kaevamist, kuid G V sõnade kohaselt toimus vastav koosolek kas aprillis või mais 2011. a., mitte aga 20. juunil 2011. a. Seega G V viibis objektil siis, kui arutati hageja poolt teostatavat arheoloogilisest inspektsiooni ja järelevalvet Jägalas 18., 21. ja 25. aprillil 2011. a., mis päädis hageja 8. mai 2011. a. aruandega. Seda kinnitab muuhulgas G V meenutus, et tema arvates ei olnud hageja veel töid teostama asunud. Lisaks puudutab G V jutt üksnes Jägala IV asulakohta ja mitte sõnagagi Jägala V asulakohta. G V on veel öelnud, et pärast eelnimetatud rohke osalejate arvuga kohtumist aprillis või mais käis ta objektil veel ka mai lõpus ning rohkem suve jooksul ta objektil ei käinud. Järelikult ei viibinud G V kindlasti objektil 20. juunil 2011. a., mil hageja väitel sõlmiti n. n. uus leping. G V ei saanud 20. juunil 2011. a. kohtumise kohta mitte midagi öelda, kuna ta ei osalenud sellel kohtumisel. Mistahes uue lepingu sõlmimist ei kinnita ka teine hageja kutsutud tunnistaja R R . Tema väitis kohtuistungil üksnes seda, et lepiti kokku uues korralduses. Täpselt mahtusid arheoloogias prognoosida ei osata, lepiti kokku nii, et esitatakse hiljem kiviaja asula tööde mahud, mis töid teostati. Eeltoodu ei viita mitte mingil moel olemasolevale lepingule lisaks mingi uue lepingu sõlmimisele. Väide, et lepiti kokku mingis uues korralduses, viitab, et mingi olemasolev vana korraldus asendati. Seega R R i arvates muudeti olemasolevat lepingut, mitte ei sõlmitud uut lepingut. Tema sõnadest järelduvalt seisnes muudatus selles, et lisaks rauaaegsele asulakohale ja põllujäänustele pidi hageja teostama ka kiviaegse asulakoha uuringud. Seega R R i ütlused ei tõenda uue lepingu sõlmimist, vaid pigem kinnitavad olemasoleva lepingu muutmist. Tunnistaja P P kinnitas, et hageja väide, et 20. juuni 2011. a. kohtumisel sõlmiti uus suuline leping, ei vasta tõele, kogu jutuajamine käis olemasoleva lepingu alusel tööde tegemisest. Maakohus ei ole ülaltoodud tunnistajate ütlusi, s. h. eriti P P ütlusi, üldse arvestanud. Maakohus on heitnud kostjale ette hea usu vastast käitumist sellega, et kostja on andnud ühelt poolt suuliselt nõusoleku kiviaegse asulakoha uurimiseks, kuid samas tugineb ta lepingu punktile 6. 2, mille kohaselt pidanuks vastav kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult. Sellega kohus sisuliselt möönab, et lepingu regulatsioon omas tähtsust ka kiviaegse asulakoha uuringutega seonduvalt, see on aga vastuolus kohtu tuvastatud uue lepingu loogikaga. Kohus konstateeris ka, et sõlmitud olemasolev leping oli mahtu sügavuti mitte arvestades ebatäpne, seega tunnistades, et leping omas tähtsust ka kiviaegse asulakoha puhul, sest vastasel juhul poleks kiviaegne asulakoht lepingusse puutunud. Järelikult on maakohtu otsus vastuoluline. Kohtu loogika on täiesti puudulik osas, mis puudutab hageja kogemusi seoses lepinguvormiga. Nimelt on kohus leidnud, et hageja väitel pole tal varem suuliste lepingutega probleeme olnud, ja siis, et kostjaga oli hagejal koostöö esmakordne ehk suuliste lepingute puhul varasemate probleemide puudumise väide ei puuduta kuidagi kostjat, ning seejärel, et lepingu vormi on valinud kostja. Kostja oli RHS-le tuginedes valinud lepingule lihtkirjaliku vormi ning lepingu punktis 6. 2 sätestanud, et kõik muudatuskokkulepped peavad kehtivuseks samuti olema sõlmitud lihtkirjalikus vormis. Sellises olukorras oleks tuginemine suulisele kokkuleppele alusetu ning teravas vastuolus kohtu järeldusega, et suuline kokkulepe oli põhjendatud.

8(18)

Maakohus on leidnud, et kiviaegse asulakoha lisandudes on hagejal tekkinud õigus 76.141, 20 euro suurusele täiendavale tasule. See moodustab 84, 5% lepingus kokku lepitud tasust. Sellise täiendava tasunõude on kohus leidnud õigustatud olevat hoolimata kirjaliku kokkuleppe puudumisest. Sealjuures on ainukeseks tõendiks, mis võiks teoreetiliselt tõendada kostjal suulise lepingu alusel tekkinud tasu maksmise kohustuse olemasolu, tunnistaja R R i ütlused. Tunnistaja R R on hageja huvides töötav lepinguline arheoloog, kelle tasu suurus sõltub hagejast ja kelle ütlustest selgus, et arheoloogiliste uuringute sisetöö on kostjalt raha saamata jäämise tõttu seisma pandud. Seega sõltub tunnistaja R R i sissetulek otseselt vaidluse lahendamise tulemusest ja sellises olukorras on lubamatu, et hagi rahuldatakse sisuliselt üksnes selle tunnistaja ütluste alusel. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole üldse arvestanud tunnistaja P P konkreetseid ütlusi täiendava tasu küsimuses, mille kohaselt asulakoht avastati uuringuala piires, põllu alt, raha teema arutelu käigus üldse päevakorrale ei kerkinud, seda ei arutatud ühelgi kohtumisel ja hageja käitumisest ei olnud aru saada, et ta soovib kiviaja asula eest saada täiendavat tasu. Hageja ei taotlenud lepingu muutmist (tasu suurendamist ega tähtaja pikendamist) seetõttu, et tegelikkuses uuringuala pindala hoopis vähenes, mitte ei suurenenud. Hageja 28. juuli 2011. a. aruande kohaselt osutus tööde kogumahuks (põllujäänused, rauaaegne asulakoht ja kiviaegne asulakoht) kokku 1964 m2, mis on 31 m2 võrra väiksem lepingulisest mahust 1995 m2. Maakohus ei ole otsuses nimetatud argumente üldse arvestanud. Maakohus on ekslikult tuvastanud, et leping nägi ette tööde teostamist kahel objektil. Lepingus on tegemist ühe objektiga – teatud ligikaudse suurusega maa-alal arheoloogiliste uuringute teostamisega eesmärgiga vabastada maa-ala tee-ehitustöödeks. Seda on kohtus kinnitanud ka tunnistaja P P , kes ütles, et sõlmitud leping käsitles tema kui teedeehitaja jaoks uuringuala kui ruutmeetreid ühel objektil. Sellise eksimuse tulemusena on kohus ebaõigesti leidnud, et kiviaegse asulakoha uuringu näol on tegemist hoopis kolmanda objektiga, mida leping ei katnud. Kiviaegne asulakoht avastati põllujäänuste alt ehk lepinguobjekti seest. Kiviaegse asulakoha uuringuid teostati samal alal, mis oli lepingus määratletud tööde teostamise maa-alaks, selle lepingu raames. Maakohus on õigesti tuvastanud, et lepingu näol oli tegemist kogumaksumusega lepinguga, mistõttu mahu suurenemine ja vähenemine ei saanud hinnale mõju avaldada. Samas on kohus selle järelduse jätnud ekslikult arvesse võtmata kostjale täiendavat tasumiskohustust pannes. Tulemus on kostja jaoks ebaõiglane, sest isegi koos kiviaegse asulakohaga on uuringute kogumaht osutunud lepingus sätestatud kogumahuga võrreldes väiksemaks. Hoolimata sellest peab kostja kohtu arvates maksma lisaks 76.141, 20 eurot mingi suulise kokkuleppe alusel, mille olemasolu on tõendamata ning millel ei saa lepingu p. 6. 2 kohaselt samuti tähendust olla. Maakohtu selline järeldus ei haaku kogumaksumuse loogikaga. Kostja on hagetava rahasumma arvutanud selliselt, et korrutanud kiviaegse asulakoha uuringuala 292 m2 ühikhinnaga 260, 76 eurot/m2. See on põhjendamatu ka seetõttu, et pooled ei ole lepinguhinda muutnud ja hagejal puudub õigus nõuda lepingus sätestatust suurema tasu maksmist. Lepingu alusel on võimalik ühikhinda leida üksnes selliselt, et lepinguline hind 90.108 eurot jagatakse lepingu eeldatava mahuga 1995 m2. Selliselt on ühikhind 45, 17 eurot/m2. See kehtib ühetaoliselt nii rauaaegse asulakoha kui ka põllujäänuste arheoloogiliste uuringute suhtes, kuna lepingus ei ole neid hinna mõttes eristatud. Puudub põhjendus, miks kiviaegse asulakoha uuringute ühikhind peaks olema oluliselt kõrgem. Lähtudes lepingust tuletatavast ühikhinnast ja hageja 28. juuli 2011. a. aruandes teatatud kogumahust, pidanuks kostja maksma hagejale kokku 88.713, 88 eurot. Tegelikult maksis kostja hagejale 90.108 eurot, kuna tegemist oli kogumaksumusega lepinguga. Tunnistaja P P ütles kohtuistungil, et hageja ei ole selgitanud kivi- või rauaaja fossiilsete põldude uuringute eripära. Sõlmitud 9(18)

kirjalik leping oli kogumaksumusel põhinev leping, kuna põldude ja asulakoha kaevetööde hinnas vahet ei ole. Sellele väitele ei ole hageja vastu vaielnud. Maakohus ei ole selle kohta mingit seisukohta võtnud. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja 28. juuli 2011. a. aruande sisu ega tähendust. Kui hageja esitatud käsitluse tõttu peaks kostja hagejale raha juurde maksma, siis seda maksimaalselt üksnes 28. juuli 2011. a. aruandes nimetatud summades. Hageja hilisem summade suurendamine põhjendusi esitamata ei ole õigustatud. Lepingu punkti 4. 3 kohaselt tekkis kostjal tasumiskohustus alles pärast üleandmisevastuvõtmise akti vormistamist ning selle alusel arve saamist ja aktsepteerimist. Kostja ei ole hageja esitatud akte ega nende alusel esitatud arveid aktsepteerinud, kuna need ei vasta tegelikkusele. Lisaks asjaolule, et arved olid esitatud valede aktide alusel ning arved olid esitatud ennatlikult enne kostjapoolset aktide aktsepteerimist, sisaldasid arved ka lepinguga vastuolus olevaid summasid, mis olid vastuolus ka hageja 28. juuli 2011. a. aruandega. Järelikult ei ole kostjal ka tasumiskohustust tekkinud. Kostjal tekkinuks arve nr. 9 tasumise kohustus alles pärast selle aluseks olnud aktide parandamist ning aktsepteerimist. Kostja on tasunud lepingu hinna hea tahte märgina pärast seda, kui oli selge, et hageja ei kavatse esitatud akte ega arveid muuta. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kohtu järeldus, nagu puuduks vaidlus, et hageja 1. augustil 2011. a. esitatud akt ja arve nr. 9 olid esitatud vastavalt lepingule. Kostja on kogu kohtumenetluse vältel selgitanud, et hageja esitatud aktid ja arved ei vastanud lepingule. Maakohus on teatanud, et tema arvates ei esine VÕS §-s 162 sätestatud aluseid viivisesumma alandamiseks nullini. Samas ei ole kohus sellist seisukohta põhjendanud. Maakohus ei ole selgitanud, milliseid aluseid ei esine ning juhul, kui nullini alandamine on vastuvõetamatu, siis miks on samuti vastuvõetamatu viivisesumma alandamine mingile muule tasemele. Maakohus on tuvastanud 76.141, 20 euro maksmise kohustuse põhjusel, et poolte vahel oli väidetavalt sõlmitud suuline leping, milles oli lepitud kokku tasumine, kuid mitte tasutava summa suurust ega tähtaega. Sellises olukorras, kus isegi kohus ei ole tuvastanud tasumisele kuuluva tasu suuruse osas kokkuleppe sõlmimist, ei ole kostjal riigiasutusena võimalik tasuda mistahes summasid, mida töövõtja arvab heaks küsida. Lisaks sellele nõudis hageja 28. juuli 2011. a. aruandes ühte summat, kuid 1. augusti 2011. a. arvetes juba hoopis suuremat summat, kusjuures väidetud tööde mahte või ühikhindu tõendavaid dokumente hageja ei esitanud ja küsitavate summade suurust ning selle kasvu ei põhjendanud. Selline käitumine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas isegi juhul, kui poolte vahel oleks tõepoolest olnud suuline leping mingite summade tasumiseks. Isegi sellisel juhul oleks hageja pidanud tõendama mahtude tegelikkusele vastavuse ning kasutatava ühikhinna adekvaatsuse. Kohtu tuvastatud suulise lepingu olukorras ning hageja järjepidetut käitumist ja küsitud summade suvalist suurendamist arvestades ei ole viivise väljamõistmine põhjendatud. Selliselt viivise väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega ning ebaõiglane. Viivis oleks tulnud jätta välja mõistmata või alandada seda nullini. Kostja on esitanud hageja vastu leppetrahvinõude. Leppetrahvinõude suuruseks on 2703, 24 eurot. Kostjalt raha väljamõistmise korral tulnuks see kattuvas ulatuses lugeda tasaarvestatuks kostja leppetrahvinõudega. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

10(18)

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega hagi jäetakse rahuldamata. Vaidluse all ei ole, et 14. juunil 2011. a. sõlmisid pooled lihtsustatud menetlusega riigihanke tulemusena lepingu nr. 11046-E maantee nr. 11262 arheoloogiliste väljakaevamiste teostamiseks (kd. I, tl. 8 – 11). Tegemist on töövõtulepinguga vastavalt VÕS § 635 lõikele 1, mille kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Maakohus tuvastas õigesti ja vaidluse all ei ole lepingu sõlmimisele eelnenud asjaolud – sama aasta aprillis hageja poolt tee-ehitusega hõlmatud maa-alal arheoloogilise inspektsiooni teostamine, mille tulemusena avastati sellel rauaaegne asulakoht ja fossiilsete põllujäänuste kompleks ning jõuti järeldusele vajaduses viia läbi arheoloogilised väljakaevamised; kostjal sellest tulenevalt tekkinud vajadus tee-ehituse jätkamise eeldusena maa-alal arheoloogiliste väljakaevamiste teostamiseks ning kostja poolt 16. mail 2011. a. arheoloogilisteks väljakaevamisteks hinnapäringu esitamine. Lepingu kohaselt tuli tööd teha kolme nädala jooksul lepingu sõlmimisest (p. 3. 1), seega pidid tööd olema lõpetatud hiljemalt 5. juuliks 2011. a. Lepingu punktis 4. 1 lepiti kokku, et lepingu hind on töö kogumaksumus ning et lepingu hind on 75.090 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, nii et kokku on selleks 90.108 eurot. Lepingu punktis 4. 3 märgiti, et töö lõpetamisel ja uuringuala üleandmisel ehitustööde jätkamiseks vormistatakse üleandmise-vastuvõtmise akt ning et tellija tasub töövõtjale üleandmise-vastuvõtmise akti alusel koostatud arve 20 päeva jooksul pärast arve saamist ja aktsepteerimist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja poolt tööde tegemise käigus selgus, et uuritaval alal paikneb fossiilsete põllujäänuste all asulakoht, mille läbiuurimine oli tee-ehitustööde jätkamiseks vajalik, et see muistis asus alal, mida kirjalikult sõlmitud leping hõlmas, kuid et selle ala läbiuurimine tõi kaasa vajaduse sügavamaks kaevamiseks kui algselt kavandatud. Hageja on avastatud muistist tähistanud nimetusega Jägala Jõesuu V. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja on teostanud väljakaevamised nii rauaaegsel asulakohal kui fossiilsete põllujäänuste alal, sealhulgas põllujäänuste all asunud kiviaegse asulakoha osas, ning et

Kostja leiab, et kiviaegsel asulakohal väljakaevamiste tegemiseks ei ole uut lepingut sõlmitud, vaid hageja pidi töö tegema kirjalikult sõlmitud lepingu raames, taotledes soovi korral lepingu tingimuste muutmist; et hageja ei ole esitanud taotlust lepingu muutmiseks, sealhulgas tasu suurendamiseks, ei ole tal õigust täiendavat tasu nõuda. Kostja leiab ka, et kuna hageja ei esitanud tööde kohta korrektseid akte, tema esitatud andmed olid aga ajas muutuvad ja vastuolulised, siis on hageja ise põhjustanud segaduse, mis ei võimaldanud kostjal kohe pärast töö valmimist kokkulepitud tasu maksta, viivitus on aga aset leidnud hagejast endast tulenevatel asjaoludel. Seega on vaidlus ennekõike selle üle, kas pooled sõlmisid kiviaegsel asulakohal väljakaevamiste teostamiseks uue lepingu või tuli töö teha 14. juunil 2011. a. kirjalikult sõlmitud lepingu raames. Hageja on oma seisukohta põhjendades väitnud, et uus suuline leping sõlmiti väljakaevamiste asukohas 20. juunil 2011. a. toimunud koosolekul, mille käigus kostjat uue muistise avastamisest teavitati. Oma menetlusdokumentides ei ole hageja väidetavalt uue lepingu sõlmimise asjaolusid esile toonud ning on uue lepingu sõlmimise tuletanud asjaolust, et kirjalikku lepingut ei muudetud, kuid kostja tellis hagejalt ka uue muistise uuringu (kd. I, tl. 115, p. 2. 6 – 2. 8), kusjuures väljakaevamiste maksumust ei saadudki siis määrata, kuna kiviaegse asulakoha ulatus tee-ehituse alal ei olnud teada (samas, p. 2. 10). Kostja on omaks võtnud, et 20. juunil 2011. a. objektil toimunud kohtumisel teavitas hageja kostjat, et avastatud on kiviaegse asulakoha olemasolu, mille osas tuleb samuti teostada arheoloogiline uuring (kd. I, tl. 70, p. 9). Igasuguseid muid kokkuleppeid seoses uue muistisega on kostja eitanud (kd. I, tl. 73, p. 20). Kolleegium leiab, et oma väidet, nagu oleksid pooled 20. juunil 2011. a. sõlminud suulises vormis uue lepingu tee-ehitusalal avastatud kiviaegse muistise väljakaevamisteks, ei ole hageja usutavalt põhjendanud ega tõendanud. VÕS § 9 lg. 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega pidi hageja, kes uue lepingu sõlmimisele tugineb, põhjendama ja tõendama, et pooled vahetasid tahteavaldusi, mille põhjal on piisavalt selge, et nad on saavutanud kokkuleppe uue lepingu sõlmimises 14. juunil 2011. a. kirjalikult sõlmitud lepingu kõrval, mille täitmine oli pooleli. Hageja ei ole seda teinud. Kõigepealt ei ole hageja mõistetavalt põhjendanud seda, miks ei oleks saadud kiviaegset muistist uurida kirjaliku lepingu raames. Lepingut tuleb tõlgendada vastavalt VÕS §-s 29 sätestatule (sellele on ka pooled ise lepingu punktis 10. 1 sõnaselgelt osundanud). VÕS § 29 lg. 1 lause 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning lg. 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimuste selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud asjaolud, mida lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada, muuhulgas on selleks lepingu olemus ja eesmärk (p. 4), lõikes 6 on aga sätestatud, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Selle üle, et 14. juuni 2011. a. lepingu eesmärgiks oli eelkõige teha tee-ehituse alla jääval alal vajalikud arheoloogilised väljakaevamised, et tee-ehitus oleks võimalik, ei ole pooltel eriarvamusi. Nii oma menetlusdokumentides kui maakohtus toimunud kohtuistungil on hageja kinnitanud, et maanteeametit huvitas üksnes see, et ehitusala saaks vabaks ning teda ei huvitanud see, mida kaevatakse (vt. näit. kd. I, tl. 183). Nii oli hageja kirjaliku lepingu sõlmimisel kostja huvist ja lepingu sõlmimise eesmärgist teadlik ning sellest eesmärgist tuleb lähtuda ka lepingu kui terviku tõlgendamisel. Lepingu eesmärgiga – teha vajalikud toimingud ala vabastamiseks tee-ehituseks – on seletatav ka asjaolu, et lepingutekstis ei ole lepingu-

12(18)

objekti määratletud muististega, nagu hageja need on tähistanud (Jägala Jõesuu IV ja fossiilsed põllujäänused) ja mida hageja kirjaliku lepingu objektideks peab. Lepingu kohaselt määratleti lepingu objekt kui maantee nr. 11262 Ruu-Ihasalu arheoloogilised uuringud vastavalt lepingu dokumentidele (p. 1. 1) ning lepingu dokumentideks olid lepingu p. 2. 1 kohaselt leping koos lisadega, kostja 16. mai 2011. a. hinnapäring, hageja 24. mai 2011. a. pakkumine ja lepingu muudatused, milles vajaduse korral pidi kokku lepitama pärast lepingule allakirjutamist. Lepingudokumendis endas lepingu objekti, sealhulgas töö mahtu täpsemalt ei kirjeldatud ega määratletud. Lepingus viidatud hinnapäringus märgiti, et arheoloogilised väljakaevamised tuleb teostada hageja poolt aruandes esitatud mahus ning uurimist vajavate alade pindalad on 295 m2 ja 1700 m2 (kd. I, tl. 12). Ka hinnapäringus uurimist vajavat objekti täpsemalt ei määratletud. Hageja poolt koostatud aruandes, millele kostja hinnapäringus osundati, oli märgitud, et arheoloogilised väljakaevamised on vajalikud Jägala Jõesuu IV asulakoha osas umbes 295 m2 suurusel alal ja fossiilsete põllujäänuste osas umbes 1700 m2 suurusel alal (kd. I, tl. 13 – 19). Aruannet on selle lõppu lisatud post scriptumi kohaselt täiendatud 8. mail 2011. a. märkusega, et osa Jägala Jõesuu IV asulakoha kultuurkihist on lõhutud ning uuesti on tarvilik määrata kindlaks kaevamisvajadusega ala pindala ning fikseerida kultuurkihi paiknemine (kd. I, tl. 20). Kumbki pool ei ole väitnud, nagu oleks väljakaevamisala enne lepingu sõlmimist ka tegelikult täpsustatud, hageja poolt 24. mail 2011. a. tehtud hinnapakkumist ei ole kohtule aga esitatud. Eespooltoodust nähtub, et muistiseid selliselt, nagu hageja on need tähistanud, on nimetatud üksnes hageja enda poolt lepingu sõlmimisele eelnevalt tehtud uuringus, kusjuures sealgi umbkaudselt ja postskriptumist nähtuvalt muutus väljakaevamiste ala ka eelneva uuringu tegemise ja kirjaliku lepingu sõlmimise vahelisel ajal. Kolleegium leiab, et taolistel asjaoludel ei saa nõustuda hagejaga, nagu oleks kirjalikus lepingus pooled ühiselt pidanud lepinguobjektina silmas muistiseid, mida hageja tähistab kui Jägala Jõesuu IV asulakohta ja fossiilseid põllujäänuseid, vaid silmas peeti uuringuid kogu tee-ehitusega hõlmataval alal, mille kogupindala 1995 m2 on märgitud kostja hinnapäringus. Nii eespoolosundatud uuringust, kus uurimist vajavate alade suurus on märgitud ligikaudsena, kui hageja enda selgitustest seoses uue kiviaja muistise avastamisega nähtub, et enne väljakaevamiste tegelikku teostamist ei olegi võimalik nende mahtu täpselt kindlaks määrata. Sama järeldub ka hageja poolt kostjale esitatud arvestusest tööde tegelike mahtude kohta (kd. I, tl. 80), mille kohaselt planeeritud kaeveala ja tegelikult läbiuuritud ala mahud küllalt olulisel määral erinevad. Kolleegium leiab, et lepingu punktis 6. 8 tellijale ette nähtud õigus teha vajadusel ettepanekuid lepingu muudatusteks ning punktis 6. 2 kokkulepitu, mille kohaselt pooltevaheliste läbirääkimiste tulemused, mis puudutavad lepingulist objekti, peavad olema kirjalikus vormis ja need loetakse lepingu lisadeks, on lisatud lepingusse just lepinguobjekti umbkaudset määratletust ja selle hilisema täpsustamise vajadust silmas pidades. Kokkulepete kirjaliku vormistamise nõue on kooskõlas ka kostja poolt esiletooduga, mille kohaselt kostjal ei ole õigust sõlmida suulisi lepinguid. Samas on hageja poolt lepingule antud hinnang vastuoluline, sest ühest küljest ei olnud tema arusaamise kohaselt kirjaliku lepingu järgi tasu saamiseks oluline see, kas tegelik töömaht suureneb või väheneb (vt. näit. kd. I, tl. 186), sellest järeldub aga, et lepinguobjekti lepingus täpsel ja ammendaval määratlemisel ei olnud tähtsust; teisest küljest on hageja nõudnud täiendavat tasu esialgsega võrreldes ulatuslikuma uuringu eest just sel põhjendusel, et tegelik töömaht osutus esialgselt kokkulepitust suuremaks, sellest järeldub aga, et lepinguobjekti täpsel määratlusel oli oluline tähtsus. Lepinguobjekti täpne määratletus ei saa üheaegselt olla tähtis ja tähtsusetu. Seda, miks peab hageja lepinguobjekti määratlemisel esmatähtsaks omaenda poolt muististele antud tähistusi, ei ole loogiliselt mõistetavalt põhjendatud. Lisaks ei ole asjas esile toodud taolisi asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et pooled sõlmisid kiviaegse asulakoha väljakaevamisteks uue lepingu. Kostja on seletanud, et 13(18)

riigil ei ole õigust sõlmida suulisi lepinguid, vaidlusaluste tööde tegemiseks tuleb aga välja kuulutada riigihange, mille tulemusel leping on võimalik sõlmida. Ka kirjalik leping hagejaga oli sõlmitud riigihanke tulemusena, milles hageja osales, samas ei ole hageja esile toonud ühtegi juhtumit, mil ta oleks teostanud arheoloogilisi väljakaevamisi kostjaga väljaspool riigihanget sõlmitud suulise lepingu alusel, nagu ta on väitnud, taolise väite tõendamisest rääkimata. Kolleegium leiab, et osundatud asjaolud annavad aluse eeldada, et hagejale olid äratuntavad õiguslikud raamid, mis seadsid piirid kostja poolt lepingute sõlmimisele. Tavasid ja lepingupoolte tavalist praktikat tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada (VÕS § 29 lg. 5 p. 6). Nõustuda saab küll hagejaga, et kui riik oleks sõlminud lepingu talle selleks kehtestatud piiranguid rikkudes, siis ei saaks sellest veel järeldada, et lepingut ei ole sõlmitud. Samas tuleb aga hagejal tõendada, et taoline leping on sõlmitud. Hageja ei ole tuginenud faktilistele asjaoludele, mille põhjal võiks järeldada, et poolte tahe oli luua juba olemasoleva lepingu kõrvale uus õigussuhe, taoliste asjaolude tõendamisest rääkimata. Nii ei ole hageja väitnudki seda, nagu oleks 20. juunil toimunud töökoosolekul poolte vahel olnud arutelu uue lepingu sõlmimise üle vana lepingu kõrvale, ometi oleks uue lepingu sõlmimine niisugust arutelu eeldanud, arvestades lisaks eespooltoodule eriti asjaolu, et kirjalikult sõlmitud lepingu täitmine oli pooleli ja uue muistise avastamine tõi kaasa ka muutuse selles, mida täpselt lepingu eesmärgi saavutamiseks tuli teha. Ainuüksi asjaolust, et hageja kostjat muistise avastamisest teavitas ja kostja nõustus selle läbiuurimisega, veel taolise uue lepingu sõlmimist järeldada ei saa. Eespool on kolleegium põhjendanud ka, et kirjalikus lepingus oli ette nähtud võimalus lepinguobjekti muutumisel ka lepingu tingimusi muuta. Hageja on kinnitanud, et kostja jaoks oli esmatähtis maantee ehituse alale jääva ala võimalikult kiire vabastamine ehitustööde jätkamiseks (kd. I, tl. 116, p. 2. 10), loogiliselt ei ole põhjendatud aga, miks oli vaja selle kirjalikult sõlmitud lepingu eesmärgiga sama eesmärgi saavutamiseks sõlmida uus leping, nagu hageja on väitnud. Kogu menetluse kestel on hageja oma väidetes uue lepingu sõlmimise kohta olnud ka üldsõnaline, jättes väidetava lepingu sõlmimist puudutavad faktilised asjaolud esile toomata. Alles apellatsioonikohtu istungil seletas hageja vastuseks kohtu küsimusele, et väidetava kokkuleppe sõlmijad olid hageja poolt seaduslik esindaja Aivar Kriiska ja kostja poolt P P ning et kokku lepiti selles, et kiviaegse asulakoha väljakaevamiste maksumus lähtub reaalsest töömahust ning et juttu oli ruutmeetri hinnast, mis tavaliselt jääb 3500 – 4000 krooni vahele (kd. II, tl. 49). Samas ei põhjendanud hageja ka siis seda, mis oleks takistanud olemasolevat lepingut vastavalt väidetavalt saavutatud kokkuleppele muutmast. Varasemas menetluses ei olnud hageja esitanud väiteid kokkuleppe sõlmijate ega selle konkreetsema sisu kohta. Hagiavalduses ja selle täpsustuses on hageja märkinud vaid, et käsitleti maksumuse suurusjärku, mis selliste tööde puhul keskmiselt ruutmeetri hinnaks arvestatakse (kd. I, tl. 3, p.

luges meetreid ja pakkus meetri kaevamise hinda, et asi võib minna suuremaks, kuna kõike ei olnud näha; hageja ja Maanteeamet jõudsid kokkuleppele, et hageja kaevab mälestise läbi, piiranguid ei tehta, summat ei mäleta. Pärast seda juhtumit käis tunnistaja, kes lahkus oma ütluste kohaselt Muinsuskaitseametist töölt 2011. a. juunis, vist 21. kuupäeval, veelkord objekti vaatamas ja kõik oli hästi laabunud (kd. I, tl. 189). Arvestades tunnistaja poolt antud ajamääranguid ja olukordade kirjeldusi, leiab kolleegium, et tunnistaja ütluste põhjal ei saa järeldada, nagu oleks tunnistaja viibinud 20. juuni 2011. a. koosolekul ja võiks seega kinnitada hageja poolt väidetud kokkuleppe sõlmimist. Tunnistaja R R , kes on oma ütluste kohaselt olnud varasemal ajal hagejaga seotud ja juhatanud mitmeid tema poolt töövõtulepingute alusel tehtud kaevetöid, sealhulgas ka vaidlusaluseid väljakaevamisi, selgitas, et pärast kiviaegse asulakoha avastamist tuli kokku koosolek, kus selgitati olukorda ja lepiti kokku uues korralduses ning kuna arheoloogias täpselt tööde mahtusid prognoosida ei osata, siis tuli hagejal hiljem esitada tööde mahud, mis tegelikult tehti; rahast oli juttu niipalju, et läheb, kaua läheb ja maksab, mis maksab (kd. I, tl. 191). Kolleegium leiab, et need ütlused ei ole piisavad, et tuvastada uue lepingu sõlmimine, sest isegi tunnistaja ütluste tõele vastavust eeldades ei oleks nende põhjal võimalik järeldada uue lepingu sõlmimist, pigem kostja valmisolekut muuta juba sõlmitud lepingu maksumust. Kostja on aga taolise umbmäärase kokkuleppe („läheb, kaua läheb ja maksab, mis maksab“) olemasolu ka eitanud. Kostja esitatud tunnistaja P P , kes töötab Maanteeametis ja oli vaidlusalusel objektil kostja esindaja, andis ütlusi, mille kohaselt 20. juunil teavitas hageja teda kiviaja asula avastamisest ja objektil kohtudes tutvustasid arheoloogid leitud rauast odaotsa; arutati, kuidas edasi; raha teemat üldse päevakorrale ei kerkinud, see tõstatati esmakordselt pärast lepingu täitmist; kokku lepiti, et üritatakse tähtajast kinni pidada ja seda vaid minimaalselt ületada; kogu jutuajamine käis olemasoleva lepingu alusel tööde tegemisest ning kivi- ja rauaaja või fossiilsete põldude uuringute eripära hageja ei selgitanud (kd. I, tl. 193). Eespooltoodust nähtub, et tunnistajate ütlused on vastuolulised osas, mis puudutab väidetavat umbmäärast kokkulepet raha maksmise kohta. Kumbki tunnistaja on seotud ühega pooltest ja eeldada võib, et kummalgi on mõningane huvi selle vastu, et asi lahendataks soodsalt just ühele poolele, seega ei ole põhjust emma-kumma ütlusi teisele eelistada. Et muid tõendeid taolise üldsõnalise kokkuleppe olemasolu kohta ei ole esitatud, ei ole tunnistaja R R i ütlused piisavad, et selle olemasolu tuvastada. Mis aga puudutab hageja väidet selle kohta, nagu oleks 20. juuni 2011. a. kohtumisel käsitletud maksumuse suurusjärku, mis selliste tööde puhul keskmiselt ruutmeetri hinnaks arvestatakse, siis ei nähtu see ka hageja enda esitatud tunnistaja R R i ütlustest. Eespooltoodud põhjendusel nõustub kolleegium kostja seisukohaga, et töö käigus avastatud kiviaegse asulakoha väljakaevamised tuli hagejal teha 14. juunil 2011. a. kirjalikult sõlmitud lepingu raames, taotledes vajadusel kooskõlas lepingu punktiga 6. 8 lepingu muutmist. Õigust nõuda lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise korral lepingu muutmist võimaldab ka VÕS § 97, mille lg. 1 kohaselt juhul, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Seega, kui hageja kulud seoses lepingu täitmisega algselt kokkulepituga võrreldes oluliselt suurenesid, nagu ta on väitnud, oleks ta VÕS § 97 lõikes 2 sätestatud asjaolude olemasolul saanud iseenesest taotleda lepingutasu suurendamist. Kumbki pool ei ole tuginenud sellele, nagu oleks hageja teinud kostjale ettepanekuid lepingu muutmiseks või oleks koostatud lepingu punktis 6. 2 märgitud kirjalikke dokumente, mis puudutaksid läbirääkimisi lepingu objekti kohta. Niisuguste asjaolude puudumine nähtub mõlema poole väidetest. Nõustuda ei saa aga hageja seisukohaga, nagu saaks juba ainuüksi 15(18)

sellest, et kirjaliku lepingu tingimusi ei muudetud, järeldada, et kiviaegse asulakoha väljakaevamisteks sõlmiti uus leping. Lepingu tingimuste muutmise algatus pidi eespoolosundatud sätete kohaselt lähtuma kahjustatud lepingupoolelt, kelleks esitatud asjaolude alusel sai olla vaid hageja, omaenda käitumisest tulenevat ei saa aga omistada vastaspoolele. Vaidlust ei ole selle üle, et lepingujärgse tasu 90.108 eurot on kostja hagejale tasunud. Et hagejal ei ole nõudeõigust täiendava tasu saamiseks, tuleb tema sellekohane nõue jätta rahuldamata. Kuna hagejal ei ole nõuet täiendava tasu saamiseks, siis ei kerki ka küsimust selle maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks. Hageja on esitanud viivisenõude ka lepingujärgse tasu 90.108 euro maksmisega viivitamise eest ajavahemikul 20. augustist 7. detsembrini 2011. a. summas 14.732, 66 eurot. Kolleegium leiab, et sellegi nõude rahuldamiseks ei ole alust. VÕS § 113 lg. 1 lause 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooltevahelise lepingu punktis 6. 3 nähti ette tellija kohustus tasumisega viivitamise korral maksta viivist 0, 15% tähtaegselt (p. 4. 3) tasumata arve summast iga tasumise tähtaega ületanud päeva eest. Lepingu p. 4. 3 kohaselt tuli töö lõpetamisel ja uuringuala üleandmisel vormistada üleandmise-vastuvõtmise akt ning tellijal oli kohustus tasuda töövõtjale selle akti alusel koostatud arve 20 päeva jooksul pärast arve saamist ja aktsepteerimist. Ka lepingu punktis 5. 3 on märgitud, et Muinsuskaitseameti poolt aktsepteeritud töö vastuvõtmisel-üleandmisel kirjutavad pooled alla üleandmise-vastuvõtmise aktile kahes eksemplaris. Lepingujärgse tasu 90.108 eurot kandis kostja hagejale üle

poolt faktiliselt tehtud töö maksumus aga 88.713, 88 eurot. Kostja tegi ettepaneku tööd selliselt akteerida ja nõustus sel juhul lepingutasu 90.108 eurot täies ulatuses välja maksma vaatamata lepingu lõpptähtaja ületamisele 20 päeva võrra. Eespool on kolleegium põhjendanud, et hagejal ei olnud lisaks lepingus kokku lepitud tasule täiendava tasu osas nõudeõigust, seega oli kostja taoline ettepanek kooskõlas pooltevahelise lepinguga. Osundatust nähtub, et kostja oli 29. juulil 2011. a. valmis hagejale lepingujärgse tasu üle kandma. Sellele ettepanekule hageja ei vastanud, esitas aga kostjale 1. augustil 2011. a. kaks akti tööde üleandmise-vastuvõtmise kohta: ühes märgitu kohaselt on hageja teinud tööd vastavalt lepingule 11046-E (kd. I, tl. 21), kusjuures akt ei sisalda tööde mahte ega maksumust; teises märgitu kohaselt on väljakaevamised Jägala Jõesuu V kiviaja asulakohal kokku 292 m2 suurusel alal tehtud vastavalt kostja poolt 20. juunil 2011. a. tellitud töödele (kd. I, tl. 31), ka see akt ei sisalda tööde maksumust. Üheaegselt aktidega edastas hageja kostjale kaks arvet: ühe viitega lepingule 11046-E 90.108 euro tasumiseks (kd. I, tl. 22) ja teise viitega Maanteeameti 20. juuni 2011. a. tellimusele 76.141, 20 euro tasumiseks (kd. I., tl. 32). Kostjale alla kirjutamata aktide alusel esitatud arvete kogusumma moodustas 166.249, 20 eurot ning ületas oluliselt mitte üksnes lepingumaksumust, vaid ka hageja poolt eelnevalt esitatud töö aruandes märgitud rahasummat, milleks oli olnud 137.020, 65 eurot (kd. I, tl. 80). Mingeid hagejapoolseid selgitusi ei järgnenud. Korrektset üleandmise-vastuvõtmise akti ei olegi hageja kostjale esitanud. Selliselt esitatud aktidele keeldus kostja alla kirjutamast. Kolleegium leiab, et kostja keeldumine oli põhjendatud, sest üks aktidest (kd. I, tl. 21) oli puudulik ega sisaldanud tegelikult tehtud töö kirjeldust, mahtu ega maksumust, kahe akti esitamine, sealhulgas eraldi tellimuse alusel, mida ei olnud tehtud, oli aga eksitav. Kahe üheaegselt esitatud akti alusel kokku (kui arvestada ühes märgitud töömahtu ja lähtuda teises olevast viitest kirjalikule lepingule ja võtta hüpoteetiliselt arvesse selles kokkulepitud töömahtu) oleks akteeritud töömaht ületanud lepingus kokkulepitu olulisel määral. See ei olnud kooskõlas ka hageja poolt varem esitatud tööaruandega. Kostja 29. juuli 2011. a. e-kirjast nähtub, et kui hageja oleks esitanud akti vastavalt sõlmitud lepingule, oleks kostja olnud valmis seda aktsepteerima ja ka raha üle kandma, seega põhjustas viivituse hagejast endast tulenev asjaolu. Ka edasiselt on hageja esitanud tööde mahtude kohta erinevaid andmeid: 4. novembri 2011. a. kirjas oli läbiuuritud fossiilsete põllujäänuste pindalaks märgitud 1750 m2 (kd. I, tl. 97) erinevalt 28. juuli aruandest, kus selle suuruseks oli 1340 m2. VÕS § 101 lg. 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud asjaoludel ei saa hageja tugineda kostja viivitusele lepingutasu maksmisel, sest lepingust tuleneva kohustuse tööle vastava akti esitamiseks jättis ta ise täitmata. Sellest tulenevalt ei ole lisaks vajalik käsitleda seda, kas või millal on hageja lepingujärgse tasu nõue muutunud sissenõutavaks. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tegi pooltele ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga, mille kohaselt kostja tasub hagejale 50.000 eurot. Seejuures arvestas kolleegium vaidlusaluse lepingu täitmisel tekkinud olukorda, mil selgus uue uurimist vajava muistise olemasolu, aga ka kostja seisukohta, millest võib mõista, et kui hageja oleks taotlenud lepingu täitmise käigus selle tingimuste muutmist tasu suurendamiseks seoses lepinguobjekti täpsustumisega, siis oleks ta seda kaalunud. Kompromissi summa suurusjärgu puhul lähtus kohus hageja enda arvestusest lepingu täitmise tulemuse kohta (kd. I, tl. 80). Kostja võttis kohtu poolt tehtud pakkumise vastu ja oli nõus kompromissina tasuma hagejale 50.000 eurot vaatamata sellele, et lepingu muutmist ei ole hageja vastavalt pooltevahelisele

17(18)

lepingule ja VÕS §-le 97 taotlenud. Kompromiss jäi sõlmimata, sest hageja taolise ettepanekuga ei nõustunud. Et hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte poolt nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.