Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja kostja sõlmisid 03.06.2011 suulise laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 25 000 eurot. Laenu andis hageja üle sularahas. Kostja pidi laenu tagasi maksma hiljemalt 01.01.2012. Kostja tagastas hagejale 03.11.2011 summa 13 334 eurot ning 05.01.2012 veel 2 000 eurot. Tagastamata on 9 666 eurot. Kostja on andnud hagejale võlakirja. Raha kostjale laenamiseks võttis hageja oma firma OÜ XXXkassast. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt välja tagastamata laenusumma 9 666 eurot VÕS (võlaõigusseadus) § 108 lg 1 järgi ning viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindla summana ja sealt edasi protsendina põhinõudest kohase täitmiseni. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 690,76 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidleb vastu, et nad olid hagejaga sõlminud laenulepingu. Kostja küll kirjutas võlakirja, kuid tegelikult raha ei saanud. Samuti ei ole ta hagejale tagastanud ei 13 334 eurot ega 2 000 eurot. Kostja kirjutas võlakirja hageja aitamiseks, sest hageja tahtis selle esitada kolmandale isikule, kellelt soovis laenata 75 000 eurot. Võlakiri oli mõeldud kasutamiseks garantiikirjana kolmandast isikust võlausaldaja rahustamiseks. Kostjal ei olnud 25 000 eurot laenata vaja, midagi kallimat ta endale alates 03.06.2011 soetanud ei ole ega suuremaid summasid oma pangakontole ka pannud ei ole. Samas olid hagejal 2011.a. mais suured probleemid seoses raha puudumisega, ta pidi laenama 75 000 eurot. Raha puudumise tõttu ei oleks saanud hageja kostjale raha laenata. 2011. aastal laenas kostja vanaema OÜ-le XXX3 895 eurot. Kui kostjal oleks olnud raha vaja, oleks ta võinud küsida oma vanaemalt, mitte laenata hagejalt. Samuti kui hagejal olid majanduslikud raskused ka OÜ-l XXX, sest oli probleem palkade ja maksude maksmisega. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Pooled vaidlevad, kas nad on sõlminud laenulepingu. Hageja on kohtule esitanud 03.06.2011 kostja poolt allkirjastatud dokumendi, milles kostja on omakäeliselt kirjutanud, et võttis hageja käest laenu 25 000 eurot ja kohustub selle tagasi maksma mitte hiljem kui 01.01.2012 (lk 10). Kostja tunnistab, et on sellise dokumendi kirjutanud ja hagejale andnud. VÕS § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus leiab, et 03.06.2011 dokument on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 alusel. Kostja tunnistab nimetatud dokumendis, et on hagejalt 25 000 eurot saanud ning kohustub selle 01.01.2012 tagastama. Kumbki pooltest pole väitnud, et 03.06.2011 dokumendiga oleks soovitud luua iseseisev kohustus, mistõttu asub kohus seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistus muudab poolte tõendamiskoormist. Võlausaldaja ei pea tõendama võla olemasolu, võlgnik peab võla tasumise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole. Kohus on hageja ja kostja üle kuulanud vande all. Hageja kinnitas oma vande all antud seletuses (lk 124), et kostja küsis temalt laenu. 01.06.2011 võttis hageja firma kassast raha ning 03.06.2011 andis selle kostjale. Kostja maksis raha osaliselt tagasi, kuid pärast firmast lahkumist rohkem tagasi ei maksnud.

Kostja selgitas vande all (lk 122), et 03.06.2011, kui kostja tuli tööle, pöördus tema poole hageja palvega kirjutada allkiri, et on saanud võlgu 25 000 eurot. Hageja seletas kostjale, et allkiri kannab formaalset iseloomu ja on vajalik argumendina tema kreeditoridele. Hageja kostjale raha ei andnud. Nii nagu kostja ei saanud hagejalt raha, ei ole ta ka hagejale raha tagastanud. Kohus leiab, et hageja ja kostja vande all antud seletused on teineteisele täies ulatuses vastukäivad. Kohtul puudub alus pidada iseenesest kummagi poole seletust kaalukamaks. Järgnevalt hindab kohus, kas ülejäänud tsiviilasjas kogutud tõendid toetavad kummagi poole vande all antud seletust. Kostja on esitanud Harju Maakohtu kinnistusosakonna tõendi (lk 27), mille kohaselt kostjal puudub kinnisvara. Samuti on kostja esitanud oma Danske Bank A/S Eesti filiaali, Swedbank AS-i ja AS-i SEB Pank pangakontode väljavõtted (vastavalt lk 28-37, 38, 39-40), millest nähtuvalt ei ole kostja pärast 03.06.2011 kandnud oma kontole 25 000 eurot. Kõige suurem väljavõtetel kajastuv laekumine on 1 620 eurot, mis ei ole arvele makstud kostja poolt. Kostja esitas ka Maanteeameti kirja (lk 58), mille kohaselt on 01.06.2011-13.12.2012 liiklusregistris kostja nimel olnud ainult üks sõiduk BMW 320I, samuti Maksu- ja Tolliameti tõendi (lk 59-61), millest nähtuvalt sai kostja 2010. aastal OÜ-lt XXX maksustatavat tulu 13 050 krooni ja 2011. aastal 2 502,18 eurot. Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda, et kostja 25 000 eurot hagejalt laenu ei saanud. Hagiavalduse kohaselt anti laen üle sularahas, mistõttu see ei saagi kostja arvetel kajastuda. Ka ei pruukinud kostja ise laenusummat oma arvele kanda, vaid võis hoida seda sularahas või anda kasutamiseks või hoiustamiseks kolmandatele isikutele. Kinnistute ja uute sõidukite puudumine võiks tõendada, et kostja ei ole laenusummat, vähemalt kinnistute ja sõidukite ostmiseks, kasutanud, mitte aga, et ta laenu saanud ei ole. Kostja on esitanud äriregistri väljatrüki OÜ XXXkohta (lk 63-66), mille kohaselt on hageja nimetatud äriühingu ainuosanik ja üheks juhatuse liikmeks. Kostja esitas ka Maksu- ja Tolliameti maksuvõlgade tõendi (lk 62), mille järgi on 30.01.2013 seisuga OÜ XXXmaksuvõlg 1 287,46 eurot, sh tasumisgraafikus 1 180,58 eurot, samuti OÜ XXXkrediidiraporti 24.01.2013 seisuga (lk 56-57), millest nähtuvalt on 21.01.2013 äriühingu maksuvõlg 1 584,99 eurot, sh maksegraafikus 1 304,17 eurot, ja võlgnevus 1 032,28 eurot XXX OÜ-le. Asjaolud, et kostja on OÜ XXXosanik ja juhatuse liige, osundavad sellele, et kostjal oli faktiliselt võimalik äriühingu kassast isiklikuks tarbeks raha võtta. Maksuvõla, mis on pealegi tasumisgraafikus, olemasolu ei tõenda, et OÜ XXXoli majanduslikult nii halvas olukorras, et selle kassas ei saanud raha olla. Maksuvõlgade tõendist ja krediidiraportist koostoimes nähtub pealegi, et maksuvõlg vähenes. Krediidiraporti alusel võib järeldada üksnes, et XXX OÜ on seisukohal, et hageja võlgneb temale 1 032,28 eurot. Puuduvad andmed selle kohta, et nimetatud kohustuse olemasolu oleks kohtuotsusega tuvastatud või hageja seda tunnistaks. Väidetava kohustuse ulatus ning asjaolu, et krediidiraportis on ära toodud ainult üks võlausaldaja, ei anna isegi kohustuse olemasolul alust arvata, et OÜ-l XXXoleksid tõsised majanduslikud raskused. Nimetatud tõendid ei tõenda seega, et hageja ei saanud laenatavat raha OÜ XXXkassast võtta. Kostja väide, et OÜ-l XXXoli raskusi palkade maksmisega, on paljasõnaline. Kostja taotlusel kogus kohus tõenditena hageja 2010.a. tuludeklaratsiooni (lk 96-100), 2011.a. tuludeklaratsiooni (lk 101-105), 19.04.2013 maksuvõlgade puudumise tõendi hagejal (lk 106) ja 2010. ning 2011.a. TSD kokkuvõtted (lk 107, 108) tehtud väljamaksete ja kinnipeetud tulumaksu kohta. Kuivõrd hageja seletuse kohaselt sai ta laenuks antud raha OÜ XXXkassast, ei ole nimetatud tõenditel tsiviilasja lahendamise seisukohalt tähendust, sest need iseloomustavad hageja, mitte OÜ XXX, majanduslikku olukorda.

Oma väite kinnituseks, et kostja vanaema on laenanud OÜ-le XXXraha, esitas kostja oma vanaema konto laekumiste ja maksete aruanded (lk 67-69), millelt nähtuvalt on OÜ-le XXXtehtud ülekandeid ning viimaselt on laekunud makseid selgitusega „tagasimaks“. Kohus leiab, et asjaolu, kas OÜ XXXon laenanud kostja vanaemalt raha, ei ole seotud sellega, kas OÜ XXXkassas oli 01.06.2011 raha, mille hageja sai sealt võtta. See, et kostjal oleks olnud võimalik võtta laenu vanaemalt, ei välista, et ta on sõlminud laenulepingu kostjaga. Vastusena kostja väitele, et äriühing ei tohi anda laenu oma osanikule, märgib kohus, et see ei tähenda, et hageja raha kassast faktiliselt siiski ei võtnud. Kohus on seisukohal, et äriregistri väljatrükk OÜ XXXkohta toetab pigem hageja vande all antud seletust kassast raha võtmise kohta, sest on usutav, et ainuosaniku ja juhatuse liikmena oli hagejal selleks võimalus. Ülejäänud tõendid ei kinnita kummagi poole vande all antud seletust. Võttes arvesse, et lähtudes võlatunnistuse olemasolust on laenulepingu puudumise tõendamiskoormis kostjal, ning et tsiviilasjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et kostja ei ole laenu saanud või on laenu täies ulatuses tagasi maksnud, asub kohus seisukohale, et laenulepingu sõlmimine 03.06.2011 on võlatunnistusega tõendatud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Võlatunnistuse kohaselt pidi kostja tagastama 25 000 eurot hiljemalt 01.01.2012. Hageja väitel ning kooskõlas võlatunnistusele tehtud hageja märkega on tagastamata 9 666 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt laenusumma tagastamist VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd kostja on laenusumma tagastamisega viivitanud, on hageja õigustatud viivist nõudma. Hageja on arvestanud tasumata laenusummalt sissenõutavaks muutumisest 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 21.11.2012 viivist 690,76 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud. Vastavalt TsMS § 367 võib hagis esitada nõude hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 9 666 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 690,76 eurot ning hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutumata viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hagi esitamisest kohustuse täitmiseni. Kuigi hageja on palunud viivis välja mõista kindla summana kohtuotsuse päeva seisuga, mõistab kohus viivise välja konkreetse summana hagiavalduse esitamise aja seisuga, kuna hageja ei ole esitanud kohtule arvestust, millises summas on viivis sissenõutav kohtuotsuse tegemise päeval. Kohtu hinnangul ei ole viivise sissenõutavaks muutunud summa fikseerimine just kohtuotsuse tegemise seisuga ka oluline, sest kohtuotsuse resolutsioon on täidetav sellest olenemata ning kohustuse ulatus sellest ei sõltu. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.