Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. detsember 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-44200
Tsiviilasi
OÜ Anovela Kinnisvara hagi AS Tallinna Lennujaam vastu vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise lepingu ülesütlemise tühisuse ning lepingu kehtivuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
7493,58 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. juuni 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Tallinna Lennujaam apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. november 2013
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – AS Tallinna Lennujaam (rk: 10349560), esindaja vandeadvokaat Martin Männik Vastustaja (hageja) – OÜ Anovela Kinnisvara (rk: 10353076), esindajad advokaat Rait Sarjas, Alan Uibo ja Priit Visnapuu
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta
apellatsioonkaebus
rahuldamata
ja
Tartu
Maakohtu 28. juuni 2013 otsuse resolutsioon muutmata,
muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotus
Jätta
menetluskuludest
maakohtus
OÜ
Anovela
Kinnisvara kanda riigilõiv osas, mis ületab avalduse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel tasumisele kuuluvat madalamat riigilõivumäära, ülejäänud osas jätta menetluskulud AS Tallinna Lennujaama kanda. Jätta
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Anovela Kinnisvara esitas 30.10.2012 maakohtule AS Tallinna Lennujaam vastu hagi, milles palus tuvastada kostja 12.10.2012 ülesütlemisavalduse tühisus ning 01.07.2004 sõlmitud vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise lepingu kehtivus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Tartu Lennujaam (ühines 11.05.2005 ühendatava ühinguna kostjaga) 01.07.2004 vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise lepingu, mille objektiks on Aasa elamurajooni varustamine tarbeveega ja kanalisatsiooni äravooluga Tartu lennujaama puurkaevu ja tehnovõrkude baasil. Lepingu p-de 5.1 ja 5.2 järgi on leping sõlmitud tähtajatult, osapooltel on õigus leping lõpetada ainult vastastikusel kokkuleppel. Lepingu p 5.3 kohaselt on kostjal õigus leping lõpetada ühepoolselt, kui hageja ei täida lepingu p-des 2.2.4 ja 2.2.5 näidatud kohustusi kahe järjestikuse kuu jooksul. Etteteatamise aeg on 1 kuu. Kostja teatas 01.11.2011 e-kirjaga, et lõpetab alates 01.11.2012 vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamise. Kostja teavitas, et paigaldab Aasa elamurajoonist kostja pumplasse tulevale kanalisatsioonitrassile reoveemõõturi ning esitab arved paigaldatava mõõturi näitude põhjal. 29.11.2011 vastuses selgitas hageja, et on lepingut nõuetekohaselt täitnud ja kostja avaldus on tühine. 31.03.2012 esitas kostja hagejale arve nr 53090 nõudega tasuda reovee ülekulu eest perioodil 2012 jaanuar – märts 4445,95 eurot. 30.04.2012 esitas kostja hagejale arve nr 53377 nõudega tasuda reovee ülekulu eest 2012 aprillis 3047,63 eurot. Samal perioodil esitas kostja arveid ka juhindudes hageja paigaldatud veemõõtja näitudest. Hageja arveid nr 53090 ja 53377 ei
aktsepteerinud, taotledes 07.05.2012 kostjalt selgitust, millisel alusel on arve esitatud. Kostja hageja taotlusele ei vastanud ning pärast arve nr 53377 väljastamist on arveldamine toimunud vastavalt lepingule, st vee- ja reovee arvestus on toimunud vastavalt hageja veemõõtja näitudele. 12.10.2012 andis kostja hagejale täiendava tähtaja arvete nr 53090 ja 53377 tasumiseks ning teatas, et juhul, kui hageja ei tasu hiljemalt 31.10.2012 kokku 7493,58 eurot, loeb kostja seda oluliseks lepingurikkumiseks ja lepingu alates 01.11.2012 üles öelduks. Hageja soovib lepingut jätkata ja hagejal on kohustus piirkonna vee-ettevõtjana jätkata kolmandate isikute ees kohustuste täitmist. Kostja lepingu ülesütlemine on tühine nii formaalsete kui materiaalsete eelduste puudumise tõttu. Lepingu p 5.3 järgi on ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg 30 päeva, kostja teatas ülesütlemisest ette 19 päeva. Hageja on arvete tasumisega olnud viivituses enam kui viis kuud, ca viiekuune viivitus ülesütlemisavalduse esitamisel on ebamõistlik. Hageja ei ole lepingut rikkunud. Hageja on paigaldanud veearvesti, on taganud korrektsete näitude esitamise kostjale ja tasunud näitude alusel esitatud arved.
2.Tartu Maakohus rahuldas 01.11.2012 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ning kohustas kostjat täitma 01.07.2004 hagejaga sõlmitud vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise lepingut kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt tulenevad lepingu p 2 järgi poolte õigused ja kohustused lisaks lepingule ka õigusaktides sätestatust, eelkõige ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusest (ÜVVKS). Kostja on lepingu üles öelnud, kuid jätkab seadusest tulenevate kohustuste täitmist, kuna kostja tegevus vastab ÜVVKS § 7 lg 1 tunnustele. Kostjal oli õigus leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 alusel üles öelda, kuna hageja on lepingut oluliselt rikkunud ja kostjal oli ka muu mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini. Hageja juhib ühiskanalisatsiooni vihma- ja drenaaživett, rikkudes Ülenurme Vallavolikogu 27.06.2006 määrusega nr 15 kinnitatud Ülenurme valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (Eeskiri) § 5 lg-t 4. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.3, kuna ei ole hoidnud korras hageja paigaldatud veearvestit, ja p-i 2.2.8, kuna ei ole osutanud mõistlikkuse piires tehnilist ja materiaalset abi kostja vee- ja kanalisatsiooniseadmete remondil ja kaasajastamisel. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2 ja Eeskirja § 13 lg-t 3, kuna ei ole paigaldanud heitvee arvestit ega aktsepteerinud nõuet tasuda kostja mõõdetud heitvee eest. Hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.2, kuna on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid, kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Kostja kontori kelder täitub Aasa elamurajooni elanike fekaalidega ning kostja on pidanud korduvalt omal kulul remontima ühisveevärki ja -kanalisatsiooni. Kostja on sõlminud lepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille alusel tasub kostja mh Aasa elamurajoonist saabuva reovee eest. Kostja on järginud ülesütlemise formaalseid eeldusi. Kuna hageja keeldus arvete nr 53377 ja 53090 tasumisest, ei oleks kostja pidanudki VÕS § 116 lg 4 ls 2 kohaselt andma hagejale täiendavat tähtaega lepingu rikkumise kõrvaldamiseks. Kostja on juba 01.11.2011 esitanud hagejale avalduse, et lõpetab lepingu 1. novembrist 2012, on viidanud korduvalt hageja lepingurikkumistele ning palunud need kõrvaldada ja viidanud 28.05.2012 kirjas nr 183, et hageja on lülitanud võrku rohkem tarbijaid kui oli kokku lepitud ning avaldanud, et see on oluline lepingurikkumine. Kuna nimetatud lepingurikkumise korral ei olnud pooled näinud ette etteteatamistähtaega, siis on lepingu ülesütlemine alates 01.11.2012 VÕS § 196 lg 1 alusel õiguspärane. Lepingu ülesütlemine on õiguspärane ka VÕS § 97 lg 5 alusel.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 28. juuni 2013 otsusega hagi ning tuvastas, et 1. juuli 2004 AS Tallinna Lennujaam ja OÜ Anovela Kinnisvara vaheline vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud. Maakohus jättis TsMS § 162 lg-te 1–3 ja 5 alusel hageja kanda riigilõivu osas, mis ületab avalduse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel tasumisele kuuluvat madalamat riigilõivumäära, ning muud menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt käsitles kohus hageja nõuet kui nõuet tuvastada, et leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud. 01.07.2004 lepingul on kõige enam müügilepingu tunnuseid. Kohustuste sisust tulenevalt on leping seega oma olemuselt müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Kostja saatis hagejale 01.11.2011 teate, et lõpetab vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamise kõikidele klientidele, kaasa arvatud Aasa elamurajoonile. Kostja soov oli lõpetada lepingulised suhted hagejaga aasta pärast ülesütlemisteate saatmist. Tegemist on lepingu eset arvestades mõistliku tähtajaga VÕS § 195 lg 3 mõttes (12-kuuline etteteatamistähtaeg on ka vee-ettevõtja ÜVVKS § 7 lg-st 7 tulenev avalik-õiguslik informeerimiskohustuse aeg). Ülesütlemise ning lepingu lõppemise vahelise ajavahemiku jooksul soovis kostja oma ülesütlemisteatega muuta heitvee eest tasumise arvestamise viisi. Kohus leidis, et lepingu p 5.2, mis lubab osapooltel lõpetada tähtajatu lepingu ainult vastastikusel kokkuleppel, on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi ning seetõttu tühine. VÕS § 195 on üldiselt dispositiivne, kuid kestvussuhte ülesütlemise võimalus on oma olemuselt siiski imperatiivne õigus. Lepingu on sõlminud kaks äriühingut, lepingus ei ole eraldi viidet sellele, et tegemist oleks õigussuhtega, millega pooled sooviksid jääda „kestvalt“ seotuks. Kostja ei olnud küll õiguslikult sunnitud lepingut sõlmima tingimustel, mis välistaksid selle ülesütlemisõiguse, kuid kostja majandustegevus ei ole suunatud veevarustuse tagamisele ning tema võimalused lepinguga kaasnevaid riske ette näha on väiksemad kui üksnes selles valdkonnas tegutsevatel äriühingutel. Samuti ei ole lepingust tulenevate soorituste vahekord jaotunud nii, et kostja ülesütlemisõiguse piiramine võiks olla sellega kokkulepitud viisil põhjendatud. Lepingu p-s 5.3 ülesütlemisõiguse piiramine üksnes lepingu p-des 2.2.4 ja 2.2.5 nimetatud kohustuste (tasu maksmise kohustus) rikkumisega on samadel põhjustel heade kommetega vastuolus. Kestvussuhte korraline ülesütlemine võib olla välistatud juhul, kui tegemist on lepinguga, mille täitmine on teisele poolele hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks teist võimalust. Kuna kostja on ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) omanik, on tal lepingu sõlmimise kohustus kliendi ees. Hageja ei ole kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 tähenduses. Hageja väitel ta ise vett ei tarbi, ta on üksnes sõlminud lepingud kinnistute omanikega vee edasimüügiks ja heitvee ärajuhtimiseks. Seega on leping sõlmitud mitte hageja esmavajaduste katteks, vaid majanduslike huvide kaitseks. Üksnes äriühingu majanduslik huvi ei anna alust lepingu sõlmimise (sh ka kestvuse) kohustusele, seega on kostjal võimalik leping kehtivalt üles öelda. Põhjendatud on hageja väide, et kostja 01.11.2011 ülesütlemisavaldus võib-olla kehtivuse kaotanud kostja enda käitumise tulemusena. Ülesütlemise kui kujundusõigusega kaasneb lepingu lõppemine automaatselt, seega oleks leping pidanud lõppema 01.11.2012. Kostja saatis aga hagejale 12.10.2012 uue teate, milles määras, et juhul, kui hageja ei tasu kostjale hiljemalt 31.10.2012 kokku 7493,58 eurot, loeb kostja seda oluliseks lepingurikkumiseks ja lepingu alates 01.11.2012 üles öelduks. Kostja käitumine on kahte erinevat ülesütlemisteadet saates olnud vastuoluline ning kohus oli seisukohal, et kostja 01.11.2011 avaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi (3-2-1-143-09 p 14). Kostja ei ole menetluses tuginenud otseselt lepingu korralise ülesütlemise võimalusele.
Kohus leidis, et ka kostja 12.10.2012 ülesütlemisavaldusega ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud. 12.10.2012 avaldust tuleb tõlgendada erakorralise ülesütlemisena VÕS § 196 järgi. Kostja ei ole tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis annaks alust lepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata. VÕS § 196 lg 1 ülesütlemise alusena eeldab mh poole huvi puudumist lepingu jätkamise vastu. Kuna kostja andis 12.10.2012 ülesütlemisavalduses hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, näitab see tema soovi lepingulisi suhteid vähemalt esialgu jätkata. Kostja tugineb sellele, et Tartu lennujaama ülesandeks ei ole veeteenuse osutamine, tal ei ole vajalikeks investeeringuteks raha (tl 20, 57, 58). Nimetatu ei ole lepingu ülesütlemise alus VÕS § 196 lg 1 järgi. Kõik need asjaolud olid kostjale teada ka siis, kui ta lepingu sõlmis ja kooskõlastused uute kinnistute liitumiseks andis (tl 54, 66, 67). Ülesütlemise eeldused ei ole täidetud ka VÕS § 196 lg 2 alusel. Kostja on 12.10.2012 ülesütlemisavalduses tuginenud tasumata heitvee arvetele. Iseenesest ei pea ülesütlemisavalduses sisalduma ülesütlemise põhjus. Praegusel juhul on kostja aga märkinud konkreetse ülesütlemise aluse ja andnud hagejale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Kostja ei ole põhjendanud, miks kahe arve tasumata jätmine on nii oluline lepingurikkumine, et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Kuna lepingu p 5.5 kohaselt pidi lepingutingimuste muutmine toimuma üksnes poolte kokkuleppel, siis ei saanud kostja ühepoolselt lepinguga kindlaksmääratud tasu heitvee ärajuhtimise eest muuta. Praegusel juhul ei muutnud kostja kohtu arvates ühepoolselt mitte heitvee eest arvestatavat tasu, vaid kaasajastas uue mõõturi paigaldamise järel heitvee hulga arvestamise viisi, kuid hageja vaidles vastu temale langeva osa suurusele (tl 20). Kostja ei ole tõendanud, et veemõõtur ei mõõda ka teiste tarbijate heitvett, seega ei ole kostja selgelt näidanud, et ülesütlemisteates nimetatud arvetel kajastuks tõesti üksnes hageja heitvee hulk. Isegi juhul, kui ülesütlemise alus ei oleks piiratud arvete mittetasumisega, ei ole erakorralise ülesütlemise eeldused täiendavat tähtaega määramata VÕS § 196 lg 2 järgi täidetud. Kui kostja oleks soovinud lepingu üles öelda selle rikkumise tõttu tähtaega määramata, oleks ta pidanud selgelt tuginema vähemalt ühele VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudest. Seda kostja menetluses teinud ei ole. Kostja on väitnud, et ülesütlemise põhjustasid hageja lepingurikkumised kogumis, kuid ka see väide ei täida VÕS § 116 lg 2 p-de 2–4 eeldusi. Kostja väitel on hageja rikkunud järgmisi lepingulisi kohustusi: - hageja on rikkunud lepingu p 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini (rajatistel puuduvad ehitus- ja kasutusload, mis võimaldab juhtida ühiskanalisatsiooni vihma- ja drenaaživett). Viimase juhtimine ühiskanalisatsiooni on toonud korduvalt kaasa veeavariisid, sh fekaali sattumist kostja keldrisse. Hageja möönab, et vee- ja kanalisatsioonitrasside kasutusluba hagejale väljastatud ei ole. Samas on hageja näidanud, et teostusmõõdistused asuvad Ülenurme Vallavalitsuse valduses (tl 114). Hageja esitas ka Ülenurme Vallavalitsuse kinnituse, mille kohaselt on OÜ Ülenurme Teed teostanud Aasa ja Uuetoa elamurajoonides erinevaid liigvee ärajuhtimissüsteemi avariitöid. Torustikud on rekonstrueeritud Nisu, Rukki ja Kaera tänavatel. Torustikud on ühendatud maaparanduskollektoriga, mille eesvool on Lammassoo peakraav. Rajatud süsteemile ei ole teostusjooniseid koostatud. Nimetatud tööd on teostatud Ülenurme valla ja hageja koostöös. Kostja ei ole piisavalt põhjendanud, millel põhinevad tema väited, et hageja ei ole välja ehitanud vee- ja heitveetorustikku liitumiskohast kuni tarbimispunktini ning seda, et üksnes kasutusloa puudumine on oluline lepingurikkumine; - hageja kohustus paigaldama veearvesti ning tagama selle korrasoleku ja õigeaegse taatlemise (p 2.2.3) ning osutama mõistlikkuse piires tehnilist ja materiaalset abi kostja vee- ja kanalisatsiooniseadmete remondil ja kaasajastamisel. Lepingust ei tulene otseselt heitveemõõtja paigaldamise kohustust, kuid see võib olla lepingu p-st 2.2.8 tulenev kohustus
seadmete kaasajastamisele kaasaaitamisel. Kostja ei ole põhjendanud, miks on heitveemõõtja paigaldamata jätmine nii mõjuv põhjus, et annab aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; - hageja on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Kostja väitel on lepingu p 2.1.1 kohaselt kostja kohustus varustada hagejat vaid lähtudes puurkaevu tootlikkusest, mis oli arvestatud 61 eramule. Hageja väitel on kostja kõik liitumised kooskõlastanud (tl 54, 66, 67), kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Kostja väitel on kinnistul olnud mitmeid veevärgi ja kanalisatsiooni avariisid, nimetatu annab alust aga kahjunõuete esitamiseks hageja vastu. Eeltoodule tuginedes ei toonud ka 12.10.2012 ülesütlemisavaldus kaasa õiguslikke tagajärgi.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.AS Tallinna Lennujaam esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. juuni 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rahuldas kohus nõude, mida hageja ei ole esitanud, rikkudes TsMS §-i 439 (3-2-1-31-10 p 14). Kohus ei saanud käsitleda hageja nõuet kui nõuet tuvastada, et leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud; 2) rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste ja õiguslike väidetega. Otsuses puudub kostja esitatud tõendite analüüs ehk põhjendused, miks kohus leiab, et esitatud tõendid ei andnud kostjale alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks; 3) on kostja öelnud lepingu üles, kuid jätkab seadusest tulenevate kohustuste täitmist. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et tegemist on olemuslikult müügilepinguga VÕS § 208 lg 3 järgi. Tulenevalt ÜVVKS § 2 lg-st 1 ja § 7 lg-test 1, 5 kohalduvad kostja suhtes vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused sõltumata sellest, kas leping kehtib. Kostja poolt lepingu ülesütlemine tõi kaasa lepingust tulenevate tsiviilõiguste ja -kohustuste lõppemise, kuid ei lõpetanud hageja ja kostja avalik-õiguslikke kohustusi (ÜVVKS § 7 lg 5) ning õigusaktidest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Lepingu kehtiv ülesütlemine ei välista ega piira hageja õigust pöörduda kostja poole uue ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks kostjale mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel (3-2-1-164-09 p-d 33–34); 4) ei ole kostja käitumine olnud vastuoluline. Nii 01.11.2011 kui ka 12.10.2012 avalduses on märgitud lepingu lõppemise tähtpäevana 01.11.2012. 12.10.2012 avaldus ei tühistanud 01.11.2011 avaldust, vaid täiendas seda seoses hageja poolt uute kohustuste rikkumisega. Kuna hageja on esitanud nõude tuvastada 12.10.2012 ülesütlemisavalduse tühisus ja 01.07.2004 lepingu kehtivus, siis on vaidluse esemeks üksnes küsimus, kas 12.10.2012 ülesütlemisavaldus tõi kaasa lepingu lõppemise 1. novembrist 2012 või mitte. Kui kohus asus seisukohale, et 01.11.2011 avaldus on käsitletav lepingu korralise ülesütlemise avaldusena, mis esitati mõistliku tähtaja jooksul, oleks tulnud jätta hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole esitanud nõuet tuvastada nimetatud ülesütlemisavalduse tühisus ning nimetatud tahteavaldus tõi kaasa lepingu lõppemise sõltumata sellest, kas 12.10.2012 avaldus oli kehtiv või mitte; 5) oli kostjal õigus VÕS § 196 lg 1 alusel leping üles öelda. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09 ja leiab, et kuna leping on kestvusleping, võis kostja öelda lepingu üles lisaks lepingu olulisele rikkumisele ka muul mõjuval põhjusel. Kohus on jätnud arvestamata kõigi kostja poolt esiletoodud asjaoludega ja kaalumata mõlemapoolsed huvid 01.11.2012 seisuga, nagu eeldab VÕS § 196 lg 1; 6) on hageja lepingut oluliselt rikkunud:
– hageja juhib drenaaživett kanalisatsiooni. Ülenurme Vallavolikogu 27.06.2006 määrusega nr 15 kinnitatud Eeskirja § 5 lg 4 sätestab, et ühiskanalisatsiooni ei tohi juhtida vihma- ega drenaaživett. Ülenurme Vallavalitsus kinnitas 04.06.2012 kirjaga, et vallavalitsuse arhiivis puuduvad Pärna ja Uuetoa kinnistute detailplaneeringualasid puudutavad vee ja kanalisatsiooni ehitusprojektid. Samuti pole vallavalitsus vee- ja kanalisatsioonitorustikele väljastanud ehitus- ja kasutuslubasid. Järelikult on hageja rikkunud lepingu p-i 2.2.10, jättes nõuetekohaselt välja ehitamata vee- ja heitveetorustiku liitumiskohast kuni tarbimispunktini. Kasutuslubade puudumist saab käsitleda olulise lepingurikkumisena tulenevalt ehitusseaduse § 32 lg-st 1. Vihma- ja drenaaživee juhtimine ühiskanalisatsiooni on toonud korduvalt kaasa veeavariisid. Iseenesest on õige, et reoveemõõtja mõõdab ka teiste isikute reovett, kuid kostja arvestab hagejale arvete esitamisel maha Lennuakadeemia tarvitatava reovee (mida mõõdab reoveearesti) ning ise tarvitab vähem tarbevett kui saab, kuna osa tarbeveest kasutatakse tuletõrjeautos ja õhusõidukitele jäätõrje tegemisel. Teiste isikute puhul on vee tarbimine praktiliselt olematu ning nende puhul puudub võimalus, et kanalisatsioonitorustikku tagastatakse muud vett kui tarbitud vett koos reoveega. Kostja on arvestanud täiendavalt võimaliku veaga 6% hageja kasuks. Hageja poolt vihma- ja drenaaživee juhtimist kanalisatsiooni tõendab see, et kostja on tarninud 2012 märtsis Aasa elamurajoonile 912 m3 vett ja reovett saanud tagasi 3493 m3. Riigikohus on leidnud (3-2-1-113-11 p 46), et ühiskanalisatsiooni juhitava reo-, sademe-, drenaaživee ja muu pinnase- või pinnavee kogust arvestatakse või mõõdetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kohaselt. Eeskirja § 13 lg 3 sätestab, et kui klient, kelle heitvett ei mõõdeta, saab osa või kogu vee muust veeallikast, peab ta kokkuleppel vee-ettevõtjaga selle vee mõõtmiseks paigaldama arvesti või esitama muud vee-ettevõtjale vastuvõetavad andmed heitvee hulga määramiseks. Vastasel juhul on vee-ettevõtjal õigus arvutada heitvee hulk ühendustorustiku suurima läbilaskevõime järgi ja esitada selle järgi arve heitvee ärajuhtimise teenuse hinna alusel; - hageja on rikkunud lepingu p-i 2 ja Eeskirja § 13 lg-t 3, kuna ei ole paigaldanud heitvee arvestit ega aktsepteerinud kostja nõuet tasuda kostja poolt mõõdetud heitvee eest, seda vaatamata kostja poolt antud täiendavale tähtajale lepingu rikkumise lõpetamiseks; - hageja on rikkunud lepingu p-i 2.2.2, kuna on liitnud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kostjaga kooskõlastamata enam isikuid kui oli kokku lepitud ja puurkaevu tootlikkus võimaldab. Lepingu p 2.1.1 kohaselt oli kostja kohustus varustada hagejat lähtudes puurkaevu tootlikkusest, mis oli arvestatud 61 eramule. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta on kõik liitumised kooskõlastanud. Kostja nõustus Uuetoa kinnistu liitumisega üksnes vastavalt põhilepingu tingimustele, st et kokku liidetakse kuni 61 eramut. Hageja on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitnud enam kui 100 eramut. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kooskõlastanud enam kui 61 elamu liitumist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et lepingurikkumised kogumis ei täida VÕS § 116 lg 2 p-de 2–4 eeldusi. Kuna hageja oli lepingut oluliselt rikkunud (tegemist on lepingu rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 2 mõttes), võis kostja lepingu üles öelda ette teatamata, kuna hageja on kinnitanud, et ta lepingurikkumist ei kõrvalda ja kohustusi ei täida (VÕS § 116 lg 4 ls 2); 7) oli kostjal mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Hageja poolt lepingu rikkumine on toonud korduvalt kaasa olukorra, kus kostja kontoriruumi kelder täitub Aasa elamurajooni elanike fekaalidega ja kontoris on talumatu hais. Kostja on pidanud remontima ühisveevärki ja kanalisatsiooni, kusjuures hageja on (vaatamata lepingu p-le 2.2.8) keeldunud neid kulusid hüvitamast. Hageja on keeldunud kostjaga kohtumast probleemide lahendamiseks. Kostja on sõlminud lepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille kohaselt peab kostja tasuma muuhulgas Aasa elamurajoonist saabuva reovee eest. Seega rikastub hageja kostja arvel. Seetõttu ütles kostja VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu õiguspäraselt mõjuval põhjusel erakorraliselt üles.
6.OÜ Anovela Kinnisvara vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ületanud kohus nõude piire. Hageja oli seisukohal, et 01.11.2011 ülesütlemisavaldus on tühine. Kohus, lahendades hageja taotlust lepingu kehtivuse tuvastamiseks, pidi andma hinnangu kostja poolt nii 01.11.2011 kui ka 12.10.2012 esitatud dokumendile. Resolutsioonis leidis kohus, et leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud, lahendades seega hageja nõude; 2) ei rikkunud kohus TsMS § 442 lg-t 8. Olenemata asjaolust, kas tegemist on müügilepingu või eraldiseisva lepinguliigiga tulenevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusest, allub leping võlaõigusseaduse üldosa regulatsioonile (VÕS § 1 lg 1). Asjaolu, et seadus kohustab vee-ettevõtjat jätkama teenuse osutamist ka ilma vee-ettevõtjaks määramiseta, ei tähenda, et juba sõlmitud lepingut võiks vee-ettevõtja oma suva järgi ilma aluseta üles öelda; 3) nõustub vastustaja kohtu järeldusega, et 01.11.2011 avaldus on tühine, ent ei nõustu seisukohaga, et kostjal on õigus leping korraliselt üles öelda. Kostja on hageja veega varustamise osas monopoolses seisundis ning hagejal on avalik kohustus varustada veega Aasa ja Uuetoa elanikke. Sellest johtuvalt lepitigi kokku piiratud alustes, milliste esinemisel on võimalik leping üles öelda. Vastustaja viitab Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaande seisukohtadele (Tallinn 2006, lk 57) ning leiab, et kostja näol on tegemist monopoolses seisundis oleva teenuse osutajaga ja hageja näol teenuse kasutajaga, millest johtuvalt ei ole korralise ülesütlemise lubamine kooskõlas lepingu ning võlaõigusseadusega, mistõttu on see lubamatu. Kostja käitumine on olnud vastuoluline. 01.11.2011 avalduses ei ole kostja osutanud ühelegi lepingurikkumisele, seevastu 12.10.2012 on rikkumisi loetletud mitmeid ning antud tähtaeg rikkumiste kõrvaldamiseks. Et tegemist ei ole avalduse täiendusega, tuleneb avalduste sisust – 2011. a avaldusest ilmneb, et leping lõppeb sõltumata hageja tegevusest, 2012. a avalduses aga seadis kostja lepingu jätkamise sõltuvusse hageja tegevusest väidetavate puuduste kõrvaldamisel; 4) ei ole hageja lepingut rikkunud: - ehitus- ja kasutusluba ei ole hagejale väljastatud (kasutusloa väljastamise menetlust on alustatud), ent arusaamatu on kostja seisukoht, et ehitus- ja kasutusloa puudumine toob kaasa vihma- ja drenaaživee juhtimise kanalisatsiooni. Ülenurme valla valduses olevatest teostusjoonistest nähtuvalt on hageja oma lepingulised kohustused vee- ja heitveetorustiku väljaehitamisel täitnud. Aasa ja Uuetoa elamurajoonide drenaažtorustikud on rekonstrueeritud ning ühendatud maaparanduskollektoriga (Ülenurme Vallavalitsuse 19.03.2013 vastus teabenõudele). Lisaks esitas hageja asendiplaani, mis on koostatud Tõrvandi aleviku elanike ja Tartu rahvusvahelise lennujaama joogiveega varustamise ja kanalisatsiooni rekonstrueerimise projekti raames. Restkaevud, mis on ühendatud reoveetorustikuga, asuvad väljaspool Aasa ja Uuetoa elamurajooni ning pärast lepingujärgset liitumispunkti. Seega ei saa kostja reoveetorustikku sattuvat vett seostada hageja tegevusega. Jooniselt nähtub, et kostja juhib ise sadevett kanalisatsiooni. Kostja on väitnud, et asendiplaan on ebaõige, ent ei ole oma vastuväite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit; - hagejal ei ole kohustust paigaldada reoveemõõtur. Pooled leppisid lepingu p-s 3.1 kokku, et tasumine toimub vastavalt veearvesti näidule. Hageja saab kõik vee kostjalt, mistõttu ei kohusta ka Eeskiri hagejat heitvee mõõtjat paigaldama; - leping annab hagejale õiguse lülitada võrku tarbijaid ilma kostjaga kooskõlastamata, kui tegemist on Aasa elamurajooni elamutega, mis kasutavad vett olmetarbimiseks. Kõik elamurajooni elamud kasutavad vett olmetarbimiseks. Samas ei ole hageja ilma kostja nõusolekuta tarbijaid võrku lülitanud. Kostja kooskõlastas 11.12.2003 Aasa kvartali veevarustuse ja kanalisatsiooni projekti, milles oli ette nähtud 61 tarbija liitumine, 01.11.2004
Uuetoa (Aasa II) kinnistu detailplaneeringu, kus oli ette nähtud 72 tarbija liitumine, ning kooskõlastas 12.07.2006 täiendavalt 50 eramu liitmise. Seega on kostja andnud nõusoleku 183 eramu liitumiseks veevõrguga. Praegu on Aasa ja Uuetoa elamurajoonis 127 tarbijat; - reovee ülekulu põhjuseks ei ole mitte hageja käitumine, vaid kostjapoolne vihma- ja drenaaživee juhtimine kanalisatsiooni, mis on tõendatud asendiplaaniga. Samal põhjusel sattus ilmselt ka fekaal kostja ruumidesse. Hageja on oma lepingust tulenevat kohustust täitnud (tõendi esitas hageja 20.02.2013 istungil). Hageja on võimaluste piires (hageja tegevus vee-ettevõtjana ei ole kasumlik) koostöökohustust täitnud. Kuna hageja ei ole lepingut rikkunud, puudub alus väitel, et lepingu ülesütlemiseks esineb mõjuv põhjus. Juhul, kui kostja oleks soovinud tugineda täiendavale mõjuvale põhjusele, oleks kostjal tulnud välja tuua mõni rikkumiste loetellu mittekuuluv põhjus. Seda ei ole kostja teinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja 01.11.2011 ülesütlemisavaldust tuleb käsitleda korralise ülesütlemisena ning maakohtu põhjendustega, et kostja 01.11.2011 ülesütlemisavaldus ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi, st pooltevaheline 01.07.2004 vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise leping ei ole ülesütlemisavaldusega lõppenud (maakohtu otsuse p-d 15-16). TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus oma otsuses maakohtu nimetatud põhjendusi. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et antud vaidluse asjaolusid arvestades oli kostjal võimalik vaidlusalune leping korraliselt üles öelda. Vastavalt VÕS § 195 lg-le 3 püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Seega tuleneb seadusest, et teatud juhtudel ei ole kestvuslepingu korraline ülesütlemine lubatud. Hageja on tuginenud oma seisukohtades kostja 01.11.2011 ülesütlemisavalduse kohta muu hulgas sellele, et kostja õigus lepingut korraliselt lõpetada võib olla välistatud, kuna kostja on teenust osutades sisuliselt monopoolses seisundis olev ettevõtja. Maakohus leidis, et kuna hageja ei ole kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 tähenduses, siis ei ole leping sõlmitud mitte hageja esmavajaduste katteks ning lepingu korralise ülesütlemise välistamine ei ole antud juhul kohaldatav. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on Aasa I ja Aasa II (Uuetoa) elamurajoonis veeettevõtjaks ÜVVKS § 7 järgi ning vaidlusaluse lepingu objektiks on Aasa elamurajooni varustamine tarbeveega ja kanalisatsiooni äravooluga kostja puurkaevu ja tehnovõrkude baasil. Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale kuuluvad vee- ja kanalisatsioonitrassid ning nende kaudu osutab ta elamurajooni 127 tarbijale vee- ja kanalisatsiooniteenust. Seega on hagejal lisaks pooltevahelisest lepingust tulenevatele kohustustele kohustused 127 tarbija ees, mis tulenevad talle kui vee-ettevõtjale ÜVVKS-st ja Ülenurme valla ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast. Samas kinnitas kostja ringkonnakohtu istungil, et ta on lepingut täites monopoolses seisundis. Seetõttu on õige hageja seisukoht, et sellistel asjaoludel on kostja poolt lepingu korraline ülesütlemine välistatud ning tähendust ei ole sellel, kas hageja ise vee- ja kanalisatsiooniteenust tarbib või mitte. Antud juhul tuleb eelistada 127 tarbija kui vee- ja kanalisatsiooni teenuse saaja elulisi huvisid. Ringkonnakohus
märgib siinjuures veel seda, et kostja ei ole oma seisukohtades põhjendanud, kuidas ja millistel tingimustel oleks tagatud 127 tarbijale vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamine olukorras, kus vaidlusalune leping oleks lõppenud ülesütlemise tõttu ning ülesütlemisavaldusest nähtuvalt puudus kostjal õigus ja pädevus nimetatud teenust pakkuda. Tegemist on seaduse kohaldamisega ning hageja oli ka apellatsiooniastmes seisukohal, et antud juhul oli lepingu korraline ülesütlemine välistatud.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on muus osas kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme, hinnanud esitatud tõendeid kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga ning põhjendatult rahuldanud hagi. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus ka selles osas oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi.
9.1.Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ületas nõude piire ja rahuldas nõude, mida hageja ei olnud esitanud. Hageja esitas kostja vastu kaks tuvastusnõuet, milles palus tuvastada kostja poolt 12.10.2012 ülesütlemisavalduse tühisuse ning selle, et 01.07.2004 sõlmitud vee tarbimise ja kanalisatsiooni äravoolu kasutamise leping kehtib. Sisuliselt on hageja esitanud ühe tuvastusnõude, mille esemeks on kindlaks teha, kas 01.07.2004 leping kehtib või on see kostja ülesütlemisega lõppenud. Maakohus tuvastas, et nii kostja 01.11.2011 kui 12.10.2012 ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi, st vaidlusalune leping ei ole ülesütlemisega lõppenud (ehk leping kehtib). Selliselt on hageja nõudest aru saanud ka kostja, kes on 08.04.2013 istungil (I kd, t.l 156) kinnitanud, et hagi esemeks on see, kas 01.07.2004 sõlmitud leping on kehtivalt üles öeldud või mitte.
9.2.Õige on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis annaks alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 järgi. Erakorralise ülesütlemisõiguse olemasolu tuleb hinnata poolte huvide kaalumise teel ning muu hulgas tuleb hinnata poole huvi puudumist lepingu jätkamise vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja seisukohad ülesütlemisõigust põhjendades on vastuolulised. Kostja on nii apellatsioonkaebuses kui maakohtu 08.04.2013 istungil väljendanud seisukohta, et ta on nõus vaidlusaluses lepingus ettenähtud teenust jätkama, kuid seda teistel tingimustel. Samas ei ole kostja tõendanud, millises osas soovib ta lepingut muuta ning et ta oleks hagejale konkreetse ettepaneku lepingutingimuste muutmiseks teinud. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et mõjuvaks põhjuseks on ka hageja keeldumine kostjaga kohtumast probleemide kohtuväliseks lahendamiseks, ei ole kooskõlas asja materjalidega ega käsitletav mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 tähenduses. Tõendamata on apellandi väide, et tema kontorihoone keldri uputused oleks põhjustatud hageja tegevusest.
9.3.Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei ole täidetud ülesütlemise eeldused VÕS § 196 lg 2 järgi, kuna kostja ei ole tõendanud hageja poolt lepinguliste kohustuste rikkumist. Maakohtu vastavad põhjendused on kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 esitatud nõuetega. 12.10.2012 ülesütlemisavalduses on kostja tuginenud kahele hageja poolt tasumata heitvee arvele. Kuna lepingu p-de 2.2.3 ja 3.1 kohaselt ei olnud hagejal kohustust paigaldada heitvee arvestit ning heitvee arvestus pidi toimuma vastavalt veearvesti näidule, siis ei olnud kostjal lepingust tulenevalt õigus nõuda hagejalt heitvee eest tasumist nähtuvalt arvesti näidust, mis mõõtis viie tarbija heitvee kogust. Seejuures on hageja kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et kahel vaidlusalusel arvel oleks kajastatud vaid hageja heitvee kogus. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kuna teiste tarbijate puhul on vee tarbimine praktiliselt olematu ning nende puhul puudub võimalus, et kanalisatsiooni tagastatakse muud vett kui tarbitud vett koos heitveega, ning seetõttu on heitvee ülekulu
põhjustanud hageja, on tõendamata. Muu hulgas nähtub see ka kostja enda 28.12.2011 e-kirjast (I kd, t.l 58), millest nähtuvalt on kostja informeerinud hagejat, et tellib Tartu Veevärgilt teenuse, selgitamaks välja, kas Aasas elamurajooni kaudu võivad sattuda sadeveed lennujaama heitvete süsteemi. Kui kostja oli veendunud, et heitvee ülekulu on põhjustanud hageja, siis ringkonnakohtu arvates oleks kostja poolt mõistlik, et ta oleks paigaldanud heitveemõõturi enda ja hageja liitumiskohale (mitte sinna, kust saab mõõta ühiselt kõigi tarbijate heitvett) ning sellega vaidluse lahendanud. Ekslik on apellandi väide, et hageja kohustus paigaldada heitvee arvesti, tuleneb eeskirja § 13 lg-st 3 (I kd, t.l 74). Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on vee saamine muust allikast kui vee-ettevõtjalt ja sellisel juhul peab klient paigaldama kokkuleppel vee-ettevõtjaga selle vee mõõtmiseks arvesti. Käesoleval juhul saab hageja kogu vee kostjalt ning pooltevahelisele vaidlusele ei kohaldu eeskirja § 13 lg 3. Lisaks nähtub Ülenurme Vallavalitsuse 09.11.2012 vastusest (I kd, t.l 81), et juhul, kui klient saab osa või kogu vee muust allikast (mida antud juhul ei esine), on vee-ettevõtjal (kostjal) õigus ise mõõta heitvee kogus heitvee arvesti abil. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt muude lepinguliste kohustuste rikkumist ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited on tõendamata. Apellandi väide, et üksnes hageja vee- ja kanalisatsioonitorustikel kasutusloa puudumine tõendab olulist lepingurikkumist, on paljasõnaline. Kostja ei ole tõendanud, et hageja vee- ja kanalisatsioonitorustikud ei vastaks kehtestatud nõuetele ning see põhjustaks kostjale kahjulikke tagajärgi (vihma- ja drenaaživee juhtimine kanalisatsiooni). Vastupidiselt kostja seisukohtadele on Ülenurme Vallavalitsuse esindaja kinnitanud maakohtu istungil, et riketega „vana veneaegne torustik“ kuulub kostjale ning piirkonnas, kus torustik kuulub hagejale, ei ole rikkeid esinenud (I kd, t.l 156). Samuti on hageja tõendanud, et Aasa ja Uuetoa elamurajoonides on torustikud rekonstrueeritud ja ühendatud maaparanduskollektoritega, mille eesvool on Lammassoo peakraav (Ülenurme Vallavalitsuse 19.03.2013 vastus, I kd, t.l 140) ning et asendiplaanist nähtuvalt restkaevud, millised on ühenduses kanalisatsioonitrassiga, asuvad väljaspool elamurajooni ning pärast lepingujärgset liitumispunkti (I kd, t.l 143). Apellant ei ole nimetatud tõendeid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Asjas esitatud tõenditega on vastuolus apellandi väide, mille kohaselt on hageja lülitanud veetarbimise ja kanalisatsioonivõrku tarbijaid ilma kostjaga kooskõlastamata. Maakohus on andnud hinnangu hageja esitatud tõenditele (I kd, t.l 54, 66 ja 67), milledest nähtuvalt on liitumistel kostja kooskõlastused olemas ning vastupidised tõendid asja materjalide juures puuduvad. Kuivõrd kostja on andnud täiendavad nõusolekud liitumiseks veel 01.11.2004 ja 12.07.2006, siis ei saanud veetarbimise ja kanalisatsioonivõrguga liitunud tarbijate arv olla ainult 61 elamut, nagu on märgitud 11.12.2003 nõusolekus. Kuna kostja ei ole tõendanud hagejapoolseid lepingurikkumisi, siis ei ole ka tähendust apellatsioonkaebuses esitatud väitel, et kõik rikkumised kogumis moodustavad olulise lepingurikkumise VÕS § 196 lg 2 tähenduses.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.