Swedbank Liising AS hagi OÜ Lareina vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.05.2013.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
9557,01 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Lareina apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Külli Reinfeld Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): OÜ Lareina (registrikood: 11259959; asukoht: Viimsi vald), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 10.05.2013.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-12-52104 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.12.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hagejale välja ka viivis menetluskuludelt võlaõigusseadus (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja 26.03.2008.a garantiikirja nr 0194825L, mille p 1 kohaselt garanteeris kostja hagejale (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) hageja ja Sillaotsa LK OÜ (edaspidi liisinguvõtja) vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise garantiikirjas toodud tingimustel. Garantiikirja alusel tagab kostja kõigi liisingulepingust tulenevate hageja nõuete hüvitamise. Garantiikirjast tulenev kostja kohustus hageja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest (garantiikirja p 2). Garantiikirja p 3 järgi oli kostjal garantii andjana kohustus tasuda hagejale nõue hagejalt kirjaliku nõude saamisest 3 tööpäeva jooksul. 20.07.2011.a saatis hageja kostjale garantiinõude, mille palus tasuda hiljemalt 03.08.2011.a. kostja sai nõudekirja kätte 25.07.2011.a, kuid võlgnevust ei tasunud. Eeltoodule tuginedes palus hageja kostjalt välja mõista 9557,01 eurot. Kostja vastuväidetele vaidles hageja vastu. Hageja rõhutas, et tema nõue kostja vastu tuleneb kostja poolt antud garantiist. Garantiist tulenev kohustus on iseseisev kohustus, mis ei ole seotud ning mille kehtivus ei sõltu kohustusest, mida garantii tagab. Garantii puhul saab garantii andja esitada ainult garantiist tulenevaid vastuväiteid, seega ei oma kostja esitatud vastuväited käesoleva vaidluse raames tähendust. Hageja käitumine ei olnud ka vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on kostjat teavitanud, et ei võimalda viimasele liisingut, keeldumist põhjendama ei pea. Kostja ei ole enne kohtumenetlust avaldanud hagejale soovi liisinguese välja osta. Seega ei saa kostja ka väita, et hageja ei ole talle väljaostu võimaldanud, ega seda, et hageja käitus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete vastaselt. Kui kostja soovis liisingueset välja osta, oleks ta pidanud hagejat sellest teavitama. Samas oli kostjal võimalik liisinguese ka pärast selle müüki suunamist osta, kuid ta ei teinud seda, mistõttu on kostja etteheited hagejale alusetud. Hageja vaidles vastu ka aegumise vastuväitele. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei vasta tõele hageja väide, et kostja ei reageerinud hageja 20.07.2011.a nõudekirjale. Kostja esitas nimetatule endapoolse vastuse 19.08.2011.a, milles märkis järgmist. Harju Maakohtu 28.04.2010.a määrusega lõpetati liisinguvõtja pankrotimenetlus raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata ning kohustati ajutist pankrotihaldurit ettevõtet äriregistrist kustutama. Vastavasisuline teade avaldati ka väljaandes Ametlikud Teadaanded. Äriühing kustutati äriregistrist 28.06.2010.a. 26.02.2010.a, s.o enne liisinguvõtja äriregistrist kustutamist, esitas kostja hagejale avalduse liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks, avaldades soovi jätkata liisingulepingu täitmist samadel tingimustel nagu seda oli teinud liisinguvõtja. Hageja vastas kostja avaldusele e-kirja teel 15.06.2010.a, s.o üle
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-12-52104 kolme kuu hiljem, märkides, et hageja ei ole nõus kostja avaldust rahuldama ehk liisingulepingut kostja nimele ümber vormistama. Mingeid põhjendusi või täiendavaid seisukohti hageja ei avaldanud. 26.08.2010.a teatas hageja kostjale, et liisinguvara tuleb tagastada liisinguandjale (hagejale) seoses liisinguvõtja likvideerimisega. Hageja lisas 2010.a lõpus liisingueseme müügikuulutuse avalikku automüügiportaali www.auto24.ee. Hageja ei võtnud eelnevalt kostjaga ühendust ega pakkunud kostjale võimalust liisinguese ise välja osta, ehkki võis hageja kostja 26.02.2010.a avaldusest üheselt järeldada, et kostja võib olla huvitatud liisingueseme väljaostmisest. Kostja hinnangul on hageja senine käitumine pahatahtlik ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Hageja ei ole kostjale teadaolevalt esitanud oma liisingulepingust tulenevaid nõudeid põhivõlgniku ehk liisinguvõtja vastu ega osalenud liisinguvõtja pankrotimenetluses. Lisaks ei võimaldanud hageja põhjendamatult kostjal liisingulepingust tulenevaid kohustusi üle võtta. Kostja oli nimetatud ajahetkel ning on ka jätkuvalt majanduslikult stabiilne ettevõte, kelle puhul ei tohiks tekkida kahtlust, kas ta on võimeline liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitma või mitte. Samuti ei vastanud hageja kostja 26.02.2010.a avaldusele mõistliku aja jooksul, vaid alles siis, kui liisinguvõtja pankrotimenetlus oli juba raugemise tõttu lõpetatud ning äriühing registrist kustutamisel. Kostja ei vastanud ka hageja 19.08.2011.a seisukohtadele hageja nõudekirja osas, jättes viidatud dokumendi oma hagis üldse mainimata. Kostjale jääb arusaamatuks asjaolu, miks hageja esitas hagi alles 10.12.2012.a, s.o ligi poolteist aastat pärast viimast pooltevahelist kontakti ning üle kahe ja poole aasta pärast liisinguvõtja äriregistrist kustutamist. Hageja ei ole esitanud mingeid kontrollitavaid numbreid, millel tema nõude suurus baseerub ning kuidas see on kujunenud. Nimetatu ei ole kooskõlas garantii põhimõtetega ega võta garantiisaajalt kohustust tõendada garantiisumma õigsust. Samuti leidis kostja, et hageja nõuded on aegunud. Hageja ei ole tõendanud, millal tema nõue on sissenõutavaks muutunud, millise osa nõudest võiks moodustada tasumata liisingumaksed, millise osa aga liisinguandja kahju. VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb jätta kõik liisingumaksed ja mistahes muud kulud hageja kui liisinguandja kanda, garandil puudub kohustus tasuda tõendamata liisingumakseid, liisinguandja kahju ja muid kulusid. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 10.05.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 9557,01 eurot. Kohus tuvastas, et hageja ja Sillaotsa LK OÜ vahel sõlmiti liisingleping 0194825L. Kostja väljastas 26.03.2008.a garantiikirja 0194825L (t lk 5–6 ). Poolte vahel puudub vaidlus liisingulepingu olemasolus, samuti selles, et liisinguese tagastati hagejale 29.09.2010.a ja suunati müüki 6.10.2010.a. Kohus asus seisukohale, et tegemist on mitteaktsessoorse esimese nõude garantiiga VÕS § 155 mõttes. Garantiilepingu kohaselt tuleneb garantiikirjast garantii andja kohustus tagada kõik liisingulepingust tulenevad nõuded. Garandi vastutus liisinguandja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest. Tähtsust ei oma siinjuures suhted, millised olid garantii andja ja kohustatud isiku vahel. Kohus leidis, et antud juhul ei ole tegemist nö poolaktsessoorse garantiiga. VÕS § 155 lg 3 kohaselt võib garantii andja võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-12-52104 vastuväiteid. Kuivõrd kohus on seisukohal, et tegemist on mitteaktsessoorse esimese nõude garantiiga, on asjakohatud kostja väited, et hageja nõue on põhistamata ja tõendamata. Kostja on avaldanud ka seisukohta, et hageja nõue pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja pole liisingut kostjale ümber vormistanud. Hagi on esitatud ca 1,5a peale viimast kirjavahetust. Ei nähtu nõude kujunemine. Kohus asus seisukohale, et eelnimetatud asjaolud ei näita hageja hea usu põhimõtte vastast tegutsemist. Hagejal puudub kohustus liisingulepingu ümbervormistamiseks. Võimalik oleks kasutada ka mõnda teist liisinguandjat. Hea usu põhimõtte vastast tegutsemist ei näita ka see, millal kostja hagi esitab, tehes seda koheselt peale nõude sissenõutavaks muutumist või hiljem. Kostja pole liisingueseme väljaostmist taotlenud. Kohus leidis, et garantii saaja õiguste kuritarvitamine pole selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12 märkinud, et vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite. Kohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Garantiilepingu sõlmimisega ei muutunud veel hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks. Garantiilepingu kohaselt kehtib garantii kuni lepingust tekkivate kohustuste täitmiseni. Garantii on mitteaktsessoorne. Hageja on saatnud kostjale kirja, milles palub võlgnevus tasuda 03.08.2011.a. Kostja on kirja kätte saanud 25.07.2011.a. Seega algab aegumine nõude esitamisest garandi vastu, s.o 03.08.2011.a. Isegi, kui asuda seisukohale, et aegumine algab ajahetkest, mil muutusid sissenõutavaks hageja nõuded põhivõlgniku vastu, ei ole nõue aegunud. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 asunud seisukohale, et: „Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.“ Kohus asus seisukohale, et „mõistlik aeg“ on 30 päeva liisingueseme tagastamisest. Seega muutuks nõue sissenõutavaks 29.10.2012.a. Seega olukorras, kus sõiduk tagastati 29.09.2010.a ja hagi esitati garandi vastu 10.12.2012.a, ei saa nõue olla aegunud, kuivõrd pole möödunud 3-aastane aegumistähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1). Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 12.06.2013.a apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et hageja käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja ei nõustu hageja ja maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas on tegemist mitteaktsessoorse esimese nõude garantiiga. Garantiikirja p 2 esimesest lausest tulenevalt tekib garandi garantiisumma maksmise kohustus tagatavast liisingulepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral. Sellise garantii mitteaktsessoorsus on näiline, s.o kui garantiinõude eeldusena on sätestatud tagatava kohustuse rikkumine või selle tagajärjel kahju tekkimine garantiinõudele vastavas suuruses, saab garant soodustatud isiku poolt esitatud garantiinõudele esitada vastuväite, mille kohaselt ei ole rikkumist toimunud või kahju tekkinud. Kostja jääb ka oma seisukoha juurde, et hageja ei ole esitanud andmeid selle kohta,
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-12-52104 millal toimus liisingulepingu rikkumine, milles see seisnes ja millised kahjud hageja seoses rikkumisega kandis. Samuti ei ole hageja oma nõude suurust põhjendanud. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb kaebuses samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline garantiikiri on mitteaktsessoorne esimese nõude garantii. Apellant maakohtu seisukohaga ei nõustu. Apellant viitab garantiikirja p 2 esimesele lausele, mille kohaselt „Garantiikirja alusel tagab Garantii andja kõigi Liisingulepingust tulenevate Liisinguandja nõuete (sh intressi ning Liisingulepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) hüvitamise.“ Sellest lausest järeldab apellant, et garandil tekib garantiisumma maksmise kohustus tagatavast liisingulepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral, s.o garantii mitteaktsessoorsus on näiline. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sulgudes märgitud info eesmärk on tagada selgus selles, et garantii andja tagab kõikide, sh mis tahes kõrvalkohustuste täitmise, mitte üksnes põhikohustuse täitmise. VÕS § 155 lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kui pooled soovivad, et garantiinõude maksmapandavus oleks seotud tagatava nõude olemasolu või tagatavast lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega, tuleb selles selgelt ja üheselt arusaadavalt kokku leppida. Vastasel korral tuleb lähtuvalt garantii olemusest eeldada, et sellises tingimuses kokku ei lepitud. Antud juhul on garantiikirja p 2 teises lauses lause otse öeldud, et garantiikirjast tulenev garantii andja kohustus liisinguandja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest. Seega on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on mitteaktsessoorse esimese nõude garantiiga.
8.Apellant on apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid, et hageja käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Apellant põhjendab seda sellega, et hageja ei olnud nõus liisingulepingut apellandi nimele ümber vormistama, hageja ei pakkunud apellandile võimalust liisingueset välja osta, hageja ei esitanud nõudeid liisinguvõtja (st põhivõlgniku) vastu ega osalenud liisinguvõtja pankrotimenetluses, hageja esitas hagi apellandi vastu alles umbes 1,5 aastat pärast pooltevahelist viimast suhtlemist ning üle 2,5 aasta pärast liisinguvõtja äriregistrist kustutamist. Ringkonnakohus leiab, et nendest asjaoludest ei saa järeldada hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastast käitumist. Hagejal ei olnud kohustust liisingulepingut ümber vormistada ega teatada apellandile liisingueseme müügist. Maakohtu otsus on seaduslik osas, milles maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud, mida käesolevas asjas tuvastatud ei ole (vt nt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11).
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-12-52104
Poolte vahel sõlmitud garantiilepinguga võttis apellant endale kohustuse tagada hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmine. Hageja pidi oma nõude maksmapanekuks esitama kirjaliku nõude, mida ta nähtuvalt asja materjalidest teinud on. Hagejal ei olnud kohustust esitada esmalt nõue liisinguvõtja vastu. Garantii mõte seisnebki selles, et võlausaldajal oleks lihtne, reeglina üksnes teatava dokumendi esitamisega garantii andjale, oma nõudeid maksma panna. Kui garantii andjal ei ole võimalik makstud summat põhivõlgnikult tagasi nõuda, siis on see tema risk.
9.Mis puudutab seda, et hageja ei esitanud andmeid selle kohta, millal toimus liisingulepingu rikkumine, milles see seisnes, millised kahjud sellega kaasnesid ja kuidas nõude suurus kujunes, siis leiab ringkonnakohus, et hageja ei pidanudki seda tegema. Pooled ei ole garantiilepingus kokku leppinud, et hageja peaks oma nõudeid kuidagi tõendama. Vastupidi, kuna tegemist on esimese nõude garantiiga, siis selle eesmärk on vabastada hageja tõenduslikest raskustest. Praeguses asjas ei ole tuvastatav ka hageja poolt õiguste kuritarvitamine seoses sellega, et näiteks kohustuse rikkumist ei ole tegelikult üldse toimunud või peaks nõutav summa olema väiksem. Õiguste kuritarvitamine peab olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav (vt Riigikohtu 16.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11). Apellant ei ole esile toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja on oma õigusi kuritarvitanud. Menetluskulude jaotus
10.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.