XXX(X ) hagi XXX AS vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr 4.4-1/877)
Tsiviilasja hind
4 783,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX X , isikukood XXX , elukoht XXX , e-post XXX Kostja: XXX AS, registrikood XXX, asukoht XXX Kostja lepinguline esindaja I: vandeadvokaat Raul Talts, e-post XXX Kostja lepinguline esindaja II: advokaat Anna Liiv, e-post XXX
Menetlustoiming
Menetluskulude kindlaksmääramine
RESOLUTSIOON
Rahuldada kostja XXX AS 17. detsembri 2013 avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista hagejalt XXX X (isikukood XXX ) kostja XXX AS (registrikood XXX) kasuks menetluskulud summas 996,67 eurot. Kohustada hagejat XXX X tasuma punktis 2 väljamõistetud menetluskuludelt summas 996,67 eurot kostjale XXX AS viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võivad hageja ja kostja esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates määruse tegemisest. Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 50 eurot, kui määruskaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, siis 25 eurot. Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
2-13-32856
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtus võttis 8. augusti 2013. aasta määrusega menetlusse XXX avalduse XXX AS vastu pooltevahelise töölepingu nr 131 kostjapoolse 4. aprillil 2013 ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja hüvitise 1 283,63 euro nõudes. Kohus lahendas hagi
26.novembri 2013 otsusega, millega jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Otsus jõustus 7. detsembril 2013 (resolutsioonina vormistatud otsuse vaidlustamise soovist teatamise tähtaeg lõppes 6. detsembril 2013).
2.Kostja esitas 17. detsembril 2013 taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks koos vastavate tõenditega. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on kostja kandnud menetluskulusid kokku summas 1 321,67 eurot (õigusabikulud) 10 h ja 10 min eest hinnaga 130 eurot tunnis. Kostja esile toodud õigusabikulud on järgmised: -
04.11.2013 kohtu 28.10.2013.a korraldavale määrusele vastamine (30 min);
-
08.11.2013 ettevalmistus 11.11.2013.a kohtuistungiks (1 h 30 min);
-
11.11.2013 ettevalmistus 11.11.2013.a kohtuistungiks, osalemine kohtuistungil (2 h 15 min).
3.Kostja kinnitab, et kõik menetluskulude nimekirjas välja toodud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega. Kostja taotleb märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Kohtu kantselei edastas kostja taotluse kohtunikule 9. jaanuaril 2014. Kohus edastas kostja taotluse hagejale 10. jaanuaril 2014 ja nõudis seisukoha esitamist 20. jaanuariks 2014. Kohus selgitas hagejale avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi ja et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast.
5.Hageja esitas 20. jaanuaril 2014 oma seisukoha, mille kohaselt kostja poolt nõutav summa ebaproportsionaalselt suur. Lisaks on oluline fakt see, et kohtu poole pöördus tööandja (kostja) peale nende jaoks negatiivse otsuse langetamist töövaidluskomisjoni poolt, mitte hageja. Samuti on tööandja poolt esitatud kulude aruanne subjektiivse iseloomuga. Antud juhul võib tekkida edaspidiseks pretsedent, kus töötajad ei julge töövaidluskomisjoni poole pöörduda, sest on võimalus, et töövaidluskomisjoni poole pöördumine tekitab töötajale suuri lisakulutusi, mille tasumine võib osutuda keeruliseks. Arvestades neid asjaolusid, palub hageja tööandjale mitte määrata rahalisi summasid menetluskulude katteks. Kui kohus on siiski seisukohal, et tööandjal on õigus saada menetluskulude hüvitust, siis palub hageja kohtul võtta arvesse asjaolu, et hageja kuupalk on hetkel 600 eurot neto ning seetõttu vähendada väljamakstavat summat olulises ulatuses ning võimalusel koostada maksegraafik.
2 (4)
2-13-32856
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (Riigikohtu 14. oktoobri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13 p 13). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus vastab TsMS § 174 lg 1 ja 3 sätestatud nõuetele.
7.Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad sama paragrahvi neljanda lõike alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
8.TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määrusega sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 11). Vabariigi Valitsuse poolt 4. septembril 2008 vastu võetud määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (edaspidi „määrus“) § 1 lg 1 kohaselt on varalise nõudega tsiviilasjas teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinna puhul kuni 6 400 eurot maksimaalselt sissenõutav kulu 3 200 eurot. Kostja lepingulise esindaja kulud vastavad kehtestatud piirmääradele.
9.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. mai 2010. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19; Riigikohtu 2. detsembri 2010. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10). Menetluskuludehüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind (Riigikohtu 12. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 p 13 teine lõik). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (Riigikohtu 27. veebruar 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 p 14 neljas lõik). TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel tuleb seetõttu arvestada mh TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu. TsMS § 175 lg 1 esimene lause võimaldab jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud. Vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast (Riigikohtu 14. oktoobri 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10713 p 15 viies lõik ja p 16).
10.Kohus tutvunud kostja avaldusega ja kostja poolt menetluse käigus esitatud dokumentidega ning võttes arvesse asja keerukust ja mahukust, peab kostja lepingulise 3 (4)
2-13-32856 esindaja kulusid põhjendatuks 7 tunni 40 minuti ulatuses. Selles ulatuses kostja lepingulise esindaja toimingud olid kohtu hinnangul asja ajamisel põhjendatud ja vajalikud. Kostja esindaja tasumäär 130 eurot tunnis on esindaja kvalifikatsiooni arvestades mõistlik. Kohtus leiab, et menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Siiski ei ole kostja esindaja ajakulu tema kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades kõigis positsioonides põhjendatud. Kohtu hinnang vajalikule ja põhjendatud ajakulule on järgmine: -
12.06.2013, 13.06.2013 ja 09.07.2013 taotluse koostamine töötaja avalduse hagimenetluses läbivaatamiseks, täiendamine ja esitamine Harju Maakohtule, millest vajalik ja põhjendatud oli 4 h;
-
21.08.2013 kostja täiendavate seisukohtade ja tunnistaja ülekuulamise taotluse koostamine, millest vajalik ja põhjendatud oli 1 h;
− 28.10.2013 Harju Maakohtu 28.10.2013 korraldava määrusega tutvumine, selgitava e-kirja koostamine kliendile ja tunnistajale (15 min), mis on põhjendatud ja vajalik; - 30.10.2013 Tunnistajatasust loobumise kinnituse edastamine kohtule (10 min); -
04.11.2013 Harju Maakohtu 28.10.2013.a korraldavale määrusele vastamine, millest vajalik ja põhjendatud oli 15 min;
-
08.11.2013 ja 11.11.2013 ettevalmistus ja osalemine kohtuistungil, millest põhjendatud on 2 h, sh 0,55 h istungil osalemine ja ülejäänu ettevalmistamine;
11.Avalduse rahuldamist ei välista sama vaidluse varasem lahendamine töövaidluskomisjonis. Kohus ei nõustu kostjaga, et niisuguse menetluse puhul on menetluskulude töötajalt väljamõistmine ebamõistlik või põhjendamatu. Töötaja peab ka töövaidluskomisjoni pöördumisel arvestama, et vaidlus võib jätkuda kohtus ja sellest võib tuleneda vastuspoole kulude hüvitamise kohustus. Võttes arvesse väljamõistetavate kulude summat ei pea kohus põhjendatuks selle ajatamist määruse täitmise korra kindlaksmääramise teel. Pooltel on võimalik omavahel tasumise tähtajas ja tingimustes kokku leppida.
12.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on kostja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui kostja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 16). Kostja ei ole sellist kinnitust kohtule esitanud, seega mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta.
13.Eelneva põhjal määrab kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse järgmiselt: lepingulise esindaja tasu 996,67 eurot (130 eurot×7 h 40 min). Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja kokku 996,67 eurot. Rahuldamata jääb kostja taotlus 325 euro saamiseks ( = 1321,67 – 996,67).
14.Menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte (TsMS § 177 lg 1).
15.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale esitada määruskaebuse kui kaebuse ese ületab 200 eurot. Kuna nii rahuldatud kui ka rahuldamata osa ületavad 200 eurot, siis võivad mõlemad pooled esitada määruskaebuse. Menetluskulude kindlaksmääramisele esitatud määruskaebuse menetluskulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.