2-12-52104/26 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.10.12.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hagejale välja ka viivis menetluskuludelt võlaõigusseadus (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja 26.03.2008.a garantiikirja nr 0194825L, mille p 1 kohaselt garanteeris kostja hagejale (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) hageja ja Sillaotsa LK OÜ (edaspidi liisinguvõtja) vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise garantiikirjas toodud tingimustel. Garantiikirja alusel tagab kostja kõigi liisingulepingust tulenevate hageja nõuete hüvitamise. Garantiikirjast tulenev kostja kohustus hageja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest (garantiikirja p 2). Garantiikirja p 3 järgi oli kostjal garantii andjana kohustus tasuda hagejale nõue hagejalt kirjaliku nõude saamisest 3 tööpäeva jooksul. 20.07.2011.a saatis hageja kostjale garantiinõude, mille palus tasuda hiljemalt 03.08.2011.a. kostja sai nõudekirja kätte 25.07.2011.a, kuid võlgnevust ei tasunud. Eeltoodule tuginedes palus hageja kostjalt välja mõista 9557,01 eurot. Kostja vastuväidetele vaidles hageja vastu. Hageja rõhutas, et tema nõue kostja vastu tuleneb kostja poolt antud garantiist. Garantiist tulenev kohustus on iseseisev kohustus, mis ei ole seotud ning mille kehtivus ei sõltu kohustusest, mida garantii tagab. Garantii puhul saab garantii andja esitada ainult garantiist tulenevaid vastuväiteid, seega ei oma kostja esitatud vastuväited käesoleva vaidluse raames tähendust. Hageja käitumine ei olnud ka vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on kostjat teavitanud, et ei võimalda viimasele liisingut, keeldumist põhjendama ei pea. Kostja ei ole enne kohtumenetlust avaldanud hagejale soovi liisinguese välja osta. Seega ei saa kostja ka väita, et hageja ei ole talle väljaostu võimaldanud, ega seda, et hageja käitus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete vastaselt. Kui kostja soovis liisingueset välja osta, oleks ta pidanud hagejat sellest teavitama. Samas oli kostjal võimalik liisinguese ka pärast selle müüki suunamist osta, kuid ta ei teinud seda, mistõttu on kostja etteheited hagejale alusetud. Hageja vaidles vastu ka aegumise vastuväitele. Kostja vastuväited

Tsiviilasi nr: 2-12-52104 kolme kuu hiljem, märkides, et hageja ei ole nõus kostja avaldust rahuldama ehk liisingulepingut kostja nimele ümber vormistama. Mingeid põhjendusi või täiendavaid seisukohti hageja ei avaldanud. 26.08.2010.a teatas hageja kostjale, et liisinguvara tuleb tagastada liisinguandjale (hagejale) seoses liisinguvõtja likvideerimisega. Hageja lisas 2010.a lõpus liisingueseme müügikuulutuse avalikku automüügiportaali www.auto24.ee. Hageja ei võtnud eelnevalt kostjaga ühendust ega pakkunud kostjale võimalust liisinguese ise välja osta, ehkki võis hageja kostja 26.02.2010.a avaldusest üheselt järeldada, et kostja võib olla huvitatud liisingueseme väljaostmisest. Kostja hinnangul on hageja senine käitumine pahatahtlik ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Hageja ei ole kostjale teadaolevalt esitanud oma liisingulepingust tulenevaid nõudeid põhivõlgniku ehk liisinguvõtja vastu ega osalenud liisinguvõtja pankrotimenetluses. Lisaks ei võimaldanud hageja põhjendamatult kostjal liisingulepingust tulenevaid kohustusi üle võtta. Kostja oli nimetatud ajahetkel ning on ka jätkuvalt majanduslikult stabiilne ettevõte, kelle puhul ei tohiks tekkida kahtlust, kas ta on võimeline liisingulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitma või mitte. Samuti ei vastanud hageja kostja 26.02.2010.a avaldusele mõistliku aja jooksul, vaid alles siis, kui liisinguvõtja pankrotimenetlus oli juba raugemise tõttu lõpetatud ning äriühing registrist kustutamisel. Kostja ei vastanud ka hageja 19.08.2011.a seisukohtadele hageja nõudekirja osas, jättes viidatud dokumendi oma hagis üldse mainimata. Kostjale jääb arusaamatuks asjaolu, miks hageja esitas hagi alles 10.12.2012.a, s.o ligi poolteist aastat pärast viimast pooltevahelist kontakti ning üle kahe ja poole aasta pärast liisinguvõtja äriregistrist kustutamist. Hageja ei ole esitanud mingeid kontrollitavaid numbreid, millel tema nõude suurus baseerub ning kuidas see on kujunenud. Nimetatu ei ole kooskõlas garantii põhimõtetega ega võta garantiisaajalt kohustust tõendada garantiisumma õigsust. Samuti leidis kostja, et hageja nõuded on aegunud. Hageja ei ole tõendanud, millal tema nõue on sissenõutavaks muutunud, millise osa nõudest võiks moodustada tasumata liisingumaksed, millise osa aga liisinguandja kahju. VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb jätta kõik liisingumaksed ja mistahes muud kulud hageja kui liisinguandja kanda, garandil puudub kohustus tasuda tõendamata liisingumakseid, liisinguandja kahju ja muid kulusid. Esimese astme kohtu otsus

Tsiviilasi nr: 2-12-52104 vastuväiteid. Kuivõrd kohus on seisukohal, et tegemist on mitteaktsessoorse esimese nõude garantiiga, on asjakohatud kostja väited, et hageja nõue on põhistamata ja tõendamata. Kostja on avaldanud ka seisukohta, et hageja nõue pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja pole liisingut kostjale ümber vormistanud. Hagi on esitatud ca 1,5a peale viimast kirjavahetust. Ei nähtu nõude kujunemine. Kohus asus seisukohale, et eelnimetatud asjaolud ei näita hageja hea usu põhimõtte vastast tegutsemist. Hagejal puudub kohustus liisingulepingu ümbervormistamiseks. Võimalik oleks kasutada ka mõnda teist liisinguandjat. Hea usu põhimõtte vastast tegutsemist ei näita ka see, millal kostja hagi esitab, tehes seda koheselt peale nõude sissenõutavaks muutumist või hiljem. Kostja pole liisingueseme väljaostmist taotlenud. Kohus leidis, et garantii saaja õiguste kuritarvitamine pole selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12 märkinud, et vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite. Kohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Garantiilepingu sõlmimisega ei muutunud veel hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks. Garantiilepingu kohaselt kehtib garantii kuni lepingust tekkivate kohustuste täitmiseni. Garantii on mitteaktsessoorne. Hageja on saatnud kostjale kirja, milles palub võlgnevus tasuda 03.08.2011.a. Kostja on kirja kätte saanud 25.07.2011.a. Seega algab aegumine nõude esitamisest garandi vastu, s.o 03.08.2011.a. Isegi, kui asuda seisukohale, et aegumine algab ajahetkest, mil muutusid sissenõutavaks hageja nõuded põhivõlgniku vastu, ei ole nõue aegunud. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 asunud seisukohale, et: „Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.“ Kohus asus seisukohale, et „mõistlik aeg“ on 30 päeva liisingueseme tagastamisest. Seega muutuks nõue sissenõutavaks 29.10.2012.a. Seega olukorras, kus sõiduk tagastati 29.09.2010.a ja hagi esitati garandi vastu 10.12.2012.a, ei saa nõue olla aegunud, kuivõrd pole möödunud 3-aastane aegumistähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1). Apellatsioonkaebus