Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-4980
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i hagi M. M vastu võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 3525 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 1447.36 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.10.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. M apellatsioonkaebus Swedbank Liising AS-i vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastuapellant Swedbank Liising AS (registrikood XXXXXX, asukoht XXXXXX), esindaja Elis Vija Kostja/apellant M. M (isikukood XXXXXX, elukoht XXXXXX), esindaja advokaat Hannes Toodu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Arvestades Riigikohtu otsusega tervikresolutsioon järgmises sõnastuses:
jõustunud
osa,
kehtib
kohtuotsuse
1) Harju Maakohtu 23.10.2012 otsus tühistada ja teha uus otsus, mille rahuldada Swedbank Liising AS-i hagi M. M vastu osaliselt; 2) Mõista M. Mlt välja Swedbank Liising AS-i kasuks põhivõlgnevus koos hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisega kokku 4087.88 eurot; 3) Mõista M. Mlt välja Swedbank Liising AS-i kasuks alates hagi esitamisest 16.05.2012 sissenõutavaks muutuv viivis 0,25% päevas põhivõlast 3615.53 eurost kuni selle täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui koos põhivõlaga kokku 27 166.67 eurot; 4) Maakohtus kantud menetluskulud jätta 61% ulatuses kostja ja 39% ulatuses hageja kanda;
5) Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 37,5% ulatuses hageja ja 12,5% ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas jätta kulud kummagi poole enda kanda; 6) Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.16.05.2012 esitas Swedbank Liising AS (hageja) Harju Maakohtule M. M (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 6710.23 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks on 0,25% põhivõlast 6237.88 eurost päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis, liisinguvõtja) 17.08.2007 liisingulepingu nr xxxxxxxxxx, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes-Benz XXXXXX (ehitusaasta 2006). Hageja ja kostja sõlmisid 17.08.2007 käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse täitmise eest 27 166.67 euro ulatuses.
3.Liisinguvõtja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata ja hageja saatis talle 25.08.2009 lepingu ülesütlemisteatise ning ütles lepingu üldtingimuste p 7.1.3 kohaselt erakorraliselt üles. Sõiduki valdus anti hagejale üle 11.12.2009, kes omakorda andis selle võõrandamiseks A2-Autowelt OÜ-le.
4.Hagejal on lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu 15 837.88 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 13 011.08 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 2140.19 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest 214.26 eurot (käibemaksuta) ning viivisvõlgnevusest 472.35 eurot. Kuna vara realiseeriti hinnaga 9127.65 eurot (käibemaksuta), tuleb kostjal hüvitada kokku 6710.23 eurot.
5.Hageja suunas liisingueseme müüki hinnaga 16 297.47 eurot (käibemaksuga) ning teavitas sellest 17.12.2009 liisinguvõtjat ja kostjat. Kuna sõidukile ei leidunud ostjat, alandas
hageja müügihinda 15 147.06 euroni, teist korda 13 357.53 euroni ning kolmandat korda 11 376.27 euroni. Vara realiseeriti 06.04.2010 hinnaga 10 953.18 eurot (käibemaksuga).
6.Hageja pidas müügihinda sõiduki tagastamisaegseks turuväärtuseks, kuna müük toimus alla nelja kuu. Hageja ei nõustu, et vara tagastamishetke turuväärtust saab kindlaks määrata hetkel müügis olevate pakkumishindade järgi, nagu väitis kostja, sest ei ole võimalik tuvastada, kas vastavad sõidukid ka tegelikult pakutud hinnaga müüdi. Kostja esitatud ekspertarvamus ei ole usaldusväärne tõend, sest selle koostanud isik ei ole riiklikult tunnustatud ekspert. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on hageja võõrandanud liisingulepingu eseme turuhinnast tunduvalt odavamalt. Tõendamata on, et sõiduki müügist saadud tulud ei katnud hageja väidetavaid nõudeid. Eeldades, et sõiduk müüdi 2010. aasta alguses, on müük toimunud tunduvalt alla turuhinna. Sõidukite müügiportaalis www.auto24.ee ei ole võimalik leida isegi tänasel päeval 2006. aastal ehitatud Mercedes Benz XXXXXX, mille hind ilma käibemaksuta oleks alla 10 000 euro. Üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lõikest 1.
8.Kostja esitas vara maksumuse kindlakstegemiseks www.auto24.ee müügipakkumise ja OÜ Autogrupp spetsialisti arvamuse, et vaidlusaluse sõiduki turuhind võis selle realiseerimise ajal olla 14 100–14 300 eurot, mitte 9127.65 eurot, millega hageja sõiduki alla nelja kuud kestnud müügiperioodi müüs. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus rahuldas 23.10.2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5262.87 eurot ning alates hagi esitamisest viivise, mille määraks päevas oli 0,25% põhivõlast 5262.87 eurot, kuni põhivõla tasumiseni, kuid selliselt, et põhivõlg 5262.87 eurot ja viivis kokku ei ületaks 27 166.67 eurot. Kohus jättis hageja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 2 alusel 78,40% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 21,60% ulatuses hageja kanda.
10.VÕS § 367 lõike 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lõige 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
11.Lepingu punkti8 3.7, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama kahju, omandamisega seotud kulude hüvitamata vahe ning muud kulud, on kooskõlas VÕS § 367 lõikega 1. Lepingu punkti 7.4.1 järgi võetakse hüvitamisele kuuluvate summade arvestamisel aluseks võõrandamisest saadav rahasumma. VÕS § 367 lõige 3 viitab kulude suuruse määramisel liisingueseme turuväärtusele selle tagastamise ajal. Seega erineb lepingu punkt 7.4.1 arvestuse aluseks olev põhimõte küll seaduses sätestatust, ent ei välista liisinguvõtja õigust tugineda kulude suuruse arvestamisel liisingueseme turuväärtusele. Seega ei ole lepingu punktis 7.4.1 sätestatud kulude arvestamise metoodika teist poolt oluliselt koormav. Samuti ei ole poolte õigused ja kohustused tasakaalust väljas ega muuda lepingu saavutamise eesmärki küsitavaks VÕS § 42 lõigete 1 ja 2 järgi.
12.Kuna pooled ei vaidle selle üle, et leping on üles öeldud, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lõike 1, § 101 lõike 1 punktide 1 ja 6, § 113 lõike 1, § 108 lõike 1, § 367, § 142 lõike 1, § 145 lõigete 1 ja 2 ning § 65 lõike 1 alusel liisingulepingu punktidest 3.7 ja 7.4.1 ning käenduslepingu punktist 1 tulenevate kohustuste täitmist käendajalt ehk kostjalt.
13.VÕS § 367 lõigete 1 ja 3 järgi on tähtis, milline oli liisingueseme turuväärtus liisinguandjale tagastamise hetkel ja kas sõiduki müügihind vastas turuväärtusele. Kuna kumbki pool ei esitanud tõendeid selle kohta, milline oli sõiduki turuväärtus sõiduki tagastamise ajal detsembris 2009, saab lähtuda sellest, milline võis olla sõiduki väärtus tagastamise ajale kõige lähedasemal ajal ehk aprilli alguses 2010. Kostja esitatud spetsialisti hinnangu kohaselt oli sõiduki turuhind 2010. aasta aprillis 14 100 kuni 14 300 eurot. Ei ole alust kahelda esitatud arvamuses, sest selles on kirjeldatud järelduste saamiseks kasutatud metoodikat ning esitatud andmed, millel järeldus põhineb. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui liisinguese müüakse turuhinnast 10% madalama hinnaga, siis tuleb lugeda, et müük on toimunud turuhinnaga. Sellist käsitlust arvestades oleks sõiduk müüdud turuhinnaga ka siis, kui see oleks müüdud 10 575 euro eest (11 750 eurost 10% on 1175 eurot, 11 750 - 1175 = 10 575 eurot). Seega oli sõiduki turuväärtus 2010 aprillis ilma käibemaksuta 10 575 eurot.
14.Kuna pooled ei vaidle liisinguvõtja võla üle, siis on kostja kohustuste suurus liisingulepingu punktide 3.7 ja 7.4.1, käenduslepingu punkti 1 ning VÕS § 367 lõigete 1 ja 3 järgi 5262.87 eurot (jääkmaksumus 13 011.08 eurot + debitoorne võlg 2140.19 eurot + viivis 472.35 eurot + võõrandamise ja tagastamise kulud 214.25 eurot - turuväärtus 10 575 eurot). Kostja apellatsioonkaebus ja seisukoht hageja vastuapellatsioonkaebuse osas
15.Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega vähendada kostjalt väljamõistetavat põhivõlga 3525 euro võrra ja mõista välja mitte rohkem kui 1265.52 eurot ning proportsionaalselt vähendada ka viivist. Menetluskulud jagada vastavalt hagi rahuldamise protsendile ning apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda.
16.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus jättis tuvastamata hageja tüüptingimuste tühisuse (VÕS § 42 lõiked 1 ja 2). Arusaamatu on kohtu mõttekäik, et kui liisinguese müüakse turuhinnast 10% madalama hinnaga, siis tuleb lugeda, et müük on toimunud turuhinnaga. Esmalt leidis kohus, et kostja esitatud spetsialisti hindamisakt liisingulepingu eseme turuväärtuse leidmiseks on usaldusväärne tõend, kuid järgnevalt asub ise turuväärtust leidma läbi ebaõigete arvutuste. Menetluses on esitatud liisingulepingu eseme turuväärtuse kohta tõend, mida kohus pidas usaldusväärseks ning mille kohaselt ei saanud liisingulepingu turuväärtus olla selle tagastamisel väiksem kui 14 100 eurot. Seega oleks kohus saanud vaid konstateerida fakti, et sõiduki müümisel hinnaga 9 553.73 eurot on hinnaerinevus rohkem kui 10% ning liisinguandja ei täitnud oma kohustust kõrgeima tasu saamiseks. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kohtu seisukoht vaidlusaluse sõiduki turuväärtuse kohta. VÕS § 367 lõige 3 või TsÜS § 65 ei näe ette selliseid arvutuskäike turuväärtuse leidmisel.
17.Kohus rikkus TsMS § 329 lõiget 3 ning TsMS § 392 lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud selgitamiskohustust, kuna kostja sai alles kohtuotsusest teada, et ta oleks pidanud tõendama asjaolu, et sõidukit oleks saanud müüa üle 10 575 euroga. Kostja pidi tõendama liisingulepingu eseme turuhinda. Seega on ebaõige heita kostjale ette võõrandamisküsimuse tõendamata jätmist.
18.Lisaks ei vasta otsuse resolutsioon kohtuotsuse põhjendustele. Põhjendustes leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud 5 262.87 euro ulatuses ning see sisaldab ka viivist summas 472.35 eurot. Otsuse resolutsioonis märgib kohus aga 5 262.87 eurot hageja põhinõudeks ning kohustab tasuma sellelt viivist 0,25% päevas alates 16.05.2012. Seega kohustab kohus otsuse resolutsioonis kostjat tasuma viivist ka viiviselt endalt.
19.Hageja vastuapellatsioonkaebusele vaidles kostja vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja vastuapellatsioonkaebus ja seisukoht kostja apellatsioonkaebuse osas
20.Vastuapellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda.
21.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõigusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohus on lähtunud ebaõigesti ekspertarvamusest ega ole arvestanud hageja seisukohaga, et sõiduki turuväärtuseks on selle müügihind. Ekspert ei arvestanud müügiprotsessiga, vaid on lähtunud vara müüki suunamise aktist. Tõenditega ei ole kooskõlas kohtu seisukoht, mille järgi pandi liisinguese müüki sama hinnaga, millise hinnangu oli autole andnud A2-Autowelt OÜ. A2-Autowelt OÜ ei ole andnud liisingueseme kohta ühtegi hinnangut. Vara turuväärtuse tuvastamisel on kohus lähtunud kostja esitatud ekspertarvamusest, kuid jätnud tähelepanuta enamiku hageja vastuväidetest selle kohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lõiget 8. Ekspertarvamus põhineb üksnes portaalis www.auto24.ee käesoleval aastal avaldatud müügikuulutustel, mida ei saa aluseks võtta vara tagastamisaegse turuväärtuse kindlaksmääramisel (VÕS § 367 lõige 3). Ekspert on lähtunud vaid A2-Autowelt OÜ koostatud vara müüki suunamise aktist, mis sisaldas samasuguseid andmeid nagu sõiduki müügikuulutus. Seevastu müügiprotsessi (sealhulgas müügiperiood, alghind, lõplik hind) osas jättis ekspert oma seisukoha avaldamata. Ekspert peab märkima oma arvamuses sõiduki hindamise alused, vastava sõiduki komplekssuse ja puudused, sarnaste sõidukite tootmisajaloo, andmed liikluskindlustusfondi andmebaasist ning tegema detailse uuringu konkreetse sõiduki turuhinna kujunemise kohta. Samuti tuleb analüüsida kohaliku autoturu olukorda liisingueseme müügiperioodil, kasutades sõidukite müügiportaali arhiivi andmeid, millal konkreetsed sõidukid müüki pandi, millal muudeti hindu ning millise pakkumishinnaga kuulutus lõpetati, see tähendab kas sõiduk müüdi või lõppes kuulutuse tähtaeg ja see muudeti mitteaktiivseks. Lisaks tuleb arvestada, et hinda kaubeldakse ostjatele soodsamas suunas. Käsitleda tuleks sõiduki hariliku väärtuse kujunemist (kas tegu on Eestis levinud sõidukiga, millised mudelid on järelturul hinnatumad, millise varustusega mudeleid eelistatakse, kuidas langeb sõiduki hind ostujärgselt, milline mõju oli sõidukite soetamisele 2006–2007 majandusbuumi ajal jpm). Midagi ülalmainitust eksperdi hinnangust ei nähtu.
22.Põhjendamatu on lähtuda 2009. aasta turuväärtuse kindlakstegemisel 2012. aasta pakkumishindadest. Hageja üritas müügiperioodil (11.12.2009–06.04.2010) teha kõik endast oleneva, et müüa sõidukit parima võimaliku hinnaga. Hinna alandamata jätmine oleks venitanud müügiprotsessi prognoosimatult pikaks ja toonud kaasa veelgi suuremad müügikulud. Kohus on vääralt sisustanud mõistet „tagastamishetke turuväärtus“. Antud juhul peegeldab vara müügihind selle kohalikku keskmist turuväärtust. Vara müügiprotsessi käigus tuvastatud vara turuväärtus ei katnud kostja kogu nõuet.
23.Kostja apellatsioonkaebusele vaides hageja vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Edasine menetluse käik
24.27.06.2013 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse, jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1737.88 eurot ning alates hagi esitamisest viivise, mille määraks päevas oli 0,25% põhivõlast 1265.53 eurost kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui kokku 27 166.67 eurot. Menetluskulud jättis hageja kanda.
25.06.12.2013 otsusega rahuldas Riigikohus hageja kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2350 eurot ja viivise sellelt summalt, jaotas menetluskulud, ning saatis asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
26.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sealhulgas Riigikohtu otsusega nr 3-2-1132-13 antud asjas, leiab, et kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud.
27.Riigikohus jättis apellatsioonikohtu 27.06.2013 otsuse muutmata debitoorse võlgnevuse 2140 eurot ja hagi esitamise seisuga viivise sellelt 472.35 eurot, vara tagastamise kulu 214.26 eurot ning vara jääkmaksumuse 13 011.08 eurot osas. Seega on käesolevas asjas tuvastatud, et liisinguandjal oli seoses lepingu nr 0173843L ennetähtaegse lõpetamisega kulu VÕS § 367 lõike 1 mõttes kokku 15 837.88 eurot. Ka ei saa olla enam vaidlust selles, et sõiduki tagastamise aegse turuväärtuse arvestamisel on asjakohane võtta aluseks kostja esitatud hindamisakt (t I kd lk 136-139). Küll aga tuleb täiendavalt tuvastada, kas VÕS § 367 lõike 3 alusel liisinguandjale väljamõistetava hüvitise arvestamisel aluseks võetav sõiduki jääkväärtus 14 100 eurot sisaldab käibemaksu või mitte. Ringkonnakohus tegi vastavasisulise järelepärimise 02.10.2012 arvamuse koostanud X X, kelle 20.12.2013 vastuse kohaselt ei jää kahtlust, et summas 14 100 eurot sisaldub käibemaks 2350 eurot, sest sõiduk kuulus juriidilisest isikust liisinguandjale, kes on käibemaksukohustuslane (t II kd lk 93, 96-97). Seega kujuneb kostjalt hageja kasuks väljamõistetav summa järgmiselt: 15 837.88 – 14 100 – 2350 = 4087.88 eurot, millest 472.35 eurot moodustab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis (põhivõlg seega 3615.53 eurot).
28.Maakohtu menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lõikest 1 ja asjaolust, et hageja põhinõue koos hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivisega kuulub rahuldamisele 61% (4087.88 6710.23-st) ulatuses. Seega jäävad maakohtus kantud kuludest 61% kostja ja 39% hageja kanda.
29.Ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium asjaolust, et kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 50% ((5262.87 - 3525) 4087.88-st) ulatuses ja hageja vastuapellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata. Seega jäävad TsMS § 163 lõike 1 alusel menetluskuludest 37,5% hageja ja 12,5% kostja kanda. Ülejäänud kulud jäävad kummagi poole enda kanda.
30.Riigikohtu otsuse punkti 14 ja TsMS § 173 lõike 3 alusel tuleb ringkonnakohtul jaotada ka kassatsiooniastme kulud. Kuna kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt (t II kd lk 86 resolutsiooni punkt 3), on mõistlik jätta kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.