Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): K L (isikukood: xxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxx), tehingulised esindaja Andrei Matvejev ja Igor Sumarok Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): R Y (end M; isikukood: xxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxx), tehinguline esindaja Marina Smirnova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 18.06.2013.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, R Y kanda.
4.Keelduda kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest ja tagastada need apellandile.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.11.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjalt võla 9666 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.06.2011.a suulise laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 25 000 eurot. Laenu andis hageja üle sularahas. Kostja pidi laenu tagasi maksma hiljemalt 01.01.2012.a. Kostja tagastas hagejale 03.11.2011.a 13 334 eurot ning 05.01.2012.a veel 2000 eurot. Tagastamata on seega 9666 eurot. Kostja on andnud hagejale võlakirja. Raha kostjale laenamiseks võttis hageja oma firma OÜ Atlantic Fish Market kassast. Eeltoodu alusel palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 9666 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 690,76 eurot ning lisanduva viivise. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole pooled laenulepingut sõlminud. Kostja küll kirjutas võlakirja, kuid tegelikult raha ei saanud. Samuti ei ole ta hagejale tagastanud ei 13 334 eurot ega 2000 eurot. Kostja kirjutas võlakirja hageja aitamiseks, sest hageja tahtis selle esitada kolmandale isikule, kellelt soovis laenata 75 000 eurot. Võlakiri oli mõeldud kasutamiseks garantiikirjana kolmandast isikust võlausaldaja rahustamiseks. Kostjal ei olnud 25 000 eurot laenata vaja, midagi kallimat ta endale alates 03.06.2011.a soetanud ei ole ega suuremaid summasid oma pangakontole ka pannud ei ole. Samas olid hagejal 2011.a mais suured probleemid seoses raha puudumisega, ta pidi laenama 75 000 eurot. Raha puudumise tõttu ei oleks saanud hageja kostjale raha laenata. 2011.a laenas kostja vanaema OÜ-le Atlantic Fish Market 3895 eurot. Kui kostjal oleks olnud raha vaja, oleks ta võinud küsida oma vanaemalt, mitte laenata hagejalt. Samuti kui hagejal olid majanduslikud raskused ka OÜ-l Atlantic Fish Market, sest oli probleem palkade ja maksude maksmisega. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 18.06.2013.a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 9666 eurot, viivise 690,76 eurot ja viivise alates 21.11.2012.a kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooled vaidlevad, kas nad on sõlminud laenulepingu. Hageja on kohtule esitanud 03.06.2011.a kostja poolt allkirjastatud dokumendi, milles kostja on omakäeliselt kirjutanud, et võttis hageja käest laenu 25 000 eurot ja kohustub selle tagasi maksma mitte hiljem kui 01.01.2012.a (t lk 10). Kostja tunnistab, et on sellise dokumendi kirjutanud ja hagejale andnud. Kohus leidis, et 03.06.2011.a dokument on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 alusel. Kumbki pooltest pole väitnud, et 03.06.2011.a dokumendiga oleks soovitud luua iseseisev kohustus, mistõttu asus kohus seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus muudab poolte tõendamiskoormist. Võlausaldaja ei pea tõendama võla olemasolu, võlgnik peab võla tasumise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole. Kohus on hageja ja kostja üle kuulanud vande all. Hageja kinnitas oma vande all antud seletuses (t lk 124), et kostja küsis temalt laenu. 01.06.2011.a võttis hageja firma kassast raha
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351 ning 03.06.2011.a andis selle kostjale. Kostja maksis raha osaliselt tagasi, kuid pärast firmast lahkumist rohkem tagasi ei maksnud. Kostja selgitas vande all (t lk 122), et 03.06.2011.a, kui kostja tuli tööle, pöördus tema poole hageja palvega kirjutada allkiri, et on saanud võlgu 25 000 eurot. Hageja seletas kostjale, et allkiri kannab formaalset iseloomu ja on vajalik argumendina tema kreeditoridele. Hageja kostjale raha ei andnud. Nii nagu kostja ei saanud hagejalt raha, ei ole ta ka hagejale raha tagastanud. Kohus leidis, et hageja ja kostja vande all antud seletused on teineteisele täies ulatuses vastukäivad. Kohtul puudub alus pidada kummagi poole seletust kaalukamaks. Sellest tulenevalt hindas maakohus, kas ülejäänud tsiviilasjas kogutud tõendid toetavad kummagi poole vande all antud seletust. Kostja on esitanud Harju Maakohtu kinnistusosakonna tõendi (t lk 27), mille kohaselt kostjal puudub kinnisvara. Samuti on kostja esitanud oma Danske Bank A/S Eesti filiaali, Swedbank AS-i ja AS-i SEB Pank pangakontode väljavõtted (vastavalt t lk 28–37, 38, 39–40), millistest nähtuvalt ei ole kostja pärast 03.06.2011.a kandnud oma kontole 25 000 eurot. Kõige suurem väljavõtetel kajastuv laekumine on 1620 eurot, mis ei ole arvele makstud kostja poolt. Kostja esitas ka Maanteeameti kirja (t lk 58), mille kohaselt on 01.06.2011.a–13.12.2012.a liiklusregistris kostja nimel olnud ainult üks sõiduk BMW 320I, samuti Maksu- ja Tolliameti tõendi (t lk 59–61), millest nähtuvalt sai kostja 2010.a OÜ-lt Atlantic Fish Market maksustatavat tulu 13 050 krooni ja 2011.a 2502,18 eurot. Kohus leidis, et nimetatud tõendid ei tõenda, et kostja ei saanud hagejalt laenu 25 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt anti laen üle sularahas, mistõttu see ei saagi kostja arvetel kajastuda. Ka ei pruukinud kostja ise laenusummat oma arvele kanda, vaid võis hoida seda sularahas või anda kasutamiseks või hoiustamiseks kolmandatele isikutele. Kinnistute ja uute sõidukite puudumine võiks tõendada, et kostja ei ole laenusummat, vähemalt kinnistute ja sõidukite ostmiseks, kasutanud, mitte aga, et ta laenu saanud ei ole. Kostja on esitanud äriregistri väljatrüki OÜ Atlantic Fish Market kohta (t lk 63–66), mille kohaselt on hageja nimetatud äriühingu ainuosanik ja üheks juhatuse liikmeks. Kostja esitas ka Maksu- ja Tolliameti maksuvõlgade tõendi (t lk 62), mille järgi on 30.01.2013.a seisuga OÜ Atlantic Fish Market maksuvõlg 1287,46 eurot, sh tasumisgraafikus 1180,58 eurot, samuti OÜ Atlantic Fish Market krediidiraporti 24.01.2013.a seisuga (t lk 56–57), millest nähtuvalt on 21.01.2013.a äriühingu maksuvõlg 1584,99 eurot, sh maksegraafikus 1304,17 eurot, ja võlgnevus 1032,28 eurot Kreedix OÜ-le. Asjaolud, et kostja on OÜ Atlantic Fish Market osanik ja juhatuse liige, osundavad sellele, et kostjal oli faktiliselt võimalik äriühingu kassast isiklikuks tarbeks raha võtta. Maksuvõla, mis on pealegi tasumisgraafikus, olemasolu ei tõenda, et OÜ Atlantic Fish Market oli majanduslikult nii halvas olukorras, et selle kassas ei saanud raha olla. Maksuvõlgade tõendist ja krediidiraportist koostoimes nähtub, et maksuvõlg vähenes. Krediidiraporti alusel võib järeldada üksnes, et Kreedix OÜ on seisukohal, et hageja võlgneb temale 1032,28 eurot. Puuduvad andmed selle kohta, et nimetatud kohustuse olemasolu oleks kohtuotsusega tuvastatud või hageja seda tunnistaks. Väidetava kohustuse ulatus ning asjaolu, et krediidiraportis on ära toodud ainult üks võlausaldaja, ei anna isegi kohustuse olemasolul alust arvata, et OÜ-l Atlantic Fish Market oleksid tõsised majanduslikud raskused. Nimetatud tõendid ei
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351 tõenda seega, et hageja ei saanud laenatavat raha OÜ Atlantic Fish Market kassast võtta. Kostja väide, et OÜ-l Atlantic Fish Market oli raskusi palkade maksmisega, on paljasõnaline. Kostja taotlusel kogus kohus tõenditena hageja 2010.a tuludeklaratsiooni (t lk 96–100), 2011.a tuludeklaratsiooni (t lk 101–105), 19.04.2013.a maksuvõlgade puudumise tõendi hagejal (t lk 106) ja 2010.a ning 2011.a TSD kokkuvõtted (t lk 107, 108) tehtud väljamaksete ja kinnipeetud tulumaksu kohta. Kuivõrd hageja seletuse kohaselt sai ta laenuks antud raha OÜ Atlantic Fish Market kassast, ei ole nimetatud tõenditel tsiviilasja lahendamise seisukohalt tähendust, sest need iseloomustavad hageja, mitte OÜ Atlantic Fish Market majanduslikku olukorda. Oma väite kinnituseks, et kostja vanaema on laenanud OÜ-le Atlantic Fish Market raha, esitas kostja oma vanaema konto laekumiste ja maksete aruanded (t lk 67–69), millelt nähtuvalt on OÜ-le Atlantic Fish Market tehtud ülekandeid ning viimaselt on laekunud makseid selgitusega „tagasimaks“. Kohus leidis, et asjaolu, kas OÜ Atlantic Fish Market on laenanud kostja vanaemalt raha, ei ole seotud sellega, kas OÜ Atlantic Fish Market kassas oli 01.06.2011.a raha, mille hageja sai sealt võtta. See, et kostjal oleks olnud võimalik võtta laenu vanaemalt, ei välista, et ta on sõlminud laenulepingu kostjaga. Vastusena kostja väitele, et äriühing ei tohi anda laenu oma osanikule, märkis kohus, et see ei tähenda, et hageja raha kassast faktiliselt siiski ei võtnud. Kohus leidis, et äriregistri väljatrükk OÜ Atlantic Fish Market kohta toetab pigem hageja vande all antud seletust kassast raha võtmise kohta, sest on usutav, et ainuosaniku ja juhatuse liikmena oli hagejal selleks võimalus. Ülejäänud tõendid ei kinnita kummagi poole vande all antud seletust. Võttes arvesse, et lähtudes võlatunnistuse olemasolust on laenulepingu puudumise tõendamiskoormis kostjal, ning et tsiviilasjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et kostja ei ole laenu saanud või on laenu täies ulatuses tagasi maksnud, asus kohus seisukohale, et laenulepingu sõlmimine 03.06.2011.a on võlatunnistusega tõendatud. Võlatunnistuse kohaselt pidi kostja tagastama 25 000 eurot hiljemalt 01.01.2012.a. Hageja väitel ning kooskõlas võlatunnistusele tehtud hageja märkega on tagastamata 9666 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt laenusumma tagastamist VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Kuivõrd kostja on laenusumma tagastamisega viivitanud, on hageja õigustatud ka viivist nõudma. Hageja on arvestanud tasumata laenusummalt sissenõutavaks muutumisest 01.01.2012.a kuni hagi esitamiseni viivist 690,76 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud. Vastavalt TsMS §-le 367 võib hagis esitada nõude hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagi tuleb rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 9666 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 690,76 eurot ning hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutumata viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hagi esitamisest kohustuse täitmiseni. Kuigi hageja on palunud viivise välja mõista kindla summana kohtuotsuse päeva seisuga, mõistis kohus viivise välja konkreetse summana hagiavalduse esitamise aja seisuga, kuna hageja ei ole esitanud kohtule arvestust, millises summas on viivis sissenõutav kohtuotsuse tegemise päeval. Kohtu hinnangul ei ole viivise sissenõutavaks muutunud summa fikseerimine just kohtuotsuse tegemise seisuga ka oluline, sest kohtuotsuse resolutsioon on täidetav sellest olenemata ning kohustuse ulatus sellest ei sõltu.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 12.07.2013.a apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuses esitas kostja ka taotluse tõendite vastuvõtmiseks tsiviilasja materjalide juurde. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatava otsusega rikutud menetlusõigusnorme, vääralt kohaldatud ja tõlgendatud materiaalõigusnorme ning jõutud ebaõigetele seisukohtadele asjas esitatud tõendite osas. Hageja ei ole enamusele kostja vastuväidetele esitanud omapoolseid seisukohti ega neile vastu vaielnud. Kuna hageja ei väitnud, et selleks, et anda kostjale laenu, võttis ta raha firma kassast, siis kostja ei pidanud esitama ka tõendeid selle kohta, et 01.06.2011.a seisuga puudusid Atlantic Fish Market OÜ kassas rahalised vahendid. Kostja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-145-05 p-le 13. 17.04.2013.a eelistungil seletas hageja esimest korda kohtule, kuidas kostja sai laenu, märkides, et firma sai laenu ja selle laenu laenas hageja edasi. Istungi protokollis oli hageja esindaja väide valesti märgitud, et „hageja sai laenu ja selle laenu laenas edasi“. Kostja esitas 29.04.2013 taotluse istungi protokolli parandamiseks. Kohus on jätnud nimetatud taotluse tähelepanuta, rikkudes TsMS § 53. Kuna kostja on algusest peale vaidlustanud võlakirja rahatuse tõttu, siis hageja pidi esitama tõendi tema poolt raha saamise allika kohta. Hageja on esitanud vaid paljasõnalised väited, et ta võttis raha firma kassast. Hageja ei ole tõendanud, et 03.06.2011.a seisuga oli firma kassas raha 25 000 eurot. Kuna hageja avaldas oma seisukoha raha allika saamise kohta alles 29.05.2013.a kohtuistungil, kus uusi asjaolusid ja tõendeid enam enne 01.01.2013.a kehtinud TsMS § 330 lg 3 järgi esitada ei ole lubatud, siis jäi kostja ilma võimalusest esitada tõendeid, mis hageja väited ümber lükkaks. Arvestades, et hageja oli tõendina esitanud vaid võlakirja, siis hindas maakohus ainult kostja esitatud tõendeid. Maakohus on valesti hinnanud kostja poolt tõendina esitatud OÜ Atlantic Fish Market krediidiraportit 30.01.2013.a seisuga. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et krediidiraportis on märgitud, et firmas on maksuvõlad tekkinud 2011.a veebruaris, mis tõendab seda, et osaühingul olid tõsised majanduslikud raskused juba alates 2011.a veebruarist. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna puuduvad andmed selle kohta, et firma kohustused Kreedix OÜ-le summas 1032,28 eurot on tuvastatud kohtuotsusega või hageja seda tunnistaks, siis nimetatud võla olemasolu ei ole kostja poolt tõendatud. Hageja ei ole kõnealusele krediidiraportile vastuväiteid esitanud, seega tunnistas ta firmas võlgade Kreedix OÜ-le summas 1032,28 eurot ja MTA-le summas 1584,99 eurot olemasolu. Hageja väide, et laenuks antud raha võttis ta OÜ Antlantic Fish Market kassast, on paljasõnaline ega vasta tõele. Ka kõnealuse osaühingu 2011.a majandusaasta aruandest ei kajastu firma poolt hagejale väljastatud laenu andmed. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna hageja on firma ainuosanik ja juhatuse liige, siis tal oli võimalus võtta raha firma kassast ja seetõttu tuleb uskuda ka hageja vastavaid vande all antud seletusi. Kostja ei vaidlusta seda, et hagejal oli võimalus kassast raha võtta, kuid kostja väidab, et kassas sellist raha ei olnud. Mõistlik ega ka usaldusväärne ei ole hageja tegevus, mil hageja, kes on firma tegevuse eest vastutav isik, võtab kassast raha endale laenuks ja annab edasi kostjale laenu eesmärgiga, et kostja võiks oma äri arendada sel ajal, kui hageja firmal on rahalised raskused. Niisugune olukord on täiesti absurdne.
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351 Kuna hageja on oluliselt muutnud oma seisukohti tema poolt raha allika saamise kohta ja nüüd väidab, et võttis kostjale laenamiseks raha firma kassast, siis kostja arvab, et ilma OÜ Atlantic Fish Market finantsolukorra analüüsita 03.06.2011.a seisuga käesolevat asja lahendada ei ole võimalik. Kostjale sai teatavaks, et tegelikult oli firma kassas raha puudujääk. Seega juhul, kui ringkonnakohus tühistab kaevatava otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis soovib kostja nõuda hagejalt Atlantic Fish Market OÜ kassaraamatu esitamist ja audiitorkontrolli määramist. Kuna seda ei saa teha apellatsioonimenetluses, siis tuleks kostja arvates saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb kaebuses väidetele, millest enamiku osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus kaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus määratles tõendamisele kuuluvad asjaolud ja tõendamiskoormise õigesti. Õige on see, et olukorras, kus kostja võtab omaks, et ta on allkirjastanud kirjaliku dokumendi, milles ta kinnitab, et ta sai hagejalt laenu, tuleb kostjal tõendada, et ta hagejalt raha ei saanud ja et kostjal hageja suhtes laenu tagasimaksmise kohustust ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja oleks pidanud lisaks kostja poolt allkirjastatud kinnitusele esitama veel täiendavaid tõendeid selle kohta, et tal oli raha, mida kostjale üle anda. Kostjapoolse vastuväite esitamine, et hagejal raha ei olnud, tõendamiskoormist ei muuda. Ringkonnakohus rõhutab, et isegi siis, kui hagejal oleks lasunud kohustus tõendada, et tal oli raha, mida kostjale laenata, siis on ta selle asjaolu tõendanud kostja poolt allkirjastatud kirjaliku tõendiga, milles kostja kinnitab, et ta on hagejalt raha saanud. Kostja rajas oma positsiooni käesolevas kohtumenetluses sisuliselt sellele, et kostja poolt allkirjastatud kirjalik kinnitus laenuraha saamise kohta, ei oma mingit tähendust ja et seda ei saa tõendina kasutada. Nii see aga ei ole. Tegemist on otsese kirjaliku tõendiga, mis otseselt tõendab hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures ei ole kostja esitanud tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus jõuda veendumusele, et hageja poolt esitatud tõend tuleks kõrvale jätta. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, mille alusel saaks lugeda kostja väited tõendatuks.
8.Maakohus ei ole tõendite hindamisel eksinud. Tõendite hindamine on kaalutlusotsustus ja kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel diskretsiooni rakendamisel eksinud. Kostja ei ole tõendanud seda, et ta allkirjastas laenuraha saamise kinnituskirja muul põhjusel, kui selleks, et kirjas olnud asjaolusid kinnitada. Nii ei ole kostja tõendanud seda, et ta allkirjastas kinnituskirja põhjusel, et hageja võlausaldajale luua näivust sellest, et hagejal on nõudeid veel kolmanda isiku (kostja) suhtes. Kuigi kostja väitis, et ebaloogiline on see, miks ta oleks pidanud raha vajaduse korral võtma laenu hagejalt, kui ta oleks saanud võtta laenu hoopis oma vanaemalt, ei saa väidetav võimalik ebaloogilisus tingida teistsuguse kohtuotsuse tegemist. Väidetav ebaloogilisus ei saa tingida hageja poolt esitatud otsese tõendi (kostja poolt allkirjastatud kinnituskiri) kõrvalejätmist. See, et äriühingul, kelle kassast hageja väidetavalt
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351 sularaha sai, olid omakorda rahalised kohustused ja võlgnevused, ei tähenda, et vastaval äriühingul ei tarvitsenud üldse rahalisi vahendeid olla. Võlgnevuste esinemine vähemalt sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. See, et äriühingu kassast raha väljamaksmine tuleb dokumenteerida ja et äriühingu poolt laenu andmine tuleb kajastada majandusaasta aruandes, on küll õige, kuid ebatavaline ei ole ka see, kui juhatuse liige võtab nö kassa enda valdusesse ning kasutab kassas olevat raha oma äranägemise järgi, teades, et tal tuleb raha kassasse vajadusel tagastada. Seega ei saa sellest, kui kassast raha võtmist ei vormistata, järeldada, et kassast raha ei võetud. Eriti veel olukorras, kus kassast väidetavalt raha võtnud isik oli ise äriühingu juhatuse liige. Laenuandja ei pea laenu tagasisaamiseks tõendama, kas ja kuidas laenusaaja laenuraha kulutas. Seda olukorras, kus laenuandja esitab laenusaaja kirjaliku kinnituse laenuraha saamise kohta. Seetõttu ei saa hagi rahuldamata jätmist tingida ka need kostja väited, mis seonduvad sellega, et ta ei kandnud vaidlusalust laenuraha oma arvele ega teinud vaadeldaval perioodil suuri oste. Isegi kui hageja vande all antud ütlused kõrvale jätta, on ikkagi hagi aluseks olevad asjaolud tõendatud kostja poolt allkirjastatud kirjaliku kinnituskirjaga. Maakohtu järeldust, et kostja vande all antud ütlused ei saa üles kaaluda kostja poolt kirjalikult antud kinnitust, ei saa valeks pidada.
9.Asja uueks arutamiseks maakohtule saatmist ei saa tingida see, et kostja väljendas apellatsioonimenetluses soovi esitada uusi tõendeid ning taotleda maakohtus uue arutamise käigus kohtu abi tõendite kogumisel ja taotleda raamatupidamisekspertiisi määramist. Need on kõik taotlused, mida kostja oleks saanud ja pidanud esitama asja arutamisel maakohtus. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust maakohtus esitatud asjaolude ja maakohtus kogutud tõendite alusel (TsMS § 652). Uusi asjaolusid saab kohus arvestada ja uusi tõendeid vastu võtta üksnes juhul, kui selleks esineb seaduses sätestatud alus. Sellist alust ei ole kostja kohtu ette toonud. Kõik olulised asjaolud, mille pinnalt esitada vastuväiteid ja taotlusi, said kostjale teatavaks juba maakohtu menetluse käigus. Kostja teadis koheselt, alates sellest, kui talle hagimaterjalid kätte toimetati, et temalt nõutakse raha, mida talle laenuks anti ning et laenu andmine ja kostja poolt saamine on tõendatud kostja poolt allkirjastatud kirjaliku tõendiga. Kostja võis ja sai kohe menetluse algusest alates tõendada, et hagejal ei olnud raha, mida laenuna kostjale välja maksta. Isegi, kui lugeda eluliselt usutavaks seda kostja väidet, et esmakordselt sai kostja teada alles kohtuistungil, kus hageja vande all üle kuulati, et hageja sai raha tema osalusega äriühingu kassast, oleks kostja saanud kohe sellel samal kohtuistungil taotleda asja arutamise edasilükkamist selleks, et esitada tõendid, millest nähtuks, et selle äriühingu kassas ei saanud sellist raha olla. Kostja seda aga ei teinud. Kostja ei ole ka apellatsioonimenetluses kohtu ette toonud asjaolusid, mis õigustaksid taotluste apellatsioonimenetluses esitamist.
10.Väidetav protokolli viga ja väidetav protokolli parandamise taotluse tähelepanuta jätmine ei saa tingida teistsuguse otsuse tegemist, sest kostja ei taotlenud protokollis selliste muudatuste tegemist, mis saaksid asja lahendust muuta.
11.Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega täiendavad tõendid. Täiendavad tõendid esitas kostja ka peale apellatsioonitähtaja möödumist. Ringkonnakohus leiab, et täiendavate tõendite vastuvõtmiseks puudub alus. Kostja oleks saanud tugineda asjaoludele, mida ta soovib täiendavate tõenditega tõendada, juba maakohtus. Ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkust. See tähendab, et ringkonnakohus peab kontrollima, kas maakohus tegi seadusliku otsuse. Selle kontrollimisel peab ringkonnakohus lähtuma maakohtus esitatud asjaoludest ja maakohtus kogutud tõenditest. Uusi tõendeid ja asjaolusid ei saa ringkonnakohus vastu võtta, kui menetlusosaline oleks saanud vastava taotluse maakohtus esitada või ka siis, kui nö uue tõendi tekkimise
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-12-48351 asjaolud olid juba teada, näiteks, kui maakohtu menetluse ajal veel tõendit ei olnud, aga isiku maksejõuetuse alused olid ja kostja oleks saanud vastavatele asjaoludele ka ilma vastava kirjaliku tõendita tugineda. Sama kehtib ka kohtuotsuse kohta, mis tehti alles peale maakohtus asja arutamise lõpetamist, kui hagi, mille pinnalt otsus tehti, esitati enne käesolevas asjas otsuse tegemist. Tõendid, mis kajastavad peale maakohtu otsuse tegemist hageja osalusega äriühingus juhatuse liikme vahetamist ja likvideerimise otsustamist, ei ole asjassepuutuvad, st nendega ei saa tõendada äriühingu kassas aastate taguselt raha puudumist. Nendel põhjustel tuleb kõik apellatsioonimenetluses esitatud tõendid kostjale tagastada. Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.