OÜ Edroc hagi HÜ Kaunase Keskus vastu lepingu täitmiseks ja 151,06 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2663.69 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. augusti 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Edroc apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – OÜ Edroc (rk: 10063036), esindaja Sergei Desjatnikov Vastustaja (kostja) – HÜ Kaunase Keskus (rk: 80077703), esindaja Harri Paabo
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 30. augusti 2013 otsus tühistada.
2.Teha asjas uus otsus, millega OÜ Edroc hagi rahuldada osaliselt ja välja mõista HÜ-lt Kaunase Keskus OÜ Edroc kasuks 151,06 eurot.
3.Jätta OÜ Edroc hagi HÜ Kaunase Keskus vastu lepingu täitmiseks läbi vaatamata.
4.
OÜ Edroc apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Määrata hagihinnaks 2663,69 eurot.
6.Riigilõivu suuruse määramisel käsitleda tsiviilasju nr 2-12-26888 (käesolev asi) ja 2-13-6191 ühtsena. Käesolevast asjast Tartu Maakohtu 4. veebruari 2013 määruse alusel eraldi menetlusse suunatud hagilt
(tsiviilasi
riigilõivu
nr
tagastamise
2-13-6191)
enamtasutud
küsimus
lahendada
tsiviilasja nr 2-13-6191 menetlemise käigus OÜ Edroc taotluse alusel.
7.Tagastada OÜ-le Edroc kohtuotsuse jõustumisel järgmised tõendid: hinnakiri ja elektrilepingu tüüptingimused. Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv hagi rahuldatud osalt (151,06 eurot) HÜ Kaunase Keskus kanda ja ülejäänud menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Edroc (hageja) esitas 11. juulil 2012 maakohtule HÜ Kaunase Keskus (kostja) vastu hagi lepingu täitmiseks. 24. aprillil 2013 esitatud täpsustatud hagiavalduses palus hageja
kohustada kostjat müüma elektrit Eesti Energia kehtestatud tariifide järgi kuni lepingu lõppemiseni, s.o 31. detsembrini 2012, ning alternatiivselt mõista kostjalt välja võlgnevus 151,06 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. jaanuaril 2006 võrgu- ja elektrilepingu nr 1, mille järgi toimub elektrienergia müük ajatariifidega ja ampripõhise tasuga ning lepingu lahutamatuks osaks on Eesti Energia võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja elektrienergia müügi tüüptingimused ning vastav hinnakiri. 20. veebruaril 2012 teatas kostja, et alates
1.jaanuarist 2012 kehtivad kostja alltarbijatele uued kõrgemad hinnad. Lepingu ühepoolne muutmine ei ole lubatud. Hageja on vaidlustanud kostja arved nr 15, 29, 46, 65, 80 ja 95, mille alusel nõutakse tasumist kõrgendatud tariifide alusel, mis ei ole kooskõlas võrgu- ja elektrilepinguga nr 1. 28. septembri 2012 teatega ütles kostja hagejaga 30. jaanuaril 2006 sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu nr 1 korraliselt üles alates 1. jaanuarist 2013. Alternatiivselt esitas hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude arvete nr 29 ja 46 alusel 151,06 euro tagasisaamiseks. Arve nr 29 kohaselt pidi hageja tasuma 545,76 eurot, lepingu ja Eesti Energia hinnakirja alusel oleks hageja pidanud maksma (koos käibemaksuga) 469,81 eurot; hageja tasus 539,76 eurot, seega 69,95 eurot kuulub tagastamisele. Arve nr 46 kohaselt pidi hageja tasuma 625,65 eurot, lepingu ja Eesti Energia hinnakirja alusel oleks hageja pidanud maksma (koos käibemaksuga) 538,12 eurot; hageja tasus 619,26, seega 81,11 eurot kuulub tagastamisele.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja ainsaks lepingujärgseks kohustuseks hageja ees varustada hagejat elektrienergiaga. Kuna kostja ei ole seadusest ega lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, ei ole hagejal õigust ka lepingu täitmist nõuda. Lepingu lahutamatuteks osadeks on Eesti Energia võrguteenuse osutamise ja elektrienergia müügi tüüptingimused ning vastav hinnakiri. Kuna hageja lepingu eelnimetatud osasid kohtule ei esitanud, puudub võimalus kontrollida, kas kostja esitatud arved vastavad lepingutingimustele või mitte. Kostjal on lepingu lisadest (tüüptingimustest) lähtudes õigus elektri hinda oma äranägemise järgi muuta, informeerides sellest hagejat. Hageja nõue ei ole selge, kuna ei ole mõistetav, kuidas oleks võimalik hagi rahuldamise korral kohtuotsuse sundtäitmise käigus saavutada kostja poolt hagejale elektri müümine Eesti Energia tariifide järgi tagasiulatuvalt teadmata ajast arvates kuni 31. detsembrini 2012. Hageja õiguste rikkumine ei ole põhinõude alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. Hageja alternatiivnõuet tuleks käsitleda uue iseseisva nõudena, sest sellel on põhinõudega võrreldes erinev nii faktoloogiline ja õiguslik alus kui ka ese. Alternatiivnõue ei ole tõendatud. Hageja ei selgita, missuguste arvutuste tulemusena ja missuguseid tegureid kasutades on hageja jõudnud summani 151,06 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 30. augusti 2013 otsusega OÜ Edroc hagi HÜ Kaunase Keskus vastu lepingu täitmiseks ja alusetu rikastumise alusel 151,06 euro väljamõistmiseks rahuldamata, lõpetas asjas menetluse ning jättis menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja põhi- ja alternatiivnõue põhistamata. Poolte vahel sõlmiti 30.01.2006 võrgu- ja elektrileping nr 1. Lepingu alusel osutab võrguettevõtja (kostja) võrguteenust, müüja (kostja) müüb elektrienergiat ning ostja (hageja) tasub võrguteenuse ja elektrienergia eest. Hageja on esitanud lepingu täitmise nõude – kohustada kostjat müüma elektrit Eesti Energia kehtestatud tariifide järgi kuni lepingu lõppemiseni 31. detsembril 2012. Alternatiivselt esitas hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel 151,06 euro tagastamiseks.
Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja nõue põhineb asjaolul, et kostja on elektrit müünud kõrgendatud tariifide alusel. Lepingu üldsätete p 2 järgi on lepingu lahutamatuks osaks Eesti Energia võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja elektrienergia müügi tüüptingimused ning vastav hinnakiri. Sellest tulenevalt peab elektrienergia müük toimuma lepingu osaks oleva hinnakirja alusel. Kuivõrd hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmistele kõiki lepingu p-s 2 nimetatud lepingu osasid esitanud (Eesti Energia elektrienergia müügi tüüptingimused koos hinnakirjaga), ei ole kohtul võimalik hinnata arvete vastavust lepingule. Hageja on hinnakirja tõendamiseks esitanud Eesti Energia arve nr 319103183421 koos arvestusega (tl 14–15), millega ei saa tõendada lepingujärgset tariifi. Eeltoodust lähtuvalt tuleb hageja lepingu täitmise nõue jätta rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et hageja on arvete nr 29 ja 46 alusel tasunud vastavalt 545,76 ja 625,65 eurot. Hageja arvutuste kohaselt kuulub arve nr 29 alusel tagastamisele 69,95 eurot ja arve nr 46 alusel 81,11 eurot, kokku 151,06 eurot. Hageja ei ole esitanud arvutuskäiku, kuidas ta nimetatud summadeni jõudis, arvutuskäik on kohtule arusaamatu. Kuivõrd hageja poolt on tõendamata hagi alusena oluline faktiline asjaolu, s.o lepingujärgne tariif, ei saa kohus anda hinnangut, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, mistõttu tuleb hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel 151,06 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Edroc esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. augusti 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus oluliselt menetlusnorme ja kohaldas valesti materiaalõigust. Kohus jättis kohaldamata TsMS § 376 lg 3 ja lg 4 p 3. Hageja esitas 21. jaanuaril 2013 hagi täienduse seoses sellega, et kostja ütles 28. septembri 2012 teatisega 30. jaanuaril 2006 sõlmitud võrguja elektrilepingu nr 1 korraliselt üles 1. jaanuarist 2013. Seoses vana lepingu ülesütlemise ja uue lepingu sõlmimisega hagiavalduses esitatud olulised asjaolud muutusid, mistõttu hageja täiendas hagi. Maakohus jättis 4. veebruari 2013 määrusega hageja 21. jaanuari 2013 avalduse menetlusse võtmata, leides ekslikult, et tegemist oli hagi muutmisega. Hageja esitas
5.veebruaril 2013 vastuväite kohtu tegevuse kohta, kuna kohus ei arvestanud uut asjaolu, milleks on lepingu lõpetamine kostja poolt. Kohtu seisukoht on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hageja jäi õiguseta tasutud riigilõivu raames kooskõlas TsMS § 376 lg-ga 3 ja lg 4 p-ga 3 täiendada ning suurendada nõuet (sh nõuda esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset või muud hüve). Taotluse rahuldamisel oleks nõue ainult rahaline. Seetõttu on mõistlik saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada; 2) ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Hageja pöördus kohtu poole abi saamiseks põhjusel, et hagejale esitatud elektriarvetel oli elektrihind keskmiselt 30% kõrgem võrreldes Eesti Energia hinnakirjaga. Arusaamatuks jääb kohtu väide, et Eesti Energia arvetes toodud tariifide alusel ei saa tõendada lepingujärgset tariifi eriti olukorras, kus kostja ei olnud arvetes sätestatud hinnakirja vastu. Hageja arvutuskäik on esitatud nii viimases menetlusdokumendis kui ka suuliselt
viimasel kohtuistungil 5. augustil 2013. Täiendavalt esitas hageja taotluse arvutuskäigu esitamiseks ja Eesti Energia hinnakirja väljanõudmiseks. Kohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et on sellise võimaluse juba eelmisel istungil andnud ja selgitanud lepingu osade, tõendite ja tüüptingimuste esitamise vajadust. Kohus ei selgitanud Eesti Energia hinnakirja esitamise vajadust ega seda, et Eesti Energia arvetes toodud hinnakiri ei ole kohtu jaoks hinnakiri. 3. aprilli 2013 kohtuistungil kohustas kohus hagejat esitama kohtule ja vastaspoolele kolme nädala jooksul täpsustatud hagi terviktekstina, sh tõendid. Hageja esitas vastavalt kohtu korraldusele hagi terviktekstina (29. aprill 2013); võrguteenuse tüüptingimused (30. aprill 2013); elektrilepingu tüüptingimused (30. aprill 2013, teadmata põhjustel fail ei läinud läbi); arvete koostamise alused ehk Eesti Energia arve kostjale esitati koos hagiavaldusega. Seega kõik vajalikud dokumendid esitati kohtule õigeaegselt ja need dokumendid, mis kohtuni ei jõudnud, jäid esitamata tehnilisel põhjusel, mille kõrvaldamine olnuks lihtne, kui kohus või kostja andnuks teada, et fail ei tulnud läbi. Apellant palub ringkonnakohtul võtta asja juurde Eesti Energia hinnakiri, elektrilepingu tüüptingimused ja Rovita Pluss raamatupidamisbüroo koostatud arvestus tabelina.
5.HÜ Kaunase Keskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei jätnud kohus TsMS § 376 lg 3 ja lg 4 p 3 sätteid kohaldamata, mis nähtub tl 69 olevast määrusest. Isegi, kui kohtu poolt hageja nõuete menetlusse võtmata jätmine ei oleks olnud õige, ei saa see rikkuda apellandi õigusi, sest menetlusse võtmata jäetud nõuete osas on algatatud menetlus Tartu Maakohtus tsiviilasjas nr 2-13-6191. Kuna samad nõuded ei saa olla menetluses kahes erinevas tsiviilasjas, siis ei ole alust sel põhjendusel maakohtu otsust tühistada. Materiaalõiguse valesti kohaldamise etteheidet apellant ei konkretiseeri; 2) on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Arvetes sisalduvate tariifidega ei saa tõendada lepingujärgset tariifi, kuna arve ei saa olla samastatav lepingu lahutamatuks osaks tunnistatud hinnakirjaga. Ei hageja viimane menetlusdokument ega hageja esindaja selgitused kohtuistungitel ei sisaldanud ühtegi matemaatilist tehet ega üheselt mõistetavaid algandmeid, mille alusel oleks kohus saanud kontrollida hageja nõuete suuruse arvutuskäigu õigsust; 3) jättis kohus hageja taotluse esitada kirjalik arvutuskäik ja nõuda välja Eesti Energia hinnakiri nii protsessiökonoomika kui ka mõistlikkuse põhimõttest lähtudes põhjendatult rahuldamata. Hagi on menetluses alates 22. augustist 2012. Kohus pakkus veel viimasel kohtuistungil hageja esindajale võimalust taotleda vaheaja tegemist, et kohapeal matemaatiline arvestus koostada. Hageja esindaja ei pidanud seda vajalikuks. Taotluse rahuldamine oleks tähendanud kohtuistungi edasilükkamist ning hageja esindaja ei suutnud põhjendada, mis takistas tal hinnakirja hankimist kohtu vahenduseta; 4) ei nõustu vastustaja apellandi taotlusega võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Hinnakirja ja Rovita Pluss raamatupidamisbüroo tõendi varasemalt esitamata jätmist apellant vastavalt TsMS § 633 lg-le 5 ei põhjenda. Kuna elektronkiri, mis väidetavalt tehnilistel põhjustel ei jõudnud kohtuni, saadeti apellandi väitel juba 30. aprillil 2013, siis pidi hagejale hiljemalt viimase kohtuistungi ajal olema teada, et see ei ole kohtusse jõudnud. Hageja sellega seoses ühtki taotlust ei esitanud; 5) ei ole apellatsioonkaebuse taotlus piisavalt selge. Kuna hageja esindaja väljendas maakohtus seisukohta, et põhinõude rahuldamine on asjaolude muutumise tõttu küsitav, siis ei ole arusaadav, missuguse resolutsiooniga otsuse tegemist apellant ringkonnakohtult nõuab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada maakohtu poolt materiaal- ja menetlusõigusnormide rikkumise tõttu. Maakohus jättis välja selgitamata hagi eseme, mistõttu jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse hagi eseme asendamiseks ja eraldas hageja 21. jaanuari 2013 menetlusdokumendist (hagi täiendus) tuleneva nõude eraldi menetlusse. Samuti on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et tal on õigus ühepoolselt (hageja nõusolekuta) muuta hinnakirju, millisele seisukohale ei ole maakohus oma hinnangut andnud. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue lepingu täitmiseks tuleb jätta läbi vaatamata ja ülejäänud osas (nõue 151,06 euro väljamõistmiseks) saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, millega hagi rahuldab.
7.Asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel oli sõlmitud 2006. aastal elektrimüügileping, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2012 ning mille kohaselt kostja müüs võrguettevõtjana hagejale elektrienergiat ning osutas võrguteenust. 20. veebruaril 2012 kehtestas kostja oma alltarbijatele, sh hagejale, uued (kõrgemad) hinnad (tlk 12). Kostja esitas hagejale uute hindade alusel arveid, sh ka arved nr 29 ja nr 46. Hageja on nimetatud arved kostjale tasunud.
8.Käesolevas menetluses vaidlevad pooled eelkõige selles, kas kostja on rikkunud oma lepingu järgset kohustust müüa elektrienergiat ja osutada võrguteenust hagejale vastavalt lepinguga kokkulepitud hinnale. Kostja on menetluses avaldanud seisukohta, et poolte vahel sõlmitud leping ei sisalda kokkulepet, et hagejalt tasu nõudmisel peab kostja lähtuma ainuüksi või ilmtingimata Eesti Energia koostatud hinnakirjast (tlk 40). Seejuures on kostja tuginenud
1.oktoobrist 2011 kehtivale Eesti Energia võrgulepingu tüüptingimuste punktile 13.3, mille kohaselt on kostjal õigus ühepoolselt (hageja nõusolekuta) muuta hinnakirju. Hageja on Eesti Energia tüüptingimuste elektrienergia müügilepingu lahutamatuks osaks tunnistamisega andnud ise kostjale õiguse ühepoolselt lepingutingimusi muuta.
9.Maakohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et hageja nõue põhineb asjaolul, et kostja on elektrit müünud kõrgendatud tariifide alusel. Maakohus tuvastas, et elektrienergia müük hagejale peab toimuma lepingu lahutamatuks osaks oleva Eesti Energia hinnakirja alusel, mida ei ole aga vaatamata kohtu nõudmistele esitatud. Kuna hageja ei ole esitanud ka alternatiivnõude selget arvutuskäiku, siis jättis maakohus hagi rahuldamata, kuna kohtul ei ole võimalik hinnata arvete vastavust lepingule. Vastustaja peab vastuses apellatsioonkaebusele maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks,
10.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et maakohus ja kostja on iseenesest põhjendatult juhtinud kogu menetluse vältel hageja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud selgelt ja arusaadavalt oma rahalise nõude arvestust. Väär on apellandi seisukoht, et tema rahalise nõude arvutuskäik on maakohtule esitatud materjalide alusel selge ja jälgitav. Hageja lepinguline esindaja oleks pidanud esitama maakohtule oma arvutuskäigu, mille kohaselt oleks nõude kujunemine olnud jälgitav. Apellant on selge rahalise nõude arvestuse esitanud alles koos apellatsioonkaebusega ning ringkonnakohus arvestab sellega asja lahendamisel. Asjaolu, et arvestuse on koostanud raamatupidamisbüroo OÜ Rovita Pluss, ei muuda seda tõendiks, mille hilisemat esitamist peaks apellant kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 4 põhjendama. Samas on maakohus jätnud täitmata TsMS § 392 lg 1 p-s 1 sätestatud kohtu kohustuse selgitada eelmenetluses välja hagi ese (hageja nõue). Ilma hageja nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid välja selgitamata on kohtul keeruline täita muid kohtu kohustusi asja menetlemisel, sh selgituskohustust.
11.Ringkonnakohus leiab, et hagiavalduse ja hageja esindaja poolt menetluses avaldatu kohaselt on hageja nõude aluseks olevaks asjaoluks kostjapoolne lepingurikkumine. Hageja eesmärk, mida ta hagiga soovib saavutada, on maksta kostjale lepingu alusel tarbitud elektri-
ja võrguteenuste eest sellist hinda, milles lepingu pooled on hageja arvates lepinguga kokku leppinud. Kuna pooltel tekkis selles osas vaidlus ja võrgu- ja elektrileping nr 1 oli sõlmitud tähtajatult ning kehtis hagi esitamise ajal, siis esitaski hageja kohtule nõude kostja kohustamiseks lepingut täitma. Nimetatud nõudega soovis hageja kohustada kostjat oma varasemalt lepingu alusel väljastatud arveid korrigeerima (selles osas oli nõue suunatud minevikku, st tegemist on tuvastushagiga), samas oli nõue suunatud ka tulevikku (edaspidine lepingu kohane täitmine, st tegemist on selles osas sooritushagiga). Pärast seda, kui kostja oli lepingu üles öelnud ja leping lõppes, esitas hageja maakohtule
21.jaanuaril 2013 hagiavalduse täienduse, milles nõudis hageja kasuks kostjalt võlgnevuse 2452,69 eurot välja mõistmist. Nimetatud summa sisaldas hageja arvates aastatel 2010 -2012 lepingu alusel kostjale enammakstud summasid, s.h ka 2012. aasta arvete nr 29 ja 46 alusel makstud summat 151,06 eurot, mida hageja oli tagasi nõudnud ka enne 21. jaanuari 2013 hagi täiendust nn alternatiivse hagiga. Maakohus keeldus 4. veebruari 2013 määrusega 21. jaanuari 2013 hagi täienduse menetlusse võtmisest ning saatis selle menetlusdokumendi maakohtu kantseleile registreerimiseks uue asjana (lk 69). Ringkonnakohus on tuvastanud kohtuinfosüsteemi (KIS) kaasabil, et nn hagi täiendus on jätkuvalt Tartu Maakohtu menetluses iseseisva tsiviilasjana nr 2-13-6191 ja asjas ei ole lõpplahendit tehtud.
12.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu 4. veebruari 2013 määruses esitatud seisukohaga selles, et 21. jaanuari 2013 hagi täiendusega soovis hageja muuta nii hagi alust kui eset. Ka ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hagi täienduses esitatud faktilised asjaolud erinevad hagiavalduses toodust. Hageja nõude aluseks ei ole mitte kostja poolt esitatud arved, vaid kostjapoolne lepingu rikkumine (vt käesoleva otsuse p 11). Just kostjapoolne väidetav lepingu rikkumine on toonud kaasa selle, et kostja on väljastanud hagejale arved, mis hageja seisukohtade kohaselt ei ole kooskõlas poolte vahelise lepinguga. Seega on hageja
21.jaanuari 2013 menetlusdokumendis tuginenud samadele faktilistele asjaoludele, milledele hageja tugines hagi esitades. Asjaolu, et nimetatud menetlusdokumendis (hagi täiendus) nõudis hageja tasutu tagastamist rohkemate arvete alusel ja suuremas summas, kui varasemalt, ei tähenda hagi eseme muutmist, vaid nõude laiendamist, mida ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmiseks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10 p-s 39 märkinud, et hageja võib menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et 21. jaanuari 2013 menetlusdokumendiga ei soovinud hageja hagi muuta. Hageja soovis esialgse hagi eseme (lepingu täitmise nõue) asendada asjaolude muutumise tõttu teise esemega ning esitas seetõttu lepingu rikkumise tõttu enammakstu tagastamise nõude (sooritushagi). TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Asjaolud peavad olema muutunud pärast hagi esitamist ja käesolevas asjas see nii ka oli. Maakohus on jätnud nimetatud õigusnormi tähelepanuta, mis on toonud kaasa hageja menetlusõiguste rikkumise.
13.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12 leidnud, et „kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel.“ Riigikohus leidis samas lahendis, et „sel juhul pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel menetlemast hageja nõuet tuvastada lepingust taganemise kehtivus, sest sama vaidlus tuli lahendada lepingu tagasitäitmise nõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ebaõiget menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi. Sellise rikkumise
oleks pidanud ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi läbi vaatamata“. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on tekkinud samasugune olukord nagu viidatud Riigikohtu lahendis. Praegusel juhul ei ole hageja esile toonud, et tal oleks pärast lepingu lõppemist (mille osas vaidlus puudub) kostja lepingu täitmisele sundimiseks muud huvi, kui lepingu rikkumisest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine. Kohtud menetlevad seega käesolevas tsiviilasjas ja tsiviilasjas nr 2-13-6191 sama hagi samade poolte vahel. Nimetatud olukord tekkis seetõttu, et maakohus keeldus käesolevas asjas rahuldamast hageja taotlust nõude eseme asendamiseks ning suunas hageja kostjapoolse lepingurikkumise tõttu esitatud arvete alusel enamtasutu tagastamise nõude iseseisvasse menetlusse, hageja aga jäi ka samadel asjaoludel esitatud lepingu täitmise nõude juurde. Hageja nõue käesolevas asjas summas 151,06 ei ole seetõttu kvalifitseeritav ka alternatiivnõudena.
14.Ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia seisukohast otstarbekaks maakohtu kirjeldatud rikkumise tõttu saata asja maakohtule uueks arutamiseks, mille käigus võiks kohus käesoleva asja liita tsiviilasjaga nr 2-13-6191 ning liidetud tsiviilasjas otsustada hageja taotluse üle hagi eseme muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p 3 sätestatut arvestades. Hageja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et seejärel oleks hageja nõue üksnes rahaline. Kuna käesolevas tsiviilasjas ja asjas nr 2-13-6191 on tegemist sama asjaga samade poolte vahel, siis saab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohti asjas nr 3-2-1-157-12 järgides jätta hageja nõude lepingu täitmiseks käesolevas asjas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel. Ülejäänud osas (151,06 eurot) saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse.
15.Ringkonnakohus märgib, et hageja on vääralt kvalifitseerinud oma rahalise nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on hagi alusena tuginenud lepingu rikkumisele, siis on hagejal nõue saada kostjalt tagasi lepingu rikkumise tõttu esitatud ebaõigete arvete alusel enammakstud raha. Selline nõue on kvalifitseeritav VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõudena.
16.Hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamise otsustamiseks peab ringkonnakohus kõigepealt selgitama, kas kostja on hagejale arveid nr 29 ja 46 esitades rikkunud teenuse tariifide osas lepingu p-s 2 kokkulepitut. Lepingu p 2 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks Eesti Energia võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja elektrienergia müügi tüüptingimused ning vastav hinnakiri. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja on maakohtu menetluses väitnud, et leping annab kostjale õiguse müüa elektrit hagejale kallimalt Eesti Energia hinnakirjast, sest tüüptingimused annavad kostjale õiguse lepingu hinda oma äranägemise järgi muuta. Hageja on kostja vastuväitele vastates märkinud, et elektrienergia hinna ja võrgutasu muutmine saab toimuda üksnes seadusega sätestatud korras. Lepingu kohaselt on kostja elektrituruseaduse tähenduses võrguettevõtja ja müüja. Elektrituruseadus reguleerib elektrienergia müüki ja võrgu kaudu võrguteenuse osutamist, mh reguleerib nimetatud seaduse § 89 võrgulepingu ja elektrilepingu muutmist, sh võrgutasu või
elektrienergia hinna ühepoolset muutmist. Kostja ei ole asjas tõendanud, et ta oleks muutnud hagejale müüdava elektrienergia ja osutatava võrguteenuse hinda elektrituru seadusega sätestatud korras, st kehtivalt. Seega tuleb tõlgendades lepingu p-i 2 asuda seisukohale, et kostja pidi müüma hagejale elektrienergiat ja osutama võrguteenust vastavalt Eesti Energia hinnakirjale, nagu on tuvastanud maakohus.
17.Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et kuna hageja ei esitanud kohtule Eesti Energia hinnakirja, siis seetõttu ei ole hageja rahaline nõue menetluses esitatud tõendite alusel kontrollitav. Hageja on kogu menetluse käigus olnud seisukohal, et Eesti Energia hinnakirja järgsed tariifid on nähtavad ka Eesti Energia arvel nr 319103183421
31.jaanuarist 2012 kostjale. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks maakohus nimetatud hageja väitega ei ole nõustunud. Kostja ei ole menetluses väitnud, et nimetatud arvel on Eesti Energia kasutanud teistsuguseid teenuse tariife kui oma hinnakirjas, mille mitteesitamist kostja hagejale ette heidab. Lepingupoolena peab kostjal ka hinnakiri olemas olema, vaatamata sellele, et hageja ei esitanud seda maakohtule. Ringkonnakohus leiab, et hageja väidete, et kostja müüs talle arvete nr 29 ja 46 alusel elektrit kallimalt kui Eesti Energia kehtiv hinnakiri lubaks, kontrollimiseks saab lähtuda Eesti Energia poolt kostjale 31. jaanuaril 2012 esitatud arves nr 319103183421 märgitud tariifidest. Võrdlus arvega nr 29:
Seega on kostja lepingut rikkudes esitanud arvega nr 29 hagejale nõude 539,37 eurot, st 147.83 euro (539,37 – 391,54) enammakseks võrreldes lepinguga.
Võrdlus arvega nr 46:
Summa koos käibemaksuga: 448, 47 eurot Seega on kostja lepingut rikkudes esitanud arvega nr 46 hagejale nõude 619,26 eurot, st 170,79 eurot (619,26-448,47) enammakseks võrreldes lepinguga. Kuna hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude üksnes summas 151,06 eurot, siis tuleb selles ulatuses hagi rahuldada ja nimetatud kahju kostjalt välja mõista.
18.Hageja on koos apellatsioonkaebusega esitanud ka täiendavaid tõendeid. Kuna apellandi põhjendused, miks ta ei saanud nimetatud tõendeid esitada juba maakohtus, on vastuolus asja materjalidega, siis jätab ringkonnakohus apellandi taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmise osas TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel rahuldamata ja tagastab need apellandile kohtuotsuse jõustumisel. Apellandil oli maakohtu menetluses piisavalt võimalusi nimetatud tõendite esitamiseks.
19.Asjas on hagihind määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus määrab hagi hinnaks 2663,69 eurot. Tsiviilasja hinna määrab kohus. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kohtud on käsitlenud hageja algset nõuet lepingu täitmisele kohustamiseks TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõudena, mille puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot. Hageja on tasunud nimetatud hagihinnalt riigilõivu maakohtus 250 eurot ja ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse esitamisel 250 eurot. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. TsMS § 137 lg 11 kohaselt võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Ringkonnakohus leiab, et kuna energia- ja võrguteenuse leping on oma olemuselt kestvusleping, siis kuulub hagihinna määramisel käesolevas asjas kohaldamisele TsMS § 129 (hagihind korduvate kohustuste puhul), mille lõike 1 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude üle toimuvas vaidluses hagihind kohustuste koguväärtus, kuid mitte suurem kui kohustuste aastase koguväärtuse kolmekordne summa. Hageja ise on hagi esitades arvestanud arvete nr 15, 29, 46, 65, 80, 95 järgi enamtasutud summast lähtuvalt hagihinnaks 2663.69 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hagi esitamise aja
seisuga tulebki tsiviilasja hinnaks määrata TsMS § 129 lg 1 ja § 135 alusel hageja nimetatud hind. Kuna nii maakohus kui ka ringkonnakohus on arvestanud riigilõivu nagu mittevaraliselt nõudelt (hagihind 3500 eurot), siis on hageja pidanud tasuma riigilõivu ettenähtust rohkem mõlemas kohtuastmes 25 eurot (riigilõiv hagihinnalt 3500 eurot 250 eurot – riigilõiv hagihinnalt 2663.69 eurot 225 eurot = 25 eurot), kokku 50 eurot. Enamtasutud riigilõiv kuulub hagejale vastava taotluse esitamisel TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel tagastamisele.
20.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu poolse menetlusõigusnormi rikkumise tulemusena tema nõude iseseisvasse menetlusse määramisel tekkinud olukord, kus hageja jäi õiguseta juba tasutud riigilõivu raames asendada oma hagi ese. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna ringkonnakohus ei saada käesolevat tsiviilasja maakohtule uueks menetlemiseks, sh liitmiseks tsiviilasjaga nr 2-13-6191, siis tuleb käesolevast asjast eraldi menetlusse suunatud hagilt (tsiviilasi nr 2-13-6191) enamtasutud riigilõivu tagastamise küsimus lahendada tsiviilasja nr 2-13-6191 lahendamise käigus. Riigilõivu suuruse määramisel tuleb kohtul käsitleda tsiviilasju nr 2-12-26888 (käesolev asi) ja 2-13-6191 ühtsena. Arvestada tuleb, et käesolevas asjas lahendatakse hageja nõue summas 151, 06 eurot, millelt kuulub tasumisele vastavalt riigilõivuseaduse lisale nr 1 riigilõivuna 60 eurot. Riigilõivu määramisel tuleb ka arvestada, et kui hageja on tsiviilasjas nr 2-13-6191 võrreldes käesoleva asjaga suurendanud oma nõude summat, siis muutub vastavalt hagihind ja ka tasutava riigilõivu suurus (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-55-10). Kokkuvõtvalt: kui tsiviilasja nr 2-13-6191 edasise lahendamise käigus selgub, et hageja pidi seetõttu, et maakohus jättis käesoleva asja läbivaatamisel hageja taotluse hagi eseme asendamiseks ebaõigesti rahuldamata, tasuma kahes kohtuasjas rohkem riigilõivu kui siis, kui maakohus oleks lubanud käesolevas tsiviilasjas hagi eseme asendamist TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel, tekib hagejal õigus taotleda tsiviilasjas nr 2-13-6191 enamtasutud riigilõivu tagastamist.
21.TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. TsMS §163 lg 1 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral panna menetluskulud võrdsetes osades poolte endi kanda, jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagihinda 2663,69 eurot, on hagi rahuldatud osa 151,06 eurot nõudest 5,6 %. Arvestades mõlema poole käitumist menetluses (hageja ei esitanud õigeaegselt tõendeid ja oma rahalise nõude aritmeetilist arvestust, kostja vaidles hagi eseme asendamisele vastu), mis kokkuvõttes on kaasa toonud menetluse venimise, samuti hagi läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolud, leiab ringkonnakohus, et riigilõiv hagi rahuldatud osalt 151,06 eurot tuleb jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda, ülejäänud osas tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.