Aktsiaselts ESMAR EHITUS hagi R L vastu 12 600 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.06.2013 vaheotsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4125,10 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts ESMAR EHITUS (registrikood 10029447, asukoht Rohuneeme tee 12, Haabneeme alevik, Viimsi vald, 74001 Harjumaa), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siim Roode Kostja R L (isikukood xxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Kalle Oja 12.12.2013
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.06.2013 vaheotsus, teha asjas lõppotsus ning jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud Aktsiaselts ESMAR EHITUS kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.29.12.2011 esitas hageja Pärnu Maakohtule kaks maksekäsu kiirmenetluse avaldust muu hulgas R L (kostja) vastu (lisaks käesolevale asjale ka tsiviilasi nr 2-11-63939). Kummagi avaldusega soovis hageja kostjalt solidaarselt teise võlgnikuga 6589 euro, sh põhivõla 6 300 eurot ja perioodi 02-03.12.2008 eest viivise, väljamõistmist.
2.07.09.2012 määrustega lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetlused ja andis hageja nõuded kostja suhtes üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Teise võlgniku suhtes tegi maksekäsuosakond maksekäsud.
3.Mõlemas asjas 25.09.2012 esitatud hagiavaldustes palus hageja mõista kostjalt välja põhivõlg 6300 eurot ja perioodi 02.12.2008 –25.09.2012 eest viivis 1950,20 eurot. Kokku nõudis hageja kostjalt põhivõla 12 600 eurot ja perioodi 02.12.200825.09.2012 eest viivise 3900,40 eurot tasumist.
4.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja North Element OÜ (kustutatud) omavahelise koostöö raames, mille eesmärk oli Norras Hammerfestis hoone ehitamine, alltöövõtulepingud. Vastavas töövõtulepingus hoone tellijaga olid nii hageja kui ka North Element OÜ töövõtjad. Hageja ja North Element OÜ vahel 29.07.2008 ja 31.07.2008 sõlmitud laenulepingutega vormistati laenuks ümber alltöövõtulepingutest tulenevad hageja tasunõuded North Element OÜ vastu. Lepingutele lisati tabeli kujul nimekiri arvetest, mis North Element OÜ-l olid hagejale tasumata. North Element OÜ lepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi hageja ees kokkulepitud tähtajaks (01.12.2008) ega hiljem ei täitnud. Kostja kohustus 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepingudokumentides sisalduvate käenduslepingutega vastutama North Element OÜ kohustuste kohase täitmise eest käendajana. Käenduse piirsummad on vastavalt 5 000 000 ja 2 000 000 krooni, millest hageja nõudis käesolevas asjas kummastki lepingust 6300 euro suuruse põhivõla tasumist.
5.Hageja leidis, et hagi ei ole aegunud. Kui senised kohustused vormistati ümber laenuks, siis tuleb kohaldada neid aegumise sätteid, mis kohalduksid põhikohustusele. Käesoleval juhul on põhikohustus töövõtulepingust tulenev tasu maksmise kohustus. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagi on aegunud.
7.Laenulepingutest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 01.12.2008 ja vastavad nõuded aegusid üldise kolmeaastase aegumistähtaja järgi 01.12.2011. Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldused esitati hiljem, siis on nõue aegunud. Hageja ja põhivõlgniku vahel ei ole töövõtusuhe, vaid tegemist on solidaarvõlgnike omavahelise suhtega. Aegumisele tuleb sel juhul kohaldada solidaarvõlgnike sisesuhtes kehtivat aegumise regulatsiooni. Kui lugeda 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepingud
võlatunnistusteks, millega kostja ei nõustu, siis on nõue ikkagi aegunud, sest võlatunnistusega aegumistähtaja kulgemine katkeb. Kostja käendas üksnes laenulepingust tulenevaid kohustusi, millist käendust ei saa laiendada nt hageja ja põhivõlgniku vahelisele töövõtu- vms suhtele.
8.Lisaks leidis kostja, et hageja on lubamatult muutnud hagi alust, nõudes esmalt võlga laenulepingu järgi, hiljem aga väites, et tegemist on varasema kohustuse laenuks ümbervormistamisega. Maakohtu otsus
9.Harju Maakohus jättis 18.06.2013 vaheotsusega aegumise tõttu rahuldamata hagi kostja vastu viivise 77 euro saamiseks ning tuvastas, et hageja põhinõue 12 600 euro saamiseks ja viivise nõue perioodide 02-03.12.2008 (29.07.2008 lepingu puhul) ja 0204.12.2008 (31.07.2008 lepingu puhul) ning 01.01.2009-25.09.2012 (mõlema lepingu puhul) eest ei ole aegunud ja nende nõuete osas määras kohus jätkata menetlust.
10.Maakohtu hinnangul sisaldavad 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepingud (vastavalt tsiviilasja nr 2-11-63939 tlk 39–40 ja tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 82–83) nii deklaratiivseid võlatunnistusi, mille järgi võlausaldajaks on hageja ja võlgnikuks põhivõlgnik, kui ka käenduslepinguid, millega muu hulgas kostja käendab võlatunnistusega kinnitatud põhivõlgniku kohustust.
11.Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 2 ning märkis, et 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepingute p-dest 1 ja 2, samuti lepingutele lisatud arvete kokkuvõttest (vastavalt tsiviilasja nr 2-11-63939 tlk 41 ja tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 84) nähtub, et hageja ja põhivõlgnik soovisid seni põhivõlgniku poolt hagejale võlgnetava rahasumma osas leppida kokku selle võlgnemises laenuna. Sellise sisuga lepingut tuleb käsitleda kui deklaratiivset võlatunnistust (Riigikohtu lahendi nr 3-2-121-06 p 15 ja selles viidatud lahendi nr 3-2-1-104-02 p-d 9 ja 10). Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg (Riigikohtu lahendi nr 3-2-163-08 p 15). Järelikult tuleb aegumise vastuväite lahendamiseks kohtul kontrollida, millisele aegumise regulatsioonile allub esialgne võlasuhe hageja ja põhivõlgniku vahel. Selleks tuvastas kohus, mis laadi võlasuhtega on tegemist.
12.Lepingute p-d 1 viitavad lepingute lisadeks olevatele arvete kokkuvõtetele, mille kohaselt on hageja väljastanud põhivõlgnikule perioodil 31.05.2008 kuni 14.07.2008 arveid summas 9 460 024,65 krooni, millest 7 834 024,65 krooni oli põhivõlgnikul lepingute sõlmimise ajaks tasumata. Sellest summast osasumma 5 301 936 krooni on hõlmatud 29.07.2008 lepinguga ja osasumma 2 315 263,65 krooni 31.07.2008 lepinguga. Kogusumma ja kahe osasumma vahe on 216 825 krooni, mille tasumise ega arvestamise kohta ei ole pooled esitanud seisukohti ega tõendeid. Arvete kokkuvõttest ning täpsemalt hageja esitatud arvetest ja nende alusdokumentidest (tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 139-210) nähtub, et arvete sisuks oli 2008. aasta maist juulini tekkinud teatavate kulutuste jagamine poolte vahel, samuti töövõtulepingutest tulenevad rahalised kohustused. Hageja nõuab käesolevas asjas kostjalt põhivõla 12 600 eurot maksmist, mis euro kasutusele võtmise seaduse § 5 sätete ning lepingute p-de 7 kohaselt vastab summale 197 147,16 krooni. Järelikult on piisav kontrollida, kas hagejal võib olla põhivõlgniku vastu aegumata põhinõue selles ulatuses. Kohus lähtus nõude aegumise kontrollimisel lepingutele lisatud arvete kokkuvõttes märgitud järjekorrast ja summeerimisel tehtud valikutest.
13.Hageja 31.05.2008 arve nr 933 põhivõlgnikule (tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 139) summas 412 000 krooni lähtub arvele lisatud sama kuupäevaga dateeritud teostatud tööde akti kohaselt töövõtulepingust nr 665AL-11, mille p-s 6.2 leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku tasumise tähtaja 21 päeva alates arve saamisest. Viidates VÕS § 635 lg-le 1 leidis kohus, et seega tulenes põhivõlgnikule kui tellijale töövõtulepingust nr 665AL-11 hagejale kui töövõtjale tasu maksmise kohustus, mis muutus sissenõutavaks 21 päeva möödumisel arve saamisest. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Viidatud sätte mõlema lause järgi alanuks arve nr 933 tasumise nõude aegumistähtaeg 2008. aasta lõppemisest ja nõue oleks aegunud 31.12.2011 möödumisega. Kuna kõnealuses osas ei alanud aegumistähtaja kulgemine enne lepingute sõlmimist, siis ei katkestanud võlatunnistuse andmine käesoleval juhul TsÜS § 158 lg 1 alusel nõude aegumist (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-63-08 p 15 teine lõik). Arvest nr 933 on 29.07.2008 lepingu summasse arvestatud 333 000 krooni (21 282,58 eurot) ja 31.07.2008 lepingu summasse 79 000 krooni (5 049,02 eurot). Eeltoodust järeldas kohus, et hageja põhinõue 29.07.2008 lepingust summas 6300 eurot ja 31.07.2008 lepingust summas 5049,02 eurot ei olnud 29.12.2011 maksekäsu kiirmenetluse avalduste esitamise ajaks aegunud.
14.Hageja 07.07.2008 arve nr 1110 põhivõlgnikule (tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 147) summas 1 200 000 krooni (76 693,98 eurot) lähtub arvele lisatud sama kuupäevaga dateeritud teostatud tööde akti nr 35 kohaselt töövõtulepingust nr 665AL-12, mille p-s 6.2 leppisid hageja ja põhivõlgnik samuti kokku tasumise tähtaja 21 päeva alates arve saamisest. Sarnaselt eelmises punktis esitatud seisukohtadega ei olnud vastav nõue maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks aegunud. Koos eelmise punkti viimases lauses märgituga tuleneb eelnevast, et hageja põhinõue 12 600 euro saamiseks ei olnud 29.12.2011 maksekäsu kiirmenetluse avalduste esitamise ajaks aegunud.
15.Viidates TsÜS § 160 lg-le 1 ja § 160 lg 2 p-le 3 leidis kohus, et seega peatus hagi aegumistähtaeg hageja jaoks 29.12.2011 ning hagi põhinõude osas ei ole aegunud. Hagi aegumistähtaja peatumist 29.12.2011 kinnitab ka TsMS § 484 lg 2 p 5, mille kohaselt tuleb makseettepanekus selgitada, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega peatub nõude aegumistähtaeg samamoodi kui hagi esitamise korral (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 p 13 teine lõik).
16.Seoses hageja viiviste nõudega märkis kohus, et lepingutes viivise tasumise kokkulepet ei sisaldu, kuid VÕS § 113 lg 1 alusel saab hageja nõuda viivist vaatamata vastava kokkuleppe puudumisele. Viivise määra põhjendatuse üle kohus vaheotsuses ei otsusta. Viivise korral on tegemist korduvate kohustustega, sest põhivõlgnikul tekkis kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega tuleb viivise nõude aegumisele kohaldada TsÜS §-i 154 ja 2008. aasta detsembri osas algab viivise nõude aegumistähtaeg sarnaselt põhivõlaga 01.01.2009 kell 00:00 ning lõpeb TsÜS § 146 lg 1 järgi 31.12.2011 kell 24:00 (vrd Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 p 12 teine lõik). Edasiste perioodide eest arvestatud viivise nõude aegumine algas ja lõppeks vastavalt ühe aasta kaupa hiljem. Järelikult ei olnud viivise nõue hagiavalduses märgitud perioodi (02.12.2008-25.09.2012) eest maksekäsu kiirmenetluse avalduste esitamise ajaks veel aegunud. Maksekäsu kiirmenetlustes esitas hageja viivise nõuded perioodi 02-03.12.2008 eest (vt tsiviilasja nr 2-11-63939 tlk 3) ja 02-04.12.2008 eest (tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 3), nõudes mõlemal juhul viivist 100 eurot.
17.Viivise nõude aegumine aastate kaupa võib tuua kaasa olukorra, et menetluse kestel esitatud täiendavast viivise nõudest on osa aegunud (vrd Riigikohtu lahendi nr 3-2-152-10 p 19 viies lõik). Põhinõude esitamine ei peata viivisnõude aegumist, sest TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine üksnes selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-20-12 p 18 teine lõik ja selles viidatud lahendi nr 3-2-1-30-10 p 12 seitsmes lõik ning lahendi nr 3-2-1-52-10 p 18). Sarnaselt peatub kindla perioodi kohta viivise nõude esitamise korral aegumine üksnes selle perioodi eest nõutava viivise osas. Olukord oleks erinev, kui hageja esitaks nõude viivise saamiseks ilma seda perioodiliselt täpsustamata, st nõuaks viivist kogu viivituses oleva aja eest ja suurendaks hiljem viivise nõuet rahaliselt (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-108-08 p 12 kolmas lõik). Käesolevas asjas on hageja maksekäsu kiirmenetluse avaldustes selgelt märkinud, mis aja eest ta viivist nõuab. Seega on viivise nõue perioodi 05-31.12.2008 eest aegunud mõlema lepingu puhul ning lisaks 29.97.2008 lepingu puhul ka 04.12.2008 eest. Viivise nõue alates 01.01.2009 ei ole aegunud. Seega jääb 29.07.2008 lepingust tulenev viivise nõue rahuldamata 28 päeva ja 30.07.2008 lepingust tulenev nõue 27 päeva eest, kokku summas 77 eurot (55x1,40).
18.Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ja põhivõlgniku vahel ei ole töövõtusuhe, vaid tegemist on solidaarvõlgnike omavahelise suhtega. Hageja ja põhivõlgniku vahelise 29.05.2007 koostöölepingu p-st 2.2 (tsiviilasja nr 2-11-63929 toimiku I kd lk 116– 118) nähtub, et lepingupooled pidasid võimalikuks omavaheliste alltöövõtulepingute sõlmimist. Seega tuleb eespool p-des 13 ja 14 uuritud kohustuste osas lähtuda antud juhul „konkreetsemast“ hageja ja põhivõlgniku vahelisest töövõtulepingust. Siiski ei erineks kohtu hinnang nõude aegumisele solidaarvõlgnike sisesuhte korral senisest tulemusest, sest VÕS § 70 lg 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.
19.Samuti ei nõustunud kohus kostjaga selles, et kuna kostja käendas üksnes laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis sellist käendust ei saa laiendada hageja ja põhivõlgniku vahelisele töövõtusuhtele. VÕS § 142 lg 1 näeb ette, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimisega tekib käendajal põhikohustusest eraldiseisev täitmiskohustus võlausaldaja ees. Käendaja täitmiskohustuse eesmärk on siiski põhikohustuse täitmise tagamine ja seetõttu on kõnealune täitmiskohustus ja põhikohustus omavahel seotud. Käenduse aktsessoorsus avaldub eelkõige just seotuses põhikohustusega, st täitmiskohustus sõltub põhikohustusest nii tekkimisel, ulatusel kui lõppemisel. Kuna käendaja vastu suunatud nõue muutub sissenõutavaks samadel alustel põhivõlgniku vastu suunatud nõudega, siis tuleb nõude aegumisele kohaldada samuti põhikohustusega määratud aegumise sätteid.
20.Vastuseks kostja väitele hagi aluse muutmise kohta märkis kohus, et kuigi hageja hagiavalduses otseselt ei käsitlenud samade lepingupoolte varasemaid õigussuhteid ja tegi seda alles pärast kostja aegumise vastuväite esitamist, ei saa seda pidada hagi aluse muutmiseks. Hageja nõuab endiselt täitmist sama deklaratiivse võlatunnistuse alusel. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-06 p 13 kolmas lõik). Seetõttu võis hageja hagi esitamisel eeldada, et muid asjaolusid peale lepingute sõlmimise ei ole vaja esile tuua.
21.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märkinud kohus vaheotsuses menetluskulude jaotust. Kohus leidis, et arvestades aegumise tõttu rahuldamata jäänud nõudeosa vähest määra ja lõpuks asjas tehtava lahendiga hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise osas selguse puudumist ei ole põhjendatud lahendada menetluskulude jaotust ka aegunud nõude kohta. Kohus otsustab menetluskulude jaotuse asja menetlust lõpetavas lahendis. Apellatsioonkaebus
22.18.07.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 18.06.2013 vaheotsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
23.Kaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, menetledes muudetud ja ebaselget hagi ning väljudes poolte esitatu piiridest. Samuti kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, eelkõige VÕS § 396 lg-t 2 ja TsÜS §-e 147 ja 158.
24.Väljudes poolte esitatud asjaoludest, rikkus maakohus TsMS § 4 lg-t 2. Kostja märgib, et aegumise osas vaheotsuse tegemiseks peab kohus kindlaks tegema nõude ja selle aluse ning oluline on, et nõude alus oleks selge, mitte võimalik. Asjakohase nõude aluse esitamise õigus ja kohustus on hagejal. Kohtul puudub TsMS § 4 lg 2 kohaselt õigus sekkuda hageja nõude kujundamisse ning sisustada hageja nõuet. Antud juhul on kohus seda teinud, asudes ise esitatud lepingute ja arvete hulgast leidma neid, mis ei ole aegunud.
25.Vaatamata kostja poolt hageja tähelepanu juhtimisele ei ole hageja kordagi toonud esile, millise konkreetse lepingu alusel ning millise kauba või teenuse eest ta nõude on esitanud. Kostja rõhutab, et kuivõrd maakohus leidis, et 29.07.2008 ja 31.07.2008 sõlmitud laenulepingud ei oma iseseisvat tähendust ning on pelgalt deklaratiivsed võlatunnistused, siis seda enam oleks pidanud maakohus välja selgitama, millisest konkreetsest varasemast kohustusest tuleneb hageja nõue. Arvestades, et igal nõudel on erinev aegumistähtaeg, oleks maakohus pidanud sellisel kujul esitatud hagi korral andma hinnangu igale hageja poolt esitatud võimalikule nõude alusele, mida kohus teinud ei ole. Seni kuni hageja ei ole põhistanud, milliste tööde ja toimingute eest tasu nõutakse, ei ole kostjal ka võimalik neile sisuliselt vastu vaielda. Seejuures viitab kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-137-07 p-s 13 selgitatule, mille kohaselt lasub TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Ka kohus ei saanud sisuliselt otsustada hageja poolt konkreetse nõude näitamiseni nõude aegumise küsimust. Maakohus on pannud kostja seisukorda, kus ta peab tõendama kohustuste puudumist ka nendes kohustustes, milledeni hageja nõue ei ulatu. Kostja hinnangul on tegemist kohtu poolse poolte ebavõrdse kohtlemisega ning TsMS § 4 lg 2 rikkumisega. Lisaks leiab kostja, et ebaselge nõudega hagi tulnuks kohtul jätta läbivaatamata, kuna hagejale anti korduvalt võimalus oma nõudeid täpsustada.
26.Kostja leiab, et maakohus rikkus TsMS §-i 376, menetledes muudetud hagi. Nimelt esitas hageja 29.12.2011 maksekäsu kiirmenetluses nõuded ning 25.09.2012 hagi laenu tagastamise nõudes. Alles pärast kostja vastuväiteid hagile esitas hageja 31.10.2012 nõude tööde ja materjalide tasunõudena. Kostja hinnangul ei ole kahtlust, et hagi esitamine laenu tagastamise nõudena ning hiljem selle muutmine töövõtust tulenevaks tasunõudeks on hagi aluse muutmine. Kostja juhib tähelepanu sellele, et antud juhul on kohtupoolne menetlusnormi rikkumine kostja suhtes eriti ebaõiglane, kuna hageja oli kaotanud kostja aegumise vastuväite esitamise ajaks uue hagi esitamise õiguse. Antud juhul on maakohus oma ebaseadusliku ja põhjendamatu hagi
muudatuse menetlemisega seadnud kostja põhjendamatult ebasoodsasse olukorda ning loonud hagejale põhjendamatud soodustused. Kostja leiab, et hageja avaldatuks ei saa lugeda laenulepingutes sisalduvaid viiteid, nagu seda tegi maakohus oma ebaseaduslikus otsuses.
27.Samuti leiab kostja, et maakohus kohaldas vääralt VÕS § 396 lg-t 2, pidades nimetatud alusel sõlmitud laenulepingut vaid deklaratiivseks võlatunnistuseks ning laenusuhet reguleerivatele sätetele, sealhulgas laenusuhte aegumist reguleerivatele sätetele, mittealluvaks. Maakohus leidis vääralt, et laenuks ümbervormsitatud kohustus jääb kehtima endisel kujul ning selle sissenõudmine toimub esialgset kohustust reguleerivate sätete järgi. Kostja hinnangul on maakohus asjatult ning seadusevastaselt võrdsustanud VÕS § 396 lg 2 järgi sõlmitud laenulepingu võlatunnistusega. Kohus on sekkunud tsiviilõiguse dispositiivsuse põhimõttesse. Kohtul puudub pädevus muuta lepingupoolte tahteavaldust.
28.Kohus ei ole selgitanud, miks ei võinud pooled 29.07.2008 ja 31.07.2008 laenulepinguid sõlmides otsustada, et allutavad varasemad õigussuhted laenu puudutavatele sätetele. VÕS § 396 lg 2 mõte seisnebki selles, et pooled kujundavad ümber olemasoleva õigussuhte laenusuhteks. Antud juhul on maakohus muutnud VÕS § 396 lg 2 sisutühjaks, milline õigus olnuks kohtul vaid juhul, kui asjakohane säte oleks vastuolus heade kommete või põhiseadusliku korraga.
29.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et esialgne õigussuhe jääb kehtima juhul, kui võlatunnistus antakse ühepoolsena või antakse vaid viisil, millega tunnustatakse varasemat kohustust. Kostja leiab, et laenuks ümbervormistamisel oleks selline käsitlus aga ad absurdum, kuivõrd sellise käsitluse korral oleks hagejal võimalik nõuda sama kohustuse täimist kaks korda – laenuna ja töövõtust tuleneva tasuna. Kostja rõhutab veelkord, et VÕS § 396 lg 2 järgselt kohustuse laenulepinguks vormistamisega lõpeb varasem kohustus ning tekib uus kohustus - laenukohustus. Nii lõppesid 29.07.2008 ja 31.07.2008 laenulepingute sõlmimisega ka varasemad OÜ North Element väidetavad kohustused hageja ees. Teistsugune käsitlus muudaks VÕS § 396 lg 2 kohaselt sõlmitud lepingud sisutühjaks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-134-02 käsitlenud kohustuse laenuks ümbervormistamise õiguslikku mehhanismi ning leidnud, et muul alusel tekkinud kohustuse laenuks vormistamisega esialgne kohustus lõpeb. Nimetatud lahend puudutab küll võlasuhte laenuks ümbervormistamist varem kehtinud TsK § 272 lg 3 järgi, kuid vaidlusaluste lepingute sõlmimisel kehtinud VÕS § 396 lg 2 on sisult sama regulatsiooniga. Kostja märgib, et maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid käsitlevad olukorda, kus jutt on võlatunnistusest VÕS § 30 mõttes, et tunnistatakse olemasolevat kohustust ning mõlemad pooled ei ole esitanud tahteavaldust õigussuhte ümberkujundamiseks. Antud juhul on aga pooled eraldi lepingutes leppinud kokku töövõtulepingutest tulenevate kohustuste ümbervormistamises laenuks, millega lõpeb esialgne kohustus ja tekib uus laenukohustus. Lisaks eelnevale saab käsitleda kohustuse laenuks ümbervormistamist antud juhul ka TsÜS § 145 lg 1 kohase kokkuleppena aegumistähtaja lühendamiseks, seda juhul kui laenuks ümbervormistamine tõi kaasa aegumistähtaja lühenemise.
30.Leides, et 29.07.2008 ja 31.07.2008 võlatunnistustega ei saanud aegumine katkeda, kohaldas maakohus vääralt TsÜS § 147 lg-t 3 ja § 158 lg-t 1. Kostja esitas hagile vastuväite selliselt, et juhul kui lugeda nõude aluseks töövõtulepingutest tulenevad tasunõuded, siis tuleb nende aegumistähtaja alguseks lugeda 30.07.2008 ja 01.08.2008 ehk võlatunnistuste andmise aeg. Nimelt katkeb TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg võlatunnistuse andmisega ning hakkab kulgema otsast peale. Seega 29.07.2008 ja 31.07.2008 võlatunnistuste andmisega katkes varasemate kohustuste aegumistähtaeg ning hakkas kulgema otsast peale. Seega möödus aegumistähtaeg
vastavalt 29.07.2011 ja 31.07.2011. Kostja leiab, et alusetu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei saanud aegumistähtaeg katkeda, kuna see ei olnud veel alanud. Kostja on seisukohal, et sisuliselt oli aegumistähtaeg siiski alanud, kuivõrd aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumise hetkest.
31.Maakohu kohaldas TsÜS § 147 lg-t 3 vääralt ka seetõttu, et antud juhul ei kuulunud nimetatud säte kohaldamisele. Nimelt olid pooled 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepingutes kokku leppinud, et OÜ North Element ja/või kostja võlgnevad nimetatud summad laenuna, mitte aga tasuna, nagu leidis maakohus. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest seda, millal ja millises tasus pooled kokku leppisid ning seega ei saanud maakohus otsustada ka seda, et need nõuded ei ole aegunud. Kostja hinnangul on maakohtu otsus selles osas ka ebaselge ning kohus pidanuks andma aegumise osas hinnangu igale hageja poolt esitatud tasunõudele. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas lõppotsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Hagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata.
34.Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et VÕS § 396 lg-st 2 juhindudes sõlmitud 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepinguid, millega lepinguosalised soovisid põhivõlgniku poolt hagejale võlgnetava rahasumma osas leppida kokku selle võlgnemises laenuna, tuleb käsitleda deklaratiivsete võlatunnistustena (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-06 p 15 ja selles viidatud lahendi nr 3-2-1-104-02 p-d 9 ja 10). Ekslik on aga maakohtu poolt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-63-08 p-st 15 tehtud järeldus, et deklaratiivse võlatunnistusega, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, ei saa pooled muuta nõude sissenõutavuse aega. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) ja nõude sissenõutavus (VÕS § 82 lg 7) ei ole sünonüümid ja seetõttu ei tähenda Riigikohtu seisukoht, et deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele kohaldub põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg seda, et pooled ei saaks võlgnevusele võlatunnistusliku aluse loomisega nõude sissenõutavuses põhikohustusest tulenenuga võrreldes erinevalt kokku leppida. Ringkonnakohtu arvates on pooled VÕS § 396 lg 2 alusel võlgnevuse laenuks ümberkujundamisel vabad nõude sissenõutavuse aega muutma, säilitades nõudele senise aegumistähtaja.
35.TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kõnealusel juhul on lepinguosalised leppinud 29.07.2008 ja 31.07.2008 lepingu p-des 2 kokku, et võlgnetav summa kuulub tasumisele ehk muutub sissenõutavaks 01.12.2008. Seega aegus nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi nimetatud kuupäevast kolme aasta möödumisel. Kuna hagi on esitatud 29.12.2011, tuleb see jätta aegumise tõttu rahuldamata.
36.Hagi rahuldamata jätmise ja apellatsioonkaebus rahuldamise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.
Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.