Kohtulahend

vastusele 23.12.2010 ning väitis, et Plymac OY nõue ei ole aegunud. Hoolimata sellest, kas kostja oli kindel, et Plymac OyY nõue on aegunud, oleks kostja pidanud ootama ära hageja vastuväited 32 400 euro suurusele nõudele. Küsimus sellest, kas Plymac Oy nõue on aegunud, oleks pidanud leidma lahenduse arbitraažikohtu menetluses ja selleks oleks kostja pidanud andma hagejale võimaluse esitada Plymac Oy nõudele vastuväide. Poolte vahel 28.03.2007 sõlmitud lisakokkuleppe kohaselt andis kostja hagejale kõik volitused müüjaga vaidlemiseks. Kostja ei ole seda kokkulepet üles öelnud. Lisaks tuleneb hageja õigus esitada müüja vastu nõudeid VÕS § 365 lõikest 1. Kuivõrd hagejal olid müüjaga erimeelsused lepingu täitmise osas, siis väljendas hageja kostjale selget huvi, et ka täiendava nõude osas toimuks arbitraažimenetlus. 03.01.2011 avastas hageja, et tema arveldusarvelt on kostja poolt nõutud summa maha arvatud. Kostja on tõlgendanud kapitalirendilepingu üldtingimusi lubamatult laialt. Üldtingimuste p. 1.4, millele kostja viitab, peab silmas neid makseid, mille tasumine on kapitalirendilepingus konkreetselt kokku lepitud. Ebamõistlik oleks selle sätte aluselt lugeda lubatuks kõik panga poolt esitatavad nõuded, mida pank arvab end omavat. Lisaks eelnevale on kostja käitumine olnud vastuolus VÕS § 713 lõigetega 3 ja 4. Nimetatud sätete kohaselt on krediidiasutusel kui makseteenuse pakkujal õigus klienti kontot debiteerida üksnes kliendi juhise alusel, kolmanda isiku nõudmisel makseteenuse lepingus ettenähtud tingimustel või muul seaduse sätestatud juhul. Antud juhul ühtegi nendest nimetatud alustest ei esinenud. Vaidlustatud summade puhul võttis kostja hagejalt võimaluse vaielda nendele nõuetele vastu ning rikkus sellega poolte vahelist kokkulepet, mille kohaselt oli hagejal õigus ostja nõudeid täielikult iseseisvalt vaidlustada. Sellega rikkus kostja poolte vahel 28.03.2007 sõlmitud kokkuleppe p. 2 ja tekitas hagejale kahjus 37 141, 81 eurot. Kui kohus leiab, et tegemist pole lepingu rikkumisega, siis on alternatiivseks nõudeks alusetu rikastumine. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu ja palus jätta see rahuldamata. Arbitraažikohtu otsusega ei lahendatud kõiki vaidlusküsimusi poolte vahel, s.h ei lahendatud vealöögiliini ostuhinna lõpliku tasumisega seonduvat. Alates 2009 septembrist esitas Plymac OY kostjale korduvalt nõudeid arbitraažilahendi täitmiseks. Tulles vastu hageja palvele, viivitas kostja Plymac OY nõude täitmisega. Kostja täitis arbitraažilahendi peale hageja palvel toimunud mitmekuulisi viivitusi 10.12.2009. Selleks ajaks oli viivituste tõttu lisandunud arbitraažilahendis märgitud põhinõudele märkimisväärses osas viiviseid, samuti olid lahendi sissenõudmisega tekkinud täiendava kuluna Taani advokaadibüroo arve suuruses 4741, 81 eurot. Taani advokaadibüroo arve tasus kostja 11.12.2009. Mingeid vastuväited hageja advokaadikulude nõudele ei esitanud, nõude suurust ei vaidlustanud ja täiendavaid selgitusi ei küsinud. Kostja võis eeldada, et hagejal puuduvad vastuväited nõudele. Aastaid hiljem neid advokaadikulusid vaidlustades on hageja käitunud võlasuhtes vastuoluliselt ja rikkunud sellega hea usu põhimõtet. Plymac OY esitas 01.10.2010 kostjale täiendava nõude. Tegemist oli vealöögiliini viimase osamakse tasumise nõudega 32 400 eurot. Kuivõrd arbitraažilahendis seda nõuet ei esitatud ja arbitraažilahend seega vastavat nõuet ka ei käsitlenud, kuid samas tuvastati arbitraažilahendis faktiline asjaolu, et hageja on vealöögiliini kätte saanud ja kasutusse võtnud, ei näinud kostja alust tarnitud seadmete eest tasumisest keeldumiseks. Kostja tasus nõutud rahasumma 20.10.2010. Tegemist oli liisingvara soetamisega seotud kuluga, mille hageja kohustus

vastavalt kapitalirendilepingute üldtingimuste punktile 2.2 kostjale hüvitama. Tulenevalt omandireservatsiooniklauslist (üldtingimuste NL-92 p. 20), takistanuks võlgnevus omandiõiguse saamist seadmete üle ning oleks kaasa toonud olukorra, kus kostja ei ole võimeline täitma hagejaga sõlmitud kapitalirendilepingus sätestatud kohustust tagada seadmete omandi üleminek hagejale. Kuna hageja vabatahtlikult kulude hüvitamisest keeldus, siis kasutas kostja lepingutes ettenähtud võimalust debiteerida vastavas osas hageja arvelduskontosid. Kostja oli tegelikkuses tehingu finantseerija, kes tarnelepingus oli ostja rollis, kandes sellega seonduvaid õigus ja kohustusi. Kuna kostja hinnangul ei esinenud ühtegi õiguslikku võimalust vaidlusaluste maksete tegemisega viivitamiseks ja hageja ei olnud esitanud kostjale mitte ühtegi tõendatud ega põhistatud väidet, mis veennuks vastupidises, siis teostas kostja makse kooskõlas sõlmitud lepingutega. Vealöögiliini osas esitas Plymac OY nõude 01.10.2010, milles tugines sellele, et arbitraažkohtu otsusega oli muu hulgas tuvastatud hageja poolt seadme kättesaamise fakt. Seadme kättesaamise vastuväite esitamine ei oleks olnud perspektiivne. Hageja ei ole ka iseenesest eitanud seadme kättesaamist. Plymac OY nõue vealöögiliini eest tasumiseks ei olnud aegunud. Tarnelepingu oli kokku lepitud vealöögiliini viimase osamakse tasumise tähtaeg ja maksetähtajaks oli viis päeva pärast vastuvõtuakti allkirjastamist ostja poolt. Nähtuvalt Helsingi arbitraažikohtu otsusest kinnitas Plymac OY arbitraažimenetluses 25.09.2008 esitatud vastuses, et vealöögiliini programmeerimine on lõpetamata ja mehhaanilist katsetamist pole tehtud. Seega Plymac OY poolt kostjale vealöögiliini viimase osamakse nõude esitamise ajaks 01.10.2010 ei saanud see nõue olla veel aegunud. Juhul kui nõue oleks olnud aegunud pidanuks, hageja seda suutma kostjale tõendada. Hageja ei ole vaidlustanud väidet, et vealöögiliin on hageja regulaarses tootmistegevuses kasutus. Seega vaatamata sellele, et vastuvõtuakti ei ole allkirjastatud, kuid lähtudes asjaolust, et vealöögiliin on hageja regulaarses tootmistegevuses kasutuses, tuleb vealöögiliin hageja poolt vastuvõetuks lugeda ning sellest tulenevalt ei olnuks perspektiivne vastuvõtuakti puudumise vastuväite esitamine Plymac OY 01.l0.2010 nõudele. Ekslik on hageja käsitlus, et kuivõrd vealöögiliini viimase osamakse nõuet arbitraažis ei käsitletud, siis pidanuks kostja võimaldama selles osas algatada Plymac OY vastu arbitraaživaidluse. Hageja vaidlus Plymac OY-ga seoses viimase poolt väidetava müügilepingu rikkumisega on juba ära peetud, arbitraažis ei vaieldud vealöögiliini viimase osamakse tasumise üle, küll aga vaieldi ära see küsimus, kas müüja Plymac OY on täitnud müügilepingujärgse kohustuse vealöögiliin hagejal üle anda. Vealöögiliini tarnimise osas on arbitraažis vaidlus ära lahendatud ning uuesti sama vaidluse pidamiseks võimalust ei olnud. Poolte vahel 28.03.20087 sõlmitud kokkuleppe näol ei ole tegemist kokkuleppega, et hageja saab müüjaga vaidlemiseks eksklusiivse õiguse, vaid tegemist oli kokkuleppega müüjaga konkreetse õigusvaidluse pidamiseks. Poolte vahel 28.03.2007 sõlmitud kokkuleppe eesmärk oli hagejale õiguse andmine Plymac OY vastu nõude esitamiseks. Vastava õiguse hageja kohe ka realiseeris, pöördudes Plymac OY vastu lepingu nr. 080603 mittekohase täitmisega seoses arbitraažikohtusse. Hageja esitas vastavas nõudeavalduses ära kõik oma nõuded Plymac OY vastu, nõudes viiviseid kõikide seadmete tarnimisega viivitamise eest, sh vaidlusaluse 32 400 euro osamaksega hõlmatud vealöögiliini tarnimisega hilinemise eest. Õiguslike riskide vältimiseks tegi kostja tasaarvestuse hageja võimaliku raha tagastamise nõude ja hageja võlgnevuste vahel, millega seoses hageja kontosid debiteeriti.

Tasaarvestavaks nõudeks on hageja poolne liisinguvara soetamise kulude hüvitamise kohustus vastavalt kapitalirendilepingute üldtingimuste punktile 2.2.

Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhinõude 4741, 81 eurot ja viivise 02.01.2012 seisuga 734, 59 eurot ning viivised protsendina põhinõudest alates 03.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kohus jättis hagi rahuldamata põhinõude 32 400 euro ja viivise 2633, 28 euro ulatuses. Menetluskulud jäid 86, 49% ulatuses hageja ning 13, 51% ulatuses kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

Plymac OY ja hageja sõlmisid 05.01.2006 tarnelepingu nr. 080306 mitmesuguste seadmete (s.h. vaidluse all oleva vealöögiliini) ostuks, tarnelepingule kohalduvaid üldtingimused NL-92; vastavalt üldtingimuste NL-92 punktile 20 on seadmed müüdud omandireservatsiooniga; vastavalt üldtingimuste NL-92 punktidele 40-41 lahendatakse tarnelepingust tulenevad vaidlused müüja asukohamaa seaduste alusel müüja asukoha arbitraažis; Plymac OY, hageja ja kostja sõlmisid 29.03.2006 lepingu ülevõtmise kokkuleppe, mille kohaselt kostja asus tarnelepingusse ostja asemel, lisaks sõlmisid hageja ja kostja järgmised kapitalirendilepingud: 16.03.2006 nr. 260316TA tähtajaga kuni 15.04.2014, lepingu esemeks oli spooni koorimise liin; 07.09.2006 nr. 260906TA tähtajaga kuni 15.09.2011, lepingu esemeks oli puukoore ja jäätmete transportöör ja 18.09.2006 nr. 260918TA tähtajaga kuni 25.09.2011, lepingu esemeks oli basseini veepumba süsteem; tarnelepingu rikkumise tõttu pöördus hageja kostja poolt antud esindusõiguse alusel Plymac OY vastu nõudega Helsingi arbitraaži, kohus tegi vaidlusalustes nõuetes lahendi 31.08.2009; Plymac OY esitas kostjale korduvalt nõudeid arbitraažilahendi täitmiseks: 24.09.2009, 20.10.2009 ja 16.11.2009; kostja täitis arbitraažilahendi 10.12.2009. Taani advokaadibüroo arve suuruses 4741, 81 eurot oli lahendi sissenõudmisega seonduv kulu, mille kostja tasus 11.12.2009 ning debiteeris hageja pangakontolt; Plymac OY esitas 01.10.2010 kostjale täiendava nõude 32 400 eurot, mille kostja tasus 20.10.2010 ning debiteeris hageja pangakontolt 03.01.2011.

Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: kas arbitraažilahendis oli vaidlusaluseks ning lahendati ammendavalt m.h vealöögiliini viimase osamakse nõue 32 400 eurot; kas kostjal oli õigus debiteerida hageja pangakontolt 32 400 eurot (Plymac OY poolt 01.10.2010 esitatud täiendav nõue); kas Plymac OY poolt 01.10.2010 esitatud täiendav nõue 32 400 eurot oli aegunud; kas kostjal oli õigus debiteerida hageja pangakontolt 4741, 81 eurot (Taani advokaadibüroo arve). Kohus leidis, et vaidlusaluse kokkuleppega anti hagejale volitus üksnes ühekordse nõude esitamiseks Plymac OY vastu Helsingi arbitraažikohtus, mis lahendati 31.08.2009, seega puudus hagejal antud juhul kostja volitus täiendavate nõuete esitamiseks kostja nimel Plymac OY vastu tulenevalt nii 32 400 euro kui ka 4741, 81 euro nõudest.

Vaidluse all on vealöögiliini viimase osamakse tasumine tulenevalt kapialirendilepingust nr. 260316TA. Kapitalirendilepingu p. 2.2 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kostjale kõik liisinguvõtja huvides soetatud vara omandamise ja vastuvõtmisega seonduvad kulud, s.h kõik vara importimisest, registreerimisest ja omandamisest tulenevad võimalikud maksud, lõivud ja teenustasud. Lepingu p. 1.4 kohaselt andis liisinguvõtja kostjale tagasivõtmatu maksekäsundi selleks, et liisinguandja võib maksetähtpäeva saabumisel või muu lepingust tuleneva makse sissenõutavaks muutumisel ilma liisinguvõtja täiendava nõusolekuta debiteerida võlgnevuse ulatuses liisinguvõtja arvelduskontosid, mis asuvad AS-is Sampo Pank kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Arveldusarve debiteerimise õiguses olid pooled kokku leppinud ka Danske Bank A/S Eesti filiaali üldtingimuste punktis 8.6. Kostja tasus vealöögiliini viimase osamakse 32 400 eurot Plymac OY-le 01.10.2010 nõude alusel 20.10.2010 ning debiteeris summa hageja pangakontolt 03.01.2011. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt teavitas kostja hagejat kapitalirendilepingutest tulenevast võlgnevusest 27.01.2010 ja 08.10.2010 saadetud kirjaga. Kostja on teinud hagejale 26.10.2010 kompromissettepaneku 32 400 euro tasumise nõudes. Tegemist oli omandireservatsiooniga ostu-müügilepingust kostjale tuleneva kohustusega, mille kohaselt kostja kohustus tasuma asja ostuhinna osamaksetena. Hageja pangakontolt debiteeris kostja vaidlusaluse summa liisingulepingu alusel peale maksesooritust Plymac OY-le. Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult, seega liisinguandja põhikohustuseks on omandada kolmandalt isikult (Plymac OY) teatud ese (vealöögiliin) ning anda see kokkulepitud tähtajaks liisinguvõtja kasutusse. Nimetatud kohustuse täitmise eest maksab liisinguvõtja liisinguandjale kokkulepitud tasu, milleks antud juhul oli vaidlusaluse summa tasumine kostjale hageja poolt. Helsingi arbitraažikohtu otsusega ei ole lahendatud vealöögiliini viimase osamakse tasumise nõuet, seega tulenes hageja kohustus vastava osamakse sooritamiseks 16.03.2006 sõlmitud kapitalirendilepingust nr. 260316TA. Hageja esitas aegumise vastuväite kostjale 06.12.2010, millele kostja vastas 23.12.2010. Helsinki arbitraažkohtu 31.08.2009 otsusest nähtuvalt tarniti liin hagejale 29.08.2007. Ostuhinna tasumist nõudis Plymac OY 01.10.2010. Plymac Oy nõude aegumisele kohaldub Soome seadus, s.o laki velan vanhentumisesta (LVV). Eelnimetatu tuleneb tarnelepingu lisa 7 (üldtingimused NL-92) punktidest 40-41. Vastavalt tarnelepingule kohustus hageja tasuma lepinguhinna 1 080 000 eurot: 20% sissemakse tellimuse esitamisel; 20% lepingu punktis 1 nimetatud iga liini hinnast eraldi, kui projekteerimisdokumendid on valmis; 20% iga lepingu punktis 1 nimetatud iga liini hinnast eraldi enne detailide tootmise lepingu sõlmimist; 20% lepingu punktis 1 nimetatud iga liini hinnast eraldi, kui seade on tarnevalmis; 20% viie päeva jooksul pärast vastuvõtuakti allkirjastamist ostja poolt. Seega oli maksetähtajana kokkulepitud vastuvõtuakti allkirjastamise päev. Vastavalt LVV §-le 4 võlg aegub kolm aastat pärast paragrahvides 5–7 viidatud ajast arvates juhul, kui aegumist ei ole enne seda katkestatud. LVV § 5 kohaselt hakatakse aegumistähtaega arvestama maksetähtpäevast juhul, kui see on võlgnikku siduvalt eelnevalt kindlaks määratud. Kui võla maksmist on võimalik nõuda enne kindlaksmääratud maksetähtpäeva võlgnikupoolse lepingu rikkumise alusel või muul põhjusel, hakkab aegumistähtaeg kulgema sellest ajast arvates, kui võlg on ennetähtaegse tagasinõudmise tähtajaks tasumata. Vastavalt LVV §-le 10 katkeb võla aegumine siis, kui võlausaldaja nõuab

võlgnikult tasumist või tuletab võlgnikule võlga muul viisil meelde. Vealöögiliini mehhaanilised osad tarniti hagejale 29.08.2007 ja liini mehaaniline paigaldus lõpetati 19.09.2007, samas nähtub, et 11.09.2007 ei olnud vealöögiliini katsetamisega alustatud põhjusel, et kõik vajalikud mehhaanilised ja elektrilised paigaldustööd (elektrikapp) ei olnud veel lõpetatud. Peale nimetatud töid oleks saanud alustada liinide programmeerimisega. Lisaks toimus seadmete testimine 28.11.2007, kuid testimine ebaõnnestus. 17.03.2008 olid osa seadmeid veel paigaldamata, mistõttu nende katsetamisele ei olnud asutud. Arbitraažikohtu lahendist nähtuvalt on Plymac OY 25.09.2008 veel kinnitanud, et vealöögiliini programmeerimine oli lõpetamata ja mehaanilist katsetamist polnud tehtud isegi veel mitte 25.09.2008. Arvestades aga, et hageja on kõik seadmed võtnud kasutusse ja rakendanud need oma tootmises tööle, ei oma vastuvõtuakti vormistamata jätmine määravat tähendust. Eeltoodu alusel on ilmne, et kostjale nõude esitamise päevaks, s.o 01.10.2010 ei olnud nõue veel aegunud. Lähtudes asjaolust, et vealöögiliin on hageja regulaarses tootmistegevuses kasutuses, tuleb vealöögiliin hageja poolt vastuvõetuks lugeda. Tarnelepingu p. 6 ja tarnelepingu lisa 7 p. 20 kohaselt on hagejale müüdud seadmed omandireservatsiooni klausliga. Kuna aegumine ei lõpeta Soome õiguse kohaselt nõuet, võinuks ka aegunud nõude mittetäitmine tuua kaasa omandi ülemineku takistuse. Oluline on see aga seetõttu, et kapitalirendilepingute üldtingimuste p. 1.7 alusel on kostja kohustus tagada vara omandi üleminek hagejale. Tulenevalt omandireservatsiooniklauslist (üldtingimuste NL-92 p. 20), takistanuks võlgnevus omandiõiguse saamist seadmete üle ning oleks kaasa toonud olukorra, kus kostja ei oleks olnud võimeline täitma hagejaga sõlmitud kapitalirendilepingus sätestatud kohustust tagada seadmete omandi üleminek hagejale. Aegumise vastuväite esitamisel tuleb eristada kostja ja Plymac OY vahel sõlmitud ostumüügilepingust tulenevate nõuete aegumist ja kapitalirendilepingust tulenevat aegumist. Hageja saab esitada aegumise vastuväite eelkõige kapitalirendilepingust tulenevate nõuete suhtes. Seadmete ostu-müügilepingust tulenevate nõuete aegumise vastuväite esitamise õigus oli ennekõike kostjal. VÕS § 365 lg. 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus, ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Eelkõige on tegemist nõudega, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Aegumine ei ole vastavaks nõudeks. Hageja võiks esitada vastuväite liisingulepingust tuleneva nõude aegumisele, samas kehtib vealöögiliiniga seotud liisinguleping kuni 15.04.2014. Antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud kehtiv liisinguleping nr. 260316TA VÕS § 361 tähenduses. Selleks, et hageja saaks esitada kahju hüvitamise nõude lepingulisel alusel peaks kostja olema rikkunud lepingulist kohustust. Õiguslik alus summa debiteerimisel tulenes kapitalirendilepingu punktidest 1.4 ja 2.2. Arveldusarve debiteerimise õiguses olid pooled kokku leppinud ka Danske Bank A/S Eesti filiaali üldtingimuste punktis 8.6. Asjaolu, et kostja ei oodanud ülekannete teostamisel hagejale antud tähtaja lõppemiseni ei selliseks kostjapoolseks kohustuse rikkumiseks, mille tagajärjel on hagejale tekkinud kahju 32 400 euro ulatuses. Kahju tekkimist 32 400 euro ulatuses ei ole hageja tõendanud. 32 400 euro tasumisel täitis kostja omapoolseid lepingulisi kohustusi Plymac OY ees ning ühtlasi juhindudes hageja ja kostja vahel sõlmitud kapitalirendilepingust nr. 260316TA debiteeris nõudesumma hageja pangakontolt.

Kostja poolt hageja pangakonto debiteerimine 4741,81 euro ulatuses ei toimunud õiguslikul alusel. Plymac Oy-d esindava advokaadi nõutud inkassokulud olid esitatud juhindudes Taani Justiitsministeeriumi 12.07.2002 määrusest nr. 601. Vastavalt inkassomääruse lisale 1 on arvestatud inkassotasuks 5500 Taani krooni esimeselt 500 000 Taani kroonilt ja järelejäänud osalt s.t 2 961 109, 11 Taani krooni suuruselt summalt on arvestatud inkassotasuks 1%, mis moodustab 29 611, 09 Taani krooni, seega kokku on inkassotasu suuruseks arvestatud 35 111, 09 Taani krooni. Kostja on tõlgendanud oma üldtingimusi lubamatult laialt ning ebamõistlik oleks selle sätte aluselt lugeda lubatuks kõik panga poolt esitatavad nõuded, mida pank arvab end omavat. Hageja kohustus kapitalirendilepingu p. 2.2 kohaselt tasuma kostjale kõik liisinguvõtja huvides soetatud vara omandamise ja vastuvõtmisega seonduvad kulud, s.h kõik vara importimisest, registreerimisest ja omandamisest tulenevad võimalikud maksud, lõivud ja teenustasud. Tegemist ei ole vara omandamise ja vastuvõtmisega seotud kuluga s.h vara importimisest, registreerimisest ja omandamisest tuleneva võimaliku maksuga, lõivuga ega teenustasuga. Tegemist võiks olla 31.08.2009 kohtulahendi täitmisega seonduvate kuludega. Võlgnevusena kapitalirendilepingu p. 1.4 tähenduses saab olla tegemist liisingulepingu põhikohustuse või kõrvalkohustuse täitmisega seonduva, ennekõike liisingueseme kasutamise eest makstava tasu võlgenevusega (s.h põhiosamaksed, intress, liisinguvara kindlustusmaksed jms). Kuigi analoogseid tingimusi kasutavad kõik Eesti suuremad kommertspangad, mistõttu on vaidlusaluste lepinguklauslite kasutamine tsiviilkäibes tavaline, tuleb lepingutingmusi tõlgendada viisil, mille kohaselt on lubatud liisinguvõtja pangakontolt debiteerida üksnes vara omandamise ja vastuvõtmisega seonduvaid kulusid. Vaatamata asjaolule, et hageja sõlmis liisingulepingu kostjaga oma majandus- ja kutsetegevuses, on tegemist kostjapoolse nõudega, mille debiteerimiseks hageja pangakontolt on vajalik erikokkulepe s.t nõude debiteerimiseks ei tulenenud kostjale õigust kapitalirendilepingust (k.a Danske Bank A/S Eesti filiaali üldtingimuste punktist 8.6). VÕS § 721 lg. 3 kohaselt võib makseteenuse pakkuja kliendi kontot debiteerida: p. 1 kliendi juhise alusel; p. 2 kolmanda isiku nõudmisel makseteenuse lepingus ettenähtud tingimustel ning p. 3 muul seaduses sätestatud juhul. VÕS § 721 lg. 4 kohaselt võib tasaarvestuse korras makseteenuse pakkuja kliendi kontot debiteerida üksnes makseteenuse lepingust tulenevate nõuete tasaarvestamiseks, muu hulgas makseteenuse pakkujale arvelduste eest makstava tasu nõude tasaarvestamiseks. Kostja ei ole vaidlusalust nõuet lepingutingimustes piisavalt määratlenud, seega ei ole nõue liisinguvõtjale ettenähtav. Kuigi esitatud nõudel on piisav seos tehinguga, ei ole lubatav nõude debiteerimine hageja pangakontolt m.h. juhul, kui hageja on esitanud selge vastuväite. Tegemist ei ole olukorraga, kus tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, samuti ei ole tasaarvestuse teostamine võimalik VÕS § 200 lõikes 4 sätestatud piirangu tõttu. Inkassomääruse § 3 kohaselt juhul, kui õigustatud isik on pöördunud teise isiku poole maksekohustuse täitmise sissenõudmiseks, võib õigustatud isik nõuda võlgnikult sellega seostud mõistlike tasude maksmist. Viimane kehtib vaid juhul, kui võlgnikule on eelnevalt saadetud kirjalik meeldetuletus, kus on märgitud, et sissenõude 10-ne päevase tähtaja jooksul alates meeldetuletuse saatmisest tasumata jätmisega kaasneb täiendavate inkassokulude lisamine nõudele ja, et nimetatud inkassaatori poole pöördumine maksekohustuse sissenõudmiseks on olnud asjakohane. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et võlgnikule oleks eelnevalt saadetud kirjalik meeldetuletus. Kuna nõude esitamise ajahetkel ei olnud arbitraažikohtu otsus jõustunud kohtulahend, siis puudus inkassomenetluse alustamiseks õiguslik alus.

Hageja ja kostja vahel on sõlmitud kehtiv liisinguleping nr. 260316TA VÕS § 361 tähenduses. Kostja vastutab kohustuse rikkumise eest VÕS § 103 lg. 1 alusel. Kostja on rikkunud lepingulist kõrvalkohustust (hoolsuskohustuse osas ja liisinguvõtjapoolsetest juhistest kinnipidamise kohustuse osas), mille tulemusel on hagejale tekkinud VÕS § 127 lg. 1 ja VÕS § 128 lg. 2 mõistes kahju 4741, 81 euro ulatuses. Kahju tekitav tegu on VÕS § 127 lg. 4 tähenduses põhjuslikus seoses kostja teo ja hagejale tekkinud kahjuga, juhul, kui kostja ei oleks hageja pangakontot debiteerinud 4741, 81 euro ulatuses, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Seega on täidetud kahju hüvitamise aluseks olevad eeldused ning hagejal on VÕS § 115 lõikest 1 tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Arvestades, et hageja viivisnõude puhul on tegemist tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega, tuleb hageja viivisenõue 32 400 euro nõudelt jätta rahuldamata, sest põhinõue jääb nimetatud osas ülaltoodud põhjendustel rahuldamata, samas on põhjendatud viivisenõue 734, 59 euro osas. Asja materjalidest nähtuvalt on viivisenõude arvestuse aluseks olevad arvandmed ja arvestuskäik õiged. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi ei rahuldanud, ja uue otsusega hagi rahuldada täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud, samuti on kohus jätnud põhjendamata millistele väidetele ja tõenditele tema järeldused tuginevad ning miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega ja asjas esitatud tõenditega, osaliselt on kohus aga esitatud tõendid jätnud koguni tähelepanuta. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja arvelduskonto debiteerimine summas 4741, 81 eurot ei toimunud õiguslikul alusel. Kohus on ka õigesti tuvastanud, et lepingu nr. 080306 punktide 3 ja 4 kohaselt kohustus ostja tasuma vealöögiliini ostuhinna viimase osamakse viie päeva jooksul pärast vealöögiliini paigaldust, käitamist ja selle talituse kontrollimist. Samuti on kohus õigesti tuvastanud, et OY Plymac jättis täitmata endapoolse kohustuse vealöögiliin programmeerida ja viia läbi selle mehhaaniline katsetamine, seda on OY Plymac ka ise tunnistanud. Niisiis ei olnud OY-l Plymac õigust vealöögiliini viimase osamakse tasumise nõuet 32 400 eurot esitada, kuna OY Plymac jättis täitmata endapoolsed vealöögiliini programmeerimise ja tehnilise kontrolli kohustused, mis olid viimase osamakse tasumise eelduseks. Seda on hageja ka maakohtu menetluses põhjalikult selgitanud. Hageja seisukohta toetab selgelt ka asjaolu, et arbitraažikohtu otsusest nähtub, et pooled esitasid arbitraažis üksteise vastu kõik võimalikud tarnelepingust tulenevad nõuded, kuid vealöögiliini viimase osamakse nõuet 32 400 eurot OY Plymac ei esitanud. Seda ilmselt põhjusel, et OY Plymac oli teadlik, et vastavat nõuet ei ole tal õigust esitada. Isegi juhul, kui OY-l Plymac oleks olnud õigus nõuda vealöögiliini viimase osamakse 32 400 euro tasumist, oli vastav nõue vastavalt LVV §-dele 4 ja 6 nõude esitamise ajaks 01.10.2010 aegunud. Kostja kui hageja huvides tegutsev käsundisaaja oleks pidanud esitama OY Plymac 01.10.2010 nõudele koheselt vastuväite põhjusel, et nõue oli alusetu ja lisaks ka aegunud, kuid seda kostja ei teinud. Kostja kui hageja huvides tegutsev käsundisaaja oleks pidanud

lähtuma hageja juhistest ning mitte tasuma OY-le Plymac viimase poolt nõutud 32 400 eurot, kuid seda kostja ei teinud. Kostja oleks pidanud VÕS § 621 lg. 2 kohaselt ootama enne konkreetsete maksete tasumist ära hageja seisukoha OY Plymac nõude kohta, seda eelkõige ka põhjusel, et OY Plymac 01.10.2010 nõue esitati pärast seda, kui pooled olid kõik nõuded üksteise vastu juba esitanud ja äragi tasunud. Kostja ei tegutsenud suhetes OY-ga Plymac hageja huvides ega olnud hagejale lojaalne (sellega rikkus kostja VÕS §-s 620 toodud käsundisaaja kohustusi), vastupidi, kostja ei pidanud vajalikuks isegi veenduda, kas OY Plymac nõuded on põhjendatud. Kuna OY Plymac nõue 32 400 eurot ei seostunud liisinguvara soetamisega, siis ei olnud kostjal ka mitte mingisugust õigust OY-le Plymac tasutud summa ulatuses hageja arvelduskontot debiteerida. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Vastavalt TsMS §-le 651 lg. 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab edasikaevatud osas põhiliselt TsMS § 442 lg. 8 nõuetele. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMs § 654 lg. 8 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata, kuid täiendab osaliselt otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses esitatakse moonutatult ja ebaõigesti kohtu poolt tuvastatut. Maakohus ei ole tuvastanud, et müüjal oleks olnud müügilepingust tulenevaid kohustusi vealöögiliini programmeerimisel ja liini mehhaanilisel paigaldamisel ja nagu oleks müüja need jätnud täitmata. Maakohus on tuvastanud, et müüja kinnituse kohaselt ei olnud vealöögiliin veel 25.09.2008 programmeeritud ja katsetatud. Maakohus ei ole tuvastanud, nagu oleks Helsingi arbitraažikohtu lahendis leidnud lahenduse kõikvõimalikud müügilepingust tulenevad nõuded. Maakohtu otsuses on tuvastatud, et Helsingi arbitraažikohtu otsusega ei lahendatud vealöögiliini viimase osamakse tasumise nõuet. Maakohus ei ole tuvastanud, nagu oleks kostja tasunud 32 400 eurot (s.o. vealöögiliini viimase osamakse) müüjale ja debiteerinud hageja arveldusarvet viimase nõusolekuta. Maakohtu otsuses on kohus märkinud, et ta ei nõustu hageja väitega, nagu oleks kostjal puudunud selleks vastav luba. Maakohus on tuvastanud, et 32 400 euro tasumisel täitis kostja

omapoolseid lepingulisi kohustusi müüja ees ning ühtlasi, juhindudes poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingust, debiteeris nõudesumma hageja pangakontolt. Alusetu on apellandi viitamine põhjendustele, millistega maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o. rahuldas kahju hüvitamise nõude osas, mis puudutas 4 741,81 euro õigusabikulu debiteerimist hageja arvel. Selles osas leidis maakohus, et kostjal ei olnud tingituna selle nõude olemusest õigust hageja konto debiteerida ilma hageja täiendava eelneva nõusolekuta. Rahuldamata jäetud osas leidis kohus, et konto debiteerimise õigus tulenes poolevahelisest kapitalirendilepingust. Viimane järeldus on ka õige. Hageja väidetel rikkus kostja liisingulepingut sellega, et tasus müüjale viimase esitatud rahalise nõude - vealöögiliini viimase osamakse - ja debiteeris vastavas osas hageja kontot, vaatamata hageja vastuseisule, millega rikkus liisinguvõtja kui käsundiandja juhendit. Kohtukõne teesides rõhutab apellant väiteid, mida ta tõi esile juba maakohtus, mille kohaselt vealöögiliini viimase osamakse küsimus oli lahendatud juba eelnevas arbitraažimenetluses, nõue oli aegunud ja see ei olnud muutunud sissenõutavaks. Kostja oleks pidanud seda arvestama, hoiduma nõude täitmisest ja laskma müüjal esitada kostja vastu nõue arbitraažikohtusse. Apellandi väide, mille kohaselt oli kostja kohustatud müüja täitmisnõudest keelduma juba seetõttu, et selline oli hageja juhend, ei ole õige. Kostja, võttes hageja ees üle ostja kohustused ja õigused ning sõlmides hagejaga kapitalirendilepingu, muutus õiguslikult isiklikult kohustatuks müüja ees müügilepingu eest tasu maksmise nõuetes. Liisinguleping ei näinud ette, et müüjale tasumine peab ja saab toimuda vaid liisinguvõtja heakskiidul. Seega on alusetu hageja väide, et kostja, tasudes müüja täitmisnõude vaatamata hageja vastuseisule, rikkus sellest tulenevalt liisinguandja käsundit. Nimetatu ei tähenda, et hagejal ei oleks õigust nõuda kahju hüvitamist, kui liisinguandja debiteerib tasaarvestuse korras liisinguandja kontot müüjale alusetult tasutu ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellise nõude alusnorm tuleneda VÕS §-st 81 lg. 2, mille kohaselt võib lepinguga kaasneda kohustus arvestada kolmanda isiku huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja huvide või õigustega, ja millise kohustuse rikkumise korral võib kolmas isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. On ilmne ja äratuntav, et majanduslikus mõttes oli ostjaks hageja ning müügilepingu täitmisel pidi kostja arvestama ka hageja huvide või õigustega. Maakohus on hinnanud hageja vastuväiteid müüja tasunõudele (mida ta esitas kostjale juba enne viimase poolt müüjale tasu väljamaksmist) ja põhjendatult leidnud, et need on alusetud. Maakohus tuvastas, et vealöögiliini viimase osamakse tasumise nõuet ei ole arbitraažikohtu otsusega läbi vaadatud ja lahendatud; nõue ei olnud aegunud, kuivõrd tööd liini käikulaskmisel ei olnud veel 2008.a. alguseks lõpetatud; nõue muutus sissenõutavaks (vaatamata sellele, et liini üleandmise- vastuvõtmise akt jäi vormistamata) pärast liini programmeerimist, käikulaskmist ja hageja poolt kasutusele võtmist. Vastastikuste huvide kaalumisel on maakohus põhjendatult arvestanud ka seda, et kuivõrd liinid olid müüdud omandireservatsiooniga, sai tänu viimase osamakse tasumisele kostja asuda vormistama liinide üleandmist hageja omandisse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, kuid peab vajalikuks täiendavalt märgida järgmist.

Antud juhul sisaldas müügileping endas olulises osas töövõtulepingu tunnuseid. See nähtub lepingust (toimiku II kd. lk. 24-26), millises oli müüja kohustuseks liinid ostjale tarnida, ja tema ülesandeks liinide paigaldamisel ja käivitamisel oli vajaliku järelevalve teostamine ning operaatori väljaõpe; ostja vastutas vajalike tööliste olemasolu ja kohapealseteks paigaldustöödeks vajalike tõste- ja veoseadmete eest ning pidi selleks määrama oma projektijuhi. Tasumine pidi toimuma osade (töö etappide) kaupa. Tõendina esitatud Helsingi arbitraažikohtu otsuses on hinnatud, et leping “on kavandatud koostöölepingulaadsena” (toimiku I kd. lk. 161). Selles otsuses on ka märgitud, et paigalduse eest vastutas Tarmeko. Samuti nähtub otsusest, et “kulude vähendamiseks eelistati osade tootmisel kasutada Eesti tootjaid. Kõige olulisem alltöövõtja oli Tarmeko enda tütarettevõtja Tarmeko Metall OÜ” (toimiku I kd. lk. 162). Selles valguses on põhjendatud maakohtu seisukoht (ja asjakohatu hageja poolt tõendina esitatud Soome vandeadvokaadi Jusse Rissaneni arvamus toimiku III kd. lk. 54-56) selle kohta, et müüja viimase osamakse tasumise nõue ei muutunud sissenõutavaks (ega alanud aegumine liini tarnimise ja paigaldamisega 2007.a. septembris), vaid müüja nõue muutus sissenõutavaks pärast liini kasutuselevõttu (käikulaskmist) hageja poolt 2008.aastal. Liisingulepingu järgi oli hageja kohustus olla müügilepingu täitmisel kostja esindaja ja viimase osamakse tasumisest keeldumiseks ei andnud alust see, et müügilepingu täitjate poolt ei ole koostatud liini lõplikku üleandmise- vastuvõtmise akti, kui tegelikkuses on ostja töö vastu (kasutusele) võtnud. Seega vastab maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmiseks VÕS §-dele 82 lg. 2 ja 115 lg. 1 ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsiooniastmega seotud poolte menetluskulud jäävad apellandi kanda. Ringkonnakohtu 19.11.2013 istungi protokoll kajastab õigesti ja kokkuvõtlikult istungi käiku ja istungil väljendatut, mistõttu jätab ringkonnakohus kostja esindaja taotluse istungi protokolli parandamiseks (täpsustamiseks) rahuldamata.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.